← Eesti

3-3-1-37-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-37-07

  1. oktoober 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Eva Roostari (Roostar) kaebus keskkonnaministri
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 454 p 3.1 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 3-05-170 Eva Roostari kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Eva Roostari kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  6. mai
  7. a otsus ning Tallinna Ringkonnakohtu
  8. märtsi
  9. a otsus haldusasjas nr 3-05-
  10. Teha asjas uus otsus, millega tühistada keskkonnaministri
  11. oktoobri
  12. a käskkirja nr 454 p 3.
  13. Mõista keskkonnaministrilt Eva Roostari kasuks välja menetluskulud 22 713,9 krooni. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Keskkonnaministri
  15. juuli
  16. a käskkirjaga nr 172 jäeti kaitsealuse maana riigi omandisse Tudulinna vallas asuv Riigimetsa majandamise keskuse Iisaku metskonna maatükk nr 22 katastritunnusega 81501:004:
  17. Nimetatud maatükk moodustus endise kinnistu Männasaare A-50 maadest (63,51 ha ulatuses) ning 86%-st endise kinnistu Mõurasaare A-47 maadest (75,87 ha ulatuses). Mõlema kinnistu tagastamise õigustatud subjektiks oli Eva Aas. Keskkonnaministri
  18. oktoobri
  19. a käskkirjaga nr 454 tunnistati
  20. juuli
  21. a käskkiri nr 172 kehtetuks, sama korralduse p-ga 3.1 otsustati uuesti jätta riigi omandisse maatükk nr 22 sihtotstarbega kaitsealune maa. Tudulinna Vallavalitsuse
  22. veebruari
  23. a korraldustega nr 17 ja 16 jäeti Eva Aasa avaldus Männasaare A-50 maade tagastamiseks tervikuna rahuldamata ning avaldus Mõurasaare A-47 maade tagastamiseks osaliselt rahuldamata.
  24. Eva Roostar (endine Aas) esitas kaebuse keskkonnaministri
  25. oktoobri
  26. a käskkirja nr 454 p 3.1 tühistamiseks. Kaebaja leiab, et maa riigi omandisse jätmine on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus, kuivõrd Maareformi seadus (MRS) ei määra kindlaks riigi omandisse jäetavat maad ning selle ulatust. Seega pidi keskkonnaminister käskkirja väljaandmisel haldusmenetluse üldiseid põhimõtteid järgides arvestama ka kaebuse esitaja huviga maade täies ulatuses tagastamiseks. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu ühtegi põhjendust, miks jäeti riigi omandisse just konkreetsed maatükid ning kuidas on arvestatud maade tagastamise õigustatud subjekti huvidega. Oletada võib, et maatükk nr 22 jäeti riigi omandisse MRS § 31 lg 1 p 2 alusel kui riikliku kaitse all olev ja riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, mille suhtes kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt. Ei Looduskaitseseadus (LKS) ega varemkehtinud Kaitstavate loodusobjektide seadus (KLoS) näe aga ette, et kaitsealust loodusobjekti sisaldav maa peaks igal juhul kuuluma riigile. Ka kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omanikul lasub kohustus järgida kehtestatud looduskaitselisi kitsendusi. Seega ei ole maade riigi omandisse jätmine kui kaebuse esitajat oluliselt koormav abinõu looduskeskkonna kaitseks vajalik.
  27. Tallinna Halduskohtu
  28. mai
  29. a otsusega haldusasjas nr 3-05-170 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et hoolimata sisuliste motiivide puudumisest vaidlustatud haldusaktis on selle põhjendused tuletatavad aktist endast. Käskkirjast nähtub, et maa on jäetud riigi omandisse, kuna tegemist on kaitsealuse maaga, millel on majandustegevus õigusaktidega keelustatud. Maa riigi omandisse jätmise õigusliku alusena on käskkirjas märgitud küll MRS § 31 lg 1 p 1, kuid kõnealuse maa sihtotstarbest nähtuvalt on asjassepuutuv MRS § 31 lg 1 p
  30. Selle sätte rakendamisel peab otsustaja kindlaks tegema, kas kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt. Vaidlusalune maa paikneb Muraka looduskaitseala Muraka raba sihtkaitsevööndis. Käskkirja andmise ajal kehtinud Kaitstavate loodusobjektide seaduse ja Muraka looduskaitseala kaitse-eeskirja alusel on selle ala kaitse eesmärgiks metsa ökosüsteemi arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, majandustegevus ja loodusvarade kasutamine on alal keelatud. Lubatud on hooldustööd kaitstavate liikide elutingimuste säilimiseks. Kohtu hinnangul teeb selline kaitserežiim võimatuks maa kasutamise teise isiku, sealhulgas omandireformi õigustatud subjekti poolt. Seega on käskkiri vaidlustatud osas sisuliselt õiguspärane. Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa tühistada põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid või et akt ei vasta vorminõuetele.
  31. E. Roostar esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Apellant ei eita, et Muraka looduskaitseala sihtkaitsevööndis paikneva maa kasutamine on oluliselt piiratud. Apellandi huvi ei seisne aga eeskätt maa kasutamises, tema jaoks on oluline saada maa omanikuks. Halduskohus on jätnud kontrollimata, kas maa riigi omandisse jätmisel teostati kohaselt kaalutlusõigust ning kas maa riigi omandisse jätmine oli proportsionaalne. Maareformi seadusest ei tulene, et riikliku kaitse alla võetud maad ei ole ühelgi juhul võimalik tagastada ning et asjaomane riigiorgan on kohustatud maa igal juhul riigi omandisse jätma, kui kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt. Oma kaalutlusõigust ei ole keskkonnaminister aga teostanud vastavalt kehtestatud nõuetele. Kõnealuste kinnistute riigi omandisse jätmine ei ole proportsionaalne maa riigi omandisse jätmisel taotletava eesmärgiga kaitsta loodust. Kaitseeeskirjaga kehtestatud nõudeid on võimalik järgida ka olukorras, kus kinnistud on apellandi omandis.
  32. Tallinna Ringkonnakohtu
  33. märtsi
  34. a otsusega haldusasjas nr 3-05-170 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide, et ta ei olegi huvitatud maa kasutamisest, vaid selle omanikuks saamisest. Kasutamispiirangutega maa üleandmise välistab MRS § 31 lg 1 p
  35. Selle sätte kohaselt ei ole oluline, kui intensiivselt isik soovib tagastatavat maad kasutada. Maareformi eesmärk on luua eeldused efektiivseks maakasutuseks majanduslikus mõttes (MRS § 2). Abstraktne huvi saada tagasi maa, mida ei ole võimalik kasutada, ei ole ühelgi juhul nii kaalukas, et selle ees peaks taanduma avalik huvi tagada looduskaitseobjekti tõhusam kaitse. Seega on kasutusvõimalusteta maa tagastamata jätmine alati proportsionaalne ning ministril ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustamisel kaalutlusõigust. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks vaidlusaluse maa kasutamine eraomaniku poolt oleks võimatu. Halduskohus on jõudnud õigesti järeldusele, et ministri käskkiri on sisuliselt õiguspärane, mistõttu motiveerimispuudused ei anna HMS § 58 kohaselt alust selle tühistamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  36. E. Roostar esitas kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel lähtunud MRS §-st 2 tulenevast eesmärgist riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümberkorraldamiseks peamiselt maa eraomandil põhinevaiks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest. Igasugune maa riigile jätmine peab olema põhjalikult motiveeritud. Kassaatori hinnangul tõi käesolevas asjas ainuüksi õigustatud subjektide maa riigile jätmise menetlusse kaasamata jätmine kaasa õigusvastaste haldusaktide andmise. Vaidlustatud käskkiri on motiveerimata. Kohtud ei ole kontrollinud, kas ja millisel määral arvestati maa riigi omandisse jätmisel kassaatori sooviga saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Kassaator on endiselt seisukohal, et kõnealuste kinnistute riigi omandisse jätmine ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta loodust. Loodust on võimalik kaitsta ka olukorras, kus kinnistud on kassaatorile tagastatud. Tudulinna Vallavalitsus on kassaatori esindajale väljastanud kirja, millest selgub, et Muraka raba sihtkaitsevööndi servaalal on tagastatud kaks kinnistut. Isikute võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks seetõttu maa tagastada ka kassaatorile.
  37. Keskkonnaministri vastuses kassatsioonkaebusega ei nõustuta. MRS § 31 lg 1 p 2 alusel maa riigi omandisse jätmisel puudub riigil kaalutlusruum. Riigi ülesandeks on tuvastada, kas kehtestatud kaitsekord on sedavõrd range, et välistab eraõigusliku isiku poolt maa kasutamise, ning seejärel jätta maa riigi omandisse. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid või argumente küsimuses, kas kitsendused võimaldaksid kaebajal maad reaalselt kasutada, mistõttu selles küsimuses vaidlus puudub. Maa riigi omandisse jätmise menetluse eesmärgiks on välja selgitada alad, mille kasutamine pole teiste isikute poolt võimalik. Maa riigi omandisse jätmise korra kohaselt ei pea sellesse menetlusse kaasama õigustatud subjekte. Kaasamisel saaks olla üksnes üks eesmärk - hinnata õigesti maakasutuse kitsenduste rangust. Kohtumenetluses on leidnud tõendamist, et vaidlusaluse maa kasutamine on piirangute tõttu võimatu, seega ei oleks keskkonnaministri hinnang kitsenduste rangusele kaasamise tagajärjel muutunud. Vastustaja ei nõustu ka kassaatori väitega maa riigi omandisse jätmise ebaproportsionaalsusest. Ükski teine omandiõigust vähem piirav seaduslik moodus ei ole sama tõhus looduskaitsealuse maa säilitamiseks endisel kujul, kui selle tsiviilkäibest väljajätmine. Kassatsioonkaebuse lisas esitatud Tudulinna Vallavalitsuse kirjast nähtub, et viidatud maaüksused asuvad väljaspool Muraka raba sihtkaitsevööndit ning tagastamine on toimunud enne maa riigi omandisse jätmise otsustamist. Lisaks ei tekitaks ekslik halduspraktika isikule õiguspärast ootust selle jätkumiseks. Seega tuleb kassaatori esitatud lisadokumendid jätta tähelepanuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  38. Käesolevas asjas käib vaidlus maa MRS § 31 lg 1 p 2 alusel riigi omandisse jätmise seaduslikkuse üle. Kaebuse esitaja leiab, et keskkonnaminister ei ole maa riigi omandisse jätmisel teostanud õiguspärast kaalumist. Kaebaja hinnangul on maa riigi omandisse jätmine meetmena ebaproportsionaalne looduskaitse eesmärgi saavutamiseks, kuivõrd kaitserežiimi järgimine on tagatav ka juhul, kui maa on eraomandis. Kohtud on aga leidnud, et ministril ei ole maa riigi omandisse jätmisel kaalutlusõigust ning kasutusvõimaluseta maa tagastamata jätmine on alati proportsionaalne.
  39. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et kuigi maa riigi omandisse jätmine on MRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt prioriteetne sama maa tagastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada. Kolleegium märgib eelneva praktika täpsustamiseks, et maa riigi omandisse jätmise prioriteetsus ei tähenda siinkohal piirangut otsustaja kaalutlusruumis, vaid määrab üksnes maa riigi omandisse jätmise ja maa tagastamise otsuste tegemise ajalise järjestuse. Riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve (vt
  40. märtsi
  41. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-78-05,
  42. detsembri
  43. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-61-06 ja
  44. märtsi
  45. a otsust haldusasjas nr 3-31-102-06). Käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri on küll vastu võetud enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist
  46. jaanuaril 2002, kuid maa riigi omandisse jätmisel pidi ka siis lähtuma hea halduse põhimõttest, mis hõlmab muuhulgas puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist.
  47. Käesolevas asjas on maa jäetud riigi omandisse MRS § 31 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt jäetakse riigi omandisse riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, kui kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teiste isikute poolt. Ka nimetatud alusel maa riigi omandisse jätmisel tuleb haldusorganil läbi viia hea halduse põhimõtetele vastav haldusmenetlus ning teostada õiguspärast kaalumist. Omandireformi käigus maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel tuleb paratamatult lähtuda omandireformi eesmärgist, milleks ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks, ja maareformi eesmärgist, milleks MRS § 2 kohaselt on riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümberkujundamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning eelduste loomine maa efektiivsemaks kasutamiseks. Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist. Looduskaitseseadusest ei tulene ka käesoleval ajal, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  48. märtsi
  49. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p 13). Seega ei ole MRS § 31 lg 1 p 2 rakendamisel vajalik omandi- ja maareformi üldistest eesmärkidest kõrvale kalduda. Toodud eesmärkidest tulenevalt ei saa maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest jätta kõrvale maa tagastamisest huvitatud isikut. Selline isik tuleb menetlusse kaasata ning anda talle võimalus asjakohaste selgituste andmiseks ja vastuväidete esitamiseks.
  50. Kaalumise teostamisel tuleb haldusorganil esmalt sisustada MRS § 31 lg 1 p-s 2 toodud määratlemata õigusmõiste "maa kasutamise võimatus teiste isikute poolt". Kolleegium on seisukohal, et maa teiste isikute poolt kasutamise võimatus ei ole kehtestatud kaitserežiimiga eelnevalt kindlaks määratud objektiivne tunnus, vaid haldusorganilt igakordset analüüsimist ning tagastamist taotleva isiku huvide arvesse võtmist nõudev kaalutlusotsustus. Konkreetse maa-ala kasutamise võimalikkuse või võimatuse üle otsustamisel tuleb seega ühelt poolt analüüsida ja tõlgendada maa-alal õigusaktidega kehtestatud kaitserežiimi ning teisalt võtta arvesse tagastamist taotleva isiku põhjendatud huvi ning võimalusi sama maa kasutamise osas.
  51. Käesolevas asjas oleks maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel pidanud arvesse võtma nii vaidlusalusel maa-alal seaduste ning kaitse-eeskirjaga kehtestatud kasutuspiiranguid (keelatud on näiteks majandustegevus ning loodusvarade kasutamine, piirkonna metsa kaitse eesmärgiks on ökosüsteemi arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina) kui ka võimalikke tegevusi (näiteks maa-alal viibimine ning marjade ja seente korjamine, erandina võib LKS § 30 lg 4 p 6 kohaselt võimalikuks osutuda ka tootmisotstarbeta ehitise püstitamine), samuti Eva Roostari kui maa tagastamise õigustatud subjekti põhjendatud huvi ning võimalusi sama maa kasutamiseks. Kolleegium nõustub kaebajaga, et nimetatud asjaolusid arvesse võtvat kaalumist ei ole teostatud ning vaidlustatud korraldus on täielikult motiveerimata. Ka ei ole kaebajat otsustusprotsessi kaasatud. Kuivõrd eelnimetatud rikkumised võisid mõjutada maa riigi omandisse jätmise otsustamist, tuleb keskkonnaministri
  52. oktoobri
  53. a käskkirja nr 454 p 3.1 tühistada. Tallinna Halduskohtu
  54. mai
  55. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  56. märtsi
  57. a otsus haldusasjas nr 3-05-170 tuleb tühistada. Kolleegium peab võimalikuks asjas HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel uue otsuse tegemist, millega E. Roostari kaebus rahuldatakse.
  58. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab E. Roostari kaebuse, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtus taotles E. Roostar vastustajalt riigilõivu ja õigusabikulude väljamõistmist, kokku 19 703,75 krooni ulatuses (menetluskulude nimekiri toimikus lk 81). Ringkonnakohtus taotles kaebaja riigilõivule ja õigusabile tehtud menetluskulude väljamõistmist 3010,15 krooni ulatuses (menetluskulude nimekiri toimikus lk 117). Kassatsioonkaebuses palus kaebaja kohtukulude jätmist vastustaja kanda, kuid kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitatud ei ole. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 22 713,9 krooni. Kassatsioonkaebuse esitamisel on E. Roostar tasunud kautsjoni 1500 kr (kautsjoni tasumist tõendav dokument toimikus lk 162). HKMS § 90 lg 1 kohaselt tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel tasuda kautsjon summas 400 krooni. Seega on kaebaja tasunud kautsjoni 1100 krooni võrra nõutust enam. HKMS § 90 lg 3 kohaselt tagastatakse rohkem tasutud kautsjon kautsjoni tasunud isiku nõudel. Seega saab Riigikohus enammakstud kautsjoni tagastada alles pärast seda, kui kaebaja on esitanud vastava nõude. Tasutud summast kassatsioonikautsjonile vastav osa 400 krooni tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.