Obsah (9)

§ 317§ 284§ 313§ 327§ 334§ 6§ 326§ 283§ 23

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 313 lg-te 1, 2 ja 3 järgi võib kumbki pool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige

§-des 314-319 nimetatud asjaoludel. Üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 317

kohaselt võib kumbki lepingupool eluruumi üürilepingu üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele.

§ 284

lg-test 1 ja 2 tuleneb, et üürileandja võib teha asjale parendusi ja muudatusi ning üürnik peab taluma parenduste ja muudatustega seotud töid ning muid mõjutusi, kui tööd ja mõjutused ei ole üürnikule ebamõistlikult koormavad. Üürileandja peab vähemalt kaks kuud enne parenduste või muudatuste tegemise alustamist teatama üürnikule kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis parenduste ja muudatuste tegemiseks kavandatavate abinõude liigist, ulatusest, algusest ja eeldatavast kestusest, samuti nendest tuleneda võivast üüri suurenemisest. Hagejale

1. novembril
2. a esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldusest nähtub, et kostja ütles lepingu erakorraliselt üles, kuna eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele. Hageja ei talunud töid ja mõjutusi, mis on vajalikud asja säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks või kahju ärahoidmiseks, kuna ei vabastanud remondi ajaks eluruumi ega asunud ajutiselt elama asenduseluruumi, mistõttu ei ole üürileandja saanud vajalikke remonditöid teha. Finantsplaneerimise OÜ
3. oktoobri
4. a arvamusega on tõendatud, et Xxxx-Xxxxxxxx tn xx asuval kinnistamata maatükil asuv ehitis (elamu) on avariiohtlikus olukorras. Ehitise seisund on selles viibivatele elanikele ohtlik ning võib põhjustada tõsiseid kestvaid tervisekahjustusi. Ehitise edasiste kahjustuste ärahoidmiseks ja deformeerumiseks tuleks kohe alustada ehitise kandetarindi kõikide osade projektikohaste tugevdustöödega ning tehnosüsteemide väljavahetamisega. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti kirjaga on tõendatud, et kõnesoleva elamu rekonstrueerimiseks väljastati
5. juulil
6. a ehitusluba nr
7. Elamu küttekollete ja -seadmete remondivajadust tõendavad TVTÜ Teenus OÜ korstnapühkija Leo Kalme akt ja ettekirjutus elamu omanikule.
8. aasta jaanuaris tellis hageja OÜ H. Uuetalu inseneri Heino Uuetalu kontrollima tema kasutuses oleva korteri olukorda. H. Uuetalu jõudis järeldusele, et ruumi laekrohvi ja lae kandekonstruktsioonide olukord on varisemisohtlik, korteri elektrijuhtmestik on vananenud ja muutunud kõlbmatuks, ning tegi ettepaneku elanike vigastuste vältimiseks nad kohe evakueerida. Eluruumi varisemisohtlikkust tõendavad muu hulgas hageja esitatud fotod. Kostja
9. märtsi
10. a ja
11. augusti
12. a teadetega, Xxxxxx xxx x-xx asuva asenduseluruumi üürilepingu projektiga ja poolte kirjavahetusega on tõendatud, et hageja keeldus kostja ettepanekust asuda elamu remonditööde tegemise ajaks elama teise eluruumi, mille vajadus oli tõendatud nii Finantsplaneerimise OÜ eksperthinnanguga kui ka OÜ H. Uuetalu inseneri Heino Uuetalu arvamusega. Seega on tõendatud, et kostjal oli seaduses sätestatud alus eluruumi üürilepingu ülesütlemiseks. Üürileandja huvid teha avariiohtlikus olukorras olevas elamus remondi- ja ehitustöid on olulisemad ja kaaluvad üles üürniku huvid kasutada lepingujärgset eluruumi, mistõttu oli kostjal

§ 313lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Üürilepingu ülesütlemise teade vastab

§-s 325 sätestatule, ülesütlemise teate tühisust kohus ei tuvastanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürilepingu ülesütlemine oli kooskõlas hea usu põhimõttega, s.o kas lepingu ülesütlemine on kehtiv. Hageja vaidlustas eluruumi üürilepingu ülesütlemise vastuolu tõttu hea usu põhimõttega

§ 327

lg 1 p 2 alusel seetõttu, et üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks ja üürnik sellega ei nõustunud. Hageja tugines oma väidetes üürileandja

1. märtsil
2. a ja
3. augustil
4. a saadetud teadetele. Teadetest nähtub, et üürileandja informeeris üürnikke eelseisvast tegevusest. Teadetes ei nõuta üürilepingu tingimuste muutmist ega ole teatatud üürilepingu ülesütlemisest. Eelnimetatud teated ei vasta ka

§-s 325 sätestatud üürilepingu ülesütlemisavalduse nõuetele, mistõttu ei saa neid käsitada üürilepingu ülesütlemisavaldustena. Üürilepingu

1. novembri
2. a ülesütlemisavaldus ei põhine üürileandja soovil muuta kehtivat üürilepingut üürniku kahjuks. Xxxxxx xxx x-xx asuva asenduseluruumi üürilepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine ei mõjuta hagejaga sõlmitud Xxxx-Xxxxxxxx xx-x asuva eluruumi üürilepingu kehtivust ega tingimusi. Seega ei ole hageja tõendanud üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega. Kuna kostja ütles üürilepingu erakorraliselt üles ning üürileping lõppes ülesütlemisavalduse esitamise päeval, s.o
3. novembril
4. a, on hageja valdus ebaseaduslik ja hageja peab

§ 334

lg 1 alusel üüritud asja koos päraldistega kostjale pärast lepingu lõppemist tagastama.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud maakohus asjaoluga, et eluruumi hinnati pärast seda, kui kostja oli ise elamu avariiseisundini lõhkunud, vabanemaks kõikidest üürnikest. Kapitaalremont algas
2. aasta märtsis, kuid luba selleks saadi alles
3. juulil
4. a. Kostja tekitas ise need erakorralised asjaolud, mille tõttu ta ei pidanud üürilepingu ülesütlemisest ette hoiatama. Kostja hea tahte korral oleks hageja võinud elamus edasi elada ja remonti oleks tehtud etapiviisiliselt igas toas eraldi. Selle võimatust pole kostja tõendanud. Kohus oleks pidanud määrama eksperdi, kes poleks olnud pooltega mingil moel seotud. Kostja soovis muuta kehtivat üürilepingut hageja kahjuks. Ta lõi teadlikult sellised tingimused, et hageja ei saaks eluruumis elada ja kui oleks saanud, poleks suutnud maksta üüri. Seetõttu on üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus võttis kostja vastuhagi menetlusse, kuigi esinesid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 373 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud keeldumise alused. See annab aluse järeldada, et kohus oli ebaobjektiivne ja eelarvamuslik. Kohus poleks saanud vastuhagi võtta menetlusse, kuni pole tõendatud, et üürnik kasutab asja ebaseaduslikult. Kuna hageja kasutab eluruumi üürilepingu alusel ja selle ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, ei saa kostja eluruumi ebaseaduslikust valdusest välja nõuda. Kostjal oleks õigus nõuda kohtukulude hüvitamist üksnes vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu ulatuses.
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Ringkonnakohus jättis
7. jaanuari
8. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas kostja
9. novembri
10. a üürilepingu ülesütlemine on tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Selle küsimuse lahendamisest sõltub, kas üürileping kehtib või mitte ning kas hageja on kohustatud kostjale üüritud asja tagastama. Üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel

§ 313

lg-s 2 viidatud juhtudel ei pea kohus erinevalt lõikes 1 sätestatud reeglist kõiki asjaolusid arvestades kaaluma mõlemapoolseid huvisid. Huvitatud isikule jääb võimalus tõendada, et kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes oleks ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 317

lubab mõlemal lepingupoolel eluruumi üürilepingu üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik seega juhul, kui on olemas eluruumi seisukorrast tingitud kestev objektiivne oht inimeste tervisele. Muuhulgas tuleb

§ 317

tõlgendamisel arvestada ka ehitusseaduses sätestatuga, eelkõige ehitusseaduse §-s 3 sätestatud ehitisele esitatavate nõuetega. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluse eluruumi kasutamine on seotud olulise ohuga hageja tervisele, kuna elamu, milles vaidlusalune korter asub, on varisemis- ja tuleohtlik ning elamiseks kõlbmatu. Eluruumi edasine kasutamine võib põhjustada üürnikule ettearvamatuid riske ja õnnetusi. Seega leidis maakohus õigesti, et üürilepingu ülesütlemiseks oli

§-s 317 sätestatud alus. Maakohus leidis õigesti ka seda, et üürilepingu ülesütlemisel ei rikutud hea usu põhimõtet

§ 327lg 1 p 2 tähenduses.

Hageja ei ole tõendanud, et üürileandja oleks soovinud muuta üürilepingut hageja kahjuks, s.o tõsta korteri üüri 120 kroonini ruutmeetri eest ja üürnik sellega ei nõustunud. Kostja

1. märtsi
2. a ja
3. augusti
4. a teatisi ei ole võimalik tõlgendada üürilepingu muutmise soovina. Hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja lõhkus elamu avariiseisundini üürnikest vabanemise eesmärgil. Arvestades elamu seisukorda, ei saa iseenesest põhjendatuks lugeda ka hageja seisukohta, et ta oleks võinud remondi ajal jätkata elamus elamist ja kostja oleks võinud remonti teha etapiviisiliselt tubade kaupa. Asjas ei esitatud tõendeid, mis hageja eelnimetatud seisukohta kinnitaks. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks esitanud kohtule taotluse ekspertiisi määramiseks. Asjaolu, et spetsialisti arvamuse tellis ja esitas kohtule kostja, ei sea iseenesest selles märgitut kahtluse alla. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis võimaldaks teha järelduse, et eelnimetatud tõendis märgitu ei vasta tõele või ei saa seda mingil muul põhjusel arvestada. Vastupidi, ka hageja on ise korduvalt kinnitanud, et ta elab majas, mis on elamiseks kõlbmatu ja elule ohtlik, ning esitanud selle tõendamiseks fotod. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, nagu oleks maakohus olnud ebaobjektiivne ja eelarvamuslik, kui võttis menetlusse kostja vastuhagi. Vastuhagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 151 lg 1 ja § 153 p 3 sätestasid kostja õiguse esitada kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga muu hulgas siis, kui vastuhagi ja põhihagi vahel on vastastikune seos ja nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist. Sama põhimõte on sätestatud
5. jaanuaril
6. a jõustunud TsMS § 373 lg 1 p-s
7. Vastuhagi esitamise tingimus TsMS § 153 p 3 tähenduses oli täidetud ja kohtul puudus alus vastuhagi vastuvõtmisest keeldumiseks. Üürilepingu ülesütlemise ja üüritud asja tagastamise vaidlust oli kohus õigustatud läbi vaatama ühiselt. Ekslik on hageja seisukoht, et kohus võis hagejalt kostja kasuks kohtukuluna välja mõista üksnes vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne sama seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Maakohus lähtus kohtukulude väljamõistmisel õigesti enne
8. jaanuari
9. a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 ja § 61 lg-st
10. Maakohus ei rahuldanud kostja õigusabikulude hüvitamise taotlust täies ulatuses. Kohus põhjendas otsuses väljamõistetud õigusabikulude suurust ja andis hinnangu nende vajalikkusele ja põhjendatusele. Iseenesest asjaolu, et hageja arvates oli kostja esindaja tehtud töö ebapiisav ja esindaja ebapädev, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks hagejalt väljamõistetud õigusabikulude osas. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb hagejal hüvitada kostjale apellatsioonimenetluses kantud vajalik ja põhjendatud õigusabikulu 5310 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 331 lg-t 1, kui jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Hageja soovis tunnistajate ütlustega tõendada, millises seisukorras oli korter enne kapitaalremondi alustamist ja seda, et kostja ise viis eluruumi ohtlikku seisukorda. Kuna hagejal puuduvad juriidilised teadmised, oli vastava taotluse hiline esitamine põhjendatud. Alama astme kohtud ei kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse kohaliku omavalitsuse üksust, kuigi hageja oli sundüürnik. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 6lg 1 ja § 327 lg 1.

Kostja viis hoone lammutus- ja ümberehitustöödega eluruumi tahtlikult sellisesse seisundisse, et selle kasutamine muutus inimese tervisele ohtlikuks. Kostja selline tegevus ja seejärel üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja lõi ise eeldused lepingu ülesütlemiseks. Kui puudus alus

§ 327lg 1 p 2 kohaldamiseks, pidid kohtud hageja esitatud asjaoludele Ts

MS § 436 lg 7 kohaselt ise õigust kohaldama ja esitatud tõendite põhjal tuvastama, kas üürilepingu ülesütlemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega

§ 327lg 1 p-de 1, 3 või 4 järgi.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
3. Maakohus leidis, et kostja huvi teha avariiohtlikus olukorras olevas elamus remondi- ja ehitustöid on olulisem ja kaalub üles hageja huvi kasutada lepingujärgset eluruumi, mistõttu oli kostjal

§ 313lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Kordamata maakohtu otsuse põhjendusi leidis ringkonnakohus, et kostja on üürilepingu

§ 317alusel kehtivalt üles öelnud.

Vaidlust ei ole selle üle, et eluruum oli ülesütlemise ajal ohtlik inimeste tervisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja ütles üürilepingu üles hea usu põhimõtet rikkudes.

1. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt toimida heas usus. Sama paragrahvi
2. lõike kohaselt ei ole lubatud õiguste teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka

§ 6

lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seega peab ka üürileandja toimima üürnikule üürilepingut üles öeldes heas usus. Kui üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, võib eluruumi üürnik

§ 326

lg 1 järgi vaidlustada ülesütlemise üürikomisjonis või kohtus.

§ 327

lg 1 järgi on üürileandja eluruumi üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega eelkõige juhul, kui üürileandja ütles lepingu üles seetõttu, et üürnik esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude, üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks ja üürnik sellega ei nõustunud, üürileandja soovis kallutada üürnikku üüritud eluruumi omandama või üürniku perekonnaseis on muutunud, kuigi sellest ei tulene üürileandjale oluliselt kahjulikke tagajärgi. Viidatud sätte sõnastusest tulenevalt võib üürileandja eluruumi üürilepingu ülesütlemine olla vastuolus hea usu põhimõttega ka muudel asjaoludel. Seega saab eluruumi üürnik üürileandja hea usu põhimõttega vastuolus oleva üürilepingu ülesütlemise vaidlustada ka juhtudel, mida ei ole loetletud

§-s

2. Praeguses vaidluses palus hageja tuvastada, et kostja eluruumi üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega seetõttu, et kostja soovis hageja kasutuses olevat eluruumi remontida ja paigutada hageja remondi ajaks elama teise eluruumi ning tõsta remondi järel üürilepingu objektiks oleva eluruumi üüri tasemele, mida hageja ei ole suuteline maksma. Kostja palus vastuhagis hagejal eluruum vabastada, sest eluruumi üürileping on üles öeldud.
3. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et hea usu põhimõttega vastuolus olev üürilepingu ülesütlemine on tühine.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-41-04). Seega võib hea usu põhimõtte rikkumine kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses. Eelnevast tulenevalt tuli vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja eluruumi ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega vastuolu tuvastamise korral tulnuks jätta kostja vastuhagi eluruumi tagastamiseks rahuldamata. Kui üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega ei tuvastatud, tuli muude eelduste olemasolu korral kostja vastuhagi eluruumi tagastamiseks rahuldada.
3. Seega on vaidluse keskseks küsimuseks eluruumi üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega.

§ 327

lg 1 p 2 järgi on üürileandja eluruumi üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega mh juhul, kui üürileandja ütles lepingu üles seetõttu, et üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks ja üürnik sellega ei nõustunud. Kohtud leidsid, et üürilepingu ülesütlemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega

§ 327lg 1 p 2 mõttes.

Ringkonnakohus leidis, et kostja

1. märtsi
2. a ja
3. augusti
4. a teatisi ei ole võimalik tõlgendada üürilepingu muutmise soovina ning seega ei ole tõendatud, et kostja soovis muuta kehtivat lepingut hageja kahjuks, s.o tõsta korteri üüri. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et kostja ise viis elamu tervisele ohtlikku seisundisse üürnikest vabanemise eesmärgil. Vastavalt TsMS § 688 lg-tele 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ja ise tõendeid ei hinda. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust arvata, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel TsMS §
5. Lisaks märgib kolleegium, et ka üürnik peab käituma üürileandja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt, st teostama oma õigusi ja täitma kohustusi heas usus. Olukorras, kus üürileandja soovib üüritud eluruumi remontida, on üürnikul

§-st 283 tulenev talumiskohustus. Kuna seadus sätestab üürnikule talumiskohustuse, peab

§ 283

lg 1 kohaselt üürnik taluma asja suhtes tehtavaid töid ja muid mõjutusi, mis on vajalikud asja säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks, kahju ärahoidmiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Samuti tuleneb

§ 23lg-st 2 üürniku kohustus teha üürileandjaga koostööd.

Viidatud sätte kohaselt peab lepingupool, sh üürnik tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele lepingupoolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Asjas on tuvastatud, et eluruum oli eluohtlik ja hageja ei vabastanud remondi ajaks üüritud eluruumi. Kui üüritud eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele, ja üürnik keeldub remondi ajaks talle pakutud teise eluruumi kolimast, s.o rikub talumis- ja koostöökohustust, ei ole üürileandja

§ 317

alusel üürilepingut üles öeldes oma õigusi kuritarvitanud ja üürilepingu ülesütlemine ei ole sellisel juhul vastuolus hea usu põhimõttega. 17. Kuna asjas tuvastati, et üürileping on kehtivalt üles öeldud ja ülesütlemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, tuli vastuhagi rahuldada. Seega tuleb hagejal eluruum

§ 334alusel kostjale tagastada. 18. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 331 lg-t 1, kui jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg 3 järgi üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool TsMS § 652 lg 4 kohaselt oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Seega saab apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb TsMS § 633 lg 5 järgi apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Sellest järeldub, et reeglina tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega.

1. Praeguses asjas esitas hageja apellatsioonkaebuse
2. juulil
3. a (tl 231). Taotluse tunnistajate ülekuulamiseks esitas hageja
4. novembril
5. a (tl 249). Kohtuistungi protokolli kohaselt palus kostja
6. novembri
7. a kohtuistungil jätta hageja taotluse rahuldamata, sest taotlus oleks tulnud esitada koos apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohus tegi kohapeal määruse, millega jättis taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, sest taotlus ei ole esitatud õigeaegselt (tl 252). Neist asjaoludest järeldub, et hageja ei esitanud tunnistajate ülekuulamise taotlust apellatsioonkaebuses ega põhjendanud, miks ta ei esitanud nimetatud tõendeid esimese astme kohtus, kuigi TsMS § 633 lg-st 5 tulenevalt tuli seda teha. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peavad menetlusosalised esitama menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, mille kohta ei ole vastaspoolel esitatuga tutvumata tõenäoliselt võimalik seisukohta võtta, tuleb TsMS § 330 lg 1 kohaselt esitada enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oleks võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus. Vastavalt TsMS § 331 lg-le 1 menetleb kohus pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Viimati viidatud normist tuleneb kohtule diskretsiooniõigus lubada menetlusosalisel erandjuhtudel esitada tõendeid hilinenult. Kohtul ei ole selle sätte järgi kohustust võtta uusi tõendeid vastu.
8. Õige ei ole ka kassatsioonkaebuse väide, et kohus pidi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasama kohaliku omavalitsuse üksuse, sest hageja on nn sundüürnik. Üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhuks kohalikule omavalitsusele elamispinna andmise kohustust pandud ei ole (vt Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-04, p 18). Seega ei pidanud kohus kohaliku omavalitsuse üksust sellesse menetlusse kaasama. Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu