Obsah (7)

§ 442§ 692§ 691§ 457§ 436§ 438§ 230

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 442

lg 8 sätteid ja jätnud arvestamata Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt peab analüüsima kõiki protsessiosaliste väiteid ja kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Hageja nõude puhul on tegemist pankrotistunud äriühingu võlaga. Hageja on pankrotivõlgniku võlausaldaja ning nõuded esitatakse PankrS § 44 lg-s 1 sätestatud korras. Maakohtu järeldus, et pankrotimenetluses nõude esitamine põhivõlgniku vastu ei võta hagejalt õigust esitada nõue ka käendaja vastu, ei ole põhjendatud viitega õigusnormile, millest kohus juhindus selle järelduse tegemisel. Hageja nõuet on võimatu määratleda, kuna nõue on esitatud pankrotis oleva võlgniku vastu ning nõuet ei ole tunnustatud PankrS § 103 lg 2 mõttes. Sellekohane kohtuotsus ei ole jõustunud. Jõustumata kohtulahendile viitas kostja selleks, et näidata, et hageja nõue ja selle suurus ei ole veel selge. Seetõttu ei saa hageja ka laenulepingujärgset võlgnevust kostjalt nõuda. Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus
2. aprilli
3. a otsusega jättis maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Kostja ei ole tõendanud, et käendus oleks VÕS § 153 lg-s 1 sätestatud alustel lõppenud. Kostja seisukoht, et ta ei peagi seda tegema, kuna hageja nõue laenusaaja vastu on vaidlustatud võlgniku pankrotimenetluses ning võla olemasolu ja suurus selgitatakse välja nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses, on ekslik. Hageja nõude tunnustamise kohtuvaidluse tulemustest praeguse vaidluse lahendamine ei sõltu. Kuna käenduslepingu p 1 ja VÕS § 145 lg 1 järgi on kostja vastutus solidaarne, võib hageja VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Maakohus leidis õigesti, et asja lahendamisel ei oma tõenditena tähendust võlgniku pankrotimenetluse dokumendid, mistõttu ei pidanud maakohus neid otsuse tegemisel ka hindama. Kuna kostja ei ole esitanud konkreetseid ja kontrollitavaid vastuväiteid hageja võla ja viivisearvestusele, tuleb kostjal käendajana vastavalt käenduslepingule ja VÕS § 142 lg-le 1 tasuda hagejale laenusaaja võlg hagetud suuruses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsus ja Harju Maakohtu
7. detsembri
8. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohtuotsused tuleb tühistada tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu andmise tõttu. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud käenduslepingu osas VÕS-i sätteid ja jätnud tuvastamata TsK-ist tuleneva käenduse lõppemise. Maakohus on õigesti tuvastanud, et käendusleping ei ole kestvusleping. Sellest tuleneb, et kui leping on sõlmitud enne
9. juulit
10. a, siis kohaldatakse lepingule enne VÕS-i jõustumist kehtinud õigust. Samas on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata TsK § 211 p 2, mille kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul ei esita hagi käendaja vastu. Poolte kokkulepe, mille kohaselt kehtib käendusleping kui kokkulepe laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni (lepingu p 7), ei oma õiguslikku tähendust. Tuvastades VÕS-i sätete kohaldatavuse, on ringkonnakohus jätnud analüüsimata, kas vaidlusaluse õigussuhte puhul on tegemist tarbijakäendusega. Kohtud on jätnud analüüsimata ka käenduslepingust tuleneva nõude vastavuse headele kommetele ja hea usu põhimõttele. Faktoloogia kohaselt on hageja pankrotistunud võlgniku lähikondseks, sealjuures oli laenu andmise eelduseks ka hageja nimetatud isiku asumine laenusaaja juhatuse liikmeks. Tsiviilasjas nr. 2-04/850 on nii I kui ka II astme kohus tuvastanud, et avaldus täitemenetluse algatamiseks esitati
11. detsembril
12. a, s.o ajal, mil laenuleping kehtis ja laenusumma tagasimakse kohustust ei olnud veel saabunud. Hageja on samal ajal nii võlgniku võlausaldaja, aktsionär kui ka juhatuse liikme määranud isik ja on seega paratamatult oma kahest rolli täites huvide konfliktis. Hageja tegevus (ka enda nimetatud juhatuse liikme kaudu) on käsitatav kuritahtliku õiguste kasutamisena, mille tulemusena blokeeriti võlgniku tegevus, tehti tal võimatuks oma laenukohustuste täitmine ja selle arvel võimalikuks viivisenõude ja trahvinõude tekkimine hagejal. Hageja on tegutsenud üksnes eesmärgil saada suuremaid viiviseid, realiseerida vara võimalikult kiiresti ja olenemata hinnast, sest võlausaldaja nõue on täiendavalt tagatud veel käendusega. Hageja ajas võlgniku vara müügiga põhjendamatus täitemenetluses pankrotti, arvestades samal ajal kostja käendusega. Seega sai hageja võlausaldajana oma äririski maandada teise tagatisega, millega rikkus hea usu põhimõtet ning tekitas kostjale kui täiendavale tagajale kahju. Hageja teostas oma õigusi täitemenetluse algatamisel hea usu põhimõtte vastaselt, nõustudes täitemenetlusega, varade kiirmüügiga ja ettevõtte pankrotistumisega. Nimetatud seisukohad on sätestatud ka VÕS § 145 lg-s
13. Praegusel juhul ei saa tagatisena mõista kitsalt ainult VÕS-is ja AÕS-is sätestatud tagatisi, vaid laiemalt ka muid tagatisi, mille realiseerimisega võlausaldaja ja käendaja võisid arvestada, st ka põhivõlgniku vara, mille ulatuses võlgnik kui juriidiline isik võlausaldaja ees vastutas ja mida seega saab käsitada tagatisena VÕS § 145 lg 5 tähenduses.
14. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus kohaldas käenduslepingu osas õigesti võlaõigusseaduse sätteid. Ekslik on kassaatori seisukoht, et VÕS-i kohaldamise korral tulnuks kohtul rakendada tarbijakäenduse sätteid. Kostja on olnud majandus- ja kutsetegevuse kaudu kogu aeg võlgnikuga seotud, olles olnud nii juhatuse liige kui ka tegevdirektor. Kassaator avaldas ringkonnakohtus, et ta ei peagi vastuväiteid esitama, sest hageja nõue võlgniku vastu on vaidlustatud pankrotimenetluses, mistõttu on kassaator minetanud uute põhjenduste esitamise õiguse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 692

lg 1 pde 1 ja 2 ning

§ 692

lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

§ 691p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle: ·
2. märtsil
3. a sõlmisid hageja ja põhivõlgnik laenulepingu nr 02-0328-01-KL tagasimakse tähtajaga
4. detsember
5. a, lepingus lepiti kokku ka intressi ja viivise tasumise tingimustes; · samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu eelnimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, lepingus lepiti kokku, et käendusleping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni; · hageja andis laenulepingu alusel võlgnikule laenu 14 990 373 kr 23 s; · sundtäitemenetluses laekus laenulepingu täitmiseks 14 850 476 kr 71 s; · põhivõlgniku pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu
6. märtsi
7. a otsusega; · hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses toimub kohtumenetlus. Asjas puudub jõustunud kohtulahend.
8. Pooled vaidlevad selle üle, millist seadust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada, kas nõue on aegunud ja millist tähendust omab vaidluse lahendamisel asjaolu, et hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu pankrotimenetluses on vaidlustatud ning hageja nõude tunnustamiseks toimub kohtuvaidlus. Samuti esitab kostja kassatsioonkaebuses väite, et kohtud on jätnud analüüsimata nõude vastavuse headele kommetele ja hea usu põhimõttele.
9. Esmalt käsitleb kolleegium seaduse kohaldamise küsimust. Kolleegium leiab, et põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti asja lahendamisel võlaõigusseadust. Hageja nõude aluseks olev käendusleping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist
10. märtsil
11. a. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
12. juulit
13. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtis tsiviilkoodeks. Seega tuleb vaidlus lahendada tsiviilkoodeksi käendust reguleerivate sätete alusel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käendusleping on kestvusleping. Asjaolu, et käenduslepinguga tagatav laen muutus sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist ei ole iseenesest aluseks pidada lepingut kestvuslepinguks. Kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 on kolleegium leidnud, et VÕS § 195 lg 3 kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Käendusleping võib olla kestvuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi. Vaidlusaluse käenduslepingu p-st 1 tuleneb, et käendaja vastutab laenusaaja ja laenuandja vahel sõlmitud ja lepingus tähendatud ühest laenulepingust ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Laenulepingu järgi tuli leping täita põhivõla ja intresside osas ühekordse maksena
14. detsembriks
15. a. Seega ei ole vaidlusalusel lepingul tunnuseid, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguks kvalifitseerida. Võlaõigusseaduse sätete mittekohaldatavuse tõttu ei saa olla tegemist tarbijakäendusega.
16. Kolleegium leiab, et hageja nõue käendaja vastu ei ole lõppenud. Vastavalt TsK § 211 p-le 2 lõpeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Kolleegium on oma varasemates otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-137-03, nr 3-2-1-100-06 ja nr 3-2-1-50-07 selgitanud, et TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde. Käenduslepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg seega praeguses vaidluses ei kohaldu. Maakohus on vääralt pidanud TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaega aegumistähtajaks, sest tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Sellele vaatamata on maakohus lõppastmes õigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse nimetatud sätte kohaldamiseks.
17. TsK § 208 lg 2 kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Seega on väär kostja avaldatud seisukoht, et võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt võlgnevuse tasumist enne, kui kohus on põhikohustust tunnustatud. Pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta ei mõjuta käendajast kostjat ega vabasta teda tema vastu nõude esitamisel vastuväidete olemasolul nende esitamise ja tõendamise vajadusest.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele üksnes osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. 14. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus

§ 436

lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatut sellega, et ei andud hinnangut hageja nõudele lähtuvalt nõude esitamise vastavusest hea usu põhimõttele. Kuigi kassatsioonkaebuse punkti 2.2 pealkiri sisaldab ka viidet nõude mittevastavuse kohta headele kommetele, taotleb kassaator kaebuse sisus tegelikult nõude vastavuse kontrolli hea usu põhimõttele.

§ 438

lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Ringkonnakohus jättis vastamata kostja apellatsioonkaebusele osas, milles kostja heitis maakohtule ette kõigi tõendite hindamata jätmist. Kohtud jätsid tähelepanuta ja hindamata kostja väited hageja osast põhivõlgniku pankrotistumisel. Nimetatud väited olid esitatud seoses nõude vastavusega hea usu põhimõttele. Kuna kohus kohaldab ise seadust, ei oma see, et kostja ei ole enne kassatsioonimenetlust hageja nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks nimetanud, tähtsust, sest kostja on varasemas menetluses selle väite aluseks olevatele asjaoludele tuginenud. Kolleegium nõustub ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus

§ 442

lg 8 ja § 438 lg 1 sätteid, kui lähtus otsuse langetamisel ainult laenu- ja käenduslepingust ning jättis hindamata teised tõendid, pidades neid asja lahendamisel tähendusetuteks. Maakohus märkis, et kostja on esitanud mitmeid tõendeid, mis seonduvad põhivõlgniku pankrotimenetlusega, kuid jättis need tõendid hindamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja jättis samuti kostja esitatud tõendid hindamata.

1. Hagiavalduse kohaselt on hagi käendaja vastu esitatud seetõttu, et laenulepingu olulise rikkumise tõttu nõudis hageja laenulepingu ennetähtaegset täitmist, kuid hageja avalduse alusel algatatud sundtäitemenetluse käigus laekus põhivõlgniku vara müügiks toimunud enampakkumistel kokku üksnes 14 850 476 kr 71 s, seega vähem, kui põhivõlgnik võlgnes hagejale. Kostja on hagile vastu vaielnud muu hulgas põhjusel, et põhivõlgniku pankroti peamiseks põhjuseks oli põhivõlgniku juhtorganites olevate hageja esindajate K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtlik tegevus (lk 23). Vastuväite tõendamiseks esitas kostja vannutatud audiitor H. Kuudi erikontrolli aruande, mis on koostatud 121 dokumendi uurimise alusel. Aruande kohaselt omab hageja 50% põhivõlgniku aktsiatest. Audiitor leidis, et põhivõlgniku juhatuse liikmete K. Gavrilovi ja D. Kozjarski kuritahtliku tegevuse tõttu on põhivõlgnik pankrotis. Seejuures viitab audiitor hageja vastuolulisele tegevusele laenu sissenõudmisel (lk 30). Samuti on kostja oma vastuväidetes tuginenud pankrotihalduri hagiavaldusele, milles pankrotihaldur nõuab põhivõlgniku suhtes toimunud täitemenetluses põhivõlgniku vara müügilepingu kehtetuks tunnistamist. Selle hagiavalduse kohaselt müüdi vara täitemenetluses alla turuhinna hageja lähikondsele ja põhivõlgniku vara enampakkumine on vaidlustatud kohtus juba
2. veebruaril
3. a ja selles osas on kohtuvaidlus Harju Maakohtus veel pooleli. Nende vastuväidete ja tõenditega on kostja soovinud tõendada, et olukorras, kus laenulepingu järgi oli hageja laen tagatud eelkõige hüpoteegi ja kommertspandiga põhivõlgniku enda varale, on hageja, kes on ka põhivõlgniku aktsionär, käitunud laenu sissenõudmisel põhivõlgnikult pahatahtlikult, mistõttu võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ka hageja nõue käendaja vastu.
4. Tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte - hea usu põhimõtte - funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohtu nimetatud õigus tuleneb praegusel juhul
5. juulini
6. a kehtinud TsÜS § 108 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel toimida heas usus ja õiguste teostamine ei ole lubatud siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega saab nimetatud õigusnorm olla õiguslikuks aluseks võlasuhte poole igasuguse halvas usus käitumise tõkestamisele. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega. Sellisele hageja käitumisele on kassaator viidanud. Hea usu põhimõtete kohaldamist võlasuhtes on kolleegium käsitlenud varasemates kohtulahendites (nt Riigikohtu
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-00;
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-2-06).
11. Õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine. Kui tõendatakse, et hageja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud suuremas summas kui
12. detsembril
13. a algatatud täitemenetluse kaudu, siis võib käendaja vastutus väheneda vastava summa võrra. Kui hageja tegevus võla sissenõudmisel, sh sundtäitemenetluses põhjustas põhivõlgniku viivituse nõude täitmisel, ei saa hageja nõuda põhivõlgnikult ega käendajalt ka viiviseid.
14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma

§-dest 348 ja 351.

§ 230

lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu