← Eesti

3-1-1-31-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-31-07 Otsuse kuupäev 12. september 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

§ 17lg 6 ja § 186 - § 17 lg 6 järgi.

1.1 Kriminaalkoodeksi § 161 järgi süüdistati H. K.-d selles, et tema, Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina, s.o ametiisikuna KrK § 160 mõttes, kellele kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 10 lg-ga 3 ja §-ga 28 on riigi poolt pandud haldamis-, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ning võimuesindaja ülesanded, kuritarvitas oma ametiseisundit, teostades

  1. juunil 2000 alustatud täitetoimikus nr 16/2000/4668 täitetoiminguid Tallinna Linnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse täitmiseks, millega A. K.-lt mõisteti välja 12 363 krooni ja 80 senti. 1.2 Süüdistuse kohaselt ei selgitanud H. K. välja A. K. muud vallasvara, mis kuulus üleskirjutamisele, vaid otsustas võlgnikule teatamata pöörata täitmise A. K. elukohana kasutatavale korterile Tallinnas, XXXXX XX-XX. H. K. tegi kohtutäitur D. P.-le ülesandeks asendada teda vallasvara üleskirjutamisel (arestimisel). H. K. juuresolekul ja juhendamisel koostas D. P.
  4. juulil 2000 vallasvara arestimise akti nr T 16/2000/4668 A. K.-le kuuluva korteri kohta, milles korteri hinnaks määrati 130 000 krooni. H. K. ei teatanud A. K.-le täitetoimingutest täitekutsega ega teinud ettepanekut vabatahtlikuks täitmiseks, samuti ei selgitanud H. K. võlgnikule tema õigusi ja kohustusi täitemenetluses.
  5. augustil 2000 avaldas H. K. A. K.-le kuuluva korteri enampakkumise teate, hinnates korteri 130 000 kroonile, mis on kohalikust keskmisest müügihinnast (370 000 krooni) oluliselt madalam.
  6. augustil 2000, s.o 9 päeva möödudes teate avaldamisest, müüs H. K. korteri 130 000 krooni eest. Enampakkumise teate avaldamine ning korteri müük toimusid pärast seda, kui A. K. alustas vabatahtlikult võlasumma tagastamist, tasudes
  7. juulil
  8. a Tallinna Linnakohtu täitevosakonna arvele 6000 krooni. 1.3 Ametiseisundi kuritarvitamise tagajärjel tekitas H. K. A. K.-le suure varalise kahju 240 000 krooni ulatuses ning riivas täitemenetluse nõuete oluliste rikkumiste tulemusena Põhiseaduse §-dega 32 ja 33 kaitstud kannatanu õigusi koduna kasutatava omandi puutumatusele, alustades omandi ebaseaduslikku võõrandamist. Samuti seadis H. K. kahtluse alla kohtu täitevosakonna ametniku aususe ja erapooletuse, tekitades sellega olulist kahju riigi huvidele. H. K. kasutas ametiisikuna tahtlikult ära oma ametiseisundit, põhjustades suurt kahju isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, samuti riigi huvidele, s.o pani toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis vastab KarS § 289 tunnustele.
  9. Harju Maakohus mõistis H. K. KrK §

§ 17lg 6 ja § 186 - § 17 lg 6 järgi õigeks. Kr

K § 161 järgi tunnistas maakohus H. K. süüdi ja karistas üheaastase vangistusega. Kohus kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui H. K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime tahtlikult uut kuritegu. Samuti mõisteti H. K.-lt A. K. kasuks välja 20 980 krooni. 2.1 Maakohtu otsuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et H. K. Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina oli süüdistuses märgitud ajal, s.o

  1. aastal, ametiisikuks KrK § 160 mõttes, kellele on riigi poolt pandud haldamis-, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ja võimuesindaja ülesanded. Hinnanud kriminaalasjas kõiki kogutud tõendeid kogumis, leidis maakohus, et on tõendatud H. K. süü KrK §-s 161 sätestatud kuriteo toimepanemises. 2.2 Kohus jõudis järeldusele, et H. K. kui kohtutäitur, tegutsedes tema ametiseisundiga seotud ülesannete sfääris ja olles teadlik oma täitemenetluse seadustikust tulenevatest kohustustest, viis täitemenetlust läbi võlgniku õigusi tagamata ja teda täitetoimingutest informeerimata ning seega oli H. K. käitumine vastuolus täitemenetluse seadustiku sätetega, mille tõttu on tema tegevus õigusvastane. Süüdistatav pani teo toime tahtlikult, kuna temale kui kohtutäiturile olid kõik seadusesätted, mille rikkumine talle süüks arvati, teada ja ta rikkus neid teadlikult. Oma õigusvastase tegevusega tekitas H. K. nii varalist kui ka mittevaralist kahju. H. K. tegevuse tagajärjel on A. K.-le tekitatud varalist kahju 240 000 krooni, mis on korteri müügihinna ja korteri tegeliku väärtuse vahe. Samuti tekitas H. K. oma tegevusega olulist kahju riigi huvidele, mis seisneb selles, et ta seadis kahtluse alla kohtu täitevosakonna ametniku aususe ja erapooletuse. Varalise ja mittevaralise kahju tekitamine on süüdistatava poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega põhjuslikus seoses, kuivõrd kahju tekitamine sai võimalikuks otseselt süüdistatava kui ametiisiku tegude tõttu. Seejuures teadis H. K. oma tegude tagajärje saabumisest tulevikus või vähemalt möönis seda. Seega asus kohus seisukohale, et süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste osas on olemas tahtlus. H. K.-le inkrimineeritud süüdistus KrK § 161 järgi vastab KarS § 289 sätestatud süüteokoosseisule, seega on tema tegevus kuriteona karistatav pärast kuriteo toimepanemist kehtima hakanud ja kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.
  2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. K. kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega H. K. süüdi mõisteti ja uue otsusega H. K. õigeksmõistmist KrK § 161 järgi. Apellatsioonis leiti, et maakohus on kannatanule varalise ja mittevaralise kahju põhjustamise sisustanud vaid süüdistatava kui ametiisikuna toimepandud tegudega, mis kaitsja arvates ei arvesta sellega, et H. K. oli puhkusel ja tema teenistussuhe oli peatunud. Kaitsja pidas põhjendamatuks ka H. K.-lt A. K. kasuks väljamõistetud tsiviilhagi. Prokurör esitas samuti apellatsiooni, milles vaidlustas H. K. õigeksmõistmise KrK §

§ 17lg 6 ja § 186 - § 17 lg 6 järgi.

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. märtsi
  3. a kohtuotsusega maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus leidis, et H. K. süüdimõistmine KrK 161 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõendeid hinnanud nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on seaduslikult toetunud kohtuliku arutamise käigus vahetult uuritult tõenditele ning sidunud oma põhistuse süüdistuses väljatoodud täitemenetluse seadustiku sätetega, mida süüdistatav on rikkunud - kohtu siseveendumuse kujunemine ja kohtu järelduste põhistus on arusaadav ja jälgitav. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et maakohus jättis tähelepanuta H. K. viibimise korralisel puhkusel süüdistuses nimetatud ajal, mis välistaks tema vastutuse ametiisikuna. Maakohtu otsuses on see asjaolu kajastamist leidnud. Ringkonnakohus märkis, et puhkusel viibimine ei välista subjektsust KrK § 160 mõttes, seda enam, et on tuvastatud ka sellel ajal kohtutäiturina toimingute tegemine. Seega soostus kolleegium maakohtu järeldusega, et H. K. on süüdistuses esitatud ja maakohtu poolt tuvastatud teod toime pannud oma ametialaste volituste piires, tegutsedes kui ametiisik. 4.2 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhistanud H. K. poolt KrK § 161 ettenähtud objektiivsete tunnuste ehk ametiseisundi tahtliku ärakasutamise ja olulise varalise ja mittevaralise kahju tekitamise esinemist, ning ka subjektiivse tunnuse - tahtluse olemasolu kõikide objektiivsete tunnuste osas. Kohtukolleegium asus seisukohale, et kaitsja väited kohtuotsuse motiveerimatuse kohta ei ole asjakohased ega kooskõlas otsuses oleva põhistusega. Õige on ka maakohtu järeldus, et KrK § 161 järgi H. K.-le inkrimineeritud kuritegu on karistatav ka KarS § 289 alusel. Seaduslikuks tunnistas ringkonnakohus ka kannatanu poolt kriminaalasja raames õigusabiga seotud kulutuste väljamõistmise süüdlaselt. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. H. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Urmas Siimon taotleb kassatsioonis Harju Maakohtu
  5. detsembri
  6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsuste tühistamist H. K. süüditunnistamises KrK § 161 järgi ja selles süüdistuses H. K. õigeksmõistmist. 5.1 Kassaatori hinnangul on H. K. süüdimõistmisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Materiaalõiguse rikkumine seisneb süüdistatava süüdimõistmises KrK § 161 järgi. Ringkonnakohus tegi süüdimõistva otsuse
  9. märtsil
  10. a ning seadusemuudatus, mis kaitsja arvates dekriminaliseeris süüksarvatava teo, jõustus sama aasta
  11. märtsil. Seega oli seadusemuudatus otsuse tegemise ajaks Vabariigi Presidendi otsusega välja kuulutatud, kuid polnud veel jõustunud. Kassaator leiab, et ringkonnakohus raskendas isiku olukorda, tehes süüdimõistva otsuse KrK § 161 alusel, teades seejuures, et kohtuotsus ei jõua jõustuda enne vastava paragrahvi kehtetuks tunnistamist. 5.2
  12. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus tunnistas KarS § 289 kehtetuks. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud, seega välistas seadusemuudatus H. K.-le süüksarvatava teo karistatavuse. Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 järgi on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks kriminaalmenetluse aluse puudumine. KrMS § 274 lg 1 sätestab, et kui kriminaalasja kohtulikult arutades tuvastatakse § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud alus, teeb kohus õigeksmõistva otsuse.
  13. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kohtuotsuste kassatsiooni korras tühistamise alused puuduvad. H. K. toimepandud tegu vastab alates
  14. märtsist 2007 KarS § 2172 lg 1 tunnustele. See säte ei kehtinud kohtuotsuse tegemise ajal ja maa- ja ringkonnakohtul puudus alus viidata otsustes veel jõustumata seadusesättele. Samas on KarS § 2172 lg 1 tunnused sedastatavad süüdistuses ja kohtuotsuse kirjeldavas osas ning vaidlustatava kohtuotsuse kirjeldava osa põhjal jälgitavad. Seetõttu ei raskenda vastava täpsustuse tegemine KrMS § 361 lg 2 korras süüdimõistetu olukorda.
  15. Kassatsioonimenetluses palus Riigikohtu kriminaalkolleegium pooltel avaldada täiendavalt arvamust selle kohta, kas H. K.le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav
  16. märtsil 2007 jõustunud Karistusseadustiku kohaselt, näiteks KarS § 2172 lg 1, § 3313 lg 2 või muu sätte järgi. Vastuses leidis kaitsja, et kuna karistusseadustiku
  17. märtsil 2007 jõustunud redaktsiooniga on KarS § 289 tunnistatud kehtetuks, siis pole ka võimalik seaduse analoogia põhjal sobitada H. K. tegusid mingi muu süüteokoosseisu alla, pealegi väljuks taoline käitumine süüdistuse raamidest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  18. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Seetõttu tuleb H. K. süüdimõistmisele õiguslikku hinnangut andes vastata küsimusele, kas KarS § 289 kehtetuks tunnistamise tagajärjel on välistatud H. K.-le süüksarvatava teo karistatavus või leevendati selle eest ettenähtud vastutust muul viisil. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et tunnistades KarS § 289 kehtetuks, kriminaliseeris seadusandja samaaegselt rea samasisulisi tegusid, sätestades mitmeid uusi, konkreetsema sisuga kuriteokoosseise kehtivuse kaotanu asemel. Need muudatused tehti ühe ja sama seadusega karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2007, 13, 69), seejuures jõustusid kõik vastavad muudatused ühel ja samal päeval ehk
  19. märtsil
  20. Kolleegium tõdeb, et seadusandja võib lülitada karistusseadustikku uusi paragrahve ka olemasolevaid paragrahve osadeks jagades näiteks eesmärgiga diferentseerida kriminaalvastutust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-99 - RT III 1999, 7, 71, p-d 1 ja 6).
  21. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on kassatsioonimenetluses võimalik kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustega H. K. suhtes tuvastatud asjaolud vastavad mõne karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis sätestatud süüteokoosseisu tunnustele, kui selleks ei ole vaja tuvastada täiendavalt faktilisi asjaolusid. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et ei oleks millegagi põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise ka juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 9). Süüdistataval peab aga olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. detsembri
  23. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25). 9.1 Karistusseadustiku § 3313 lg 2 näeb ette karistuse kohtutäituri poolt vara teadvalt ebaseadusliku arestimise ja müügi eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju. Riigikohus on seisukohal, et see paragrahv on KarS § 2172 (usalduse kuritarvitamine) suhtes erinorm, mis reguleerib kohtutäituri karistusõiguslikku vastutust teadvalt ebaseaduslike tegude eest. KarS § 3313 lg-s 2 toodud teo objektiivsete tunnuste kirjeldus kattub süüdimõistmise aluseks olnud teokirjeldusega, välja arvatud mittevaralise kahju tekitamine, mis ei ole enam karistatav. 9.2 Kontrollida tuleb ka süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastatust. KrK § 161 ja KarS § 289 süüteokoosseisud eeldasid subjektiivse tunnusena vähemalt kaudset tahtlust kõigi koosseisutunnuste suhtes, KarS § 3313 eeldab aga teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna ?teadvalt". Sama paragrahvi teises lõikes sisalduva koosseisulise tagajärje ehk suure varalise kahju suhtes piisab aga KarS § 19 kohaselt ettevaatamatusest. Maakohtu otsuse kohaselt, mille ringkonnakohus jättis muutmata, pani süüdistatav teo toime tahtlikult, kuna temale kui kohtutäiturile olid kõik seadusesätted, mille rikkumine talle süüks arvati, teada ja ta rikkus neid teadlikult. See viitab teo osas otsesele tahtlusele. Tagajärje ehk kahju tekkimise osas leidis maakohus, et H. K. teadis oma tegevuse tagajärje saabumisest tulevikus või vähemalt möönis seda. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda, kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused. Sellele ebatäpsusele vaatamata leidis maakohus, et süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste osas oli isikul olemas tahtlus. Seega on maakohus tuvastanud ka tagajärje ehk kahju suhtes vähemalt kaudse tahtluse. 9.3 Kaitsjal oli kassatsioonimenetluses võimalik esitada vastuväiteid sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav alates
  24. märtsist 2007 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni järgi (vt käesoleva otsuse punkt 7). Menetlusõiguslikult ei ole seega tegemist süüdistatava jaoks üllatava materiaalõigusliku normi kohaldamisega ning isiku kaitseõigus oli ka kassatsioonimenetluses tagatud.
  25. Seega asub Riigikohus seisukohale, et H. K.-le süüksarvatav tegu on karistusseadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatav KarS § 3313 lg 2 järgi ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  26. märtsi
  27. a kohtuotsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.