RIIGIKOHUA KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-49-07 Määruse kuupäev 2. oktoober 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi P.

§ 318ei piira kirjeldatud olukorras kannatanu edasikaebeõigust.

Järelikult peaks ringkonnakohtus toimuma apellatsiooni sisuline arutelu, millele võib järgneda ka õigeksmõistva otsuse tühistamine ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemine.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrusega jäeti apellatsioonid läbi vaatamata ja tagastati esitajatele KrMS § 14 ning § 323 lg 2 p 2 alusel. Teise astme kohus nõustus apellantidega,

§-st 318 lähtudes ei ole kannatanule seatud piiranguid sama seadustiku § 301 alusel tehtud esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustamiseks. Samas leidis ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse seadustiku erinevad sätted ja konkreetse olukorra analüüs välistavad apellatsiooni esitamise võimaluse. Ringkonnakohus toetus seejuures KrMS § 14 lg-le 2 ja §-le 301, samuti §-le 268, mille kohaselt kriminaalasja arutamine toimub ainult süüdistusakti järgi. Ringkonnakohus luges ebaõigeks apellantide väited, et maakohus oleks pidanud kontrollima sisuliselt, kas prokurör käitub seaduslikult, kui loobub süüdistusest. Seadus ei pane kohtule sellist kohustust. Prokuröri loobumisel süüdistusest ei saa arutada süüdistatava süüküsimust (ka apellatsioonimenetluses), kuna süüdistust enam ei ole. Ringkonnakohus lisas, et süüdistusest loobumine on pöördumatu tagajärjega, mida kinnitab ka KrMS § 318 lg 3 p 5. Tegemist on seaduslüngaga, kuna nimetatud säte peaks sisaldama prokuröri kõrval kannatanut. Teise astme kohus analüüsis samuti oletatava lünga põhjuseid - nimelt kriminaalmenetluse seadustiku algses redaktsioonis puudus apellatsioonikohtul süüdistatava olukorra raskendamise võimalus kannatanu apellatsiooni alusel. Käesoleval ajal on see aga võimalik vastavalt KrMS § 340 lg-le 4. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Kannatanute OÜ I ja OÜ A esindaja vandeadvokaat T. Pürn esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Esindaja leiab,

§ 323

lg 2 p 2 ei ole kohaldatav, kuna kannatanutel oli käesoleval juhul seaduse kohaselt apellatsiooniõigus. Ringkonnakohtul ei olnud õigust kõrvale kalduda menetlusseaduses sätestatud alustest ehk jätta apellatsioon läbivaatamata. Käesoleval juhul näeb kriminaalmenetluse seadustik ette kannatanu kaebeõiguse, mida kannatanud soovivad teostada. Lisaks viitab esindaja KrMS §-le 208, mis näeb ette kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise vaidlustamise ringkonnakohtus. Selle paragrahvi lõike 6 kohaselt on kohtunikul võimalik tühistada Riigiprokuratuuri määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust. Seega, hoolimata prokuratuuri seisukohast, võib kohus leida, et on alust menetlust alustada või jätkata. Samuti võiks lünga täitmiseks kasutada KrMS § 6 (kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte). Õiguslooja roll on KrMS § 2 p 4 kohaselt ainult Riigikohtul. Kriminaalmenetluse seadustiku § 19 lg 1 kohaselt arutab ringkonnakohus asja kolmeliikmelises koosseisus (sh ka KrMS § 326 lg 2 ls-s 2 nimetatud otsustused), mistõttu oleks pidanud määruse allkirjastama kolm kohtunikku. Kokkuvõttes palub kannatanute esindaja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a määrus.
3. Määruskaebusele esitatud vastustes nõustuvad Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja ja süüdistatava P. S. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Laanemaa ringkonnakohtu põhjendustega ning leiavad, et määruskaebus rahuldamisele ei kuulu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kriminaalmenetluse seadustiku § 301 kohaselt tingib prokuröri loobumine süüdistusest kohtus vältimatult isiku õigeksmõistmise. Lähtudes kohtumenetluse võistlevuse printsiibist, millest tuleneb kohtu kohustus arutada asja esitatud süüdistuse piires (KrMS §-d 14, 268, 301), ei ole kohtul õigust ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ning põhjendatust. Lisaks ei saa sellisel juhul asja läbi vaadata ka apellatsioonikohus kannatanu apellatsiooni alusel, kuna süüdistust, mille järgi kriminaalasja arutada, enam ei ole. Seega ei olnud Tallinna Ringkonnakohtul võimalik kriminaalasja menetlusse võtta ja arutada. Kannatanute esindaja viited KrMS §-le 208 ei ole asjakohased, kuna kohtueelses menetluses võistlevuse printsiip ei kehti.
5. Kriminaalkolleegium hindab siiski, kas ringkonnakohus toetus õiguspäraselt apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel KrMS § 323 lg 2 p-le
6. Selle paragrahvi kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Nimetatud sätte sõnastus ei välista kannatanu õigust esitada apellatsiooni prokuröri süüdistusest loobumise tõttu tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 5 kohaselt ei saa sellisel juhul apellatsiooni esitada prokurör. Kannatanute esindaja leidis määruskaebuses, et isegi kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on seaduslüngaga, ei ole ringkonnakohtul õigust seda iseseisvalt täita, kuna KrMS § 2 p 4 kohaselt on selline õigus ainult Riigikohtul.
7. Kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohus peab tema ees kriminaalasja lahendamisel ning seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusi lahendama. Sisuliselt oli käesolevas asjas tegemist vastuoluga KrMS § 318 ning §-de 14, 268 ja 301 vahel. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on seaduslüngaga ja ületades lünka kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise teel asus seisukohale, et süüdistusest loobumise järgselt ei ole apellatsiooni esitamise õigust prokuröri kõrval ka kannatanul. Kolleegium leiab, et selline seisukoht on põhjendatud ning ringkonnakohus jättis õiguspäraselt apellatsiooni läbi vaatamata, toetudes KrMS § 323 lg 2 p-le
8. Seoses sellega märgib kolleegium täiendavalt, et eelmenetlust toimetab ringkonnakohtunik ainuisikuliselt, seega on ebaõige kannatanute esindaja väide, et määruse apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta oleks pidanud allkirjastama kolm kohtunikku.
9. Seaduse ühetaolise kohaldamise huvides ning KrMS § 2 p 4 alusel selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium,

§-dest 14, 268 ning 301 tulenevalt ei ole kannatanul apellatsiooniõigust, kui esimese astme kohtus mõistetakse süüdistatav õigeks KrMS § 301 alusel, s.t prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanute OÜ I ja OÜ A esindaja vandeadvokaat T. Pürni määruskaebuse rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi