RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-34-07 Otsuse kuupäev 29. august 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtu

§ 329

objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on see, et varasem kohtuotsus on täitmisele pööratud. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et Tartu Maakohtu

1. mai
2. a otsus oleks täitmisele pööratud. Kui aga nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et lisakaristusena mõistetud tegutsemiskeeldu ei pööratagi täitmisele, vaid seda täidab süüdimõistetu ise, pole võimalik rääkida "täitmisele pööratud" kohtuotsusest KarS § 329 mõttes ja seega ka isikut tegutsemiskeelu täitmisest kõrvalehoidumise eest karistada. 4.2 Kaitsja on seisukohal, et M. S.-i süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole käsitatav äriühingu juhtimisena. Äriühingu juhtimine tähendab äriühingu kui terviku tegevuse juhtimist, planeerimist, järelevalvet ja korraldamist. Juhtimine on suuremat laadi otsuste vastuvõtmine, mitte üksikute reaaltoimingute tegemine, mida on ette heidetud M. S.-le. M. S.-i tegevust tuleb käsitada osaühingu esindamisena, mitte aga äriühingu juhtimisena. 4.3 Kassaator leiab, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kuriteo subjektiivse koosseisu esinemist M. S.-i käitumises. Samuti on kohtud jätnud põhjendamatult arvestamata tõendid, mis kinnitavad, et M. S. sai korraldusi OÜ N. P. juhatuselt. 4.4 Kaitsja märgib, et rikutud on kriminaalmenetlusõigust, kuna prokurör esitas maakohtus muudetud süüdistuse alles pärast kohtuliku uurimise lõppu.
3. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ja põhjendatud, ning taotleb kassatsiooni rahuldamata jätmist. 5.1 Prokurör märgib, et KrMS § 420 ja § 421 regulatsioon koostoimes tähendab seda,

§-s 49 sätestatud lisakaristus on täitmisele pööratud vastava kohtuotsuse jõustumisega ning kohus ei pea lisakaristuse täitmisele pööramiseks täiendavaid toiminguid tegema. See tähendab, et kõnealust lisakaristust täidavad süüdimõistetud ise. 5.2 Kassatsioonivastuses leitakse, et M. S.-i tegevus oli käsitatav äriühingu juhtimisena. M. S.-le kui OÜ N. P. nõunikule anti õigus otsustada teiste isikute nõusolekuta kõikide OÜ N. P. igapäevase majandustegevusega seonduvate küsimuste üle. Asjas on tuvastatud, et pärast M. S.-i tagasiastumist OÜ N. P. juhatusest ei muutunud osaühingu töökorralduses midagi. 5.3 Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus vaatamata M. S.-i tahtluse liigi nimetamata jätmisele sisuliselt tuvastanud, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. 5.4 Maakohtus esitati uus süüdistus enne kohtuliku uurimise lõppu, mitte pärast seda, nagu väidab kassaator. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Karistusseadustiku § 329 sätestab vastutuse kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumise eest või täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest. Esmalt tulebki leida vastus küsimusele, kas Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsusega lisakaristusena mõistetud tegutsemiskeeld, mille rikkumist M. S.-le ette heidetakse, oli talle süüksarvatava teo toimepanemise ajal KarS § 329 mõttes täitmisele pööratud. 6.1 Kriminaalkolleegium on seisukohal,

§-s 329 sätestatud koosseisuline tunnus "täitmisele pööratud" teenib eesmärki välistada isiku karistamine kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest olukorras, kus kohtuotsuse täitmine ei ole veel või enam kohustuslik. Eeskätt tulevad siin kõne alla juhtumid, kus kohtuotsus ei ole veel jõustunud või kui kohtuotsus on küll jõustunud, kuid karistuse täitmisele pööramine on seaduses sätestatud korras edasi lükatud või on sellest üldse loobutud. Täitmisele pööramise hetkest hakkab kohtuotsuse toime süüdimõistetu suhtes kehtima, mistõttu muutub karistatavaks ka sellest toimest kõrvalehoidumine. 6.2 Kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki
2. jaost nähtuvalt on erinevat liiki karistuste täitmisele pööramise kord konkreetse karistusliigi isepärast lähtudes erinev. Reeglina eeldab kohtulahendi täitmisele pööramine seda, et maakohus või justiitsministri määratud riigiasutus saadab kohtulahendi ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (KrMS § 411 lg 4). Nimetatud nõue ei kehti aga KarS § 49 alusel mõistetava lisakaristuse täitmisele pööramisel. Selline järeldus tuleneb KrMS §- st 420 ja § 421 lg-st
3. Nimelt sätestab KrMS § 420 ("Tegevuskeelu täitmisele pööramise edasilükkamine ja täitmisele pööramisest loobumine"), et süüdimõistetu elukoha järgse maa- või linnakohtu täitmiskohtunik võib süüdimõistetu taotlusel lükata oma määrusega edasi lisakaristusena mõistetud tegevuskeelu täitmisele pööramise kuni kuue kuu võrra või ta võib selle täitmisele pööramisest loobuda, kui täitmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 421 lg 1 näeb ette, et sama seadustiku §-s 420 nimetamata lisakaristuse täitmisele pööramiseks saadetakse kohtuotsus või -määrus asjaomasele asutusele süüdimõistetult kohtulahendis märgitud õiguste äravõtmiseks või nende piiramiseks ning süüdimõistetule nende õiguste teostamiseks väljastatud dokumentide kehtetuks tunnistamiseks või hoiulevõtmiseks. Seega ühelt poolt räägib KrMS § 420 tegevuskeelu (KarS § 49 sõnakasutuses tegutsemiskeelu) täitmisele pööramise edasilükkamisest ja selle täitmisest loobumisest, mis kinnitab, et ka tegevuskeelu puhul saame rääkida karistuse täitmisele pööramisest kui sellisest. Teisalt sätestab KrMS § 421 lg 1 üheselt, et kord, mille kohaselt lisakaristuse täitmisele pööramiseks saadetakse kohtuotsus või -määrus asjaomasele asutusele, kehtib üksnes KrMS §-s 420 nimetamata lisakaristuste puhul, s.o ei laiene tegevuskeelule. 6.3 Asjaolu,

§ 49

alusel mõistetud tegutsemiskeelu täitmisele pööramine ei eelda kohtuotsuse saatmist "asjaomasele asutusele", on põhjendatav sellega, et üldjuhul ei ole olemas asutust, kes saaks "täita" isikule kohaldatud keeldu töötada teataval ametikohal või tegutseda teataval tegutsemisalal. Näiteks võib KarS § 49 alusel mõistetav lisakaristus seisneda keelus töötada varaliste väärtuste liikumist korraldaval ametikohal või pedagoogina või olla ametiisik KarS § 288 mõttes. On selge, et reeglina saab tegutsemiskeeldu tõhusalt täita üksnes süüdimõistetu ise. Ei ole küll välistatud, et mõne konkreetse ametiasutusega seotud tegutsemiskeelu täitmise tagamiseks saadetakse kohtuotsus sellele ametiasutusele. (Näiteks kui isikult võetakse lisakaristusena õigus töötada politseiametnikuna, on otstarbekas saada jõustunud kohtuotsuse koopia Politseiametile.) Selline kohtuotsuse koopia saatmine on aga üksnes informatiivse iseloomuga ning sellest ei sõltu tegutsemiskeelu täitmisele pööramine. 6.4 See, et tegutsemiskeeldu peavad täitma süüdimõistetud ise, ei tähenda aga, et tegutsemiskeelu kui lisakaristuse puhul ei olekski võimalik rääkida kohtuotsuse täitmisele pööramisest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 420 räägib otsesõnu tegevuskeelu täitmisele pööramisest. Tegutsemiskeeld on täitmisele pööratud siis, kui kohtuotsus on jõustunud ja süüdimõistetule teatavaks tehtud ning tegutsemiskeelu täitmisele pööramist pole KrMS § 420 alusel edasi lükatud või selle täitmisele pööramisest üldse loobutud. Seega seisneb tegutsemiskeelu täitmisele pööramine sisuliselt süüdimõistetu teavitamises talle mõistetud karistusest ja seda sisaldava kohtuotsuse jõustumisest. Selline teavitamine toimub üldises korras, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud kohtuotsuse teatavaks tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 420 sätestatud erandeid kõrvale jättes on tegutsemiskeeld täitmisele pööratud hetkel, mil süüdimõistetu sai kohtuotsuse jõustumisest teada või pidi sellest teada saama. 6.5 Kolleegium on seisukohal, et tegutsemiskeelust kõrvalehoidumise välistamine KarS § 329 kohaldamisalast oleks vastuolus selle kuriteokoosseisu eesmärgiga tagada kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmine. Siinkohal tuleb silmas pidada, et kuna tegutsemiskeeldu saab tõhusalt täita eelkõige süüdimõistetu ise, on eriti oluline, et lisakaristusena mõistetud tegutsemiskeelu eiramine süüdimõistetu poolt oleks karistusõiguslikult sanktsioneeritud. Vastasel korral võiks kõnealune lisakaristus muutuda teatud juhtudel pelgalt deklaratiivseks. 6.6 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Tartu Maakohtu

1. mai
2. a otsus, millega M. S.i karistati tegutsemiskeeluga, oli M. S.-le süüksarvatava teo toimepanemise ajaks jõustunud ja et M. S. oli sellest asjaolust teadlik. Seega oli kõnealuse kohtuotsusega mõistetud tegutsemiskeeld KarS § 329 mõttes täitmisele pööratud.
3. M. S.-le Tartu Maakohtu
4. mai
5. a otsusega KarS § 49 alusel mõistetud lisakaristus, millest kõrvalehoidumises teda käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse, seisnes selles, et M. S.-lt oli ära võetud õigus töötada ühe aasta jooksul "äriühingu juhina või juriidilise isiku juhtorgani liikmena". M. S.-le heidetakse ette, et lahkudes küll OÜ N. P. juhatusest, jätkas M. S. ka pärast Tartu Maakohtu
6. mai
7. a otsuse jõustumist osaühingu faktilist juhtimist. 7.1 Kui juriidilise isiku juhtorgani liikme mõiste on õiguskorras üheselt määratletud, siis äriühingu juhina saab käsitada iga isikut, kes sõltumata oma formaalsest ametiseisundist faktiliselt juhib äriühingu tegevust. 7.2 Karistusseadustiku § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (õiguskorra kaitsmise huvi). Nimetatud eesmärgi tõhusaks saavutamiseks ei piisa alati sellest, kui isikul on keelatud olla de jure teatud ametikohtadel (nt kuuluda äriühingu juhtorganitesse). On juhtumeid, kus on põhjendatud võtta isikult õigus täita de facto mingeid ülesandeid. Ka näiteks äriühingu juhtimisega seonduvate kuritegude toimepanemine on - vähemalt kihutamise või kaasaaitamise vormis - võimalik isiku poolt, kes ei ole küll äriühingu formaalne juht, kuid teostab sisuliselt ühingu juhtimisfunktsiooni. Siinkohal tuleb arvestada, et äriühingu tegelikul juhtimisel võivad olla läbi põimunud formaalsed ja informaalsed alluvus- ja mõjutamissuhted. Äriühingu juhtimine võib avalduda väga erinevates vormides ega pruugi olla seotud mingite konkreetsete protseduuridega. Seega tähendab KarS § 49 alusel mõistetav keeld töötada äriühingu juhina seda, et isik ei tohi tegelikult juhtida äriühingu tegevust, s.o asendada juhtorganite tegevust või sellesse ulatuslikult sekkuda. Äriühingu tegelik juhtimine hõlmab ka ühingu organite liikmete nõustamist juhtimisotsuste tegemisel olukorras, kus nõustaja positsiooni ja mõju arvestades on nõuannete järgimise tõenäosus väga suur (nt juhul kui nõuandja näol on tegemist äriühingu enamusosaniku või -aktsionäriga). 7.3 Seaduses ega kohtuotsuses ei ole võimalik anda ammendavat loetelu tegevustest, mis võivad olla käsitatavad äriühingu juhtimisena. Äriühingu juhtimise mõiste sisustamisel ei saa ainumääravaks kriteeriumiks lugeda isiku ametinimetust ega isegi seda, milliseid tehinguid või muid õigustoiminguid isik äriühingu nimel või viimasega seoses teeb, kuna erineva suuruse ja tegevusprofiiliga äriühingute jaoks võib samasugune tehing olla väga erineva tähendusega. Äriühingu juhtimisena tuleb mõista tavapäraselt äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse kasutamist. Vastamaks küsimusele, milliste juriidilise isiku organite pädevusega on äriühingu juhtimise mõiste piiritletud, on võimalik lähtuda pankrotiseaduse § 91 lg-test 1 ja 2, mis määratlevad ärikeelu ulatuse. Viidatud sätete kohaselt võib ärikeeld välistada isiku töötamise juriidilise isiku juhtorgani liikme, juriidilise isiku likvideerija ja prokuristina. Järelikult tuleks keeldu töötada äriühingu juhina mõista kui keeldu omada pädevust ja täita faktiliselt ülesandeid, mis sarnastel tegevusaladel tegutsevates ja sarnase suurusega äriühingutes kuuluvad tavapäraselt juhtorganite liikmete, likvideerijate või prokuristide kompetentsi. 7.4 Kui isikult võetakse KarS § 49 alusel õigus töötada äriühingu juhina, ei ammendu selline lisakaristus - erinevalt PankrS §s 91 ette nähtud ärikeelust - keeluga olla ametlikult äriühingu juhtorgani liige, likvideerija või prokurist, vaid hõlmab ka keeldu täita faktiliselt ülesandeid ja evida volitusi, mis sarnastes äriühingutes kuuluvad juhtorganitele, likvideerijatele või prokuristidele. 7.5 On õige, et ükski M. S.-le esitatud süüdistuses loetletud ülesannetest, mida ta OÜ N. P. juhatuse nõunikuna täitis, ei anna eraldivõetuna alust käsitada M. S.-i tegevust äriühingu juhtimisena. Arvestades aga M. S.-i tegelikku mõju OÜ N. P. juhtimisele, pidades silmas tema täidetud funktsioonide mahtu tervikuna ning võrreldes seda OÜ N. P. juhatuse liikmete panusega äriühingu juhtimisse, saab asuda seisukohale, et M. S. oli OÜ N. P. juhatuse nõunikuna võtnud faktiliselt üle osaühingu juhatuse funktsioonid. Lisaks oli OÜ N. P. andnud M. S.-le ulatusliku esindusõiguse, mis hõlmas muu hulgas ka õigust võõrandada ja koormata osaühingu kinnisasju ning edasivolitamise õigust. Samas on väär kassaatori seisukoht, et M. S.i tegevus OÜ N. P. juhatuse nõunikuna oligi vaadeldav üksnes äriühingu esindamisena, mitte aga selle juhtimisena. Nähtuvalt kohtute tuvastatud asjaoludest hõlmas M. S.-i roll OÜ N. P. juhatuse nõunikuna lisaks esindusfunktsioonile ka juhtimisfunktsiooni. Samas on M. S.-le antud esindusõiguse ulatus üheks asjaoluks, mis teiste faktide kõrval iseloomustab tema positsiooni OÜ-s N. P. 7.6 Eeltoodut silmas pidades nõustub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et M. S.-i tegevus on õiguslikult hinnatav OÜ N. P. juhtimisena ja seega ka Tartu Maakohtu
8. mai
9. a otsusega mõistetud tegutsemiskeelust kõrvalehoidumisena.
10. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kohtud pole kindlaks teinud M. S.-i käitumise subjektiivset külge. Ringkonnakohtu poolt tuvastatu, mille kohaselt oli OÜ N. P. juhatuse nõuniku ametikohal töötamine kantud süüdistatava soovist, et kohtuotsuse täitmise võimalikul kontrollimisel oleks M. S.-i tegevus justkui juriidiliselt korrektne, viitab üheselt kohtu järeldusele, et M. S. pani süüteo toime kavatsetult.
11. Ebatäpne on ka kassaatori väide, et maakohus rikkus kriminaalmenetluse norme (KrMS § 268 lg 2), lubades prokuröril esitada muudetud süüdistuse kohtuvaidluse ajal, s.o pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. On õige, et muudetud süüdistus esitati kohtuliku uurimise lõppstaadiumis, pärast tõendite uurimist (vt tl 153?153 pöördel). Samas ei olnud kohus veel kohtuvaidlusi välja kuulutanud. Samuti rahuldas kohus kaitsja taotluse kuulata seoses muudetud süüdistusega uuesti üle kaks varem juba üle kuulatud tunnistajat (tl 153 pöördel). Kohtuvaidlused kuulutas maakohus välja alles järgmisel kohtuistungil
12. oktoobril 2006, s.t pärast seda, kui kaitsja nimetatud tunnistajad olid uuesti üle kuulatud.
13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ringkonnakohtu
14. veebruari
15. a otsuse muutmata ja M. S.-i kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Tartu