Obsah (8)

§ 184§ 64§ 199§ 424§ 74§ 50§ 5§ 218

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-52-07 Otsuse kuupäev 4. oktoober 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Jä

§ 184

lg 2 p 2, § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a kohtuotsus nr 1-05- 1093 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. G. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajevi kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. september
4. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsus A. G. süüditunnistamises ja karistamises

§ 184

lg 2 p 2 ning § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, samuti talle

§ 64

lg 1, § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas ning saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

1. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a kohtuotsusega tunnistati A. G. kokkuleppe- menetluses süüdi

§ 184

lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks;

§ 199

lg 2 p 4 ja § 25 lg-te 1 ja 2 järgi vangistusega 2 kuuks ja

§ 424

järgi vangistusega 3 kuuks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kuid selleks ajaks kandmata 2-kuulise vangistuse võrra. Lõplikuks karistuseks mõisteti A. G-le 3 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 50lg 1 alusel võeti temalt 2 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

2. A. G. tunnistati

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema, olles varem karistatud narkokuriteo eest, omandas tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses (s.o rohkem kui kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi) amfetamiini, mida vedas Tallinnas enda kasutuses oleva sõiduautoga. A. G. kinnipidamisel Tallinnas

1. juunil
2. a kell 20.05 leiti sellest sõiduautost kaks minigripp kotti 12,09 g amfetamiini sisaldava pulbriga. Karistusseadustiku § 199 lg 2 p 4 ning § 25 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati A. G. süüdi selles, et ta
3. jaanuaril
4. a püüdis varastada Tallinnas kaupluses Prisma kaupa väärtusega 2429 krooni, kuid peeti turvatöötajate poolt kinni. Veel püüdis ta
5. veebruaril
6. a Tallinnas Pirita Selveris varastada kaupa väärtusega 57 krooni, kuid peeti samuti turvatöötaja poolt kinni.

§ 424järgi tunnistati A.

G. süüdi selles, et tema, olles karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis

1. juunil
2. a ja
3. novembril
4. a taas mootorsõidukit alkoholijoobes. Kohus märkis otsuses, et kriminaalasja menetlemisel on järgitud lihtmenetluse sätteid, süüdistatav on saanud kokkuleppest aru ja kokkulepe väljendab tema tõelist tahet.
5. Süüdistatav A. G. ja tema kaitsja Sergei Parutško esitasid apellatsioonid, milles palusid maakohtu otsuse tühistada KrMS § 245 lg 1 p-de 7 ja 8 rikkumise tõttu. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a kohtuotsusele nr 3-1-1121-06, leidsid nad, et kohus on rikkunud kokkuleppemenetlust reguleerivat menetlusnormi sellega, et A. G. süüditunnistamisel

§ 184

lg 2 p 2 järgi on jäetud märkimata puhta amfetamiini kogus temalt äravõetud pulbrilises aines.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellandid ei ole osutanud ühelegi KrMS
4. peatüki
5. jaos loetletud kokkuleppemenetlust käsitleva sätte rikkumisele. Nende sätete rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus ise. Apellatsioonis märgitud Riigikohtu lahend narkootilise aine suure koguse kindlakstegemise osas puudutab üksnes materiaalõiguse kohaldamist, kuid sellel alusel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine on KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt välistatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a kohtuotsuse on kassatsiooni korras vaidlustanud süüdistatava A. G. kaitsja O. Nišajev. Apellatsioonis sisaldunut korrates märgitakse ka kassatsioonis, et A. G. arvates rikuti kokkuleppemenetluses oluliselt menetlusõiguse norme. Kassaator leiab, et kuna Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-121-06 tulenevat nõuet eirates puuduvad kokkuleppemenetluse raames koostatud süüdistuse tekstis andmed äraväetud puhta amfetamiini koguse kohta, siis pole võimalik otsustada A. G. süüküsimust narkootilise aine suures koguses käitlemises

§ 184lg 2 p 2 järgi.

Selle tõttu taotlebki kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks kohtulikuks arutamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

1. Käesoleva kohtuasja keskne õiguslik küsimus seondub kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise lubatavate piiridega. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatule on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apellatsiooni korras vaidlustada üksnes kokkuleppemenetlust sätestavate kriminaalmenetlusõiguse normide (seega KrMS IX peatüki
2. jaos sätestatu) rikkumise motiivil. Kõnealusest sättest nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Igasugune põhiõiguse piirang peab olema ka materiaalselt põhiseadusepärane. Järgnevalt tulekski analüüsida, kas KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on materiaalselt põhiseadusepärane.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-79-05 (RT III 2005, 31, 309) märgitu kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus. Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p?dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades aga ei tohiks neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
4. Järgnevalt on oluline silmas pidada, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-05 märgitu kohaselt ei saa siiski KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii nagu on ka eelnevalt p-s 6 märgitud, kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes. Kuid selline eeldamine saab kohtu poolt ka kokkuleppemenetluses lähtuda vaid kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast seadusest ja hetkel valitsevast kohtupraktikast. See tähendab muuhulgas, et kohus ei saa ka kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes eirata põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja

§ 5lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet.

Kolleegium leiab, et kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja

§ 5

lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja

§ 5lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.

II 9. Kooskõlas käesoleva kohtuotsuse p-s 8 märgituga tuleb kohtul ka kokkuleppemenetluses arvestada

§ 5

lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud. 15. märtsil 2007, s.o enne ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas otsuse tegemist hakkas kehtima karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle seaduse § 9 p-ga 21 sätestati

§ 218

lg 1 järgmises sõnastuses: "Varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus, karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga." Seega ei ole alates 15. märtsist 2007 enam kuriteona karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu

§ 218lg-s 1 nimetatud erandite alla.

Tulenevalt eeltoodust ei ole alates

1. märtsist 2007 enam kuriteona karistatav A. G. süüks arvatud varguse katse, mille ta pani toime
2. veebruaril
3. a Tallinnas Pirita Selveris, püüdes varastada kaupa väärtusega 57 krooni.
4. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a kohtuotsuse tegemisel oleks puutuvalt A. G. süüdistust

§ 184

lg 2 p 2 järgi tulnud arvestada Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-121-06 (RT III 2007, 9, 73) tulenevat. Riigikohtu selle otsuse p 11 kohaselt tuleb narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. Harju Maakohtu 19. veebruari 2007. a kohtuotsusega tunnistati A. G.

§ 184

lg 2 p 2 järgi suures koguses narkootilise aine käitlemise eest süüdi tulenevalt sellest, et tema kasutuses olnud autost leiti ja võeti ära 12,09 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit. Tulenevalt Riigikohtu käsitletavast otsusest aga ei saa süüdistuses narkootilise aine koguse sellise kajastamise pinnalt rääkida narkootilise aine suure koguse tuvastatusest. 11. Kokkuvõtvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et KrMS § 318 lg 3 p-s 4, § 248 lg 1 p-s 3 ja

§-s 5 sätestatut nende koostoimes arvestades oleks ringkonnakohus pidanud lahendama käesoleva kohtuotsuse p-des 9 ja 10 nimetatud materiaalõigusliku sisuga küsimused. Nende lahendamata jätmist ringkonnakohtu poolt aga tuleb käsitada KrMS IX peatüki 2. jaos sätestatu olulise rikkumisena, mis tingib käesoleva kriminaalasja saatmise Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar