Obsah (5)

§ 272§ 220§ 174§ 165§ 273

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

kehtivuse ajal ja lepingu kohaselt on jäänud vaid kohustatud poole sooritused, mistõttu ei ole tegemist kestvuslepinguga. Kestvuslepingu eelduseks on mõlemapoolsete korduvate soorituste tegemine, mida praegusel juhul VÕS-i kehtimise ajal ei ole tehtud. Leping vastab sõlmimise ajal kehtinud

§ 272lõike 1 kohaselt laenulepingu tunnustele.

Vastavalt lepingule ja

§ 272

lõikele 1 kohustus kostja I tagastama saadud laenu lepingus kokkulepitud tingimustel. Kehtivalt on kokkulepitud ka intresside ja viiviste arvestamine. Lepingu sõlmimise ajal ja kostja I poolt väidetud kohustuste ülemineku ajal, st oktoobris 1996. a, kehtinud TsÜS § 59 lõike 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need seaduse järgi või oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud. Lõike 3 järgi on õigusjärgluse aluseks tehing, seadus või muu õigusakt. Seega oleks kostjal I võimalik vabaneda oma kohustustest, kui kohustuste üleminek kostjale II tuleneks kas seadusest või pooltevahelisest lepingust.

§ 220

lõike 1 kohaselt võis võlgnik üle kanda oma kohustuse vaid kreeditori nõusolekul. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja II iseseisev õigussuhete subjekt, st ta ei olnud iseseisev omavalitsuse üksus, vaid vastavalt POKS § 1 lõikele 2 oli Paldiski linna maa-ala liidetud Keila linna haldusterritooriumiga ja moodustatud Keila linna Paldiski linnaosa. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 56 kohaselt oli linnaosa linna maa-alal ja koosseisus volikogu kinnitatud linnaosa põhikirja alusel tegutsev üksus. Paldiski linn tekkis avalik-õigusliku juriidilise isikuna vastavalt POKS §-le 5 oktoobris 1996. a. Kostja II leiab, et tema lepingujärgsed kohustused on üle läinud. Lepingu p-s 11.2 on kokku lepitud, et Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse moodustamisel lähevad selle lepingu järgsed laenuvõtja õigused ja kohustused üle Paldiski linnale. Lepingu p 11.1 kohaselt ei olnud vajalik hageja kirjalik nõusolek. Neid sätteid saab käsitada kui

§ 220lõikest 1 tulenevat kreeditori heakskiitu võla ülekandmisele.

Selleks, et tehinguline õigusjärglus oleks Paldiski linna suhtes tekkinud, on aga vajalik ka kostjate tehing, kust ilmneks, et sellise võla ülekandmisega on Paldiski linn nõustunud. Lepingu p 11.2 alusel ei saanud tekkida õigusjärglust, millega lepingujärgsed kohustused oleksid üle läinud kostjale II. Tsiviilõiguse üldiste põhimõtete kohaselt saab isik käsutada vaid temale kuuluvaid õigusi ja kohustusi ning võtta endale vastavaid kohustusi. Teise isiku nimel saab kohustusi võtta vaid vastava volituse olemasolul. Hageja ja kostja I on pannud kostjale II kohustusi, omamata selleks vastavat volitust. TsÜS § 103 lõike 1 kohaselt oli selline tehing tühine. Volitusteta tehingu oleks saanud kehtima panna, kui esindatav oleks selle tehingu hiljem heaks kiitnud. Pooled ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mille kohaselt oleks kostja II sõnaselgelt heaks kiitnud talle kostja I lepingujärgsete õiguste ja kohustuste ülemineku. Seega ei ole tuvastatav tehinguline õigusjärglus. Kostja I on viidanud sellele, et kostja II on hageja nõuet tunnistanud, kuna on oma eelarves ja bilansis võtnud arvele ka lepingujärgsed kohustused hageja vastu. Need väited ei anna alust lugeda vaidlusalune kohustus üleläinuks. Paldiski Linnavolikogu

1. aprilli
2. a otsusega nr 55 kinnitatud Paldiski linna
3. a eelarve täitmise aruanne küll sisaldab vaidlusalust laenu, kuid seda ei saa käsitada TsÜS § 62 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusena. Esitatud asjaoludel võis olla tegu Keila linna Paldiski linnaosa ja oktoobrist
4. a Paldiski linna ühendatud bilansiga, kus linnaosa bilansist tulenevalt pidi vastav kohustus peegelduma, kuid see ei olnud Paldiski linna kohustuseks. Nagu selgitas ka Paldiski linn, oli tegemist sisuliselt Keila linna Paldiski linnaosa eelarve täitmise kinnitamisega. Kostjate eelarvete lahusus ei ole tõendatud. Kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit, et selle alusel tuvastada, nagu oleks tema koosseisus tegutsenud Paldiski linnaosa olnud lahus seisva varaga või eelarvega üksus. Sel ajal kehtinud KOKS §-st 57 ei tulene, et linnaosal ei võinud olla oma eelarvet. Samas KOKS § 38 nimetab kohaliku omavalitsuse eelarvena vaid linna või valla eelarvet. Lepingust tulenevad kohustused olid siduvad Keila linnale ja tema võetud kohustuste kirjeldamine Paldiski linnosa eelarves ja bilansis, nagu see toimus ka laenulepingust tuleneva kohustusega, ei too endaga automaatselt kaasa nende ülekandumist Paldiski linnale. Asjaolu, et kostja I väidete kohaselt Paldiski linna vara vastuvõtmist (
5. aastal) ega vara üleandmist (
6. aastal) ei toimunud ja seega olevat kogu aeg Paldiski linnaosal olnud oma vara, mis ei olnud Keila linna vara, on vastuolus tol ajal kehtinud seadusega, mille kohaselt tunnustati munitsipaalomandina vaid linnale või vallale kuuluvat vara, mitte linnaosa või osavalla vara (KOKS § 34). Tulenevalt tol ajal kehtinud ja praegu kehtivast õiguskäsitlusest on õigused ja kohustused tavapäraselt seotud isikutega, mitte esemetega (sh territooriumiga). Kohustuste üleminekul koos eseme omandi üleminekuga on see seaduses eraldi välja toodud. POKS seda ei sätesta ja seega ei ole POKS-i sätted selliseks seadusest tulenevaks õigusjärgluse aluseks.
7. Kostja I palus apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi kostja I vastu täielikult rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus jättis
9. aprilli
10. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus on tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades asunud õigesti seisukohale, et leping vastab selle sõlmimise ajal kehtinud

§ 272

lg 1 kohaselt laenulepingu tunnustele ning vastavalt lepingule ja

§ 272lg-le 1 lasub saadud laenu tagastamise kohustus kostjal I.

Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas

1. märtsil
2. a sõlmitud laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise kohustus on kostjale II üle läinud. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel tekkisid kohustused kostjal I kui laenu võtjal ja laenu saajal ning lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja II iseseisev omavalitsusüksus. Kuna kostja I ei ole laenu saamist kohtumenetluse käigus vaidlustanud, puudub vaidlus ka selles, et hageja oma laenu andmise kohustuse kostja I vastu täitis. Kehtinud TsÜS § 60 lg 2 kohaselt loob kahepoolne leping kohustusi vaid kahele lepingupoolele ning kostja I, tegutsedes tsiviilõigussuhetes iseseisva juriidilise isikuna kehtinud TsÜS § 6 lg 3 mõttes, pidi vastavalt

§-le 173 laenulepingu poolena täitma kohustuse vastavalt lepingule ja tema kohustus lõpeb vastavalt

§-le 233 kohase täitmisega.

§ 174järgi ei ole lubatud ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest.

Kostja II ei olnud ega saanud õigusvõime puudumise tõttu lepingu pool olla ja õigusvõime puudumise tõttu TsÜS § 6 lg 3 mõttes ei saanud ta ka tehingu sõlmimisel tahet avaldada. Maakohus leidis õigesti, et kostja I sai võlakohustuse võtta endale, mitte aga teisele isikule. Maakohus ei ole vääralt hinnanud singulaarse ja universaalse õigusjärgluse küsimust. Vastavalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 59 lg-le 3 oli õigusjärgluse aluseks seadus või tehing. Põhiseaduse § 154 ja kehtinud TsÜS § 58 kohaselt ei saa kohalikule omavalitsusele panna kohustusi, mis ei põhine seadusel või lepingul. POKS § 1 lg 2 kohaselt oli seaduse reguleerimise objektiks õigusvõimeta Keila linnaosa haldusterritoriaalne jaotus ja § 5 käsitleb Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimist ning selle maa-ala muutmist Paldiski linna haldusterritooriumiks, mitte aga Keila linna õiguste ja kohustuste täielikku üleminekut Paldiski linnale. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud KOKS § 2 lg 1 järgi oli kohalikuks omavalitsuseks linn ning § 34 järgi kuulus munitsipaalomand linnale. Et Paldiski linn omandas õigusvõime alles oktoobris 1996. a ja POKS § 5 ei esita isegi kaudset viidet regulatiivsest mõjust tsiviilõiguslike lepingute ega mingite võlaõiguslike kohustuste tekkimise kohta, ei anna POKS alust lepingulise võlakohustuse üleminekuks Paldiski linnale. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja II ei ole vaidlusalust laenu üle võtnud ega avaldanud tahet laenuvõtja Keila linna asemel laenu tagastada. Laenulepingu p 11.2 vormistamisega võisid hageja ja kostja I laenulepingu pooltena küll soovida Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse moodustamisel tulevikus lepingujärgsete laenuvõtja õiguste ja kohustuste üleminekut Paldiski linnale, kuid ainult soovist (tahtest) võla ülekandmiseks isikule, keda polnud laenulepingu sõlmimise ajal õigusvõimelise isikuna (TsÜS § 6 lg 3, §-de 61 ja 64 mõttes) olemas, kolleegiumi arvates ei piisa. Vastavalt

§-dele 273, 220 ja 221 pidid nii laen kui ka võla ülekandmine olema sõlmitud kirjalikus vormis. Nõutavas vormis lepingut võla ülekandmise kohta Paldiski linnale tehtud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud kirjalikult (TsÜS § 91 lg 3) lepingu muudatust, millele vastavalt kehtinud TsÜS § 92 lg-le 2 oleks alla kirjutanud tehingu teinud volitatud esindajad. Väär on kostja I väide, nagu oleks Paldiski linn 1996. a eelarve täitmise aruandega kinnitatud bilansiga avaldanud kaudset tahet laenulepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse ülevõtmiseks. Õige on kostja II seisukoht, et bilanss ei ole tehing, kuna bilansi eesmärk ei ole endale tsiviilkohustuste võtmine või eraõigusliku tagajärje tekitamine, selles ei saa teha volitatud isiku (või pädeva organi) kaudu tahteavaldust (TsÜS §-d 61 ja 64) tehingu pooltele ja selles ei ole olulisi lepingutingimusi (

§ 165

). Bilanss ei kujuta endast kirjalikku lepingu muudatust asendada tehingu pool või võtta üle kohustusi (

§ 273ja kehtinud Ts

ÜS § 91 lg 3 ja § 92 lg 2). Samuti ei tekita bilanss õigusjärglust. Riigikohus on oma lahendites (nr 3-2-1-19-97, 3-2-1-90-98) rõhutanud, et kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites (bilansis). Paldiski Linnavolikogu

1. aprilli
2. a otsust nr 55 tuleb käsitada kui Keila Linnavolikogu
3. oktoobri
4. a otsusega nr 149 kinnitatud Keila linna Paldiski linnaosa
5. a täpsustatud eelarvet, milles oli Keila linna Paldiski linnaosa
6. a eelarve tuluna määratletud NUTEK Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnika Arengupanga laen, mis ei ole aga käsitatav
7. märtsi
8. a laenulepingust tuleneva kohustuse ülevõtmisena Paldiski linna poolt. Kostja I etteheide, et kohus jättis otsuses välja selgitamata, kellele ja kui palju on hageja laenu üle andnud, on õiguslikult sisutu ega põhine toimikus olevatel tõenditel. Kuna pooltevahelise vaidluse sisuks maakohtus oli küsimus sellest, kas laenu peab tagasi maksma kostja I või kostja II, sai kohus asja lahendada üksnes vaidluse eeltoodud piirides. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Apellandi enda poolt maakohtule esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et Keila linn on ise pidanud ennast algseks laenulepingu pooleks ja laenukohustus tekkis Keila linnal, mitte Paldiski linnal. Ka laenusummale ei ole apellant vastu vaielnud. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Õige on kostja I väide, et

kohaselt loetakse laenuleping kui reaalne leping sõlmituks alates laenu üleandmise, mitte laenulepingu allkirjastamise hetkest. Samas ei nõustunud ringkonnakohus kostjaga I selles, et laen anti laenusaajale üle laenusumma kinnitamise õiendiga

1. novembril
2. a. Selline seisukoht ei tugine asjas kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Laenulepingu sõlmimine ei toimunud raha ülekandmisega laenuandjalt laenusaajale, vaid võla vormistamisega laenuks. Tegelikkuses oli laenuandja kandnud katlamaja rekonstrueerimise ja ehitamise kulud juba enne laenulepingu, mille pooleks oli kostja I, sõlmimist. Ringkonnakohtu arvates oli laenusumma kinnitamise õiendi esitamise eesmärgiks fikseerida kirjalikult kantud ehituskulude (laenu) lõplik suurus, mitte aga laenusuhte loomine. Laenusuhe oli eelnevalt tekkinud hageja ja kostja I vahel laenulepingu alusel, mille sõlmimisel eksisteerinud reaalne võlg vormistatigi laenuks. Samas ei muuda
3. novembri
4. a laenusumma kinnitamise õiend laenulepingu pooleks kostja I asemel kostjat II. Väär on kostja I seisukoht, et
5. novembri
6. a laenusumma kinnitamise õiendi on allkirjastanud Paldiski linna linnapea. Laenusumma kinnitamise õiendi (tl 27) on koostanud Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnilise Arengu Amet ja Keila linn, kuid sellel puudub Paldiski linnapea J. Mölderi allkiri ja dokument puudutab Keila linna ja Rootsi Kuningriigi vahelist suhet ning kinnitab, et laenuvõtja on Keila linn. Ringkonnakohus pidas vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et J. Mölder kinnitati Paldiski linnapeaks Paldiski Linnavolikogu
7. novembri
8. a otsusega nr 4, mistõttu puudusid tal
9. novembril
10. a volitused võtta Paldiski linna nimel rahalisi kohustusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Kassatsioonkaebuses on kassaator seisukohal, et kostja II sai Keila linna Paldiski linnaosa vara omanikuks universaalõigusjärglasena. Kuigi POKS-is ei ole ammendavalt reguleeritud Paldiski linna asjade, õiguste ja kohustuste üleminekuga seonduvat, ei olnud õigusaktide mõte see, et Paldiski linn saab pärast kohaliku omavalitsuse staatuse taastamist uuesti avalik-õigusliku isiku staatuse, kuid seda ilma munitsipaalvarata. Enne POKS-i vastuvõtmist oli Paldiski linn munitsipaalvara omanik. Paldiski linn on üle võtnud kõik Keila linna Paldiski linnaosa varad, välja arvatud vaidlusalune laen. Üldine õigusjärglus on tuletatav ka Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest (ETHS). Oluline on ka see, et laenuleping sõlmiti Paldiski linna huvides. Ringkonnakohus on vääralt hinnanud singulaarse õigusjärgluse küsimust. Kassaator jääb oma seisukoha juurde, et bilanss on praegusel juhul vaadeldav Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse tahteavaldusena kanda laenulepingust tulenevaid kohustusi ja teostada õigusi. Bilansist võib üheselt järeldada Paldiski linna tahet teostada laenulepingust tulenevaid õigusi ja kanda kohustusi. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 272lg-t 1, lugedes laenusuhte tekkinuks lepingu allkirjastamisega.

Kohus ei ole välja selgitanud laenu üleandmise hetke, st seda, kas ja millal on laenukohustus tekkinud. Ilma selleta ei saa aga

§ 272kohaldada.

Laenusumma kinnitamise õiendi koostamise ajal,

1. novembril
2. a tegutses Paldiski linn juba iseseisva omavalitsusüksusena. Laenusumma kinnitamise õiendi on alla kirjutanud Paldiski linnapea Jaan Mölder.
3. Hageja ja kostja II vaidlesid kaebusele vastu ja leidsid, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
4. Riigikohtu
5. oktoobri
6. a istungil jäi kostja I kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja kostja II ning hageja kassatsioonkaebuse vastuste juurde. Kostja II ja hageja esitasid menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 105 219 krooni ja kostja II õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 29 116 krooni 50 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole singulaarse õigusjärgluse korras kostjale II üle läinud. Alama astme kohtud ei ole tuvastanud kostja II tahteavaldust, millega nõustutakse laenukohustust üle võtma. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et Paldiski Linnavolikogu
9. aprilli
10. a otsusele lisatud raamatupidamisbilansist seisuga
11. jaanuar
12. a võib üheselt järeldada Paldiski linna tahet teostada laenulepingust tulenevaid õigusi ja kanda kohustusi. Ainuüksi bilansile (eelarve täitmise aruandele) kui raamatupidamislikule dokumendile sellist tähendust omistada ei saa. Riigikohus on
13. septembri
14. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-98 (RT III 1998, 27, 267) leidnud, et kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites.
15. detsembri
16. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9799 (RT III 2000, 1, 12) on Riigikohus omandiõiguse vaidluses leidnud, et lepingu tõlgendamisel on arvestatavad ka linnavolikogu komisjonide otsused, linnavolikogu materjalid ja poolte kokkulepe tehingu raamatupidamisliku kajastamise kohta. Eelnimetatud dokumendid ei tõenda iseenesest omandiõiguse üleminekut varale. Seda ei tõenda ka tehingu kajastamine raamatupidamisarvestuses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on laenukohustuse ülevõtmise küsimuse otsustamisel hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid ja tuvastanud, et laenukohustuse ülevõtmine/heakskiitmine ei ole tõendatud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 4 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid vastavalt TsMS § 688 lg-le
17. Kassatsioonkaebuses on küll vaidlustatud nimetatud asjaolu tuvastamist, kuid ei ole märgitud asjaolusid, mis annaks alust järelduseks, et ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele

§ 272lg 1 ebaõige kohaldamise kohta märgib kolleegium järgmist.

1. märtsi
2. a laenulepingus on märgitud laenuvõtjaks kostja I. Samas laenulepingus (preambulis) on märgitud ka see, et laenuvõtja, st kostja I, on laenusummad olulises osas juba kätte saanud. Seega toimus
3. märtsil 1996 laenulepingu vormistamine, millega kostja I tunnistas laenu saamist. Seega oli olemas eeldus

§ 272lg 1 kohaldamiseks.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on

1. novembri
2. a laenusumma kinnitamise õiendi allkirjastanud Paldiski linnapea Jaan Mölder. Ringkonnakohus on tuvastanud, et nimetatud dokumendil (I kd, tl-d 36-37) ei ole Jaan Mölderi allkirja.
3. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kostja II universaalne õigusjärglus on tuletatav Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest. Selle seaduse ülesanne on reguleerida Eesti territooriumi haldusjaotust, haldusterritoriaalse korralduse muutmise ning haldusüksuste piiride ja nimede muutmise aluseid ja korda (vt § 1 lg 1). Kuigi ETHS § 8 lg 2 p 4 ja § 9 lg 7 p 9 nägid asjakohases redaktsioonis ette asjaomasele volikogule ning maavanemale kohustuse tegeleda haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste ning eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamisega, ei ole kohtud tuvastanud, et asjaomased volikogud või maavanem oleks nimetatud küsimuste lahendamisega tegelenud.
4. Järgnevalt analüüsib kolleegium küsimust, kas Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse alusel on võimalik järeldada kostja II üldõigusjärglust praeguse vaidluse kontekstis. Eelkõige on POKS-i asjakohasteks normideks § 1 lg 2 ja §
5. POKS § 1 lg 2 kohaselt liidetakse Paldiski linna maa-ala Keila linna haldusterritooriumiga Keila linna Paldiski linnaosaks. POKS § 5 kohaselt likvideeritakse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse kohaselt Paldiskis toimunud volikogu valimise tulemuste väljakuulutamise päevast linna Paldiski linnaosa. Linnaosa likvideerimisel muutub see maa-ala Paldiski linna haldusterritooriumiks. Kolleegium märgib, et ei mainitud sätetes ega muudes POKS-i sätetes ei reguleerita Paldiski linna varadega seonduvaid küsimusi. Ka Riigikogu istungite stenogrammide (VII Riigikogu. Stenogrammid. 1994, I köide, lk 579 jj; II köide, lk 660 jj) kohaselt ei kaalutud vastava seaduseelnõu ega ka sama küsimust reguleeriva konkureeriva eelnõu arutamisel varadega seonduvaid küsimusi. Seaduseelnõu eesmärk oli Vabariigi Valitsuse esindaja sõnutsi õigusliku vaakumi täitmine, mis oli tekkinud
6. aastal Paldiskis kohaliku omavalituse volikogu valimiste ärajäämisega. Eesmärk oli reguleerida, kes ja kuidas teostab tsiviilvõimu Paldiski linnas (viidatud I köide, lk 579). Seega saab POKS-i teksti ning viidatud stenogrammide abil seaduse mõtet tõlgendades teha järelduse, et seadusandja ei soovinud POKS-is reguleerida Paldiski linna varadega seotud küsimusi. Seetõttu ei saa selle seaduse abil teha järeldusi kostja II üldõigusjärgluse kohta praeguse vaidluse kontekstis.
7. Kolleegium märgib, et kostja I ja II vahelises suhtes võib olla võimalik analoogia alusel äriseadustikus või võlaõigusseaduses sätestatud ettevõtte üleminekut reguleerivate normide kohaldamine. ÄS § 5 lg 6 kohaselt kohaldatakse ÄS §-s 5 sätestatut ka ettevõtetele, mis kuuluvad isikutele, keda ei loeta äriseadustiku kohaselt ettevõtjaks. Nimetatud normi põhiliseks eesmärgiks tuleb pidada ÄS § 5 normide kohaldamise võimaldamist ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste suhtes, kuid kolleegiumi arvates on võimalik seda normi analoogia alusel kohaldada ka kohaliku omavalituse üksusele kuuluva ettevõtte üleminekul teisele kohalikule omavalitsusele, kui avalikus õiguses sellekohased sätted puuduvad. ÄS § 5 saab kohaldada juhul, kui ettevõtte läks üle enne
8. juulit
9. a. Kui ettevõtte üleminek toimus pärast
10. juulit
11. a, võib olla analoogia alusel võimalik kohaldada võlaõigusseaduses ettevõtte üleminekut reguleerivaid sätteid. Praeguses vaidluses ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust ettevõtte üleminekut reguleerivate sätete kohaldamata jätmise tõttu. Maakohtule ei ole esitatud asjaolusid, kas ja mida on võimalik praeguses vaidluses lugeda ettevõtteks ja kas kostja I on selle pärast laenukohustuse tekkimist andnud üle kostjale II.
12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne
13. jaanuari
14. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku, sest praeguses asjas algas menetlus enne
15. jaanuari
16. a. Riigikohtus on kostja II esitanud taotluse kassatsiooniastme õigusabikulude 29 116 krooni 50 sendi väljamõistmiseks kostjalt I. Hageja on esitanud taotluse kassatsiooniastme õigusabikulude 105 219 krooni väljamõistmiseks kostjalt I. Kostja I on kassatsioonkaebuses taotlenud menetluskulude hüvitamist, kuid ei ole esitanud kassatsiooniastme kulude nimekirja. Eespool viidatud TsMS § 60 lg 1 ning § 61 lg 1 p 1 alusel loeb kolleegium hageja õigusabikuludest põhjendatuks ja vajalikuks 25 000 krooni ning mõistab selle kostjalt I hageja kasuks välja. Kassatsioonimenetluse materjalidest ning asja iseloomust nähtuvalt ei ole vaidlus olnud eelkõige hageja jaoks kassatsiooniastmes õiguslikult väga keerukas. Kostja II õigusabikulud 29 116 krooni 50 senti ei ole põhjendatud ega vajalikud, kuna kostja I kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada ringkonnakohtu otsust kostja II suhtes. Kostjal II oli TsMS § 677 lg-st 3 ning TsMS § 686 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada kassatsioonkaebuse kohta oma seisukohti ning ilmuda Riigikohtu istungile. Kostja II kassatsiooniastme õigusabikulud jäävad tema enda kanda. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks