← Eesti

3-2-1-94-07

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-94-07 Tartu,

  1. oktoober
  2. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik K. T hagi L. T vastu abielu lahutamiseks, abikaasade ühisvara jagamiseks, lapse elukoha määramiseks ja elatise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 204-1435 L. T kassatsioonkaebus Hageja K. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mare Lust Kostja L. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
  5. september
  6. a, kirjalik menetlus
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. aprilli
  9. a otsus osas, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  10. septembri
  11. a otsus, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.
  12. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  13. Tagastada Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule L. T kassatsioonkaebuselt
  14. juunil
  15. a tasutud kautsjon 2500 (kaks tuhat viissada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. K. T esitas
  17. oktoobril
  18. a hagiavalduse L. T vastu, milles palus muu hulgas lahutada poolte abielu ja jagada poolte ühisvara. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu
  19. jaanuaril
  20. a. Poolte abielulised suhted lõppesid
  21. augustil
  22. a, kui hageja lahkus koos pojaga poolte ühisest kodust ja asus elama ema juurde. Hageja palus jagada poolte ühisvara selliselt, et temale jääks Haapsalus Xxxxx xx asuv kinnistu maksumusega 650 000 krooni ning vallasasjad väärtuses 36 500 krooni (kokku vara väärtuses 686 500 krooni). Kostjale palus hageja jätta Haapsalus Xxxxx xx asuva poolelioleva elamu maksumusega 750 000 krooni ja muud vallasasjad väärtuses 51 200 krooni (kokku vara väärtuses 801 200 krooni). Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista 57 050 krooni enamsaadud ühisvara eest.
  23. Kostja tunnistas abielu lahutamise nõuet, kuid vaidles vastu ühisvara jagamise nõudele. Kostja arvates on hageja koostatud ühisvara nimekirjas nii kostja lahusvara, sh Haapsalus Xxxxx xx asuv pooleliolev ehitis, kui ka kolmandatele isikutele kuuluvaid vallasasju. Kokku on pooltel ühisvara väärtuses 474 100 krooni. Kostja palus jätta temale Haapsalus Xxxxx xx asuva kinnistu väärtusega 450 000 krooni ja vallasasjad väärtusega 24 100 krooni, hagejale vallasasjad väärtusega 1700 krooni ja mõista kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja 232 850 krooni.
  24. Pärnu Maakohus rahuldas
  25. septembri
  26. a otsusega hagi osaliselt. Muu hulgas lahutas maakohus poolte abielu ja jagas poolte ühisvara. Maakohus jättis hageja omandisse vallasasjad väärtusega 29 700 krooni, kostja omandisse Haapsalus Xxxxx xx asuva kinnistu väärtusega 645 000 krooni ja vallasasjad väärtusega 41 450 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 328 375 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et Haapsalus Xxxxx xx asuv pooleliolev ehitis on poolte ühisvara. Kostjale anti Haapsalu Linna RSN TK
  27. juuni
  28. a otsusega Xxxxx xx asuv ehituskrunt.
  29. oktoobril
  30. a andis Haapsalu Linnavalitsus kostjale ehitusloa ühepereelamu ehitamiseks.
  31. augustil
  32. a kinnitati akt individuaalelamukrundi looduses eraldamise kohta ja
  33. septembril
  34. a kinnitati individuaalelamu korrektuurprojekt. Korrektuurprojektile lisatud seletuskirjast ilmneb, et projekti koostamise aluseks on individuaalelamu ehitusjärgus keha, millel puudub kinnitatud ehitusprojekt, mis on vajalik hoone ehituse lõpetamiseks. Elamu on ehitatud soklikorrusega ühekorruselise hoonena, kaldkatusega. Kuna ehituse käigus on keldrikorrus tõstetud maapealseks soklikorruseks ja on muudetud hoone kõrgust, on see tinginud vajaduse uue sissepääsusõlme projekteerimiseks. Hoone soklikorrusel paiknevad garaaþ, keskkütte katlaruum, kütusehoidla ja majandusruumid. Eeltoodust ilmneb, et
  35. a, mil kostjale ehituskrunt anti, oli krundil Xxxxx xx olemas pooleliolev ehitis. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et poolte abielu ajal ei ole elamu juures olulisi ehitustöid tehtud, maja on väljast krohvitud. Praegu ei ole võimalik Xxxxx xx elamus elada, sest ehitus on ikka veel pooleli ja puuduvad kommunikatsioonid. Ehitise paikvaatluse
  36. juuli
  37. a protokolliga on tõendatud, et viimastel aastatel midagi ehitatud ei ole, värvitud pinnad on pleekinud, ruumides on laiali vana ehitusmaterjal, ehituspraht. Seega omandas kostja Xxxxx xx asuva ehitise enne abiellumist ja see on perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara. Hageja ei ole tõendanud, kui palju on abielu ajal Xxxxx xx elamu väärtus suurenenud. Seetõttu tuleb Xxxxx xx asuv pooleliolev ehitis, mille hinnaks on 750 000 krooni, hageja esitatud ühisvara nimekirjast välja arvata. Xxxxx xx asuv kinnistu hinnaga 645 000 krooni tuleb jätta kostjale, sest kostja on kantud selle omanikuna kinnistusraamatusse, kostja elab kinnistul asuvas elamus alates
  38. aastast ja elab seal ka pärast poolte kooselu lõppemist, see on kostja lapsepõlvekodu, Xxxxx xx asuv elamu ei ole valmis ehitatud ja seal ei ole võimalik elada ning hageja elab koos pojaga oma ema majas. Kuna hagejale jäävad vallasasjad 29 700 krooni väärtuses ja kostja omandisse Xxxxx xx asuv kinnistu ning vallasasjad, kokku 686 450 krooni väärtuses, tuleb kostjalt PKS § 19 lg 4 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis 328 375 krooni.
  39. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostja omandisse Xxxxx xx asuv kinnistu ja jäeti ühisvara hulgast välja Xxxxx xx asuv pooleliolev elamu. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus põhjendamatult Xxxxx xx asuva kinnistu kostjale. Kostja elab Rootsis ega vaja elamispinda. Hageja on sunnitud koos alaealise lapsega elama oma ema majas. Kohus hindas ebaõigesti poolelioleva ehitise seisukorda ega analüüsinud kõiki tõendeid. Kohus pidi analüüsima kõigi tunnistajate ütlusi kogumis teiste dokumentaalsete tõenditega, näiteks Xxxxx xx eksperthinnangus toodud kirjeldusega, millest järeldub, et abielu ajal on tehtud mitmeid olulisi parendusi. Kostja ehitas kogu abielu ajal Xxxxx xx asuvat elamut ning alates
  40. aastast on ta töötanud vaid juhutöödel. Hageja palk ja lisatasud kulusid perele elamiseks ja hädapärasteks väljaminekuteks.
  41. Kostjale tähitud kirjaga saadetud apellatsioonkaebus ja määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta, samuti kohtukutsed on kohtule hoiutähtaja möödumisel tagastatud.
  42. veebruari
  43. a kohtuistungil teavitas hageja esindaja kostjat telefoni teel, et kohtuistung lükati edasi ja see toimub
  44. märtsil
  45. a kl 15.
  47. märtsil
  48. a saatis kostja ringkonnakohtule elektronkirja, milles kinnitas, et ei soovi maakohtu otsust edasi kaevata. Ühtlasi avaldas kostja, et tal ei ole võimalik kohtuistungil osaleda ning palus kohtuistungi edasi lükata, kui kohus peab tema osavõttu vajalikuks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  49. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  50. aprilli
  51. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ühisvara jagamise osas. Ringkonnakohus tunnistas poolte ühisvaraks Haapsalus Xxxxx xx asuvast pooleliolevast ehitisest 1/3 mõttelise osa väärtusega 250 000 krooni, mille tulemusel on ühisvara maksumuseks 966 150 krooni (716 150 krooni + 250 000 krooni), jättis hageja omandisse Haapsalus Xxxxx xx asuva kinnistu väärtusega 645 000 krooni ja kostja omandisse 1/3 mõttelist osa Haapsalus Xxxxx xx asuvast pooleliolevast ehitisest väärtusega 250 000 krooni. Ülejäänud vara jagamise osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Vastavalt eeltoodule mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 191 625 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Haapsalus Xxxxx xx asuva poolelioleva ehitise väärtus abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusena oluliselt suurenenud ning kostja lahusvaraks seda tervikuna jätta ei ole õige. Ehitist on poolte kooselu kestel parendatud: hoone on krohvitud ja tehtud sisetöid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja omandas ehitise enne abiellumist. Tunnistajate ütluste kohaselt jätkus elamu ehitus ka poolte abielu kestel, mistõttu tuleb osa pooleliolevast ehitisest tunnistada ühisvaraks. See, et hageja ei tõendanud, kui palju on abielu ajal vaidlusaluse vara väärtus suurenenud, ei võimalda teha teistsugust järeldust. Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustest järelduvalt on poolte abielu kestel, s.o aastatel 1986-2004, ehitise väärtust suurendatud. Maakohus jättis hinnanguta hageja esitatud tõendid (tuludeklaratsioonid) selle kohta, et perekonna oluliseks sissetulekuks aastatel 1996-2003 oli hageja palk. Ka asjaolu, et viimastel aastatel ei ole ehitustöid tehtud ja tööd on seiskunud, ei võimalda teha muud järeldust. Maakohtu seisukohta ei põhjenda ka tunnistajate ütlused, mille kohaselt ei ole nad majas hagejat näinud. Kostja väide, et pooltel ei olnud ühist raha, ei võimalda teha järeldust ehitise kui kostja lahusvara kohta. Perekonna majandamise korraldusest ei sõltu omandatud vara õiguslik olemus. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ja tulenevalt PKS § 14 lg-st 2 tuleb 1/3 mõttelist osa Haapsalus Xxxxx xx asuvast pooleliolevast ehitisest tunnistada poolte ühisvaraks. Ehitise väärtuseks on eksperthinnangu kohaselt 750 000 krooni, seega on ühisvaraks oleva mõttelise osa väärtus 250 000 krooni ja kogu jagatava ühisvara väärtus 966 150 krooni. Kuna ühisvara hulka arvatakse mõtteline osa Xxxxx xx kinnistust, on see otstarbekas jätta kostja omandisse. Xxxxx xx asuv kinnistu tuleb jätta hagejale. Asjaolu, et hageja on koos oma alaealise lapsega lahkunud poolte ühisest kodust elama oma ema juurde, ei tõenda temal elukoha vajaduse puudumist. Ka omanikukanne kinnistusregistris ei põhjenda vara jätmist kostjale. See, et Xxxxx xx asuv elamu ei ole valmis ja kostjal ei ole võimalik sinna elama asuda, ei anna alust pidada õiglaseks jätta Xxxxx xx asuv kinnistu koos sellel asuva elamuga kostja omandisse. Asja materjalide kohaselt elab ja töötab kostja Rootsis, kus õpib ka poolte täisealine tütar. Kostjal on võimalik korraldada oma elukohaks Xxxxx xx asuv pooleliolev ehitis. Hageja omandisse jääb vara väärtusega 674 700 krooni, kostja omandisse vara väärtusega 291 450 krooni, seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 191 625 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  52. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta Xxxxx xx asuv kinnistu kostjale ja mõista hagejale välja rahaline hüvitis 328 375 krooni. Samuti palus kostja jätta rahuldamata hageja nõude Xxxxx xx asuva poolelioleva elamu tunnistamiseks abikaasade ühisvaraks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus tõendeid vääralt hinnates, et Xxxxx xx asuva elamu väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja luges vääralt 1/3 elamust abikaasade ühisvaraks. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja tegi
  53. juulil
  54. a paikvaatluse, mille alusel asus seisukohale, et elamu seisund ei ole abielu ajal paranenud, pigem vastupidi. Asjaolu, et kostja kasuisa krohvis abielu ajal elamu, ei ole suurendanud poolelioleva elamu väärtust oluliselt ega anna alust tunnistada 1/3 elamust ühisvaraks. Elamu tegelik seisukord on abielu ajal halvenenud ja selle väärtus on tõusnud üksnes üldise turuhindade tõusu tõttu. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb ühisvaraks loetud osa jagada poolte vahel võrdselt, kuigi hageja ei ole elamusse midagi panustanud. Ringkonnakohus pidi tuvastama elamu tegeliku väärtuse, mitte lähtuma Aarete Kinnisvara hindamisaktis märgitud elamu maksumusest. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti Xxxxx xx asuva kinnistu hagejale, arvestamata asjaolu, et kinnistu on kostja lapsepõlvekodu, millel on kostja jaoks emotsionaalne väärtus, ja et kostja elab seal tänaseni. Asjaolu, et kostja elab ajutiselt tütrega välismaal, ei anna alust jätta teda lapsepõlvekodust ilma. Hageja töötab juba mitu aastat Tallinnas ning elab elukaaslase juures. Poolte ühine alaealine poeg elab vanavanemate juures. Ringkonnakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise ja kohtuliku uurimise igakülgsuse põhimõtet, sest ei pidanud vajalikuks välja selgitada kostja seisukohta ei kirjalikult ega isiklikult kohtuistungil. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta kostja maakohtus avaldatud seisukohad.
  55. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  56. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  57. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud ringkonnakohus välja kostja seisukohti ei kirjalikult ega isiklikult kohtuistungil, rikkudes sellega poolte võrdse kohtlemise ja kohtuliku uurimise igakülgsuse põhimõtet. Asja materjalidest nähtuvalt saatis ringkonnakohus kostjale
  58. detsembril
  59. a tähitult väljastusteatega apellatsioonkaebuse ärakirja ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse. Tähtsaadetis tagastati kohtule tähtaja möödumisel (tl 120). Kostjale saadeti ka kohtukutsed: esmalt
  60. veebruaril
  61. a ja seejärel
  62. veebruaril
  63. a toimuva kohtuistungi kohta (tl-d 124 ja 132). Toimiku materjalidest nähtuvalt sisaldas vähemalt viimati saadetud kohtukutse ka apellatsioonkaebuse ärakirja. Ka need tähitult väljastusteatega saadetud kirjad tagastati ringkonnakohtule hoiutähtaja möödudes. Vastavalt
  64. veebruari
  65. a kohtuistungi protokollile (tl 133) kostja kohtusse ei ilmunud ja kohus määras asjas uue istungi aja. Kohtuistungil teatati Rootsis viibinud kostjale telefoni teel, et järgmine kohtuistung toimub
  66. märtsil
  67. a. Kostja lubas apellatsioonkaebusega tutvumiseks teha isale volituse.
  68. märtsil
  69. a saatis kostja ringkonnakohtule e-kirja (tl 135), milles teatas, et ei soovi maakohtu otsust edasi kaevata. Samuti palus kostja
  70. märtsi
  71. a kohtuistungi edasi lükata juhul, kui tema istungist osavõtmine on vajalik, sest ta viibis Rootsis.
  72. märtsi
  73. a kohtuistungil pidas kohus võimalikuks vaadata kaebus läbi kostja osavõtuta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui lahendas asja, andmata kostjale võimalust vaielda vastu apellatsioonkaebuse väidetele.
  74. Vastavalt TsMS § 306 lg-le 5 peab kohus hagiavalduse, kaebuse ja nende täiendused, kohtukutsed, samuti kohtuotsuse ja asjas menetlust lõpetava määruse ning seaduses nimetatud muud menetlusdokumendid menetlusosalisele kätte toimetama. Ka TsMS § 640 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist teistele menetlusosalistele apellatsioonkaebuse ärakirja koos lisadega ning kõigile menetlusosalistele asja menetlusse võtmise määruse kätte toimetama. Pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kohustab kohus TsMS § 641 lg 1 järgi vastustajat koos apellatsioonkaebuse kättetoimetamisega apellatsioonkaebusele kohtu määratud ajaks kirjalikult vastama, märkides ära, mida vastus peab sisaldama. Sama paragrahvi
  75. lõike kohaselt võib kohus lubada vastustajal vastata apellatsioonkaebusele suuliselt istungil, kui kohus leiab, et kirjalikku vastust ei ole vaja. Eeltoodud sätetest tuleneb, et apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus on menetlusdokumendid, mis tuleb vastustajale kätte toimetada. Menetlusdokumendi kättetoimetamine on TsMS § 306 lg 1 esimese lause järgi dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Seega on apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamine vastustajale vajalik eelkõige selleks, et vastustaja saaks apellatsiooniastmes teostada talle kohtumenetluses antud õigusi, mis on eelkõige sätestatud TsMS §-des 199 ja 206, sh vaielda vastu apellandi taotlustele ja põhjendustele. Vastustajale apellatsioonkaebuse ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamata jätmine on ülaltoodud põhjustel kolleegiumi arvates oluline menetlusõiguse normi rikkumine.
  76. Reeglina on menetlusdokument TsMS § 307 lg 1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale. Menetlusdokumendi üleandmine peab TsMS § 306 lg 2 kohaselt toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis dokumenteeritud. Dokumendi tähitult saatmise korral tõendab dokumendi kättetoimetamist TsMS § 313 lg 1 kohaselt väljastusteade, mis tuleb viivitamata kohtule tagastada. Praegusel juhul ei nähtu toimikust, et ringkonnakohus toimetas apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte. Kostjale
  77. detsembril
  78. a saadetud tähtkiri on ringkonnakohtule hoiutähtaja möödumisel tagastatud. Toimiku materjalidest ei nähtu ka seda, et kostja oleks apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse saanud kätte hiljem. Seega ei ole need menetlusdokumendid kostjale nõuetekohaselt kätte toimetatud. Erandina loetakse dokument TsMS § 307 lg 3 järgi menetlusosalisele kätte toimetatuks alates dokumendi tegelikust saajani jõudmisest, kui dokument on jõudnud menetlusosalise kätte, kellele dokument tuli kätte toimetada või kellele dokumendi võis vastavalt seadusele kätte toimetada, ilma et kättetoimetamist oleks võimalik tõendada või kui on rikutud seaduses sätestatud kättetoimetamise korda. Asja materjalidest saab teha järelduse, et apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus ei ole kostjani ka tegelikult jõudnud. Asjaolu, et
  79. veebruari
  80. a kohtuistungil helistati kostjale ja teatati järgmise kohtuistungi toimumise aeg, ega see, et kostja saatis ringkonnakohtule e-kirja, milles palus kohtul kohtuistungi edasi lükata juhul, kui tema osavõtt kohtuistungist on vajalik, ei anna alust järeldada, et kostjani on jõudnud ka apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus. Viidatud asjaoludest järeldub üksnes see, et kostja oli teadlik kohtuistungi toimumisest. Olukorras, kus kostja ei olnud apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määrust kätte saanud, pidi ringkonnakohus esmalt tagama nende menetlusdokumentide kättesaamise. Tähendust ei ole ka asjaolul, et kostja lubas telefonitsi volitada oma isa apellatsioonkaebusega tutvuma. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja volitatud isik oleks toimikuga, sh apellatsioonkaebusega apellatsiooniastmes tutvunud. Seega ei saa lugeda nimetatud menetlusdokumente ka TsMS § 307 lg 3 alusel kostjale kättetoimetatuks.
  81. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kui menetlusdokumenti ei ole menetlusosalisele võimalik kätte toimetada seetõttu, et menetlusosaline tähitud kirjale ettenähtud tähtaja jooksul järele ei lähe, saab kohus TsMS § 326 järgi menetlusdokumendi kätte toimetada menetlusdokumendi postkasti panekuga.
  82. Kuna ringkonnakohus ei toimetanud apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määrust kostjale nõuetekohaselt kätte ja jättis sellega kostja ilma võimalusest vaielda apellatsioonkaebusele vastu, tuleb ringkonnakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tagama esmalt apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamise kostjale.
  83. Muu hulgas peab ringkonnakohus asja uuesti läbivaadates arvestama sellega, et juhul, kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama, miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu määratud osas. PKS § 14 lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sellest tulenevalt pidi ringkonnakohus põhjendama, miks tuleb ühisvaraks lugeda just 1/3 kostja lahusvaraks olnud elamust. Kolleegium leiab, et PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Praegusel juhul tuli ringkonnakohtul tuvastada elamu väärtus koos kõigi abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta. Selliselt leitud väärtuste vahe ulatuses saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.
  84. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kuna asi tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja vastavalt TsMS § 688 lg-le 5 Riigikohus tõendeid ei uuri, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel mõlema poole esitatud tõendeid ja väiteid arvestades hinnata, kas Xxxxx xx asuva poolelioleva elamu väärtus on poolte abielu ajal oluliselt suurenenud, mis annab alust tunnistada osa sellest PKS § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks, ja kui on, siis millises osas tuleb seda teha. Samuti tuleb otsustada, kummale abikaasale tuleb jätta Xxxxx xx asuv kinnistu. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.