3-1-1-25-07

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07 1. Nõustun Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusega selles, et Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtuotsused kriminaalasjas Aivar Koppeli süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi tuleb tühistada. Samas leian, et kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule ei ole põhjendatud ja kriminaalkolleegiumi täiskogul tulnuks A. Koppel talle KarS § 142 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud teo toimepanemises õigeks mõista. Põhjendan oma seisukohta järgnevaga. 2. A. Koppelit süüdistati KarS § 142 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama (s.o kasutades ära kannatanu abitusseisundit), kaasas alaealise tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Abitusseisund, mille kasutamist A. Koppelile ette heideti, seisnes selles, et ta surus 15-aastase kannatanu vastu autot. 3. Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. 4. Nõustun täiskogu otsuse alapunktis 13.1 märgitud seisukohaga, et vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on kirjeldatud KarS §-des 120 - 122. Seega saab vägivallast KarS § 142 tähenduses rääkida vaid juhul, kui inimene kaasatakse tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kasutades seejuures kas

1. a)tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamist, kui on alust karta selle ähvarduse täideviimist;
2. b)teise inimese tervise kahjustamist;
3. c)löömist;
4. d)peksmist;
5. e)valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist või
6. f)piinamist (s.o järjepidevat või suurt valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist). Kõnealuse kriminaalasja menetluses A. Koppelit sellise vägivalla kasutamises süüdistatud ei ole, samuti ei ole taolise vägivalla kasutamist A. Koppeli poolt ka tuvastatud. 5. Kohtud on A. Koppeli talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud. Seega on kohtud asunud seisukohale, et kannatanu viibis abitusseisundis ja A. Koppel kasutas seda seisundit ära. Leian, et seda väites, s.t jaatades kannatanul abitusseisundi esinemist, sisustasid kohtud abitusseisundit vääralt - lugedes abitusseisundiks n.ö "liikumist piirava seisundi" - ning selle tulemusel kohaldasid valesti materiaalõigust. 6. Materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kohtute poolt viitab minu hinnangul ka täiskogu otsuse punktis 13 esitatud abitusseisundi sisustamine. Nimelt leidis täiskogu, et abitusseisund tähendab kannatanu viibimist objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Seejuures mõeldakse kannatanu võimetuse all vastupanu osutada just sellist olukorda, kus kannatanu kas ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. 7. A. Koppelile heideti ette, et ta kasutas ära kannatanu abitusseisundit, mis seisnes kannatanu surumises vastu autot. Seejuures on kohtud lugenud tõendatuks, et vaatamata vastu autot surumisele tõukas kannatanu A. Koppeli eemale ja lahkus auto juurest. Minu hinnangul on kohtud seeläbi tuvastanud ühtlasi asjaolu, et olukorras, kus kannatanu viibis A. Koppeli tegevuse tagajärjel, ehk siis vastu autot surutuna, oli ta võimeline nii aru saama toimuvast kui ka osutama A. Koppelile ründe lõpetamiseks piisavalt tõhusat vastupanu. Sellega on kohtud üheselt tuvastanud kannatanu abitusseisundi puudumise. Pelgalt asjaolu, et A. Koppelil õnnestus kannatanu vastu autot suruda ja piirata seeläbi kannatanu liikumisvabadust, ei tähenda viimase sattumist abitusseisundisse. Tavapärases inimestevahelises suhtlemises ei pea maanteel hääletaja olema valmis selleks, et teda auto peale võtnud juht hakkab teda vastu autot surudes lahti riietama. Seega on iseenesest mõistetav, et taoline olukord tuleb kannatanu jaoks ootamatult ja üllatavana ning nõuab kannatanult adekvaatseks reageerimiseks teatavat aega. Taoline isiku "üllatamine" ründaja poolt - olgugi, et ründaja jõuab selle üllatusmomendi ärakasutamse tõttu teha mingi seksuaalse iseloomuga toimingu enne, kui kannatanu jõuab osutada talle vastupanu - ei moodusta aga veel abitusseisundit. 8. Seega on kohtud kõnealuses asjas sisuliselt tuvastanud, et A. Koppel kaasas kannatanu viimase tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kuid ei kasutanud selleks vägivalda ega kannatanu abitusseisundit, sest seda seisundit objektiivselt ei esinenud. Kuivõrd A. Koppeli tegevus ei täida KarS § 142 objektiivset koosseisu, samuti ei vasta see mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleks A. Koppel minu hinnangul õigeks mõista. 9. Õigeksmõistva kohtuotsuse kasuks kõneleb ka täiskogu poolt otsuse punktis 13 märgitud seisukoht, et asjades, milles kedagi süüdistatakse KarS § 142 järgi peab nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses olema alati näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu kaasati sugulise kire rahuldamisele tema tahte vastaselt, s.o tema nõusolekuta, ja milles seisnes igal konkreetsel juhtumil kannatanu abitusseisund. Leian, et kõnealuses asjas ei ole juba süüdistuses näidatud, milles seisnes kannatanu abitusseisund, kui aga süüdistuse teksti pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et süüksarvatav tegu vastab kuriteokoosseisule, tuleb isik õigeks mõista. Hannes Kiris