Obsah (8)

§ 121§ 145§ 142§ 146§ 177§ 178§ 64§ 7

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 121

, § 142 lg 2, § 145, § 146, § 177 lg 1 ja § 178 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-14500 Toomas Liivi kaitsja vandeadvokaadi abi Janno Kuuse kassatsioon
3. august 2007, kirjalik menetlus
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsused T. Liivi süüditunnistamises ja karistamises

§ 145järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsused muutmata.
6. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. detsembri
9. a otsusega tunnistati Toomas Liiv süüdi ja teda karistati

§ 121

järgi vangistusega kuueks kuuks,

§ 142

lg 2 järgi vangistusega viieks aastaks,

§ 145

järgi vangistusega kaheks aastaks,

§ 146

järgi vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks,

§ 177

lg 1 järgi vangistusega seitsmeks kuuks ja

§ 178

lg 1 järgi vangistusega neljaks kuuks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus viieks aastaks, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti kolm aastat ja neli kuud vangistust.

1. T. Liiv tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 2.1 Karistusseadustiku § 121 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta 2005 a. juunis lõi Pärnus SPA hotellis lapseealist XXXXX XXXXXXXXX ühel korral lahtise käega vastu paljastatud tuharaid, põhjustades kannatanule valu. 2.2 Karistusseadustiku § 142 lg 2 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta 2005 a. novembris, 2006 a. märtsis ja aprillis oma eramus kaasas lapseealise X. XXXXXX tema tahte vastaselt enda sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. T. Liiv peksis alasti kannatanut erootilise erutuse eesmärgil lahtise käe ja rihmaga tuharate piirkonda, põhjustades talle suurt valu ja alandades tema eneseväärikust. Oma tegevuse salvestas T. Liiv videolindile. 2.3 Karistusseadustiku § 145 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et
2. a juulikuus Türgis viibides rahuldas ta korduvalt enda sugulist kirge suguühendusest erineval viisil, hõõrudes lapseealise XXXXXX XXXXXXX sugutit ja astus temaga oraalsesse suguühendusse, imedes kannatanu sugutit. Samasugused teod pani ta lapseealise X. XXXXXXX suhtes toime 2003 a. jaanuaris Omaanis,
3. a juulis Marokos,
4. a augustis Araabia Ühendemiraatides,
5. a oktoobris Türgis,
6. a lõpus Egitpuses ja
7. a juulis Venetsueelas. T. Liiv tunnistati

§ 145järgi süüdi veel selles, et 2005 a.

märtsis rahuldas ta Lätis enda sugulist kirge suguühendusest erineval viisil, hõõrudes lapsealise X. XXXXXXXX sugutit ja astus temaga oraalsesse suguühendusse, imedes kannatanu sugutit. 2.4 Karistusseadustiku § 146 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta kaasas

1. ja
2. a Pärnus, Pärnu lähedal asuvas Valgejõe hotellis ja Tartus korduvalt suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele lapseealise X. XXXXXXXX, nõudes, et kannatanu hõõruks tema sugutit kuni orgasmi saabumiseni, mida kannatanu ka tegi ja seejärel hõõrus ka ise kannatanu sugutit. 2005 a. novembrist
3. a maini kaasas ta enda elukohas korduvalt suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele lapseealise X. XXXXXX, hõõrudes kannatanu sugutit. 2.5 Karistusseadustiku § 177 lg 1 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta kasutas korduvalt nooremaid kui 14-aastaseid X. XXXXXXXX, X. XXXXXXXX ja X. XXXXXX modellina erootiliste fotode valmistamisel. 2.6 Karistusseadustiku § 178 lg 1 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta hoidis oma arvutis, CD plaatidel ja albumis nooremate kui 14-aastaste erootilises ja pornograafilises situatsioonis isikute fotosid.
4. Karistusseadustiku

§ 145järgi kvalifitseeritud ja 2004.

a augustis Araabia Ühendemiraatides ning

1. a jaanuaris Malaisias toimepandud kuritegudes mõisteti T. Liiv õigeks.
2. T. Liivi kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni märkides, et maakohus hindas kohtueelses menetluses kogutud tõendeid ühekülgselt, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning mõistis süüdistatavale ebaproportsionaalselt raske karistuse. Kaitsja taotles kohtuotsuse osalist tühistamist ja T. Liivi õigeksmõistmist X. XXXXXXX suhtes välisriikides toimepandu osas samuti X. XXXXXXXX suhtes
3. a märtsis Riias,
4. a juunis Valgejõe hotellis ja
5. a sügisel Tartus toimepandu osas. Veel taotles kaitsja

§ 142

lg 2 järgi mõistetud karistuse tühistamist ja kergema karistuse mõistmist ning kergema liitkaristuse mõistmist. 4.1 Apellandi hinnangul jättis kohus osaliselt tuvastamata karistusseaduse isikulise kehtivuse kannatanu X. XXXXXXX suhtes Omaanis, Marokos, Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses ja Venezuealas toimepandud tegudes.

§ 7

lg 1 järgi kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu. Kohus tuvastas, et täidetud on üks

§ 7lg 1 sätestatud eeldus - kuritegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu.

Tuvastamata on aga isikuline kehtivus. Kaitsja arvates pole üldse tõsikindlalt tuvastatud, et X. XXXXXX viibis T. Liiviga

1. a jaanuaris Omaanis ja aasta lõpus Egiptuses. 4.2 Apellandi hinnangul ei ole T. Liivile mõistetud karistus vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. Kaitsja leidis, et maakohus käsitles karistusmäära valikul olulisi asjaolusid pinnapealselt, jättis arvestamata kergendavad asjaolud ja raskendavate asjaolude puudumise. Kaitsja osutas sellele, et T. Liiv on kõigile kannatanutele saatnud kirjaliku vabanduse ja puhtsüdamliku kahetsuse. Ka X. XXXXXXXX ja X. XXXXXX emad on T. Liivile andestanud, leides, et ta on oma karistuse juba kätte saanud ja vajab edaspidi lihtsalt ravi. Kaitsja märkis ka, et T. Liiv on pidanud läbirääkimisi seksuoloogi-psühhiaatriga, kes on andnud nõusoleku tema ravimiseks, samuti on ta pidanud läbirääkimisi Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsiga, kes on nõus kaasama T. Liivi sotsiaalprojektide väljatöötamisse ning pedofiiliaprobleemidega isikute aitamiseks vajaliku sotsiaalprojekti käivitamisse. Apellatsioonis juhitakse tähelepanu sellele, et kahtlustatavana kinnipidamiseni oli T. Liivi näol tegemist tunnustatud ajakirjaniku ja korrektse ning ausa kodanikuga, kelle elule on vahi all viibimine ja tema käitumise negatiivne meediakajastus avaldanud ränka mõju. Pikaaegne vangistus võib kaotada T. Liivi igasuguse füüsilise ja vaimse motivatsiooni paranemiseks, mistõttu saab ühiskond aastate pärast tagasi inimese, kes ei ole võimeline normaalselt toime tulema. Nimetatud asjaoludel taotles kaitsja T. Liivi karistuse vähendamist või tema vabastamist karistusest tingimisi.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, nagu oleks karistusseaduse isikuline kehtivus jäänud tuvastamata põhjusel, et kindlaks ei ole tehtud Eesti karistusseaduse kehtivust süüdistuses kuritegude toimepanemise kohana nimetatud välisriikides. Karistusseadustiku § 7 kohustab karistusseaduse isikulise kehtivuse kindlaksmääramisel territoriaalsuspõhimõtte kõrval arvestama ka personaalsus- ehk isikupõhimõtet, mis lähtub nii teo toimepanija kui ka kannatanu isikust, mitte teo toimepanemise kohast. See tähendab, et isik allub oma rahva karistusvõimule ka siis, kui ta viibib võõrsil. Nimetatud põhimõte on rahvusvaheliselt tunnustatud ja väljendab riikidevahelist solidaarsust. See tähendab, et koduriik ei saa lubada, et kui isik paneb süüteo toime välismaal, siis jääb ta karistamata. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatav pani Eesti kodanikuna toime kuriteod Eesti kodanike vastu, mis on tema vastutuse eelduseks sõltumata sellest, kas tegude toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või mitte. 5.2 Seoses apellatsioonis tõstatatud kahtlustega selles, kas kannatanu X. XXXXXX viibis
5. a jaanuaris T. Liiviga Omaanis ja sama aasta lõpus Egiptuses, möönis ringkonnakohus, et süüdistuses on tuginetud nende asjaolude tuvastamisel vaid kannatanu ütlustele. Kuid kohus märkis, et süüdistatav on ka ise neid ütlusi ülekuulamisel kinnitanud. Ka ringkonnakohtu istungil kordas T. Liiv, et ei pea kannatanute ütlusi mingil juhul valeks. Sellest johtuvalt leidiski kohtukolleegium, et puudub alus süüdistatava õigeksmõistmiseks nii X. XXXXXXX kui X. XXXXXXXX suhtes toimepandud kuritegudes. Mis puutub süüdistuses nimetatud Valgejõe hotelli, siis möönis ringkonnakohus, et süüdistuses esitatud hotelli nimetus on oletuslik, kuivõrd ka kannatanu X. XXXXXXXX sõnul ei olnud ta hotelli nimes kindel. Kohtukolleegium jättis süüdistusest hotelli nimetuse välja, märkides, et tegu pandi toime Pärnu lähedases hotellis ja märkis, et ka nii on viide kuriteo toimepanemise kohale süüdistuses piisavalt konkreetne ja arusaadav. 5.3 T. Liivi poolt toimepandud tegude tõendatusse puutuvalt osutas ringkonnakohus Riigikohtu poolt väljendatud seisukohale, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda põhistatuks ka siis, kui see tugineb vaid ühele tõendile. Käesolevas süüdistusasjas ei ole kannatanute ütluste tõepärasust kahtluse alla seatud ega neis sisalduvat kummutatud. 5.4 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et maakohus on jätnud T. Liivile mõistetud karistuse põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus arvestanud sellega, et T. Liiv on varem kohtu poolt karistamata. Samas möönis ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata puhtsüdamliku kahetsuse T. Liivi karistust kergendava asjaoluna. Ringkonnakohtu arvates kinnitab kahetsuse puhtsüdamlikkust ka asjaolu, et T. Liiv on kannatanute ning nende vanemate ees vabandanud. Seejuures leidis ringkonnakohus, et karistust kergendava asjaolu tuvastamine ei too iseenesest kaasa maakohtu mõistetud karistuse tühistamist, sest KrMS § 340 lg 2 p-de 2 ja 3 kohaselt on ringkonnakohtul õigus jätta karistus muutmata ka juhul, kui ta mõistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos või osas kuritegudes õigeks. 5.5 Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus karistuse mõistmisel põhjendatult kõrvale kannatanute emade poolt süüdistatava suhtes andestust väljendavad iseloomustused. Kohtu hinnangul ei saanud kannatanute vanemad vahetult ega adekvaatselt tajuda T. Liivi poolt toimepandu tähendust ja võimalikke tagajärgi ja lasid end mõjutada T. Liivi heast suhtlemisoskusest ning väliselt korrektsest käitumisest. 5.6 T. Liivile kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse kergendamiseks puudus ringkonnakohtu hinnangul alus. Liitkaristus mõisteti

§ 64

lg 1 järgi süüdistatavale soodsaimal viisil, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga. T. Liivi karistuse kandmisest tingimisi vabastamise välistas aga toimepandud kuritegude hulk ja tema süü suurus. Ringkonnakohus hindas positiivselt süüdistatava soovi alustada kohest efektiivset ravi ning aidata kaasa pedofiiliaprobleemidega isikuid aitava sotsiaalprojekti käivitamisele, kuid märkis, et see ei muuda tema süüd väiksemaks ega toimepandut vähem hukkamõistetavaks. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. T. Liivi kaitsja vandeadvokaadi abi Janno Kuusk esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb T. Liivi õigeksmõistmist X. XXXXXXXXX seotud kuritegudes ja talle

§ 142lg 2 alusel mõistetud karistuse kergendamist.

Kassaator märgib, et käesolevas kriminaalasjas on X. XXXXXXX vastu toimepandud kuritegude puhul jäänud karistusseadustiku isikulise kehtivuse vajalikud tingimused tuvastamata. Nimelt kehtib

§ 7

lg 1 kohaselt Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta tingimusel, et see tegu on kuritegu Eesti karistusseaduse järgi, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ühegi riigi karistusõigus ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu. Käesolevas kriminaalasjas pole aga välja selgitatud, kas riikides, kus T. Liiv pani toime talle X. XXXXXXX suhtes süüks arvatud teod, olid need teod karistatavad. Kaitsja hinnangul on T. Liivile

§ 142

lg 2 järgi kvalifitseeritud tegude eest mõistetud karistus ebaproportsionaalselt kõrge - see ei ole vastavuses teo raskuse ega süüdistatava isikuga. Kassaator leiab, et süüdistatava isikule on karistust mõistes antud ebaõige ning ühekülgne hinnang ja teda on kasutatud ühiskonnale sõnumi edastamiseks. Arvestamata on jäetud, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Samuti on kaitsja arvates arusaamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kuritegude kogumi eest T. Liivile mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus seetõttu, et talle on

§ 64

lg 1 alusel liitkaristus mõistetud soodsaimal viisil lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga. Kaitsja leiab, et kuna

§ 64

lg 3 järgi ei või liitkaristus ületada karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära, siis antud kriminaalasjas ei oleks saanud T. Liivile mõistetav karistuse määr ületada kaevatava otsusega mõistetud karistust.

1. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist. Prokuröri hinnangul on kassatsioonis tõstatatud küsimustele antud ammendav vastus ringkonnakohtus. T. Liivile mõistetud karistus vastab tema süüle ja see on ringkonnakohtu poolt piisavalt põhistatud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et T. Liivile

§ 145

järgi süüksarvatud ja välisriikides toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud lahendamata küsimus Eesti karistusseaduse isikulisest kehtivusest. 9. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas

§-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga

§ 7

lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus T. Liivi süüditunnistamisel

§ 145

järgi välisriikides toimepandud kuritegude eest jätnud välja selgitamata nende tegude karistatavuse kõnealustes välisriikides. Tõlgendades

§ 7

lg-s 1 sätestatut ebaõigesti ja jättes identse normi nõude tähelepanuta, on ringkonnakohus jätnud maakohtu eksimuse parandamata. Seega on käesolevas kriminaalasjas jäetud kindlaks tegemata, kas süüdistuses kirjeldatud X. XXXXXXXX suhtes Lätis ning X. XXXXXXX suhtes Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses, Venetsueelas, Türgis, Malaisias ja Marokos aset leidnud teod olid ka nende välisriikide karistusõiguse kohaselt kuritegudena karistatavad. 10. Kriminaalkolleegium märgib, et küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Samuti peab karistusõiguse loogikast lähtuvalt menetluslikult olema välistatud teo asjaolude deliktistruktuurile vastavuse kontrollimine ilma, et eelnevalt on tuvastatud Eesti karistusõiguse kohaldatavuse küsimus. Kriminaalmenetluse seadustikus (vt näiteks §-d 62, 154 ja 306) siiski ei sisaldu mingit otsesõnalist viidet vajadusele tuvastada eranditult kõigi kuritegude uurimisel eraldi Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes. See on ka mõistetav - kuna valdava enamuse Eestis toimetatavate kriminaalmenetluste esemeks on Eestis toimepandud kuriteod, siis on kriminaalmenetluse seadustikus vaikimisi lähtutud eelduslikult just sellisest olukorrast. Teisisõnu on üldjuhul alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes

§-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid. Kohtuotsuses peab vastusena § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimusel olema viidatud muuseas

§-st 7 tulenevate nõuete täidetusele.

1. Arvestades kriminaalmenetluse seadustiku presumptiivset lähtumist Eesti karistusseaduse kehtivusest uuritava kuriteo suhtes, ei saa välistada, et mõnede kuritegude toimepanemine välisriigis selgub alles kriminaalmenetluse raames. Sellistel juhtudel tulebki lugeda aktsepteeritavaks, et Eesti karistusõiguse kohaldatavuse küsimus selgitatakse samaaegselt süüteokoosseisu tuvastamisega. Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
2. Mingi teo välisriigis karistatavuse tuvastamine ei pruugi alati olla lihtne ülesanne ja eeldab üldjuhul kriminaalmenetluse alase rahvusvahelise õigusabitaotluse esitamist ning toimimist KrMS XIX peatükis sätestatud korras. Välisriigist saadava mistahes tõendi lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda eeskätt KrMS §-s 65 sätestatust. Kuid arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa ka rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
3. Kooskõlas eelmärgituga leiab kriminaalkolleegium, et tunnistades T. Liivi süüdi välisriikides

§ 145

ettenähtud kuritegude toimepanemises kontrollimata, kas need teod on vastavates välisriikides karistatavad, on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused T. Liivi süüditunnistamises

§ 145järgi tühistada.

14. Kuna kriminaalkolleegium tühistab T. Liivi süüditunnistamise

§ 145järgi, tuleb tühistada ka talle selle kuriteo eest mõistetud karistus.

Kassatsioonis esitatud seisukohti seoses T. Liivile

§ 142

lg-s 2 sätestatud teo eest mõistetud karistuse ja liitkaristuse liigse rangusega on ringkonnakohtu otsuses juba käsitletud ning kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium T. Liivile §-des 121, 142 lg 2, 146, 177 lg 1 ja 178 lg 1 sätestatud kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristuse muutmata.

1. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsused T. Liivi süüditunnistamises ja karistamises

§ 145järgi ja saadab kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks.

Muus osas jätab kriminaalkolleegium maaja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg