← Eesti

3-1-1-57-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-07 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Koh

§ 386lg 1) järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 16.

aprilli

  1. a otsus asjas nr 1-06-901 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. september 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. L. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 2 (

§ 386lg 1) järgi selles, et ta esitas enda 2000.

a ja

  1. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Nimelt jättis ta
  2. aprillil 2001 esitatud
  3. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kajastamata maksustatavat tulu summas 1 090 000 krooni ja
  4. aprillil 2002 esitatud
  5. a tuludeklaratsioonis maksustatavat tulu summas 1 010 357 krooni. Selle tagajärjel jäi riigile L. R-lt laekumata tulumaksu
  6. a eest 272 933 krooni ja
  7. a eest 259 007 krooni. Oma käitumisega rikkus L. R. tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg-st 1 tulenevat kohustust kajastada tuludeklaratsioonis kogu maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Samuti rikkus L. R. TuMS § 44 lg-t 1, jättes esitamata tuludeklaratsiooni kogu maksustamisperioodi tulude kohta. Kokku jäi L. R. teo tagajärjel maksudena laekumata 531 941 krooni.
  8. Tartu Maakohtu
  9. veebruari
  10. a otsusega tunnistati L. R. KrK § 1481 lg 2 (

§ 386

lg 1) järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära ehk 10 000 krooni. Sama kohtuotsusega mõisteti L. R-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) kasuks välja tulumaksuvõlg summas 516 341 krooni. Tulumaksuvõlalt arvutatud intresside väljamõistmise osas jättis maakohus tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et L. R.

  1. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareeriti maksustatavat tulu 0 krooni ja tulumaksuseadusega lubatud mahaarvamisi 40 257 krooni. Tuludeklaratsioonis
  2. a kohta oli maksustatava tuluna näidatud 10 149 krooni ja tulumaksuseadusega lubatud mahaarvamistena 2173 krooni. Lisaks deklareeris L. R.
  3. a tuludeklaratsioonis sissetulekuna 730 000 krooni kinnisvara võõrandamisest, kuid kuna kinnisvara müügihind oli võrdne selle soetusmaksumusega, siis kasu vara võõrandamisest ei tekkinud. Samuti on tuvastatud, et aastal 2000 ostis L. R. viis kinnistut, mille koguhind oli 1 090 000 krooni ja aastal 2001 laenas OÜ-le T erinevate laenulepingute alusel kokku 1 750 301 krooni ja 20 senti. Seega tegi L. R.
  4. aastal 1 090 000 krooni võrra ja
  5. aastal 739 936 krooni võrra rohkem kulutusi kui oli tema poolt vastaval aastal deklareeritud sissetulek. 2.2 Viidates maksuhalduri kontrollaktile, leidis maakohus, et L. R. poolt aastatel 2000 ja 2001 tegelikult tasumisele kuulunud maksusumma on võimalik kindlaks määrata MKS § 94 alusel hindamise teel. Kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad maksustamisperioodil saadud tulu, siis tuleb maksumaksjal haldusmenetluses tõendada kulutuste tegemist laenu või tulude arvel, mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele või mida on juba maksustatud. Kui maksumaksja ei esita haldusmenetluses kooskõlas tal lasuva tõendamiskoormusega küllaldaselt tõendeid, siis eeldatakse, et kaebaja on tulu teeninud samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud. Ühtlasi leidis kohus, et kuna MKS § 94 lg 1 on menetlusnorm, mitte tulumaksukohustuse materiaalõiguslik alus, on see säte käesoleval ajal kohaldatav vaatamata sellele, et kehtiv maksukorralduse seadus jõustus pärast L. R-le süüksarvatud tegude toimepanemist. 2.3 Maakohus leidis, et asjakohatu on L. R. kaitsjate väide, nagu oleks maksumenetlus L. R. suhtes algatatud tema sundimiseks ütluste andmisele, kuna kriminaalasjas keeldus L. R. tunnistajana vastamast küsimustele, mis puudutasid kinnistute omandamist. Maksuhaldur alustab kontrolltoiminguid juhul, kui tekib kahtlus deklaratsioonis esitatud andmete õigsuses. Tähtsust ei oma, milline allikas tekitab maksuhalduris kahtluse, et maksumaksja poolt esitatud deklaratsioonis ei ole esitatud andmed õiged. Kahtluse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks tulebki alustada maksumenetlust ning see on maksuhalduri maksukorralduse seadusest tulenev otsene kohustus. 2.4 Kuna kohtuistungil keeldus L. R. ütlusi andmast, leidis maakohus, et KrMS § 294 p 1 alusel tuleb avaldada L. R. poolt kohtueelses menetluses ja maksumenetluses antud ütlused. Viidatud ütlustes nimetas L. R. aastatel 2000 ja 2001 tehtud tehingute finantseerimisallikana
  6. a vanaemalt Ameerika Ühendriikide dollarites saadud kingitust (pärandust), mille väärtus vastas umbes kolmele miljonile Eesti kroonile. Maakohus luges L. R. väite vanaemalt raha saamise kohta ebausaldusväärseks. 2.5 Võttes aluseks kaitsjate esitatud tõendid, vähendas maakohus L. R.
  7. a maksustatava tulu baasi 60 000 krooni võrra, kuna selle summa ulatuses sai L. R. maksuvaba tulu isikliku auto müügist. Seda summat võis L. R. kasutada laenu andmiseks OÜ-le T. Samas leidis kohus, et L. R. tulumaksubaasist ei saa maha arvata tema enda poolt aastatel 1996-2001 sularahas pangakontole makstud summasid. Süüdistatav pole andnud kohtule ühtegi selgitust selle kohta, millistest allikatest L. R. pangakontole makstud raha sai. Sularaha perioodiline pangakontole maksmine tekitab maakohtu hinnangul põhjendatud kahtluse, et süüdistatav on saanud kas ettevõtlusest või mujalt perioodilist tulu, mis on jäetud seadusevastaselt deklareerimata. Laekumised L. R. pangakontole on tasakaalus pangakontol nähtuvate kulutustega ning pangakontol olnud raha liikumistest pole näha, et seda raha oleks kasutatud kinnistute ostmiseks või laenu andmiseks. 2.6 Eelnevast tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et L. R. soetas kinnistud ja andis laenu sellisest tulubaasist, mida ta pole seaduse kohaselt deklareerinud ega sellelt makse maksnud. Juhindudes MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud metoodikast, ja arvestades tulumaksuseaduses ette nähtud mahaarvamisi, asus kohus seisukohale, et L. R. jättis
  8. a eest deklareerimata tulumaksu summas 272 933 krooni ja
  9. a eest 243 408 krooni. Kokku jäi tulumaksu laekumata 516 341 krooni. Maakohus leidis, et aastatel 2000 ja 2001 laekumata jäänud tulumaksusummad tuleb kuriteo koosseisulise tagajärje tuvastamisel omavahel liita. Maakohtu hinnangul pani L. R. talle süüksarvatava teo toime otsese tahtlusega. 2.7 Rahuldades Eesti Vabariigi tsiviilhagi põhivõlga puudutavas osas, leidis maakohus samas, et maksuintressid ei ole kuriteoga tekitatud kahju, mistõttu tuleb tsiviilhagi selles osas jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
  10. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii süüdistatava kaitsjad Andrus Lillo ja Kaspar Lind, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja L. R. õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses, kui ka Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu), kes palus maakohtu otsuse tühistada ulatuses, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi maksuintresse puudutavas osas läbi vaatamata. Kannatanu taotles L. R-lt tulumaksuvõlalt arvestatud 503 432 krooni suuruse intressisumma väljamõistmist.
  11. Tartu Ringkonnakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja L. R. mõisteti KrK § 1481 lg 2 (

§ 386lg 1) järgi õigeks.

Kannatanu tsiviilhagi jättis ringkonnakohus täies ulatuses läbi vaatamata. Kaitsjate apellatsioon rahuldati, kannatanu apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus luges L. R. poolt

  1. a ja
  2. a tuludeklaratsioonides valeandmete esitamise alusetult jätkuvaks süüteoks. Maakohus ei ole tuvastanud, et valeandmete esitamine nii
  3. a kui ka
  4. a tuludeklaratsioonides oli kantud L. R. ühtsest tahtlusest. Prokurör, kes ringkonnakohtu istungil leidis, et L. R. ühtne tahtlus on tõendatud, kuna L. R. esitas kahe aasta jooksul maksuhaldurile oma tulude kohta valeandmeid, ei ole esitanud ühtse tahtluse olemasolu kohta mingeid tõendeid. Tulenevalt L. R-le süüksarvatud episoodide vahele jäänud ajavahemiku pikkusest ei ole L. R. käitumise subjektiivset külge võimalik tuvastada ka objektiivsete asjaolude kaudu. Olukorras, kus ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et kaks aastase vaheajaga toime pandud kuriteoepisoodi on kantud ühtsest tahtlusest, ei saa ainult objektiivsetest tehioludest sellise tahtluse olemasolu järeldada. 4.2 Tulenevalt TuMS 3 lg-st 1 on füüsilise isiku ja mitteresidendist juriidilise isiku poolt makstava tulumaksu puhul maksustamisperiood kalendriaasta. Tulumaksuseaduse § 44 lg 6 sätestab juhud, kui tuludeklaratsiooni ei pea esitama. Ringkonnakohus asus seisukohale, et keskmine tavalise elukogemusega inimene ei tea ette, kas tal ka järgneval aastal tekib maksustamisele kuuluv tulu, mille kohta ta peab tuludeklaratsiooni esitama. Ainult maksustamisele kuuluva tulu tekkimine eelneval aastal kohustab järgmisel aastal selle kohta tuludeklaratsiooni esitama, s.t deklareerimine toimub tagantjärgi ja sõltub tulu tekkimisest. Kas tulu kindlasti tekib, seda on raske ette näha. Eeltoodust tulenevalt ei saa tulevikus toimuva sündmuse kohta tagantjärgi paljasõnaliselt väita, et eelnevalt oli tahtlus jätkuvat kuritegu toime panna. Selline tahtlus võis olla, aga siis tuleb seda ka tõendada. L. R. puhul on see tõendamata. 4.3 Kuna ringkonnakohus mõistis L. R. õigeks, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda üksikasjalikult kannatanu apellatsiooni väiteid. Samas nõustus kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt intressid pole kuriteoga otseselt tekitatud kahju, mistõttu tuleb tsiviilhagi selles osas lahendada tsiviilkohtupidamise korras. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör Kaire Hänilene, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist L. R. õigeksmõistmises ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Prokuröri hinnangul tuleb L. R. tegevust
  6. a ja
  7. a tuludeklaratsioonides valeandmete esitamisel käsitada jätkuva teona, kuna see oli kantud ühtsest tahtlusest, pandud toime ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu ja sarnasel viisil. Kuna L. R. eitas kogu kriminaalmenetluse kestel deklaratsioonides valeandmete esitamist, ei olnud temalt võimalik küsida, kas ta
  8. a tuludeklaratsiooni esitades kavatses ka järgmise aasta tuludeklaratsioonis valeandmeid esitada. Erinevalt ringkonnakohtust on kassaator seisukohal, et keskmine tavalise elukogemusega inimene teab üldjoontes ette, kas ja millist liiki maksustatavat tulu tal järgmisel aastal tekib.
  9. a tuludeklaratsiooni esitamise ajaks
  10. aprillil 2001 oli L. R. juba teinud tehinguid, millest tulenevalt tal tekkis kohustus esitada tuludeklaratsioon ka
  11. a kohta. Asjaolu, et L. R. esitas nii
  12. a kui ka
  13. a tuludeklaratsioonid õigeaegselt, näitab, et deklaratsioonide esitamine oli talle harjumuspärane tegevus. 5.2 Prokuröri arvates ei takista L. R-le süüksarvatavate episoodide vahele jääv ajavahemik subjektiivse külje tuvastamist üksnes objektiivsete tehiolude kaudu. Kuna L. R. pani rikkumised toime kahel üksteisele järgneval maksustamisperioodil, on tegemist ajaliselt lähedaste tegudega. Samuti pani L. R. mõlemad episoodid toime sarnasel viisil ja tahtlikult. Objektiivse kõrvaltvaataja elukogemus võimaldab näha L. R. tegevuses jätkuvat maksude tasumisest kõrvalehoidumist.
  14. Kassatsioonivastuses leiavad L. R. kaitsjad A. Lillo ja K. Lind, et ringkonnakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks alust ei ole. Kaitsjate põhiväited on seejuures järgmised. 6.1 Kassaator ei ole põhjendanud, mille alusel ta väidab, et keskmine inimene teab ette, kas ja millist maksustatavat tulu tal järgmisel aastal tekib. Tegemist on oletusega. 6.2 L. R-le süüksarvatavate laekumata tulumaksusummade liitmine kahe aasta lõikes viitaks justkui sellele, et süüdistatava tulu peetakse pärinevaks ühest tuluallikast, mida süüdistatav on varjanud. Süüdistuse pinnalt on aga võimalik järeldada üksnes seda, et erinevate maksustamisperioodide tulud on liidetud seetõttu, et L. R. tegi aastatel 2000 ja 2001 järjest teatud kulutusi. Ei süüdistus ega maakohus ole püüdnudki tuvastada, millisel maksustamisperioodil L. R. väidetav tulu tekkis. Kriminaalasjas on tuluallikas tuletatud kulutuste tegemisest, samas ei ole kulutuste tegemine füüsilise isiku puhul maksuobjekt. Olukorras, kus ei ole tuvastatud tuluallikat, ei ole võimalik hinnata, kas kulutusi tehti maksustatava või maksuvaba tulu arvel ning kas tegu on aegunud või mitte. Samuti on kriminaalasjas lubamatult lähtutud MKS §-st 94, mis võimaldab maksusumma määramist hindamise teel. Maksusumma määramine hindamise teel on võimalik üksnes maksumenetluses, mitte kriminaalmenetluses. Muu hulgas on MKS § 94 kohaldamine tihedalt seotud kaasaaitamiskohustusega ning tõendamiskoormuse redutseerimisega maksumaksja kahjuks, mis ei ole ühitatav kriminaalmenetluses kehtiva "nemo tenetur..." põhimõttega. 6.3 Kassaator käsitab ekslikult kahte kuriteoepisoodi jätkuva teona. Kassatsioonist tuleneb väär seisukoht, et kui kahtlustatav või süüdistatav ei soovi kriminaalmenetluses ütlusi anda, muutub subjektiivse külje tõendamiskoormis ja see on mistahes asjaoludel tuvastatav üksnes objektiivse külje vaatluse kaudu. Kahel järjestikusel maksustamisperioodil maksuhaldurile valeandmete esitamine ei ole tegevus, millest objektiivne kõrvaltvaataja võiks järeldada süüdistatava ühtse tahtluse olemasolu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  15. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Täpsustades apellatsioonikohtu põhistusi, juhib kolleegium tähelepanu sellele, et prokurör ja maakohus on MKS §-s 94 ette nähtud tõendamiskoormise automaatse ülekandmisega kriminaalmenetlusse sattunud vastuollu kriminaalmenetluse põhimõtetega.
  16. Käsitledes kriminaalmenetluse ja maksumenetluse (haldusmenetluse) erisusi, märkis Riigikohtu üldkogu
  17. veebruari
  18. a otsuses asjas nr 3-1-1-120-03 (RT III 2004, 7, 69) punktis 16 järgmist: "Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu." Viidatud otsuse punktist 17 nähtub ka seisukoht, et maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. Eeltoodut silmas pidades märgib kriminaalkolleegium, et kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada.
  19. L. R. süüdistatakse kokkuvõtlikult selles, et ta deklareeris
  20. a ja
  21. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonides tegelikkusest väiksemat maksustatavat tulu, mille tagajärjel jäi riigile tulumaksuna laekumata
  22. a eest 272 933 krooni ja
  23. a eest 243 408 krooni, s.t kahe aasta peale kokku 516 341 krooni. Seejuures ei ole aga süüdistuses osutatud ühelegi tuluallikale, millest saadud sissetuleku L. R. deklareerimata jättis. Süüdistuse versioon, mille kohaselt sai L. R. neil aastatel deklareeritust rohkem maksustatavat tulu, rajaneb ainuüksi faktil, et L. R. tegi sel ajal kinnisvara soetamiseks ja laenu andmiseks kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud sissetulekut. Asjaolust, et L. R. ei esitanud maksumenetluses ega kriminaalmenetluses veenvaid argumente ja tõendeid selle kohta, et ta tegi aastatel 2000 ja 2001 kulutusi varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude arvel, on süüdistuses ja maakohtu otsuses järeldatud, et L. R. deklareeritud tulusid ületavad kulutused aastatel 2000 ja 2001 on tehtud just samadel aastatel tekkinud ja alusetult deklareerimata jäetud maksustatava tulu arvel.
  24. Eelmises punktis toodud järelduste tegemisel on maakohus tuginenud MKS § 94 lg 1 kolmandale lausele, millest tulenevalt on maksusumma määramine hindamise teel lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Maakohus pole aga pööranud tähelepanu asjaolule, et MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Seega ei saa kriminaalmenetluses ainuüksi selle põhjal, et L. R. pole esitanud veenvaid tõendeid aastatel 2000 ja 2001 tehtud kulutuste katteallikate kohta, järeldada, et kõnealused kulutused on tehtud tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel. Samuti ei ole käesoleval juhul võimalik teha tõendite esitamata jätmise faktist isikut süüstavaid järeldusi. Seejuures tuleb silmas pidada, et kuna füüsiline isik, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, pole kohustatud pidama oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust, ei saa mitte igasugust füüsilise isiku vara suurenemist lugeda tema maksustatavaks tuluks TuMS § 12 lg 1 mõttes. Füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes sellist rahalist hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena. Samuti on tulumaksuseaduse
  25. peatükis nimetatud rida tululiike, mida tulumaksuga ei maksustata. Kuna L. R-le esitatud süüdistuse pinnalt ei ole tuvastatav, millistest allikatest saadud sissetulekute arvel ta aastatel 2000-2001 kinnistuid ostis ja laenu andis, siis pole ka kriminaalmenetluses võimalik anda õiguslikku hinnangut, kas kulutused tehti tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel või mitte.
  26. Vastavalt TuMS § 44 lg-le 1 tuleb residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioon esitada maksustamisperioodi tulude kohta. Seega oli L. R. kohustatud deklareerima
  27. a tuludeklaratsioonis nimetatud aastal tekkinud maksustatava tulu ja
  28. a tuludeklaratsioonis
  29. a tekkinud tulu. Üksnes asjaolust, et L. R. tegi aastatel 2000 ja 2001 kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud tulu, ei järeldu, et nende kulude katteks kasutatud tulu - ja seega ka kohustus taoline tulu deklareerida - tekkis kulutuste tegemisega samade aastate lõikes. Isegi kui oletada, et L. R. tegi aastatel 2000 ja 2001 kulutusi alusetult deklareerimata jäetud maksustatava tulu arvel, puudub kriminaalmenetluses alus presümeerida, et see tulu tekkis just aastatel 2000 ja 2001, mitte aga süüdistuses märgitud ajale eelnevatel perioodidel.
  30. Olukorras, kus pole tuvastatav, millal ja millistel asjaoludel L. R. poolt väidetavalt deklareerimata jäetud tulu tekkis, puudub ka võimalus hinnata, kas selle tulu deklareerimata jätmine on käsitatav jätkuva teona või mitte. Kriminaalasjas ei ole andmeid selle kohta, kas L. R. sai väidetavalt alusetult deklareerimata jäetud tulu ajaliselt lähedastel perioodidel või pikemate vaheaegade järel, kas väidetav tulu pärines ühest või mitmest erinevast allikast, kas tulu tekkis püsivast ühelaadsest majandustegevusest (nt "ümbrikupalk" või varjatud ettevõtlustulu) või mingitest ühekordsetest ja erinevat laadi laekumistest, mille teke ei olnud eelmis(t)el maksustamisperioodi(de)l ettenähtav. Seetõttu pole ka esitatud süüdistuse pinnalt võimalik hinnata, millises ulatuses võinuks tulu väidetav deklareerimata jätmine olla kantud ühtsest tahtlusest ja millises ulatuses mitte.
  31. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole L. R-le esitatud süüdistuse pinnalt võimalik jõuda järelduseni, et ta on esitanud
  32. a ja
  33. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonides maksuhaldurile jätkuva teona valeandmeid, tuleb ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus muutmata jätta.
  34. Õiguspraktika ühtlustamise eesmärgil annab kriminaalkolleegium hinnangu ka L. R. maksumenetluses antud seletuste avaldamisele maakohtus. Maakohtu istungil kasutas L. R.PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest. Viidates sellele asjaolule avaldas maakohus KrMS § 294 p 1 alusel muu hulgas L. R. poolt maksumenetluses antud suulise seletuse protokolli (toimiku I kd, tl 156-161). Seda vaatamata asjaolule, et süüdistatava mõlemad kaitsjad vaidlesid L. R. maksumenetluses antud suuliste seletuste avaldamisele vastu (toimiku II kd, tl 72). Kõnealuse suulise seletuse andmise aluseks oli MKS § 56, mille esimene lõige sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Samuti näeb MKS § 60 lg 1 esimene lause ette, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Seega oli tegemist seletustega, mille kasutamine tõendina kriminaalmenetluses L. R. vastu on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele.
  35. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕKonv) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend
  36. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend
  37. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend
  38. maist 2001, p 64). Kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik tegeles inimõiguste kohus juhtumiga, kus kaebaja kuulasid seoses teatud aktsiatehingute uurimisega esmalt üle kaubandus- ja tööstusministeeriumi järelevalveametnikud (haldusmenetlus). Vastavalt Ühendkuningriigi
  39. aasta äriühinguseadusele oli kaebajal uuritavate tehingutega seotud äriühingu ametiisikuna selles menetluses täielik kaasaaitamiskohustus, sh ütluste andmise kohustus, mille rikkumise korral võinuks teda karistada kuni kaheaastase vangistusega. Kaubandus- ja tööstusministeerium edastas kaebaja ülekuulamise protokollid prokuratuuri kaudu politseile, sest uuritavate tehingute puhul ilmnesid kuriteo tunnused. Järgnenud kriminaalmenetluses kasutati neid protokolle tõendina kaebaja süüditunnistamisel. Inimõiguste kohus leidis, et järelevalveametnike kogutud ütluste kasutamisega kaebaja süü tõendamiseks järgnevas kriminaalmenetluses rikuti tema õigust ennast mitte süüstada ja seega ka EIÕKonv artikli 6 lg-t
  40. Muu hulgas märkis inimõiguste kohus kõnealuses asjas, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite rakendamisega.
  41. Seletused, mis L. R. andis olukorras, kus seadus (MKS § 56 lg 1 ja § 60 lg 1) kohustas teda seda tegema, on saadud sunniviisiliselt. Lisaks tuleb silmas pidada, et L. R. poole maksumenetluses seletuste andmise ajal oli maksuhalduri tegevuse takistamine karistatav sõltuvalt asjaoludest, kas MKS § 154 või

§ 390järgi.

Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p 6 sätestab küll isikule õigusliku aluse teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Samas ei tähenda isiku poolt selle õiguse kasutamata jätmine veel seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada.

  1. L. R. maksumenetluses antud seletuste kasutamist tõendina kriminaalmenetluses ei muuda lubatavaks ka asjaolu, et nendes seletustes eitas L. R. maksustatava tulu varjamist, väites, et raha, mida ta kasutas aastatel 2000 ja 2001 kinnistute ostmiseks ja laenu andmiseks, sai ta
  2. aastal oma vanaemalt. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). Käesolevas kriminaalasjas ei ole kahtlust, et prokuröri taotlus avaldada L. R. maksumenetluses antud seletused teenis eesmärki nõrgendada L. R. kaitsepositsiooni. Seega rikuti maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletuste avaldamisega maakohtus L. R. õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi.
  3. Käesoleva otsuse punktides 7-13 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.