Obsah (6)

§ 423§ 80§ 517§ 518§ 521§ 463

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 423

lg 1 järgi täitma kindlustusjuhtumi saabumisel, milleks on eelnevalt kokkulepitud sündmus. Üldtingimuste p 5.1 kohaselt on kindlustusjuhtum kolmandate isikute esitatud nõue kahju suhtes, mis on tekkinud kindlustusvõtja õigusteenuse osutamisest tuleneva erialase tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ning vastab järgmistele tingimustele: 1) kahju on tekkinud kindlustusvõtja kindlustuslepinguga määratud erialasest tegevusest, 2) kahju põhjustanud sündmus peab olema toimunud kindlustusperioodi või kindlustuslepingu tagasiulatuva jõu perioodil, 3) kindlustusandjale on kolmanda isiku nõudest teatatud kindlustusperioodi jooksul, 4) kindlustusvõtja tegevus ja tekkinud kahju on põhjuslikus seoses, 5) kindlustusvõtjal on tekkinud tsiviilvastutus ja 6) nõue ja nõude aluseks oleva kahju suurus on tõestatud. Kuna kostja ja kindlustusvõtja on lepingus kokku leppinud (üldtingimuste p 5.1), et kindlustusjuhtumiks on kolmanda isiku poolt nõude esitamine kahju suhtes, siis ei ole õige käsitlus, mille kohaselt samastatakse ajaliselt kindlustusjuhtum ja kahju tekitamine. Kahju tekitamine kindlustusvõtja töötaja poolt on üheks aluseks kindlustusjuhtumile, kuid kahju hüvitamise kohustus tekib kindlustusandjal hetkest, kui kahjustatud isik on oma nõude esitanud. Kindlustusjuhtumi toimumise aeg on seega erinev sellest, kui kindlustusvõtja töötaja I. Maaroos pani toime teod, mis väidetavalt põhjustasid hagejale kahju. Hageja on esitanud kindlustusvõtjale nõude kahju hüvitamiseks

1. novembril
2. a. Seega on kindlustusjuhtum toimunud ajal, kui kehtis võlaõigusseadus, ja kindlustuslepingust tuleneva nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud pooltel vaidlust, et kahju tekkis hagejale
3. mail
4. a, kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega Tallinna Linnakohtu
5. septembri
6. a otsus. See ei ole õige. Hageja on kaebuses õigesti väitnud, et pooled vaidlesid selle üle, millal hagejale kahju tekkis. Kostja väitis, et kahju tekkis siis, kui hageja oli kohtuotsuse täitnud. Õige on see, et kahju hüvitamise aluseks olevatele asjaoludele tuleb kohaldada seaduse sätteid, mis kehtisid ajal, kui kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud tekkisid, kuid eeltoodu ei mõju kostja kohustusele hüvitada kahju, sest see kohustus tekkis alles pärast kindlustuslepingu sõlmimist ja üldtingimuste p-s 5.1 kokkulepitud kindlustusjuhtumi saabumist. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas võlaõigusseaduse sätete kohaselt on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist kindlustusandjalt.

§ 80

lg 1 järgi võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule, ja sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Kostja ja kindlustusvõtja sõlmitud lepingu üldtingimuste p 15.1 järgi makstakse kindlustushüvitis välja kindlustusvõtjale. Seega kindlustuslepingust ei tulene võimalust maksta hüvitis välja kahjustatud isikule otse. Võlaõigusseaduse vabatahtlikku vastutuskindlustust reguleerivate sätete kohaselt tuleb üldreeglina kindlustushüvitis välja maksta kindlustusvõtjale. Erandi üldisest reeglist kehtestavad

§-d 517 ja 518. Pooled ei ole väitnud, et kindlustusvõtja oleks nõudnud, et kostja maksaks välja hüvitise kahjustatud isikule, mistõttu ei ole põhjendatud hageja nõue

§ 517

lg 1 p 2 alusel.

§ 518

kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Eeltoodud sättega on antud kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikule eelis võrreldes teiste võlausaldajatega. Järgnevalt tuleb leida, kas

§ 518

annab kahjustatud isikule võimaluse esitada nõue kindlustusandja vastu otse või on kahjustatud isikul võimalus oma nõue rahuldada ainult kindlustusvõtja pankrotimenetluses. Kolleegium leiab, et eeltoodud sätet tuleb tõlgendada viisil, et kahjustatud isikul on võimalus esitada oma nõue kindlustusandja vastu otse. Vastasel juhul võivad kahjustatud isiku huvid jääda kaitseta. Pankrotistunud kindlustusvõtja nõude esitamine kindlustusandja vastu oleneb kindlustusvõtja pankrotihalduri tegevusest. Kahjustatud isikul puudub võimalus sundida pankrotihaldurit kindlustusandja vastu nõuet esitama. Nõude esitamata jätmisel jäävad aga kaitseta just nende võlausaldajate huvid, kellel on võimalus oma nõue rahuldada kindlustusandja makstava hüvitise arvel. Eeltoodu tõttu tuleb

§ 518

tõlgendada selliselt, et kahjustatud isikul on võimalik esitada oma nõue kindlustusandja vastu otse. Järelikult on maakohtu vaheotsuse järeldus ebaõige ja vaheotsus tuleb tühistada. Asja sisulisel lahendamisel tuleb maakohtul tuvastada kahju suurus ja kas on olemas kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud. Nõude rahuldamisel tuleb tuvastada, kas kahjustatud isikute nõudeid on rohkem, ja vajadusel lähtuda

§ 517lg-s 4 sätestatust.

Lisaks märkis ringkonnakohus, et advokaadil ei ole võimalik tekitada kolmandatele isikutele kahju kohtuotsusega, millega kelleltki on välja mõistetud rahasumma. Advokaadil on võimalik kahju tekitada, jättes kliendiga sõlmitud käsunduslepingust tulenevad kohustused täitmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus

§ 518kohaldamise küsimuses.

Ringkonnakohus on

§ 518vääralt kohaldanud.

Hageja nõue on OÜ Advokaadibüroo Maaroos & Ko (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud, omades seega eelist teiste võlausaldajate nõuete ees

§ 518mõttes.

Seejuures ei kahjustata teiste võlausaldajate huvisid, sest praeguses asjas saab

§-le 518 tuginedes kostja kui kindlustusandja vastu suunatud nõude arvel taotleda üksnes hageja, mitte aga teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Ringkonnakohus on leidnud, et hageja kui kahjustatud isiku huvid võivad jääda pankrotihalduri võimaliku tegevusetuse korral kaitseta. Ringkonnakohus on seejuures ekslikult lähtunud eeldusest, et pankrotihaldur rikub talle seadusega pandud kohustusi. Kassaator ei näe põhjust arvata, et seadusandja oleks hageja otsenõude olemasolu tunnistamise korral vastava õiguse formuleerinud teisiti, kui seda on tehtud

§ 521lg-s 1, milles on otsenõue selgelt sõnastatud.

1. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
2. Riigikohtu
3. oktoobri
4. a istungil jäi kostja kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja hageja kassatsioonkaebuse vastuse juurde. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 7366 krooni 67 senti (käibemaksuta) ning kassatsioonikautsjon 3283 krooni. Kostja taotles nende kulude väljamõistmist hagejalt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asjas tuleb TsMS § 691 p 5 järgi teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja kohtukulud.
6. Menetletavas tsiviilasjas on kassatsioonimenetluses vaieldavaks küsimus, kas

§ 518

annab vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isikule otsenõude kindlustusandja vastu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on

§ 518vääralt kohaldanud.

Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada seadusandja eesmärki kahjustatud isikule nõudeõiguse andmisel kindlustusandja vastu lähtuvalt sellest, kas tegemist on kohustusliku vastutuskindlustusega või vabatahtliku vastutuskindlustusega. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral on

§ 521

lg-s 1 sätestatud, et kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui kindlustusandjalt. Seega on kahjustatud isikule kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks,

§ 80lg 2).

See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Viimati mainitud järeldusele on selgelt viidatud võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirjas

1. maist
2. a: "Kohustuslik kindlustus kui selline nähakse reeglina ette, et kaitsta isikuid maksevõimetute kahju tekitajate vastu." Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud (vastutuskindlustuse üldsätted,

§-d 510-519). Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada. Ka sellele on viidatud võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirjas: "Kindlustusvõtja kindlustab seega riski, mis tekib sellest, et ta võib kahjustada kolmandat isikut ning sellest tulenevalt kohustatud talle kahju hüvitama." Seega ei ole vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isikule seadusega antud otsenõuet kindlustusandja vastu. 12. Siiski kaitseb seadus teatud olukorras (kindlustusvõtja pankrot) ka vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isiku huve. Sellist olukorda reguleerib

§ 518

, mille kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Tegemist on kahjustatud isiku huvide täiendava kaitsega, sest primaarselt on kahjustatud isikul nõudeõigus üksnes kindlustusvõtja vastu, kes on talle kahju tekitanud.

§ 518annab kahjustatud isikule sisuliselt seadusliku pandiõiguse.

See võimaldab tal oma nõue rahuldada kindlustusvõtja pankrotimenetluses pärast pankrotimenetlusega seotud väljamaksete (pankrotiseaduse § 146 lg 1) tegemist, kuid enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka

§ 463

lg 1, mille reguleerimisese on teine.

§ 463

lg 1 esimese lause kohaselt, kui kindlustatud on kolmanda isikuga seotud kindlustusriski, on kolmandal isikul õigus nõuda kindlustusandjalt täitmist ja kõiki sellega seotud õigusi. Kolleegium märgib, et vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid

§ 463

lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu). 13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on

§ 518

tõlgendamisel ekslikult lähtunud eeldusest, et pankrotihaldur võib rikkuda talle seadusega pandud kohustusi. See ei ole

§ 518tõlgendamisel asjakohane eeldus.

Kui pankrotihaldur jätab oma pankrotiseadusest ja muudest õigusaktides tulenevad kohustused täitmata, vastutab ta sellega kaasnevate võimalike negatiivsete tagajärgede eest (PankrS § 63 lg 1).

1. Kuivõrd õigusaktid ei anna hagejale praegusel juhul õigust esitada oma nõue otse kindlustusandja ehk kostja vastu, tuleb tema hagi jätta rahuldamata. Kolleegium tühistab TsMS § 692 p 5 alusel ringkonnakohtu otsuse, kuna ringkonnakohus on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, kuid ei ole rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi. Uue otsusega jääb hagi rahuldamata.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne
3. jaanuari
4. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku, sest praeguses asjas algas menetlus enne
5. jaanuari
6. a. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja maakohtus kohtukulude hagejalt väljamõistmist taotlenud. Ringkonnakohtus on kostja taotlenud hagejalt õigusabikuludena 18 880 krooni väljamõistmist ja apellatsioonkaebuselt tasutud 16 750 krooni riigilõivu väljamõistmist (II kd, tlk 25). Riigikohtus on kostja taotlenud hagejalt õigusabikuludena 7366 krooni 67 sendi (käibemaksuta) ning kassatsioonikautsjoni 3283 krooni väljamõistmist. Eespool viidatud TsMS § 60 lg-te 1 ja 11 ning § 61 lg 1 p 1 alusel teeb kolleegium kohtukulude osas järgmise otsuse: 1) hageja kohtukulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda; 2) hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 16 750 krooni riigilõivu ja 16 413 krooni vajalike ning põhjendatud õigusabikulude katteks. Ülejäänud osas jääb kostja taotlus hagejalt õigusabikulude väljamõistmiseks rahuldamata. TsMS § 61 lg 1 p 1 võimaldab välja mõista õigusabikulusid kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast, kuid seda kokku kolme kohtuastme peale. Kui alama astme kohus on õigusabikulu maksimummääras välja mõistnud, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Sellele seisukohale on Riigikohus asunud mitmes oma lahendis (vt nt Riigikohtu
7. juuni
8. a lahendit tsiviilasjas nr 32-1-74-04 (RT III 2004, 19, 221)). Praegusel juhul on 5% hagi rahuldamata jäetud osast 16 413 krooni ja kuigi ringkonnakohus ei ole teinud otsust õigusabikulude väljamõistmise kohta, ei saa Riigikohus seda TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud maksimummäära ületada. Kassatsioonikautsjon tuleb kostjale kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastada TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel. Seda ei saa välja mõista hagejalt. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik