3-1-1-50-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-50-07 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi M. T. süüdistusasi KarS § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. mai
4. a kohtuotsus nr 1-06-5964 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. T. kaitsja Anti Aasmaa kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Muuta Viru Ringkonnakohtu
8. mai
9. a kohtuotsuse nr 1-06-5964 põhiosa, jättes sellest välja kohtu järelduse M. T. liiklusseaduse § 20 lg 5 alusel joobeseisundi tuvastamise kohta. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
10. Kassaatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Viru Maakohtu
12. jaanuari
13. a kohtuotsusega tunnistati M. T. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 4-kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata Katseajaks määrati 1 aasta ja 6 kuud. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti M. T-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Kohus tunnistas M. T. süüdi selles, et tema, olles varem karistatud liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi, juhtis
14. jaanuaril
15. a Rakvere linnas taas mootorsõidukit alkoholijoobes. Maakohtu hinnangul tõendavad M. T. süüd politseitöötaja Rain Veissbachi ütlused alkomeetriga mõõdetud 0.7 promillise alkoholijoobe tuvastamise kohta, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti koostanud Rakvere Haigla arsti V. Ž. ütlused ning M. T. joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt nr 77 (edaspidi Akt). Kohus märkis, et osaliselt kinnitavad M. T. süüd ka tema enda ütlused, et kinnipidamisel mõõtis politseiametnik temal alkomeetriga 0,7 promillise alkoholijoobe. Uuritud tõendite kogumi pinnal kohus tuvastas, et M. T. juhtis süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit kerges alkoholijoobes.
16. M. T. kaitsja A. Aasmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes kaitsealuse õigeks mõistmist. Kaitsja leidis, et kohtuotsus on rajatud lubamatutele tõenditele ning seetõttu sisuliselt põhjendamata.
17. Viru Ringkonnakohtu
18. mai
19. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et Vabariigi Valitsuse
20. aprilli
21. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise vaidlustamise korra (edaspidi Kord) § 6 kohaselt on ametiisikul õigus tuvastada isiku alkoholijoovet indikaatorvahendi või mõõteriistaga. Politseitöötaja kasutas õigustatult alkomeetrit, kuid kuna M. T. selle näiduga ei nõustunud, toimetati ta joobe tuvastamiseks tervishoiuasutusse. Süüdistatav keeldus haiglas vereproovi andmisest ja see keeldumine fikseeriti Aktis. Ringkonnakohus märkis, et juhul kui juht keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest, loetakse ta LS § 20 lg 5 kohaselt juhiks, kes on joobeseisundis LS § 20 lg -te 3 ja 4 tähenduses. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et M. T. keeldus põhjendamatult vereproovi andmisest ning see fakt võimaldab käsitada teda LS § 20 lg 5 alusel alkoholijoobes olnud juhina LS § 20 lg 3 tähenduses. Kohus rõhutas, et sellises olukorras ei olegi oluline täpne alkoholisisaldus M. T. veres. Teisalt märkis ringkonnakohus aga, et M. T. joobeseisundi tuvastamiseks piisas ka ühest kliinilisest leiust, milleks oli horisontaalne nüstagm. Nimetatud leiu tekkepõhjuse hindamisel arvestas ringkonnakohus ka kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisi aktis antud arvamust. Veel märkis ringkonnakohus, et ei nõustu apellandi väitega, et M. T. lisakaristuse kohaldamine on maakohtu otsuses põhjendamata ning selgitas, et lisakaristuse puhul ei peagi seda eraldi tegema. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
22. Viru Ringkonnakohtu
23. mai
24. a kohtuotsuse peale esitas kassatsiooni M. T. kaitsja Anti Aasmaa. Kassaator leiab, et M. T. süüdi tunnistamine KarS § 424 järgi on rajatud lubamatutele tõenditele ning kohtuotsus on põhjendamata. Kassaator märgib, et Korra § 15 p-st 2 tulenevalt on isikul õigus vereproovist keelduda ning selle õiguse kasutamist ei saa käsitada süüstava asjaoluna tema vastu. Üksnes horisontaalse nüstagmi tunnuste olemasolu ei saa tõsikindlalt tõendada M. T. alkoholijoovet, sest esineb küllaldane kahtlus nimetatud sümptomi tekkepõhjuste kohta. Tekkinud kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks.
25. Viru Ringkonnaprokurör Margit Voogmaa esitas kassatsioonivastuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib, et M. T. alkoholijoove on tuvastatud tunnistajate R. V. ja V. Ž. ütlustega kohtus, väärteoprotokolliga, tervishoiuasutusse suunamise saatekirjaga, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ja isiku kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiakti ekspertide arvamusega. Prokurör ei ole nõus kassaatoriga, et M. T. alkoholijoovet kinnitab vaid üks kliiniline leid. M. T. on KarS § 424 järgi süüdi tunnistatud kohtu poolt uuritud tõendite kogumi põhjal. Viimaks leiab prokurör Riigikohtu vastavale praktikale tuginedes, et liikluskuritegude puhul tuleb reeglina lisakaristust kohaldada ja vaid erandlikud asjaolud saavad õigustada teistsugust lahendust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
26. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu lõppjäreldus KarS § 424 järgi M. T. süü tõendatuse ning Viru Maakohtu otsuse muutmata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud. Kriminaalkolleegium nõustub kohtutute sedastusega, et tõendid kogumis kinnitavad M. T. alkoholijoovet süüdistuses märgitud asjaoludel. M. T. alkoholijoobe tuvastamisel ei ole Korra sätteid rikutud.
27. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistuses märgitud ajal ei tunnistanud M. T. politseitöötaja poolt alkomeetriga mõõdetud 0,7 promillist joovet ning nõudis selle kontrollimist tervishoiuasutuses. M. T. ja joobeseisundit tuvastanud arsti V. Ž. kohtus antud ütluste (tl 56 ja 70) kohaselt enne arsti ettepanekut vereproov anda mõõdeti M. T-l vererõhku, kontrollliti pulssi ning tasakaalu ja pupille. Ühe kliinilise leiuna tuvastati horisontaalne nüstagm. Läbivaatuse tulemused fikseeriti Aktis. Pärast arstlikku läbivaatust M. T. keeldus vereproovist, mis fikseeriti Aktis. Arst mõõtis ka alkomeetriga 0,7 promillise alkoholisisalduse M. T. väljahingatavas õhus, kuid see asjaolu on juba maakohtu otsusega tõendite kogumist välja jäetud. Taatlemata alkomeetri kasutamise tulemusena saadud näiduga mittearvestamine ei muuda Akti tervikuna ebaseaduslikuks ega annulleeri selle tõenduslikku jõudu ülejäänud selles fikseeritud asjaolude osas. Akt on üks tõend tõendite kogumist, mida kohtud on M. T. joobeseisundi tuvastamisel hinnanud ja arvesse võtnud.
28. Kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, et esineb küllaldane kahtlus M. T-l tuvastatud horisontaalse nüstagmi tekkepõhjuse kohta ning et sellest lähtuvalt tuleb see süütuse presumptsioonist lähtudes tõlgendada süüdistatava kasuks. Süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse süüdistatava kasuks üksnes kõrvaldamata kahtlus sõltumata sellest kas kahtlus on küllaldane või mitte. Käesolevas asjas on isiku kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisi aktis nr 27 (tl 92) eksperdid andnud arvamuse, et M. T-l
29. aastal diagnoositud Meniere haigus ei saa olla joobeseisundi tuvastamise käigus ilmnenud horisontaalse nüstagmi tekkimise põhjuseks
30. aastal. Ekspertide hinnangul võis selle põhjustada kerge alkoholijoove süüdistuses märgitud ajal. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on nimetatud arvamust hinnanud ja M. T. süüküsimuse otsustamisel koos teiste tõenditega ka arvesse võtnud. Seega on kohtud tekkinud kahtluse tõendite uurimise ja hindamise teel kõrvaldanud. II
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et LS § 20 lg 4 kohaselt on isikul õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Korra § 15 p 2 annab aga isikule õiguse selle andmisest ka keelduda. Riigikohus on rõhutanud, et keeldumine tuleb joobeseisundi tuvastamise aktis fikseerida. Isiku loobumine nimetatud õigusest on oluline seetõttu, et Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid 3-1-1-8-04 - RT III 2004, 39, 359; 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 34, 359; 3-1-1-15-06 - RT 2006, 17, 158; 3-1-1-30-06 - RT III 2006, 22, 198). M. T. kriminaalasjas on eeltoodud nõudest kinni peetud ja sellest tulenevalt kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu sedastusega, et M. T-l alkoholijoobe tuvastamiseks piisas ühest objektiivsest kliinilise leiu, s.o horisontaalse nüstagmi tuvastamisest arsti poolt.
32. Eelnevast tulenevalt peab kriminaalkolleegium üleliigseks ja asjakohatuks ringkonnakohtu arutlust M. T. võimaliku joobe tuvastamise kohta LS § 20 lg 5 alusel, mille kohaselt loetakse juht, kes keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest joobeseisundis olevaks. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. T. ei keeldunud arstlikust läbivaatusest tervikuna ning hoolimata sellest, et vereproovist keeldumine oli kohtu hinnangul põhjendamatu, ei saa ainuüksi selle järelduse põhjal tunnistada M. T. joobeseisundis olevaks LS § 20 lg 5 alusel. Vastavalt Korra § 9 lg-le 3 tuvastas arst M. T. alkoholijoobe kliinilise leiu põhjal, uurimata bioloogilist materjali uuritava isiku vastuseisu tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et isiku vereproovi andmisest keeldumise õiguse kasutamine ei saa kaasa tuua tema karistamist ning sellisel juhul tuleb alkoholijoove tuvastada teiste meetoditega (vt kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-102-05 - RT III 2005, 34, 337). Kuna M. T. keeldus haiglas vereproovi andmisest ja keeldumine on Aktis sõnaselgelt fikseeritud, on tema süüküsimuse otsustamine KarS § 424 järgi veres alkoholisisaldust kindlaks tegemata, seaduspärane. Seda arvestades ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3 jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja M. T. poolt LS § 20 lg 5 rikkumise käsitluse, raskendamata seejuures süüdistatava olukorda. III
33. Kriminaalkolleegium leiab, et M. T-le mõistetud lisakaristus on kooskõlas seadusega ning liiklussüütegudes väljakujunenud kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-20-06 - RT III 2006, 15, 137). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3, muudab kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
34. mai
35. a kohtuotsuse põhiosa selliselt, et jätab sellest välja ringkonnakohtu käsitluse M. T-l joobeseisundi võimaliku tuvastamise kohta LS § 20 lg 5 alusel. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg