Obsah (5)

§ 143§ 144§ 167§ 158§ 108

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 138 lgtele 1 ja 2 ning VÕS §-le 6, väitsid kostjad, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja on oma õigusi kuritarvitanud. Samad vastuväited esitasid kostjad maakohtus eelkõige põhivõla nõudele. Maakohus tuvastas, et hageja on käitunud nii põhivõla kui ka viivise sissenõudmisel kooskõlas hea usu põhimõttega ega ole kaotanud nõudeõigust. Seda seisukohta on kostjad põhivõla osas aktsepteerinud, kuna ei vaidlustanud põhivõla väljamõistmist. Hageja on õigesti märkinud, et kui ta on põhivõla sissenõudmisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, siis ei saa kostjad samadele argumentidele tuginedes apellatsiooniastmes väita, et viivisenõude sissenõudmine on samadel asjaoludel põhivõla sissenõudmisest eraldivõetuna hea usu põhimõtte vastane. Kostjad ei ole esile toonud ühtegi põhjendust, mis põhistaks hea usu põhimõtte rikkumist viivisenõude esitamisel olukorras, kus põhivõla sissenõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu

1. juunil
2. a asjas nr 3-2-1-66-05 tehtud lahendi p-le 18 ja leidnud, et seadusest tuleneva viivise nõudmine ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega viivise ülemäärase suuruse tõttu. Hageja viivisenõue ei saa olla hea usu põhimõtte vastane, kuna on arvutatud seaduses sätestatud minimaalsete määrade järgi. Kaebuses väidetud erandlike asjaolude olemasolu, mis annaks alust vähendada viivist, ringkonnakohus ei tuvastanud.
3. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kostjate seisukohaga, nagu rikuks viivisenõude esitamine hea usu põhimõtet viivisenõude esitamisega hilinemise tõttu. Riigikohus on
4. juuni
5. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 leidnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning et seda võiksid õigustada vaid erandlikud asjaolud. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid erandlikke asjaolusid. Samuti ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjad võinuksid mõistlikult aru saada, et hageja on viivisenõude esitamisest loobunud. Asjaolu, et pooltevahelistel varasematel läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud, ei anna alust järelduseks, et hageja väljendas oma käitumisega kaudselt kavatsust viivisenõuet mitte esitada.
6. Ekslik on kostjate käsitus, mille kohaselt kohus oleks pidanud kohaldama viivisenõudele aegumist.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostjatest ükski ei taotlenud maakohtult aegumise kohaldamist. Ilma vastava taotluseta ei olnud kohtul võimalik aegumist kohaldada, isegi kui viivisenõue oleks olnud aegunud. Ka sisuliselt ei ole viivisenõue aegunud. Viivis on põhikohustusega seotud, sest selle tekkimine on seotud põhikohustuse täitmisega. Seega puudub mõistlik põhjendus, miks ei saa lugeda viivist kõrvalkohustuseks. Viivist saab lugeda kõrvalkohustuseks, mis aegub

§ 144kohaselt koos põhikohustusega.

Asjas ei oma mingit tähendust, et kostja I ei nimetanud võlatunnistuses viivist. Samuti on ekslik käsitada viivist tervikliku nõudena, mis aegub esimese viivituspäeva eest viivise nõudmisel kogu nõude ulatuses. Käsitus viivise aegumisest enne põhikohustuse aegumist on ekslik. Viivisenõue on VÕS § 101 p 6 kohaselt õiguskaitsevahend rahalise kohustusega viivitamise puhuks, mistõttu ei ole loogiliselt põhjendatav, et õiguskaitsevahend kohustuse täitmisele sundimiseks saaks aeguda kiiremini kui vastav kohustus ise. Viivisenõue tekib eraldi iga põhinõudega viivitatud päeva eest ja nõuded aeguvad päevade kaupa. Maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas on õige. Kostjad osutasid Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, kuid nimetatud otsuse puhul olid pooled lepingus kokku leppinud viivises ja sellest tulenevalt tuli tsiviilkoodeksi sätteid viivise arvestamisel kohaldada ka pärast

1. juulit
2. a. Praeguse vaidluse puhul tulenes viivisenõue seadusest ning hageja sai tugineda asjaolude ja toimingute osas, mis tekkisid pärast
3. juulit
4. a, võlaõigusseaduse sätetele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436, § 442 lg 8 ja § 654 lg-te 1 ja 5 nõudeid, mistõttu ei ole ringkonnakohtu otsus seaduslik ega nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kostjate kõigi, hageja ja kostja I vahelise lepingulise suhte iseloomu ja sellele vastava põhivõla sissenõutavaks muutumise ning sellega ka viivise arvestamise alguse ajahetke puudutavate faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus ei ole samas seletanud, miks üks või teine asjaolu ei oma tähendust. Olukorras, kus kostjad tuginesid sellele, et maakohus hindas tõendeid valesti, pidanuks ringkonnakohus analüüsima kostjate apellatsioonkaebuses viidatud ja ringkonnakohtu istungil esitatud tõendeid. Ringkonnakohus on ekslikult jätnud tähelepanuta kostjate väited põhivõla sissenõutavaks muutumise ajahetke kohta põhjusel, et kostjad ei vaidlusta põhivõla väljamõistmist. Põhikohustuse sissenõutavaks muutumise aeg omab viivise arvestamise algusaja kindlaksmääramise seisukohalt olulist tähendust. See, et kostjad ei vaidlustanud apellatsiooni korras põhivõla tasumise kohustust, ei tähenda, et sellega oleks välistatud viivisenõudega seotud kohtuotsuse motiivide vaidlustamine.
6. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et ükski kostjatest ei ole taotlenud, et kohus tunnistaks viivisenõude aegunuks. Kostja I palus
7. mai
8. a kirjalikus vastuses viivisenõudele aegumise kohaldamist. Sama palus kostja II
9. augusti
10. a kirjalikus vastuses ja
11. aprilli
12. a kohtuteesides. Kostja III märkis
13. augusti
14. a kirjalikus avalduses, et ühineb kostja I vastuväidetega, sh ka palvega kohaldada viivisenõudele aegumist. Ka apellatsioonkaebuses taotlesid kostjad viivisenõudele aegumise kohaldamist, kuid ringkonnakohus ei ole selle kohta otsuses seisukohta võtnud.
15. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 88 lg-d 8 ja
16. Kostja I täitis vabatahtlikult Harju Maakohtu
17. aprilli
18. a otsuse ja tasus
19. mail
20. a hagejale kogu põhivõla 9 541 194 krooni. Väär on hageja väide, mille kohaselt ei ole kostja I kohustuse täitmine käsitatav mitte kohtuotsuse täitmisena, vaid võla vabatahtliku tasumisena. Ekslik on kohtute seisukoht, et hagejal oli õigus kohtuotsuse alusel väljamõistetud põhivõla katteks tasutud maksega lugeda tasutuks esmalt kulutused ja viivitusintress ning ülejäänud osas põhivõlg. Hageja selline seisukoht muudaks otstarbetuks kostjate edasise tuginemise aegumise vastuväitele nõude osas, mille kohta on esitatud apellatsioonkaebus. Kostjatel puuduks hiljem võimalus aegunud nõude katteks hageja arvestatut viimaselt tagasi nõuda (VÕS § 1028 lg 2 p 2).
21. Kostjate arvates on hageja poolt viivisenõude esitamine esmakordselt hagiavalduses (s.o kohtute seisukoha järgi 10 aastat ja 8 kuud pärast põhinõude viimase osa sissenõutavaks muutumist) vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus on jõudnud ekslikule järeldusele, et
22. septembri
23. a leping oli laenuleping, mille järgsed maksed muutusid 3 300 000 krooni osas sissenõutavaks
24. jaanuarist 1994 ja 6 241 194 krooni osas
25. juulist
26. Kostjad on seisukohal, et eelnimetatud leping on ühise tegutsemise kokkulepe, mille järgne raha maksmise kohustus ei muutunud sissenõutavaks mitte maakohtu otsuses märgitud tähtpäevadel, vaid sai muutuda sissenõutavaks hageja tehtud finantseeringu tagastamist puudutava alternatiivse kokkuleppe sõlmimiseks peetud pooltevaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumisest arvates. Läbirääkimised põhivõla tagastamiseks kestsid
27. aasta alguseni. Viivise üle läbirääkimisi ei peetud. Viivisenõude esmakordne esitamine enam kui kümme aastat pärast põhikohustuse väidetavat sissenõutavaks muutumist on käsitatav nii õiguste kuritarvitamisena kui ka vastuolulise käitumisena. Kostjatel oli hageja varasemat käitumist arvestades kujunenud põhjendatud veendumus, et viivist nõudma ei hakata. Ringkonnakohus ei ole hageja käitumise vastavuse hindamisel hea usu põhimõttele arvestanud lepingute olemust ja eesmärke. Tegemist ei olnud ärilistest huvidest lähtuvate suhetega. Eesti Haigekassa ning Tallinna Diagnostikakeskuse vahelised lepingud teenisid haigekassas arvel olevate kindlustatute tervise säilitamise ning terviseuuringute ja ravi tagamise eesmärki. Ringkonnakohus on valesti samastanud põhinõude ja viivisenõude, leides, et põhivõla tunnistamine ei võimalda enam esitada vastuväiteid viivisenõudele, sh tugineda viivisenõude vastuolule hea usu põhimõttega. Hageja tugines põhivõla tagastamisel lepingule ja viivisenõude esitamisel seadusele. Täitmisnõue ja viivisenõue on erinevad õiguskaitsevahendid ja kohtul tuleb hinnata kostjate vastuväiteid eraldi nii põhivõlanõude kui ka viivisenõude osas. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata kostjate alternatiivse vastuväitena viidatud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 ning asus seisukohale, et puudub alus viivisenõude vähendamiseks. Kostjad on seisukohal, et hagejapoolne hea usu põhimõtte vastane käitumine viivisenõude esitamisel saab olla erandina aluseks ka viivise vähendamisele alla seadusega fikseeritud määra. Asjaolule, et viivisesummat võidakse erandjuhtudel vähendada alla seaduses sätestatud määra, on viidanud ka Riigikohus (vt otsust asjas nr 3-2-1-66-05).
28. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 144ning VÕS § 101 p 6, asudes seisukohale, et viivisenõue ei ole aegunud.

Olukorras, kus kostja I tunnistas

1. detsembri
2. a ja
3. augusti
4. a võlatunnistuses oma võlga põhivõla osas, jääb arusaamatuks ringkonnakohtu järeldus, nagu oleks kostja I tunnistanud sellega ka põhivõlgnevuselt arvestatud viivist. Kohtud ei ole tuvastanud, millist liiki võlatunnistusega on kostja I eelnimetatud kirjade puhul tegemist ning milline on nimetatud võlatunnistuse mõju võlatunnistusega hõlmamata nõuete aegumisele. Seega on asjakohatu ringkonnakohtu väide, nagu ei omaks kostja I antud võlatunnistuse sisu mingit tähendust ei põhivõla ega viivise aegumisega seoses. Kostja I tunnistas võlatunnistusega üksnes põhivõla osas võlgnevust, seega on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et võlatunnistuse koostamisega katkes viivisenõude aegumine. Ebaõige on ringkonnakohtu nõustumine hageja tõlgendusega viivisenõude aegumisest päevade kaupa ning seisukoht, et viivisenõue tekib eraldi iga põhinõudega viivitatud päeva eest. Rahalise kohustuse õigeks ajaks täitmata jätmisel hakatakse viivist arvestama põhivõla sissenõutavaks muutumisest. Sellest hetkest hakkab kulgema nii põhinõude aegumistähtaeg kui ka põhinõudelt arvestatud viivisenõude aegumise tähtaeg. Põhivõla tasumata jätmine on ühekordne rikkumine ja iga viivituses oldud päeva eest ei panda toime uut rikkumist. Sama on leidnud Riigikohus lahendis tsiviilasjas nr 32-1-103-
5. Kuna hageja esitas viivisenõude esimest korda
6. märtsil
7. a hagiavalduses, oli viivisenõudele kohalduv 10-aastane aegumistähtaeg möödunud ning kohtud pidanuks kohaldama viivisenõudele aegumist.
8. Ringkonnakohus on valesti ja tagasiulatuvalt kohaldanud VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäärasid. Kostjad leiavad, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusest tuleneb, et enne
9. juulit
10. a tekkinud võla pealt viivise arvestamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Kuna leping sõlmiti ja kostjate väidetav võlg tekkis enne
11. juulit
12. a, tuleb kohaldada viivise arvestamisel tsiviilkoodeksi sätteid. Selline käsitlus on loogiline ning kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Kui isik rikkus kohustust enne
13. juulit
14. a, siis pidi ta arvestama üksnes nende õiguslike tagajärgedega, mida tollal kehtinud seadus lepingu rikkumise eest ette nägi.
15. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et maakohus ega ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel eksinud TsMS § 442 lg 8 ja § 651 lg-te 1 ja 5 vastu. Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse üksnes kohtukulude ja viivise osas, jättis ringkonnakohus õigesti tähelepanuta kostjate väited põhinõude aluseks olnud õigussuhtele antud ebaõige kvalifikatsiooni kohta. Asjakohatu on vaielda rahalise põhikohustuse aluste ja sissenõutavuse üle, kui põhinõude olemasolu ja väljamõistmist ei ole vaidlustatud. Kostjad ei ole viivisenõudele aegumise kohaldamist nõudnud. Kohus tuvastas, et viivisenõue ei ole aegunud. See, et kohtud on väidetavalt valesti kohaldanud VÕS § 88 lg-d 8 ja 9, ei seondu kohtumenetlusega, mille raames kostjad esitasid kassatsioonkaebuse. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, ja sama paragrahvi lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Hageja nõuete osaline rahuldamine pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist ei saa tuua kaasa vastava kohtuotsuse ebaõigsust ning olla aluseks lahendi edasikaebamisele. Teised kostjate esitatud väited materiaalõiguse normide rikkumise kohta on esitatud juba apellatsioonkaebuses.
16. Kolleegiumi
17. aprilli
18. a istungil esitas kostja AS-i Tallinna Diagnostikakeskus esindaja vandeadvokaat Aldo Kaljurand taotluse hagejalt välja mõista õigusabikulu 17 487 krooni. Tallinna linna esindaja vandeadvokaat Kalev Saare palus hagejalt välja mõista õigusabikulu 50 816 krooni. AS Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja vandeadvokaat Alice Salumets palus hagejalt välja mõista õigusabikulu 5250 krooni. Hageja Eesti Haigekassa esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher palus kostjatelt välja mõista õigusabikulu 37 265 krooni 60 senti.
19. Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
20. mai
21. a määrusega asja TsMS § 18 lg 2 alusel lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
22. Kolleegiumi
23. augusti
24. a istungil esitas AS Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja täiendava taotluse kohtukulude väljamõistmiseks, milles palus hagejalt välja mõista 17 250 krooni kassatsiooniastmes kantud kohtukulu. Tallinna linna esindaja esitas teatise, mille kohaselt on Tallinna linn õigusabikulude eest kokku tasunud 75 154 krooni 50 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25. Kolleegium leiab, et TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti kostjatelt välja viivis 5 167 584 krooni ja kohtukulu, ning saata asi tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
26. Kostjad ei ole vaidlustanud põhivõla suurust ega selle väljamõistmist. Kohtud on jätnud hindamata kostjate väited põhivõla sissenõutavaks muutumise aja, viivisenõudele aegumise kohaldamise, viivisenõude suuruse ja selle vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et jättes käsitlemata kostjate väited põhivõla sissenõutavaks muutumise aja kohta ning asudes seisukohale, et kostjad ei ole taotlenud viivisenõudele aegumise kohaldamist, rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 654 lg 5 nõuet võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning seletada, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel. Kolleegium on seisukohal, et kuna asjaolude kohaselt tuli võlg tagastada ühekordse maksena, ei olnud kohtul tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse §-st 11 alust kohaldada pooltevahelisele lepingule alates
27. juulist 2002 kehtivat seadust.
28. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et apellatsioonkaebuse väited põhivõla, sealhulgas ka selle sissenõutavuse aja kohta on asjakohatud, sest kostjad ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses põhivõla väljamõistmist ning kostja I tasus hagejale põhivõla. Põhivõla tagastamine ei võta kostjatelt õigust vaidlustada kohtu seisukohta põhivõla sissenõutavaks muutumise aja osas seoses viivisnõudele aegumise vastuväite esitamise, väljamõistetud viivise suuruse ja hea usu põhimõtte kohaldamata jätmisega.
29. Nii tsiviilkoodeksi (TsK § 173) kui ka võlaõigusseaduse (VÕS § 76) kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmisega on võlgnik viivituses alates ettenähtud ajal kohustuse täitmata jätmisest ehk kohustuse rikkumisest. Põhinõue on sissenõutav hetkest, mil võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Maakohus leidis, et kuna leping nr 29 kehtib, on 3 300 000 krooni tagastamise osas kostjate viivituse alguseks
30. jaanuar
31. a ning 6 241 194 krooni osas
32. juuli
33. a. Selle seisukoha vaidlustamisel tuginesid kostjad apellatsioonkaebuses lepingu nr 29 p-le
34. Nimetatud punktis märgitakse järgmist: "Kui tervishoiuasutus ei kustuta laenu lepingu p 1, 2 ja 3 ettenähtud tähtajaks, lahendatakse Tallinna Diagnostikakeskuse MRT osakonna valmimisel selle kuuluvus ja krediidi kustutamisega seotud küsimused täiendava kokkuleppega". (I kd, tlk 18) Kõnealuse lepingu hilisema muudatusega (I kd, tlk 19) lepingu p 5 ei muudetud. Vaidlust ei ole selles, et kostja I laenu lepingus nr 29 märgitud tähtajal ei tagastanud. Läbirääkimised võla tagastamist puudutava kokkuleppe sõlmimiseks kestsid kostjate väitel kuni hagi esitamiseni. Maakohtu otsuse p 99 kohaselt on poolte läbirääkimiste teemaks olnud võla tagastamise tingimused (maksegraafikud), seejuures rakendatav intress, võimalus asendada vähemalt osa rahalisest kohustusest muu vara üleandmisega. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud lepingu nr 29 punkti 5 tähendust põhivõla sissenõutavaks muutumise aja seisukohast. Seda lepingu punkti ei ole käsitlenud ka ringkonnakohus. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, milles lepingupooled lepingu nr 29 p-s 5 kokku leppisid. Arvestades lepingu nr 29 p 5 tõlgendamisel muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist ja lepingu eesmärki, tuleb maakohtul võtta seisukoht selles, mis ajast alates on kostja I põhivõla tagastamisega viivituses (kas lepingus märgitud kuupäevade saabumisest, arvates pooltevaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumisest, alates nõude esitamisest pärast seda, kui läbirääkimistel ei ole saavutatud kokkulepet laenu tagastamise viisi kohta või mõnest muust ajast).
35. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostjatest ükski ei ole taotlenud maakohtult viivisenõudele aegumise kohaldamist. Kostja I on
36. mai
37. a vastuses hagile märkinud järgmist: "Tühise lepingu nr 29 alusel üleantud 3 300 000 krooni tagastamist on hagejal õigus nõuda Tallinna linnalt ning kostja peab võimalikuks, et selle nõude täitmisega viivitatud aja eest oleks hagejal õigus nõuda viivist vastavalt seaduses sätestatud määrale, s.o 3% aastas (TsK § 231 lg 1). Siiski on kostja arvates tegemist aegunud nõudega." (I kd, tlk 72).
38. augustil
39. a kohtule saabunud vastuses hagile nõustus Tallinna linn kostja I esitatud vastuväidetega hagile, mis puudutavad hageja nõude aegumist ning viivisenõude põhjendamatust. (I kd, tlk 129 p 4). Kohtuvaidluse teesides, mis on esitatud
40. aprilli
41. a Harju Maakohtu istungil, on Tallinna linn väitnud: "Seega on hageja nõue nii põhivõla kui ka viiviste osas aegunud." (II kd, tlk 67) Samuti märkisid kostjad apellatsioonkaebuses, et nõue on aegunud. (III kd, tlk 6) TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Kolleegiumi arvates piisab aegumise kohaldamise nõude esitamiseks ka selgest suulisest vastuväitest, mida saab käsitada taotlusena.
42. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele viivisenõude ja põhinõude aegumise seose kohta märgib kolleegium järgmist. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et viivisenõue ei saa aeguda varem kui põhikohustuse täitmise nõue.

§ 144mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue.

Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Seega nii põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma. Kohustatud pool võib tasuda põhivõla, olenemata selle aegumisest. Kohtuotsuse alusel põhivõla tasumine ei võta kostjatelt aga õigust esitada viivisenõudele aegumise vastuväide, tuginedes põhinõude aegumisele. 26. Kohtud ei ole kindlaks teinud, mis ajani kestsid pooltevahelised läbirääkimised. Olenevalt põhinõude sissenõutavaks muutumise ajast võib omada tähtsust läbirääkimiste pidamine aegumise peatumise ja võla tunnustamine aegumise katkemise alusena.

§ 167

lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine poolte läbirääkimiste ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võis tuleneda.

§ 158

lg 1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intressi maksmises, tagatise andmises või muus teos. Koos põhivõla aegumise peatumise või katkemisega peatub või katkeb ka viivisenõude aegumine.

1. Kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, peab kohus vastama kostjate väidetele viivisenõude esitamise vastuolust hea usu põhimõttega. Kostja I väitis, et kuna hageja ei nõudnud enne hagi esitamist kordagi viivist, tekkis tal arusaam, et hageja viivist temalt ei nõua. Hageja selline vastuoluline käitumine võis kaasa tuua viivisenõude esitamise vastuolu hea usu põhimõttega. Maakohus ei käsitlenud sisuliselt kostjate põhjendusi viivisenõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega, eeldades, et märgitud vastuolu ei saa esineda, kuna viivis on arvutatud seaduses (TsK-s ja VÕS-is) sätestatud minimaalse määra järgi. Selle seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus, lisades, et viivisenõude esitamist aegumistähtaja jooksul saab vaid erandlikel asjaoludel pidada hea usu põhimõtte rikkumiseks.
2. juulini
3. a kehtinud

§ 108

lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest peab kolleegium põhimõtteliselt võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest. Käsitledes viivisenõude vastavust hea usu põhimõttega, tuleb hinnata kostjate väiteid, et tegemist ei olnud tavapärase laenulepinguga, et lepingu eesmärgiks, mille nimel kostjate arvates ka ühiselt tegutseti, oli haigekassas kindlustatud isikutele kvaliteetsema tervishoiuteenuse osutamine ning et läbirääkimiste käigus ei arutatud kordagi viivisenõude esitamise võimalust ning viivisenõude hilist esitamist.

1. Kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel vastata kostjate väitele, et viivis on ebamõistlikult suur. TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada, kui tasutav leppetrahv (trahv, viivis) on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Viivise vähendamist TsK § 194 lg 1 järgi on kolleegium käsitlenud nt
2. juuni
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-
4. Sama tsiviilasja otsuses leidis kolleegium muu hulgas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ei ole üldjuhul põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse.
5. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud, asudes seisukohale, et kostja I on raha tagastamise kohustuse täitmisega viivituses alates
6. aastast, kohaldasid vääralt (tagasiulatuvalt) VÕS § 113 sätestatud viivisemäärasid. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks pärast
7. juulit
8. a. Sellele seisukohale on kolleegium asunud ka
9. juuni
10. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05,
11. juuni
12. a otsuses asjas nr 3-2-1-78-05 ja
13. jaanuari
14. a otsuses asjas nr 3-2-1-137-
16. Kuna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse § 11 kohaselt tuli asjas kohaldada enne
17. juulit
18. a kehtinud seadust (vt otsuse p 21), siis ei olnud kohtul alust tunnustada VÕS § 88 lg 8 järgi hageja õigust lugeda kohtuotsuse alusel põhivõla katteks tehtud kostja I maksega tasutuks kulutused ja viivitusintress ning ülejäänud osas põhivõlg.
19. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise tulemustest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu