Obsah (11)

§ 230§ 436§ 692§ 691§ 229§ 267§ 231§ 682§ 457§ 671§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 230 lg-t 1 ja § 232, pannes hagejale negatiivse asjaolu tõendamise kohustuse, mida ei ole objektiivselt võimalik täita. Kohtud on arvete esitamisega lugenud automaatselt tõendatuks ka tasu sissenõutavuse, rikkudes sellega

§ 230lg-t 1 ja § 232.

1. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.
2. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja saata asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Lisaks palub kostja hagejalt välja mõista kostja kohtukulud. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et lepingul ei olnud kompromissi iseloomu, lepinguga lugesid pooled kinnistu ostuhinnast 600 000 krooni tasutuks kostja nõudega hageja vastu, mille kostja omandas OÜ-lt Bergstein, ning lepingus sisaldus deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistele väidetele ja põhjendustele tuginedes jõudis ringkonnakohus maakohtust erinevale järeldusele, et leping ei ole oma kogumis kompromissileping. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kõnealune kokkulepe sisaldas deklaratiivset võlatunnistust. Jättes oma otsuse põhjendamata ning kostja asjakohastele väidetele hinnangu andmata, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi (

§ 436lg 1).

Samuti on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja andnud tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Leides, et kinnistu müügilepingu hinnas ja tasumise viisis kokkuleppimine ei ole kompromissileping ja sellest taganemine kui õiguskaitsevahendi kohaldamine ei ole hea usu vastane käitumine ning hageja antud võlatunnistus on käsitatav deklaratiivsena, rikkus ringkonnakohus

§ 692lg-t 1, tõlgendades vääralt materiaalõiguse norme (VÕS § 578 ja VÕS § 30).

Kostja leiab, et ta sõlmis hagejaga kompromissilepingu. Kuna poolte vahel on vaidlus lepingu tõlgendamise küsimuses, tuleb kohaldada VÕS §

1. Kuna pooled vaidlevad ühise tegeliku tahte üle, tuleb kohaldada VÕS § 29 lg-t 4 ning anda lepingu sõlmimise eesmärgile hinnang mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt on ilmne, et kõik lepingus saavutatud kokkulepped olid omavahel seotud ning sõltusid otseselt üksteisest. Ühe kokkuleppe tingimuse vaidlustamine mõjutab otseselt kogu kokkulepet ning poolte soovi sellega seotud olla. Hea usu põhimõttest tulenevalt oleks saanud kompromissi vaidlustada tervikuna (nt eksimuse alusel), mida hageja aga ei teinud. Hageja on pahas usus asunud vaidlustama õigussuhteid, mida ta kompromissis aktsepteeris ning millistele kinnitustele tuginedes J. Järvik koos kostjaga oli valmis tegema omapoolseid järeleandmisi. Kuivõrd pooled sõlmisid kompromissilepingu, kehtib eeldus, et pooled on algsetest nõuetest loobunud (sh OÜ-ga Bergstein seonduvatest nõuetest). Vastupidist peab VÕS § 578 lg 2 järgi tõendama hageja. Hageja ei ole osutanud ühelegi sättele, millest nähtuks, et pooled soovisid kompromissilepingut sõlmides algse võlasuhte püsimajäämist, s.o võimalust vaidlustada OÜ-ga Bergstein seotud tehinguid ka edaspidi. OÜ Bergstein nõuete edasine vaidlustamine on välistatud VÕS § 578 lg 2 ja VÕS § 30 alusel, kuivõrd hageja on kompromissi raames väljastanud konstitutiivse võlatunnistuse ning sellele eelnenud võlasuhted loetakse lõppenuks, pooled ei ole reserveerinud õigust pärast kompromissi sõlmimist kompromissi esemeks olevaid õigussuhteid edaspidi vaidlustada, ning VÕS § 207 lg-te 1 ja 2 alusel, kuivõrd pooled on võlasuhte lõppemises kokku leppinud.
2. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 692

lg 1p-de 1 ja 2 alusel ning saadab asja

§ 691p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja pidi tõendama seda, et OÜ Bergstein ei teinud töövõtulepingus kokku lepitud töid. Kolleegium selgitab, et see, kas tööd olid tehtud, ei oma iseenesest tähtsust selle üle otsustamisel, kas töövõtuleping oli tühine TsÜS § 89 järgi, sest poolte ühine tegelik tahe võib enne tööde tegemist olla olnud suunatud mingi muu lepingu sõlmimisele. Kolleegium märgib, et hageja võib töövõtulepingu kehtivuse korral tugineda tasaarvestuse tühisusele muu hulgas põhjusel, et ta ei võlgne OÜ-le Bergstein kokku lepitud tasu, kuivõrd viimane jättis lepingu täitmata, s.o töö tegemata või tegi seda mittenõuetekohaselt. Kostja väitis, et OÜ Bergstein loovutas talle töövõtulepingust tuleneva tasunõude. Hagejal on VÕS § 171 lg 1 kohaselt õigus esitada kostja nõudele kõiki vastuväiteid, mis tal olid OÜ Bergstein vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtulepingu korral töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Seega, kui kostja tugineb tasaarvestuse tegemisel töövõtulepingust tulenevale tasunõudele OÜ Bergstein asemel, peab tema tõendama, et OÜ Bergstein täitis hagejale töövõtulepingu nõuetekohaselt.
2. Ringkonnakogus on ebaõigesti hinnanud tõendina kostja juhatuse liikme ja hageja endise juhatuse liikme J. Järviku väiteid OÜ Bergstein poolt hagejale tööde tegemise kohta.

§ 229

lg 2 järgi on tõendiks üksnes vande all antud seletus.

§ 267

lg 1 teise lause järgi võib vande all üle kuulata ka juriidilisest isikust poole seaduslikku esindajat. J. Järvik ei ole andnud vande all seletust. Samas on ebaselge, mida ringkonnakohus pidas silmas põhjendusega, et J. Järviku kinnitust OÜ Bergstein poolt tööde tegemise ja hageja poolt vastuvõtmise kohta tuleb hinnata kui hageja väite mitteomaksvõttu selle kohta, et tööd ei olnud tehtud.

§ 231

lg 2 esimese lause järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks.

§ 231

lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kuna J. Järvik esindas kohtumenetluses kostjat, ei saa tema poolt asjaolude tunnistamist käsitada hageja omaksvõtuna. 14. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb

§ 682

lg 1 alusel jätta läbi vaatamata.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult toob selle sätte järgi pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole kohtuotsus vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata. Põhimõte, et kassatsioonkaebuses saab vaidlustada ringkonnakohtu otsust vaid koos otsuse resolutsiooni vaidlustamisega, ilmneb veel

§ 671

lg 3 p-dest 2 ja 3, mille kohaselt tuleb kassatsioonkaebuse põhjendustes märkida, millisest asjaolust menetlusõiguse normi rikkumine tuleneb ja millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus oma otsuses ilmselt valesti kohaldanud ning kuidas menetlus- ja/või materiaalõigusenormi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse.

§ 682

lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab kassatsioonimenetluses hagi tagasi. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-07, p 10). Kostja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, s.t ta ei väida ka kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tegi ebaõige otsuse. Kuna ta esitas kassatsioonkaebuse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale, tuleb tema kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.

§ 149

lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul jääb kostja kassatsioonkaebus läbi vaatamata ning seetõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

1. Kolleegium märgib veel seda, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväiteid, sh väidet, et pooled sõlmisid kompromissilepingu. Kompromissilepinguga seonduvaid probleeme on kolleegium käsitlenud
2. oktoobri
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-
4. Hageja väitis, et ta esitas maakohtus täiendava alternatiivse nõude võlatunnistusega kostjale antud nõudeõiguse tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja tunnustas kostja nõuet VÕS § 30 alusel, peab ta võtma seisukoha hageja täiendava ja alternatiivse nõude kohta. VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 kohaldamiseks on alust siis, kui hageja ei võlgnenud OÜ-le Bergstein 600 000 krooni kas tulenevalt tema ja OÜ Bergstein vahel sõlmitud töövõtulepingu tühisusest või OÜ Bergstein poolt töövõtulepingu mittenõuetekohasest täitmisest või muul põhjusel. Juhul, kui hageja loobus kompromissilepingu tulemusel VÕS § 207 lg 1 alusel oma 600 000 krooni suurusest nõudest kostja vastu, saab ta nõudest loobumise tagasi nõuda samuti VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel.
5. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu