Obsah (4)

§ 11§ 4§ 32§ 84

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-41-07 3. oktoober 2007 Eesi

§ 11

lg 31 p 5 võimaldab kaebuse tagastada, kui selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Halduskohtu arvates ei otsustatud komisjoni

1. septembri
2. a istungil konsultandi ametisse nimetamiseks ettepaneku tegemist ega kaebajat otseselt puudutavaid muid küsimusi. Tegemist ei ole haldusaktiga

§ 4

lg 1 tähenduses, mis oleks halduskohtus vaidlustatav, kuna kõnealune haldusotsustus ei loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele. Samuti leidis kohus, et kaebaja ei olnud nõuetekohaselt täitnud halduskohtu

1. oktoobri
2. a määrust, millega nõuti temalt dokumentide (Viru Maakohtu juhi otsuse avaliku konkursi väljakuulutamiseks vastavalt ATS § 29 lg-le 2 ning väljatrüki Ametlikest Teadannetest avaliku konkursi väljakuulutamise kohta) esitamist.
3. Halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotles R. K. Al-Din halduskohtu määruse tühistamist ja asja saatmist läbivaatamiseks samale kohtule. Määruskaebuse esitaja leidis, et kuna vestlusvooru tulemusena otsustati tema teenistusse võtmise perspektiiv ja välistati edasine osalemine konkursil, puudutas otsustus teda ning rikkus tema õigusi. Komisjon on oma otsustust põhjendades kasutanud valeandmeid ega ole ratsionaalselt teostanud kaalutlusõigust. Määruskaebuse esitaja ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et ta on jätnud esitamata kohtu poolt nõutud dokumendid. Ta märgib, et on kohtule teatanud, et tegemist polnud konkursiga, mis olnuks välja kuulutatud Ametlikes Teadaannetes, kuid see ei välista kohtuliku kontrolli võimalust haldusorgani poolt läbi viidava konkursi üle.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a määrusega haldusasjas nr 3-06-2015 jäeti määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on õigesti tagastanud kaebuse

§ 11lg 31 p 5 alusel.

Komisjoni protokolliline otsus ei ole haldusakt

§ 4

lg 1 mõttes, vaid halduse siseakt, mis ei loo kellelegi õigusi ega pane kohustusi. Asjaolu, et isik on esitanud sooviavalduse kandideerimiseks vabale ametikohale, ei anna talle veel kindlust ametisse nimetamise osas. Seega ei rikkunud komisjoni otsus vestlusvooru mitteläbimise kohta R. K. Al-Dini subjektiivseid õigusi. Komisjon ei ole oma põhjendustes kasutanud valeandmeid, vaid tegemist oli sõnastusliku ebatäpsusega, mida komisjon arutas 21. septembri 2006. a koosolekul ja tegi protokollis vastava paranduse, asendades sõna "kohtuniku" sõnaga "kohtunikukandidaadi". Leides, et kuna kaebus on sisuliselt tagastatud

§ 11

lg 31 p 5 alusel, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks analüüsida halduskohtu seisukoha õigsust osas, mis puudutas

1. oktoobri
2. a kohtumäärusest tulenevat dokumentide esitamise kohustust. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. Määruskaebuses Riigikohtule palub R. K. Al-Din ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist läbivaatamiseks halduskohtule. Samuti taotleb ta ringkonnakohtule määruskaebuse esitamisel ekslikult tasutud riigilõivu tagastamist. Määruskaebuse esitaja peab vaidlustatud protokollilist otsustust haldusaktiks, mis on halduskohtus vaidlustatav. Komisjoni otsustuse tulemusena oli välistatud kandidaadi pääsemine konkursi teise vooru ja võimalus saada nimetatuks soovitud ametikohale. Selline otsustus peab tuginema seaduslikele kaalutlustele ja õigetele andmetele ning olema kohtulikult kontrollitav. Protokolli punkti 4 on muudetud tagantjärele. Tuginemine valedele andmetele seadis kaebuse esitaja teiste kandidaatidega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.
4. Kirjalikus vastuses määruskaebusele peab Viru Maakohus määruskaebust põhjendamatuks. Vastuse kohaselt ei ole komisjoni otsus haldusakt, vaid halduse siseakt, mis ei puuduta haldusväliseid isikuid ega loo kellelegi õigusi ega pane kohustusi. Viru Maakohus peab ekslikuks kaebuse esitaja seisukohta, et ka sobiva ametniku leidmist viisil, nagu toimus praeguse vaidluse põhjustanud valiku korral, tuleb pidada konkursiks, mille tulemused alluvad halduskohtu kontrollile. Vabale ametikohale kandideerides ei saa isikul olla ootust, et tema avaldus ka rahuldatakse. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Selles asjas tagastas kohus kaebuse

§ 11

lg 31 p 5 alusel, mis näeb ette, et halduskohus tagastab kaebuse või protesti määrusega selle esitajale ka juhul, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Selle,

1. septembrist 2006 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku sätte eesmärgiks on vastavalt eelnõu seletuskirjale "eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused/protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad".
2. Kohtud on asunud seisukohale, et Viru Maakohtu komisjoni protokollis sisalduv otsus ei saa omada mõju haldusvälistele isikutele ning ei loo neile õigusi ega kohustusi, mistõttu see ei ole halduskohtus vaidlustatav.
3. Põhiseaduse § 29 sätestab Eesti kodaniku õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Selle sätte kaitsealas on ka töökoha valik avalikus sektoris, sealhulgas avalikus teenistuses. Olukorras, kus haldusorgani poolt läbi viidava personalivaliku ja selleks korraldatava konkursi tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab tal olema selle õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Seda seisukohta väljendas kolleegium ka oma
4. mai
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-120-00 (RT III 2000, 15, 164). Viidatud otsuses, kus kolleegium käsitles pankrotihalduri eksami kulgemise ja tulemuste kohtuliku kontrolli võimalikkust, märgiti, et eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus peavad olema kontrollitavad.
6. Asja materjalidest nähtuvalt moodustati Viru Maakohtu direktori käskkirjaga komisjon, mille eesmärgiks oli sobiva kandidaadi väljaselgitamine maakohtu konsultandi vabale ametikohale. Käskkirja andmise õigusliku alusena on märgitud kohtute seaduse § 125, mis sätestab kohtudirektori pädevuse. Komisjon viis konsultandi ametikoha täitmiseks läbi kahest voorust koosneva konkursi. Kaebuse esitaja on soovinud vaidlustada konkursikomisjoni otsustust, mille tulemusena ta tunnistati esimest vooru mitteläbinuks ja seetõttu ei olnud tal võimalik konkursil edasi osaleda. Seega puudutas komisjoni otsus isiku õigust jätkata kandideerimist järgmises etapis ja tema potentsiaalset võimalust saada nimetatud soovitud ametikohale, seega töökoha valiku vabadust. Kohtud on küll õigesti leidnud, et konkursil osalemine ja vabale ametikohale kandideerimiseks avalduse esitamine ei tekita isiku jaoks veel õigust saada sellele ametikohale nimetatud. Samas on isikul aga subjektiivne õigus sellele, et läbiviidav konkurss ja valik kandidaatide vahel toimuks õiguspäraselt ning kandidaatidele oleks tagatud võrdsed võimalused ja ühetaoline kohtlemine.
7. Avaliku teenistuse seadus eristab kahesuguseid konkursialuseid ametikohti. Ühtedel juhtudel tuleneb konkursi väljakuulutamise kohustus seadusest (ATS § 29 lg 1). Teistel juhtudel sõltub konkursi väljakuulutamine ametiasutuse juhi kaalutlusotsusest (ATS § 29 lg 2). Vastustaja on asunud seisukohale, et käesoleva vaidluse ajendanud konkursikomisjoni otsustus ei saa olla kohtulikult kontrollitav ka seetõttu, et praegusel juhul pole konkurss vaba ametikoha täitmiseks välja kuulutatud ega toimunud ATS § 29 alusel. Kandidaatide otsing vabale ametikohale toimus personaliotsingu portaali CV-online vahendusel ja komisjon moodustati selleks, et teha valik avalduse esitanud kandidaatide vahel. Kolleegium leiab, et hoolimata sellest, et ametikoha täitmine ei toimunud avaliku teenistuse seadusega nõutava konkursi käigus, toimus siiski ametikohale soovijate vahel valiku tegemine, milleks moodustati vastav komisjon. Ka niisuguse komisjoni poolt läbiviidav otsustusprotsess ja selle tulemused peavad olema kohtulikult kontrollitavad. Kontrollida saab, et järgitaks kehtestatud või kokku lepitud menetlusreegleid ja otsustamiskriteeriume, et asutuse tegevus valiku langetamisel oleks kooskõlas hea halduse põhimõttega ning ametikohale kandideerijaid koheldaks võrdselt. Ka juhul, kui menetlusreeglid ja kriteeriumid on kokku lepitud sellesama komisjoni poolt, ei tohi valik kandidaatide hulgast toimuda meelevaldselt.
8. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kaebuse tagastamine

§ 11lg 31 p 5 alusel oli ebaõige.

Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et Viru Maakohtu komisjoni protokollis esitatud otsustuse vaidlustamiseks puudus kaebajal ilmselgelt kohtusse pöördumise õigus. Seetõttu tuleb tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ning saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. 14. Käesoleva määruskaebuse esitaja taotleb Riigikohtult ka ringkonnakohtule määruskaebuse esitamisel ekslikult tasutud riigilõivu tagastamist.

§ 32

lg 3 kohaselt on määruskaebus lõivuvaba.

§ 84

lg 4 p 1 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

§ 84

lg 7 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruse alusel ning seda tehakse isiku nõudel. Riigilõivuseaduse (RLS) § 12 lg-st 1 ja § 15 lg 1 punktist 1 tulenevalt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Ka rahandusministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 68 kehtestatud "Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra" § 10 sätestab, et tagastamise taotlus esitatakse riigilõivu võtnud asutusele. RLS § 6 kohaselt on riigilõivu võtja riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või valla- või linnasekretär, kes seaduse kohaselt on kohustatud toimingu tegema. Riigilõiv kohtuasjades makstakse Rahandusministeeriumi kontole koos vastava kohtu jaoks ette nähtud viitenumbri märkimisega. Käesoleval juhul on menetlusosaline maksnud põhjendamatult riigilõivu, esitades määruskaebuse Tartu Halduskohtu määruse peale ning riigilõivu tasudes kasutanud viitenumbrit, mis osundab Tartu Ringkonnakohtule. Taotlus riigilõivu tagastamiseks on esitatud praegusel juhul Riigikohtule, kes ei ole riigilõivu võtja RLS § 6 tähenduses. Seetõttu ei saa Riigikohus lahendada ka enammakstud riigilõivu tagastamise taotlust. Taotlus kohtumenetluses enammakstud riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada riigilõivu võtjale vastavalt eelviidatud riigilõivu tagastamist käsitlevatele sätetele. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et kuna halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta eraldi riigilõivu tagastamise nõude aegumist, tuleb ka halduskohtumenetluses enammakstud riigilõivu tagastamise taotlemisel lähtuda TsMS § 150 lg-st 5, mis näeb ette, et riigilõivu tagastamise nõue riigi vastu lõpeb kolme aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal nõue tekkis, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann