3-1-1-54-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-54-07 Määruse tegemise kuupäev

1. oktoober 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-06-13558 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. september 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-06-13558 ning saata kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 424 järgi samale kohtule uueks arutamiseks.
8. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Maakohtu
10. mai
11. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KarS § 424 järgi selles, et tema isikuna, keda on
12. detsembri
13. a Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistatud liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 10 200 krooni, juhtis
14. märtsil 2006 kella 22.00 ajal Tartumaal X vallas X alevis X mnt maja number N juures mootorsõidukit Toyota Hiace registreerimismärgiga xxx XXX, olles alkoholijoobes. Maakohus karistas teda vangistusega üheks kuuks, määrates KarS § 74 alusel, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ning ei pöörata täitmisele, kui M. L. ei pane kaheksateistkuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 alusel võeti M. L-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks.
15. M. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud lisakaristuse osas. Kaitsja leidis, et lisakaristuse mõistmine ei olnud põhjendatud, sest süüdistatav kasvatab üksi alaealist last ja tema ainsaks sissetulekuks on talupidamine, mis eeldab tehnika kasutamist mootorsõiduki juhtimisõigusega isiku poolt. Perekonnas ei ole teisi isikuid, kes võiksid kohtualust nende tööde tegemisel asendada. Lisakaristuse kohaldamine toob kaasa raskeid tagajärgi süüdistatava ja tema lähedaste jaoks. M. L. on oma süüd tunnistanud ja kahetseb toimepandut ning pärast süüdistuses kirjeldatud sündmust ei ole ta enam liikluseeskirju rikkunud. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kohustuslik ja kohtul oli võimalik jätta see kohaldamata.
16. Tartu Ringkonnakohtu
17. juuni
18. a määrusega jäeti M. L. kaitsja apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 alusel, kuna kohtukoosseis leidis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on lisakaristuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Mootorsõiduki juhtimisõigusest ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdimõistetule ebamugavusi, kuid tahtlikus kuriteos süüdimõistetul tuleb neid ebamugavusi taluda. Kolmeks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine ei saa kaasa tuua selliseid tagajärgi, nagu on kirjeldatud apellatsioonis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
19. M. L. kaitsja K. Kuusmaa esitas Tartu Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles leiab, et määrus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 24, mille lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seaduses sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Sellele tuginedes palub kaitsja Tartu Ringkonnakohtu määruse tühistada.
20. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Marju Persidskaja esitas määruskaebusele vastuse, milles leiab, et vaidlustatud määrus vastab kriminaalmenetlusõigusele ja kaitsja määruskaebus on ilmselt põhjendamatu. Kaebuses märgitakse õigesti, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuste peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. M. L. viibis kriminaalasja arutamise juures ja andis kohtuistungil ütlusi, samuti kaebas ta kaitsja vahendusel Tartu Maakohtu otsuse peale. Seega ei saa väita, et tema põhiõigusi oleks rikutud. Lisaks leiab prokurör viitega Riigikohtu praktikale, et korduvalt alkoholijoobes auto juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei ole, seega oli lisakaristuse kohaldamine vältimatu. M. L. on ka varem rikkunud liikluskorda ja teda on korduvalt tabatud sõidukijuhtimisel alkoholijoobe seisundis. Juhtimisõiguse äravõtmise kestus oli lühiajaline ja oluliselt väiksemat karistust ei olnud võimalik kohaldada. Arvestada tuleb ka sellega, et üldjuhul peaks kriminaalkorras mõistetud lisakaristus olema raskem kui väärteomenetluses. Seega ei ole M. L. õigusi rikutud ja apellatsioon on jäetud põhjendatult läbi vaatamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea käesolevas asjas vajalikuks käsitleda põhjalikumalt lisakaristuse mõistmisega seotud sisulisi küsimusi. Maakohus ja ringkonnakohus on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist põhjalikult motiveerinud, kaaludes seejuures kõiki faktilisi asjaolusid. Kohtute lahendid on kooskõlas ka Riigikohtu lahendites järjepidevalt väljendatud seisukohaga, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. veebruari
23. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 - RT III 2003, 5, 53, p 7, Riigikohtu üldkogu
24. juuni
25. a otsus asjas nr 34-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 50, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a otsus asjas nr 3-1-1-20-06 - RT III 2006, 15, 137, p 9).
28. M. L. kaitsja määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohtu määrus vastuolus PS § 24 lg-ga
29. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. oktoobri
31. a otsusega asjas nr 3-1-1-55-07 ja seal toodud põhjendustel (otsuse p-d 8-15), leiab kolleegium, et KrMS § 326 lg 2 teine lause, millele ringkonnakohtu vaidlustatud määrus tugineb, on kooskõlas PS §-ga 24 ning rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktidega.
32. Samas märgib kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on määruse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 6 tähenduses, kuna määrus on allkirjastatud üksnes ringkonnakohtu kahe, mitte kolme kohtuniku poolt. Sellest tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg 1 p-st 6 ja § 361 p-st 6 tühistab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu
33. juuni
34. a kohtumääruse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe