Obsah (7)

§ 217§ 112§ 197§ 100§ 115§ 101§ 127

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 217lg-st 1, lg 2 p-dest 1 ja 6 ning § 218 lg-st 1.

Vaidlusalune krohv ei vastanud lepingutingimustele. Puudub vaidlus, et krohv oli markeerimata valgetes 15-kilostes ämbrites. Maakohus tuvastas, et hageja müüs polümeerkrohvi, mis hageja hinnangul oli samaväärne Revco krohviga. Hageja tugines sellele, et krohvi tootja väitis hagejale, et krohv on sama kvaliteediga, mis Revco krohv. Tunnistaja I. Baraðkovi ütluste kohaselt oli ta väga rahul Revco krohvi kvaliteediga ning olles sellega varem pidevalt töötanud, sai ta kohe aru, et vaidlusalune krohv ei ole Revco toodang. Tunnistajate Baraðkovi ja Vainküla ütluste kohaselt ilmusid krohvile laigud 3 päeva kuni poolteist nädalat pärast krohvi paigaldamist. Hageja hinnangul tekkis krohvi pinnale kaltsiit, kuna armeerimissegu oli ebapiisavalt kuivanud. Hageja tugines C-Material OÜ aruandele (tl-d 71-73). Hageja ei ole oma väidet piisavalt tõendanud. Aruande kohaselt uuriti hageja angaari kõrval seisnud krohvi plaate, millele oli tekkinud valge aine. Tunnistaja Vainküla väitis, et objektil Vasara 2 olid laigud krohvil rohekashallid. Tunnistaja Baraðkovi ütluste kohaselt jäi mulje, nagu oleks vihm värvi maha pesnud, violetne krohv kaotas oma värvi. Põhjendamatu on uurida valge aine (kaltsiidi) tekkepõhjusi, kui objektil Vasara 2 ei tekkinud seinale valget ainet. Lilla polümeerkrohv ei sobinud välitöödeks. Kostja tugines Galina Minno koostatud asjatundja arvamusele (tl-d 83-86). Tunnistaja G. Minno ütluste kohaselt töötles ta uurimise käigus krohvi leelisega ja soolhappega. Krohvipigmendid muutsid värvust, krohv muutus lillast rohekashalliks ja kaotas punase pigmendi. Tunnistaja järeldas sellest, et pigmendid, mida kasutati krohvi tootmisel, ei ole leelise suhtes püsivad. Hageja pidas G. Minno tehtud uurimist ebausaldusväärseks, kuna sellist hapete kontsentratsiooni looduses ei esine, puuduvad andmed, kust pärines uuritud krohv, krohvi realiseerimistähtaeg oli möödas. Kohtu arvates ei ole tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed. Tunnistaja selgitas, et katsete jaoks kiirendatakse protsesse ning välistöödeks mõeldud krohvi pigment ei tohi reageerida hapetele ja leelistele. Puuduvad andmed krohvi päritolu kohta, samuti selle kohta, kes krohvi tootis või mis oli realiseerimistähtaeg. Sellise toote müük on hageja risk, millest tulenevaid kahjusid ei pea kandma kostja. Tunnistajad Baraðkov ja G. Minno väitsid, et Revco toote ja markeerimata toote vahe oli märgatav. Hagejale saadeti asja kvaliteediga seotud nõuded ja tahteavaldused hinna alandamiseks. Hageja hinnangul ei olnud kostja tahteavaldused hinna alandamiseks selged. Kostja

1. juuni
2. a avaldus hinna alandamiseks oli selge (tl-d 14-15). Hinna alandamise avalduse saab esitada menetluses ka vastuväitena raha maksmise nõudele. Kostja palus määrata kohase täitmise väärtuse. Vaidlust ei ole selles, et kostja võttis ebakvaliteetse täitmise vastu. Defektid on kõrvaldatud krohvi ülevärvimise teel, mis oli odavaim võimalus puuduste kõrvaldamiseks. Hageja poolt kostjale müüdud kauba hind oli 159 382 krooni. Seega oli kohase täitmise väärtus 159 382 krooni; hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel oli lepingulise soorituse väärtus 28 033 krooni, mille kostja hagejale ka tasus. Saavutamaks lepingus kokkulepitud kvaliteeti, tegi kostja kahjustatud kohtade ülevärvimiseks kulutusi 131 849 krooni (tl-d 26-32). Mittekohase ja kohase täitmise väärtuste vahe ongi 131 849 krooni, mille võrra tuleb lepingu hinda alandada.
3. Hageja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. aprilli
6. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 116 444 krooni 30 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 12 202 krooni 20 senti apellatsiooniastme menetluskulu. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud ning vaidlus puudub selles, et
7. maist
8. oktoobrini
9. a ostis kostja hagejalt polümeerkrohvi, mille eest hageja esitas kostjale arved kogusummas 159 382 krooni. Kostja tasus hagejale 28 033 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on alust keelduda tasumast hagejale ülejäänud 131 349 krooni. Kokkulepitud ostuhinna täies ulatuses tasumise kohustusest võib ostja vabaneda esiteks

§ 112

eeldustel - s.o alandades kokkulepitud ostuhinda � ja teiseks nõuete vastastikuse tasaarveldamise teel juhul, kui pooltel on teineteise vastu samaliigilised, sissenõutavaks muutunud nõuded. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (

§ 197lg-d 1 ja 2).

Kostja on tuginenud sellele, et hageja tarnitud polümeerkrohvi halva kvaliteedi tõttu on kostjal tekkinud kahju lisakulutuste tegemise näol. Ostja poolt õiguskaitsevahendite (hinna alandamine või kahju hüvitamise nõude maksmapanek) rakendamise esmase eeldusena tuleb tuvastada, et müüja rikkus müügilepingust tulenevaid kohustusi. Asja vastavust müügilepingu tingimustele reguleerib

§ 217

lg 1, mille järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas. Asja lepingutingimustele mittevastavus on

§ 100, § 101 ja § 218 lg 1 järgi aluseks müüja vastutusele.

Müüdud asi ei vasta muu hulgas

§ 217

lg 2 järgi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi või kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asja materjalidest nähtuvalt olid pooled ühisel arusaamal, et tarnitav polümeerkrohv pidi olema Revco toodang või kvaliteedilt sellega samaväärne; muudes kauba erilistes omadustes kokku ei lepitud. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune krohv ei vastanud lepingutingimustele. See tarniti valgetes markeerimata ämbrites ning krohviga töötanud tunnistaja I. Baraðkovi kinnitusel märgati kohe kvaliteedi erinevust Revco krohviga võrreldes. Tunnistajate ütlustega on kindlaks tehtud, et 3 päeva kuni pooleteise nädala möödudes ilmusid krohvi pinnale rohekashallid laigud. Hageja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid (TsMS § 229 lg 2) toote lepingutingimustele vastavuse kohta. Seetõttu tuleb nõustuda maakohtu põhijäreldusega, mille kohaselt ei vastanud hageja tarnitud krohv lepingutingimustele, kuna tunnistajate ütluste ning muude tõendite põhjal on alust asuda seisukohale, et vaidlusalune krohv ei olnud Revco toodang ega ka kvaliteedilt sellega samaväärne. Eeltoodut arvestades ei ole vajalik täiendavalt analüüsida apellatsioonkaebuses asjatundja G. Minno kirjaliku arvamuse kohta väidetut ega anda hinnangut tunnistaja G. Minno ütluste usaldusväärsusele, kuna G. Minno arvamuse ega ütluste alusel ei ole võimalik teha järeldusi hageja poolt kostjale tarnitud polümeerkrohvi lepingutingimustele (kokkulepitud kvaliteedistandardile) vastavuse kohta. Samal põhjusel ei käsitleta asja tundva isiku M. Põldme poolt esitatud kirjalikku aruannet. Maakohus on vääralt kohaldanud

§ 112

, kuna kohus on jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata hinna alandamise eeldused, sh mittekohase täitmise väärtuse.

§ 112

lg 1 kohaselt võib mittekohase täitmise vastu võtnud lepingupool alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Hinna alandamisel on tegemist lepinguga kindlaksmääratud kohustuste ümberkujundamisega ühepoolse tahteavalduse alusel. Alandatud hinna väljaselgitamiseks tuleb omavahel korrutada täitmise väärtus koos puudusega ja kokkulepitud müügihind ning seejärel jagada saadud tulemus väärtusega, mis oleks lepingu esemel ilma puuduseta (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-2-1-84-05 ja 3-2-1-131-05). Kohase täitmise väärtuseks on üldjuhul asja harilik väärtus. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid hageja esindajad, et pooltevahelises lepingusuhtes kokkulepitud müügihind ja kvaliteetse polümeerkrohvi turuhind üksteisest ei erinenud, seega saab kohase täitmise väärtuse lugeda kattuvaks kokkulepitud müügihinnaga. Niisuguses olukorras taandub ostuhinna alandamise ulatus üksnes ebakvaliteetse kauba tegeliku väärtuse kindlakstegemisele. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja lugenud hageja poolt üleantud kauba (krohvi) tegelikuks väärtuseks 28 033 krooni. Nimetatud summa on kostja leidnud, lahutades hageja nõutud 159 382 kroonist 131 349 krooni, sest nii palju on kostja enda arvestuste kohaselt kandnud kahju. Kostja loeb oma kahjuks kulutusi, mida ta tegi ebakvaliteetse krohvi paigaldamisest tulenenud puudujääkide kõrvaldamiseks oma töö tulemustes. Tarnitud kauba tegelik väärtus ei ole aga tuvastatav müügilepingus märgitud müügihinnast kulutuste (s.o sisuliselt kahju) mahaarvamise teel ning kostja tehtud kulutused hagejalt saadud polümeerkrohvi kvaliteedis ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks ei saa iseenesest olla aluseks hinna alandamisele. Kostja esiletoodud asjaolude kohaselt tekkis tal hageja tarnitud kauba lepingutingimustele mittevastavuse tõttu kahju kulutuste tõttu, mida tal tuli teha Vasara 2 ehitusobjektil soovitud tulemuse saavutamiseks. Seega sõltumata sellest, et kostja on viidanud õiguskaitsevahendina hinna alandamisele

§ 112

tähenduses, annavad asjaolud alust kohaldada

§ 115ning § 127 jj.

Nimetatud seisukohta toetab ka kostja tuginemine tasaarvestuse tegemisele nii

1. juuni
2. a kirjalikus vastuses hageja esindajale (tl-d 14-15) kui ka kostja
3. septembri
4. a vastuses hagile (tl-d 21-24). Tasumata ostuhinna nõuet on võimalik tasaarvestada küll müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, kuid tasaarvestusest ei ole alust rääkida hinna alandamise korral. Kostja arvestuste kohaselt tekkis tal kahju 131 849 krooni, mis koosnes kulutustest värvile Viola 80 (18 128 krooni 30 senti), tellingute rendile (1519 krooni 35 senti + 5880 krooni 65 senti), tõstuki rendile (600 krooni) ning kahjust 105 720 krooni 70 senti, kuna Mospil ei tasunud ebakvaliteetse toote eest. Ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja poolt 131 849 krooni kulutamine (kahju kandmine) ei ole asjas piisavalt tõendatud. Maakohtu otsuses viidatud tõendid (tl-d 26-32) kajastavad üksnes värvile Viola 80 tehtud kulutusi. Kirjalikke tõendeid tellingute ja tõstuki rentimiseks tehtud kulutuste kohta kostja ei esitanud. Tunnistaja O. Vainküla ütluste (tl 98) kohaselt kulutas Mospil umbkaudu 130 000 krooni, sh peatöövõtja tööraha, teibid, värvid ja tellingud. Nimetatud hinnang ei ole piisav selleks, et lugeda kulutused kantuks ja kahju tekkinuks. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda kostjal kahju tekkimist ka kostja teatis
5. jaanuarist
6. a (tl 35), mille kohaselt on Mospil jätnud tasumata arve kogusummas 105 720 krooni 70 senti objektilt Vasara 2 Keilas. Kostja
7. septembri
8. a kirjaliku vastuse kohaselt tekkis kostjal nimetatud summas kahju põhjusel, et Mospil keeldus tasumast kostjale praaktoodete eest. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõendatud, et kostjal tekkis kahju, kuna kolmas isik (Mospil) keeldus kostjaga sõlmitud lepingut täitmast. Samuti ei ole kahjul põhjuslikku seost hageja käitumisega. Tl-l 33 olevast vastusest nähtuvalt on Mospil keeldunud tasumast arveid enne krohvi toonimuutuste põhjuste selgumist, kuid nimetatust ei tulene, nagu oleks kostja vastava nõudeõiguse kaotanud ja tema varaline seisund seetõttu halvenenud. Ringkonnakohus nõustus hagejaga selles, et kostjal tekkinud kahju hulka ei ole põhjust arvestada kostja poolt kolmandale isikule (AS Famar-Desi) kaupade ostmisel tasutud käibemaksu. Käibemaks on olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Käibemaks ei lange seega lõppastmes käibemaksukohustuslasest ettevõtja kanda, kes on käibemaksu tasunud seoses oma majandustegevusega ning kes soetatud kauba edasi võõrandab või selle arvel kolmandatele isikutele teenuseid osutab. Vastustaja ei ole väitnud, nagu ei oleks ta käibemaksukohustuslane või tal puuduks võimalus ostetud kaupadelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb lugeda, et kostjal tekkis kahju 15 404 krooni 70 senti (värvile Viola 80 tehtud kulutused ilma käibemaksu arvestamata vastavalt tl-del 26-32 olevatele arvetele). Kostjal oli õigus see summa tasaarvestada hageja nõudega. Tulenevalt

§ 197

lõikest 2 tuleb hageja nõue 131 849 krooni (sh viivis 500 krooni) lugeda kostja poolt täidetuks 15 404 krooni 70 sendi ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 116 444 krooni 30 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 112

. Kuigi kostja kasutas kohtuväliselt ja maakohtule esitatud hagivastuses sõna "tasaarvestus" oli siiski tegemist hinna alandamisega. Kuna kostja tasus hagejale 28 033 krooni tasaarvestuse korras, siis võis mittekohase täitmise väärtuseks lugeda 131 349 krooni. Kui väärtuste tegelikku suurust on raske kindlaks määrata, tulnuks kohaldada

§ 112

lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus. Kui kostja tahteavaldust ei saa lugeda hinna alandamiseks, on tegemist tasaarvestusega. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja kahju ei ole (täies ulatuses) tõendatud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei saa kahju suuruse kindlakstegemiseks arvesse võtta tunnistaja O. Vainküla ütlusi. Ka ei nõua

§-d 127 ja 128, et kahjunõude sisuks olevad kulutused peavad olema kantud, nagu on leidnud ringkonnakohus. Pooled ei vaielnud selle üle, et Vasara 2 rikutud fassaad värviti üle. Seega tekkis kahju igal juhul, OÜ-le Eurodom maksti ülevärvimise tööraha ja kasutatud materjali eest, osteti fassaadivärvi ja ülevärvimiseks oli vaja rentida tellingud ja tõstuk. Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole asjatundja arvamuse koostanud ja tunnistajana esinenud G. Minno arvamuse ega ütluste alusel võimalik teha järeldusi tarnitud polümeerkrohvi lepingutingimustele vastavuse kohta. Ringkonnakohus on ebaõigesti välja mõistnud viivise 500 krooni. Hageja küll viitas hagiavalduses, et viivise määr on 0,5% päevas, kuid pole esitanud ühtegi tõendit viivise kokkuleppe ega selle suuruse kohta. 8. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. 10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 112

. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja kulutused hagejalt saadud polümeerkrohvi kvaliteedis ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks ei saa olla aluseks hinna alandamisele, st selliste põhjendustega ei saa nõuda hinna alandamist.

§ 112

lg 1 esimese lause kohaselt, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Riigikohus on

1. novembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05 leidnud, et kuna hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohutuste vahel, siis tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet. Kuna kostja oli esitanud väited ja tõendid mittekohase polümeerkrohvi müümisega tekkinud kulutuste kohta ja ei olnud esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse kohta, ei saanud kohaldada hinna alandamise sätteid, muu hulgas ka

§ 112

lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kostja on sisuliselt tuginenud kahju tekkimisele, kuna hageja rikkus lepingut. Kostja on põhjendanud oma nõuet kulutustega, mis tal tekkisid hagejalt ostetud ebakvaliteetse polümeerkrohvi tõttu (131 349 krooni). Ringkonnakohus on otsuses võtnud seisukoha nende kulutuste tõendatuse kohta. Samas on ringkonnakohus jätnud eelnevalt analüüsimata, kas (kogu) 131 349 krooni on kostja kulutused, st kas tegemist on kostja kahjuga. Kolleegium märgib, et kostja on selles küsimuses toimiku andmete kohaselt esitanud kohtule üksteisele vastukäivad väiteid. Vastuses hagile (tl 21) märkis kostja, et hagejalt ostetud toodetega tegi mitme objekti fassaaditöid Mospil. Samuti on kostja esitanud kohtule nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt on Mospil loovutanud kostjale 131 349 krooni suuruse nõude, mis tuleneb Mospili ja KÜ Vasara 2 vahel
2. mail
3. a sõlmitud töövõtulepingust (tl-d 6870). Pärast nõude loovutamise lepingu esitamist toimunud eelistungil on kostja nõude loovutamise olukorda selgitanud järgmiselt: "Kostja OÜ Mospil Group on ostjaks ja edasimüüjaks. Ehitust konkreetselt teostab Mospil International. Nõudeõigus on loovutatud OÜ Mospil GroupŽile" (tlk 74). Nimetatud väited võivad viidata sellele, et kostja ei teinud ise hagejalt ostetud krohviga fassaaditöid ega kandnud ka tööde ümbertegemise kulusid, vaid müüs hagejalt ostetud krohvi edasi Mospilile. Samas on kohtutoimikus kostja esitatud värvi Viola 80 ostmist tõendavad dokumendid (tl-d 26-32), mille osas on kohtud tuvastanud, et need kulutused tegi kostja. Samuti on kostja vastuses hagile oma kahjude (131 349 krooni) koosseisus nimetanud: 1) 105 720 krooni 70 senti, mida Mospil ei ole tasunud ebakvaliteetse toote eest; 2) 600 krooni tõstuki rentimise kulu; 3) 5880 krooni 65 senti tellingute rentimise kulu; 4) 1519 krooni 35 senti tellingute rentimise kulu; 5) 18 128 krooni 30 senti, mis kulus värvi Viola 80 ostmisele. Kohtud ei ole eespool nimetatud väidetele ja tõenditele andud selget hinnangut küsimuses, kas tegemist võis olla kostjal tekkinud kahjuga. Maakohus on küll võtnud asja materjalide hulka eespool viidatud nõude loovutamise lepingu, kuid ei ole oma otsuses sellele mingit hinnangut andnud, rikkudes TsMS § 442 lg 8 neljandas lauses sätestatut, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Samuti ei ole seda lepingut hinnanud ringkonnakohus. Kolleegium märgib, et selleks, et Mospil oleks saanud loovutada kostjale hageja vastu suunatud 131 349 krooni suuruse nõude, pidanuks tal olema sellises suuruses nõue hageja vastu. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks tuginenud nõude loovutamise lepingut esitades sellele, et Mospil loovutas talle kahju hüvitamise nõude hageja vastu. Samuti ei ole asjakohane ringkonnakohtu poolt tunnistaja Vainküla ütluste analüüsimine kahjude tõendatuse küsimuses. Esmalt pidanuks ringkonnakohus välja selgitama, kas tegemist on kostja kahjudega. Otsuse põhjendamata jätmine on praegusel juhul menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 692 lg 4 ja § 669 lg 1 p 5 tähenduses ning tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise kassatsioonkaebuse piiridest olenemata. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus.
4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb analüüsida, kas ja millises ulatuses on tegemist kostja kulutustega kui kahjuga, sh tuleb hinnata nõude loovutamisega seonduvat ning seda, kas kostja on teinud tasaarvestusavalduse. Kui tegemist on kostja kahjuga, tuleb lisaks muudele kahju hüvitamise eeldustele (

§ 101

lg 1, § 103, § 115) analüüsida olemasolevaid tõendeid kahju suuruse kohta ning ka seda, kas asjas on võimalik kohaldada

§ 127lg 6 esimest lauset.

Nimetatud sätte kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus.

§ 127

lg 6 eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada. Riigikohus on

1. juuni
2. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-82-01 (RT III 2002, 20, 238) leidnud, et kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Ka
3. novembri
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1123-05 (RT III 2005, 43, 427) on Riigikohus asja alama astme kohtutele tagasi saates viidanud

§ 127lg 6 analüüsimise vajadusele.

Kolleegium märgib, et

§ 127lg-ga 6 sarnase sisuga sätet sisaldab Ts

MS § 233 lg 1. Praeguses vaidluses tuleb kontrollida, kas hageja on vastu vaielnud sellele, et krohv on pärast selle paigaldamist üle värvitud. Kui krohv on üle värvitud ning kostjal ei ole olnud võimalik ülevärvimisega seotud kahju täpset suurust tõendada, peab kohus andma kostjale võimaluse esitada seisukoht vähemalt kahjude suurusjärgu kohta, nt selle kohta, palju keskmiselt maksab ülevärvitud elamuga sarnase elamu ülevärvimine, sh selleks vajaliku värvi ostmine, tellingute ja tõstuki rentimine ja paigaldamine, tööjõukulu jms. Sellest lähtudes tuleb

§ 127

lg 6 alusel kindlaks määrata kahju suurus (eeldusel, et tegemist on kostja kahjuga, vt käesoleva otsuse p 11).

1. Kostja on vastuses hagile tuginenud ka sellele, et tal tekkis 105 720 krooni 70 sendi suurune kahju, kuna Mospil ei ole tasunud talle müüdud ebakvaliteetse toote eest. Kolleegiumi arvates on õige ringkonnakohtu seisukoht, et see kahju ei ole tõendatud, kuna tl-l 33 asuvast Mospili vastusest ei tulene, nagu oleks kostja nõudeõiguse Mospili vastu kaotanud ja tema varaline seisund seetõttu halvenenud. Kolleegium märgib, et kostjal kui võimalikul hagejalt ostetud krohvi edasimüüjal Mospilile võis tekkida kahju sellest, kui ta hüvitas Mospilile nendevahelise lepingu rikkumisest tulenevalt kulutused, mis viimane tegi krohviga seotud puuduste kõrvaldamiseks.
2. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kassatsioonkaebuse väide asjatundja G. Minno arvamuse hindamata jätmise kohta. Ringkonnakohus on kolleegiumi hinnangul loobunud G. Minno arvamuse analüüsimisest menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt seetõttu, et teiste tõenditega oli juba tuvastatud hageja müüdud krohvi mittevastavus lepingutingimustele (TsMS § 238 lg 1 p 2). Sellisel juhul ei oleks olnud otstarbekas analüüsida lisaks G. Minno arvamust, milles on muu hulgas jõutud järeldusele, et müüdud krohv ei kõlba välitöödeks (tl-d 83-86).
3. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele viivise ebaõige väljamõistmise kohta märgib kolleegium järgmist. Asja materjalide hulgas ei ole hageja poolt kostjale esitatud arveid, millel on hageja väidete kohaselt märgitud viivisemäära suuruseks arve tasumata jätmise korral 0,5% tasumata summalt päevas (hagiavaldus, lk 6). Samas ei ole kostja varasemas menetluses viivisenõudele ega selle suurusele vastu vaielnud.
4. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu