← Eesti

3-3-1-38-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-38-07 Otsuse kuupäev 8. november 2007 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek

§ 5

lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad, et toetust võib taotleda kalur, kes töötab või on töötanud kalalaevastiku püügivõimsuse reguleerimise raames püügilt kõrvaldatud või kõrvaldataval kalalaeval vähemalt 12 järjestikust kuud enne taotluse esitamise tähtaja esimest päeva ja kellel on kehtiv või lõpetatud meretööleping või tööleping, mis vastab "Mereteenistuse seaduses" meretöölepingule esitatud nõuetele, ning kellega lõpetatakse või on lõpetatud meretööleping koondamise tõttu "Töölepingu seaduse" (TLS) § 86 p 3 alusel. "Meresõiduohutuse seaduse" (MSOS) § 21 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et laev peab olema mehitatud spetsialistidega, kes vastavad laevapere liikmele esitatud kvalifikatsiooninõuetele, s.t kes on saanud nõuetekohase väljaõppe ning kellel on meresõidudiplom, kutsetunnistus või muu tunnistus. Laevapere liikmete koolitus- ja kvalifikatsiooninõuded, diplomeerimise kord ning diplomite ja kutsetunnistuste vormid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse

  1. oktoobri
  2. a määrusega nr 273 (edaspidi VV määrus nr 273). Vastavalt VV määruse nr 273 § 2 lg-le 1 tõendab laevapere liikme kvalifikatsiooni meresõidudiplom või -kutsetunnistus ja § 48 lg-le 1 tuleb madruse tunnistuse saamiseks lõpetada madruse õppekursus. Veeteede Ameti andmetel M. Undrestile ühtegi eelnimetatud dokumenti väljastatud ei ole, seetõttu ei oma ta vastavat kvalifikatsiooni ega saanud töötada laevapere koosseisus madrusena. Meretöölepingut saab aga vastavalt MTS § 3 lg-le 1 sõlmida laevapere liikmega. Samuti tuleb laevapere liige MTS § 3 lg 3 kohaselt kanda munsterrolli. Munsterrolli olemasolu näeb ette majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. veebruari
  4. a määruse nr 28 "Laevatatavatel sisevetel liiklemise kord" (edaspidi laevatatavatel sisevetel liiklemise kord) § 6 lg 1 p
  5. Lääne piirivalvepiirkonnalt saadud munsterrollides M. Undresti nimeline isik puudub. Kuivõrd taotletud toetus laieneb vaid laevapere liikmetele ja ka tunnistajate ütlustega ei saa M. Undresti laevapere liikmeks lugeda, ei saanud PRIA M. Undresti toetuse taotlust rahuldada.
  6. Mikko Undrest esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada vaidlustatud PRIA käskkiri ja vaideotsus ning mõista PRIA-lt välja apellandi kohtukulud. Apellatsioonkaebuses leiti, et vastavalt MTS § 3 lgle 1 on laevapere liige isik, kes on tööle võetud, et hoida laeva käigus või teenindada laeva ja reisijaid. Laevapere liikmega sõlmitakse meretööleping, mis peab vastama MTS § 8 nõuetele. OÜ Kaabeltau oli sellise lepingu M. Undrestiga sõlminud ning on maksnud tema eest ka sotsiaalmaksu. Meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine ei too kaasa meretöölepingu tühisust ega anna alust väita, et M. Undrest ei olnud laevapere liige, ja leping kehtetuks tunnistada. Ka tunnistaja S. Trummi ütlustega on tõendatud, et M. Undrest töötas madrusena ja tegi laevapere liikme tööd. Kuna kalalaeva "Solveig" kasutati kalapüügiks Läänemerel, ei ole laevatatavatel sisevetel liiklemise kord asjakohane. Kuigi MTS § 3 lg 3 sätestab, et laevapere liikmed kantakse munsterrolli, ei saa laevapere liiget teha vastutavaks, kui tööandja on seda nõuet rikkunud.
  7. Tartu Ringkonnakohus jättis
  8. veebruari
  9. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1701 Mikko Undresti apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse muutmata ja apellandi kohtukulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti viidanud MSOS § 21 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt saab laevapere liikmena töötada isik, kes vastab kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele ja kellel on seda tõendav tunnistus. Samuti on halduskohus õigesti sidunud MSOS § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid põllumajandusministri
  10. oktoobri 2005.

§-s 2 ja MTS § 3 lg-s 1 toodud laevapere liikmega ja leidnud, et toetuse saamise mõistes saab laevapere liige olla üksnes isik, kes vastab MSOS § 21 lg-tes 1 ja 2 toodud nõuetele ning kellega on sõlmitud meretööleping. Kuivõrd M. Undrest nõuetele ei vastanud, ei oleks temaga tegelikult ka meretöölepingut sõlmida saanud. Halduskohus ei ole meretöölepingut tühiseks või kehtetuks pidanud, küll aga viidanud sellele, et lepingu olemasolust ja selle alusel sotsiaalmaksu maksmisest üksi ei piisa selleks, et lugeda M. Undrest laevapere liikmeks põllumajandusministri 4. oktoobri 2005.

§ 2tähenduses.

Kuigi M. Undresti väide, et kalalaevale "Solveig" ei kohaldu laevatatavatel sisevetel liiklemise kord, on iseenesest õige, ei anna selline ebatäpsus halduskohtu otsuses alust selle otsuse muutmiseks või tühistamiseks, sest see ei toonud kaasa sisult ja lõppjärelduselt ebaõiget lahendit. Munsterrolli nõude sätestavad ka nt MTS § 3 lg 3 ja Vabariigi Valitsuse

  1. mai
  2. a määrusega nr 194 (edaspidi VV määrus nr 194) kehtestatud laevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  3. Mikko Undresti kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada M. Undresti kaebus, tühistada vaidlustatud PRIA käskkiri ja vaideotsus ning mõista PRIA-lt M. Undresti kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 5390 krooni, sh tasutud õigusabikulud 5310 krooni ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 80 krooni. Kassatsioonkaebuses leitakse, et nii halduskohus kui ka ringkonnakohus on valesti tõlgendanud põllumajandusministri
  4. oktoobri 2005.

§ 2ning § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 sätteid.

Kassaator põhjendab seda seisukohta järgmiselt. Halduskohus on tuvastanud ja ringkonnakohus on seda kinnitanud, et M. Undrestiga oli sõlmitud meretööleping nr 31 töötamiseks kalalaeval "Solveig". Samas on mõlemad kohtud valesti leidnud, et kuigi meretööleping oli sõlmitud ja M. Undrest töötas kalalaeval

  1. jaanuarist 2004 kuni
  2. veebruarini 2006, ei oleks tööandja tohtinud tegelikult M. Undrestiga lepingut sõlmida, mistõttu M. Undrest ei olnud laevapere liige. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kalalaeva "Solveig" töötajad on kaotanud oma töö kalalaevastiku püügivõime vähendamise tulemusena. See vastab toetuse esitamise tingimustele. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et see, et M. Undrestiga oli meretööleping sõlmitud ja tema eest sotsiaalmaksu tasutud, ei tähenda, et teda peaks käsitama laevapere liikmena põllumajandusministri
  3. oktoobri 2005.

§ 2mõttes.

Sama määruse § 5 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda kalur, kellel on lõpetatud meretööleping, mis vastab MTS § 8 nõuetele. M. Undrestil selline leping oli. MTS § 3 lg 1 loeb laeval töökohustuste täitmiseks tööle võetud töötajat reeglina laevapere liikmeks. Erandid on sätestatud MTS § 3 lg-s 4, nende alla M. Undrest ei kuulu. Põllumajandusministri 4. oktoobri 2005.

§ 5

lg 1 p 1 sõnastusest ei tulene, et toetustaotluse hindamisel on määrav kaluriga sõlmitud meretöölepingu vastavus MSOS § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kvalifikatsioonile. Seda tähendades on kohtud toetuse saamisele esitatavaid nõudeid alusetult laiendanud. Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendamisnõuet, sest ei ole hinnanud M. Undresti tõendit selle kohta, et OÜ Kaabeltau on tasunud M. Undresti eest sotsiaalmaksu, ja M. Undresti seisukohta, et töötajat ei saa lugeda vastutavaks tööandaja poolt munsterrolli pidamise nõude eiramise eest. Liiatigi on PRIA ja kohtud munsterrolli tähtsust ülehinnanud. Kuigi VV määrus nr 194 kehtestab laevapere liikmete munsterrolli kandmise nõude, on määruse vastav paragrahv (§ 7³) jõustunud

  1. jaanuaril 2005, st pärast OÜ Kaabeltau ja M. Undresti vahel meretöölepingu sõlmimist. Meretöölepinguga, sotsiaalmaksu tasumisega ja tunnistaja S. Trummi ütlustega on tõendatud, et M. Undrest oli laevapere liige ja seega õigustatud toetust taotlema. Lisaks märgib kassaator, et jääb apellatsioonkaebuses esitatu juurde, mille kohaselt, ehkki halduskohtule esitatud kaebuses paluti PRIA vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, on kaebaja tegelikuks eesmärgiks käskkirja tühistamine, mis tooks kaasa M. Undresti toetustaotluse edasise menetlemise kohustuse. Seetõttu palub kassaator lugeda M. Undresti kohtutele esitatud taotluseks lisaks PRIA vaideotsuse tühistamisele tühistada ka PRIA peadirektori
  2. mai
  3. a käskkiri nr 1-3.12/
  4. Seda enam, et halduskohus oleks uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud selle kui kaebaja tegeliku tahte kohe ise välja selgitama.
  5. Vastustaja PRIA palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kassaatori enda kanda. PRIA toob välja, et kalanduse restruktureerimisega kaasnevate sotsiaalsete meetmete alusel antava toetuse eesmärgiks on toetada kalureid kalapüügi lõpetamisel. Toetus põllumajandusministri
  6. oktoobri 2005.

§ 2

tähenduses on individuaalne ja ühekordne abi kalurile, kes on laevapere liige ja on kaotanud töö kalalaevastiku püügivõime vähendamise tulemusena. Toetust võib taotleda kalur, kelle meretööleping vastab seaduses sätestatud nõuetele. Üheks seaduses sätestatud nõudeks on see, et meretöölepingut saab sõlmida vaid laevapere liikmega (MTS § 3 lg 1). Madrus võib sellel kohal töötada vaid siis, kui tal on madrusetunnistus. PRIA toetub oma vastuses MSOS § 21 lg-tele 1 ja 2 ning VV määrusele nr 273 ja leiab, et kuna M. Undrest kvalifikatsiooninõuetele ei vastanud ja tal vastav tunnistus puudus, siis ei saanud ta olla laevapere liige ega oleks saanud temaga meretöölepingut sõlmida. MTS § 7 lg 4 ja § 8 lg 4 pole praeguses vaidluses asjakohased, sest tegemist ei ole vorminõuete rikkumisega ega vaidlusega meretöölepingu poolte üle. Kohtud ei pidanudki tuvastama, milliseid töid M. Undrest laevas tegi. Isegi kui M. Undrest oleks täitnud laevas madruse ülesandeid, ei oleks tohtinud temaga meretöölepingut sõlmida, sest tal puudus madruse kvalifikatsioon. Seega võis M. Undrest töötada küll laevas, kuid mitte laevapere liikmena. PRIA ei saa tugineda M. Undresti tööandja OÜ Kaabeltau antud hinnangule (sobivus madruseks oskuste poolest), vaid meretöölepingu õiguspärasusele. Vastasel juhul tekkiks olukord, kus tööandjad sõlmiksid meretöölepinguid suvaliste laeval töötavate isikutega, et need saaksid laevapere liikmele ette nähtud toetust. Asjaolu, et Veeteede Amet pole M. Undrestile tunnistust väljastanud, näitab, et Undrestil vastav kvalifikatsioon puudus. PRIA on pädev seda uurima ja ringkonnakohus ei ole põllumajandusministri 4. oktoobri 2005.

§ 5lg 1 nõudeid, toetudes MSOS § 21 lg-tele 1 ja 2, laiendavalt sisustanud.

Tunnistaja S. Trummi ütlustega ei ole M. Undresti laevapere liikmena töötamine tõendatud, sest Trumm sai tunnistada vaid seda kas M. Undrest laeval töötas, mitte lepingu õiguspärasust. Sotsiaalmaksu tasumine M. Undresti eest ei ole üldse asjassepuutuv, sest vaidlus ei ole selles, kas M. Undrest laeval töötas, vaid selles, kas ta töötas laevapere liikmena. Kassaatori isiku puudumine munsterrollides tõendab täiendavalt, et M. Undrest ei saanud olla laevapere liige. Veeteede Amet kontrollib munsterrolli alusel laevapere liikmete meresõidudokumente, sellise munsterrolliga, kus laevapere liikmena ja madrusena töötab vastava kvalifikatsioonita isik, ei oleks laev saanud ülevaatust läbida. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. M. Undresti esindaja esitas täiendava taotluse, milles palus välja mõista lisaks kassatsioonkaebuses esitatud taotlusele kaebuse esitaja poolt kassatsioonimenetluses kantud menetluskulu - lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest 4720 krooni. Vastustaja taotlusele vastuväiteid ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et põllumajandusministri 4. oktoobri 2005.

§-s 2 sätestatud toetus tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu

  1. detsembri
  2. a määrusest nr 2792/1999/EÜ, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad ja kord. Nõukogu määrust on muudetud
  3. detsembri
  4. a määrusega nr 2369/2002/EÜ. Praeguses vaidluses asjassepuutuv toetus ja selle andmise tingimused on sätestatud Euroopa Liidu määruse nr 2792/1999/EÜ artiklis 12, mis käsitleb kalurite suhtes võetavaid sotsiaalmajanduslikke meetmeid ja annab ka "kaluri" mõiste. Euroopa Liidu määruse artikli 12 lg 1 kohaselt on kalur iga isik, kelle põhitegevus on seotud kasutusel oleva kalalaeva pardal toimuva tegevusega. Artikli 12 lg 3 punkti b kohaselt võib Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) rahalist abi anda individuaalse hüvitisena kaluritele, kes suudavad tõendada, et nad on töötanud kalurina vähemalt kaksteist kuud, maksimumsummas 10 000 eurot iga hüvitisesaaja kohta tingimusel, et laeva suhtes, mille pardal hüvitisesaajad töötasid, on kohaldatud püügitegevusest lõplikult kõrvaldamise meetmeid sama määruse artikli 7 (püügikoormuse korrigeerimine) tähenduses.
  5. Kolleegiumile ei ole teada, millistel asjaoludel on Eesti põllumajandusministri
  6. oktoobri
  7. a määrusega nr 99 vastava toetuse saajate ringi piiratud, lisades täiendava nõudena, et kalur peab olema laevapere liige.
  8. Kuigi EL määrus on liikmesriigis vahetult kohaldatav, märgib EL määruse nr 2792/1999/EÜ art 12 lg 5, et korraldusasutuste poolt kalurite suhtes võetavate sotsiaal-majanduslike meetmete rakendamiseks kehtestatud kord, arvutusmeetodid, kriteeriumid ja muud eeskirjad esitatakse EL määruse nr 1260/1999/EÜ artikli 18 lõikes 3 osutatud programmitäiendis. "Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ühtse programmdokumendi 2004-2006" meede 3.12 "Muud kalandusega seotud meetmed" alameetme 3.12.1 "Kalanduse restruktureerimisega kaasnevad sotsiaalsed meetmed" kohaselt on alameetme eesmärk kalurite toetamine kalapüügi lõplikul lõpetamisel. Toetuse saajateks on aga meetme 3.9 "Kalalaevastiku püügivõimsuse reguleerimine" raames püügilt kõrvaldatud kalalaevadel töötanud kalurid. Programmitäiendis on märgitud, et alameetme rakendamiseks kehtestatakse detailsemad hindamiskriteeriumid. Täpsed projektide hindamiskriteeriumid ja -protseduur kooskõlastatakse korraldusasutusega ning sätestatakse põllumajandusministri määruses.
  9. Seega võib liikmesriik kehtestada toetuse andmiseks täiendavad kriteeriumid, kui need on esitatud programmitäiendis, mis saadetakse teadmiseks Euroopa Komisjonile (EL määruse nr 1260/1999/EÜ art 9, punkt m). Kriteeriumid peavad aga olema kooskõlas EL õiguse üldpõhimõtetega ja toetuse eesmärkidega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. mai
  11. a määrus asjas nr 3-3-1-95-06, p 22). Andmata hinnangut, kas põllumajandusministri määruses toodud laevapere liikme kriteerium on proportsionaalne EL toetuse eesmärgiga, leiab kolleegium, et isegi kui laevapere liikmeks oleku nõue on põhjendatud, ei ole PRIA selles asjas toetuse taotluse hindamisel ja vaidemenetluses ning kohtud asja menetlemisel asjassepuutuvat Eesti materiaalõigust õigesti kohaldanud.
  12. Vaidlust ei ole selle üle, et M. Undrest töötas kalalaeval "Solveig". Vaidlust ei ole ka selles, et M. Undrest töötas kalalaeval vähemalt 12 kuud ja et laev kõrvaldati püügitegevusest ning et M. Undrestil oli meretööleping ja et see lõpetati koondamise tõttu TLS § 86 punkti 3 alusel. Seega vastab M. Undrest nii EL õiguses kui ka Eesti õiguses sätestatud tingimustele, mille kohaselt saab toetust kalur, kes on töötanud kalalaeval vähemalt 12 kuud ja kaotanud töö kalalaevastiku püügivõimsuse vähendamise tulemusena. Vaidlus käib selle üle, kas töötamine kalurina on toetuse saamiseks piisav alus, sest põllumajandusministri
  13. oktoobri 2005.

§ 2kohaselt antakse toetust vaid sellisele kalurile, kes on laevapere liige.

Vaidlus käibki selle üle, kas M. Undrest oli laevapere liige.

  1. Põllumajandusministri
  2. oktoobri 2005.

§ 5

lg-s 1 täpsustatakse taotlejale esitatavaid nõudeid muu hulgas selliselt, et toetust võib taotleda kalur, kellel on kehtiv või lõpetatud meretöö- või tööleping, mis vastab "Mereteenistuse seaduses" meretöölepingule sätestatud nõuetele. Seega viitab põllumajandusministri

  1. oktoobri
  2. a määrus nr 99 "Mereteenistuse seadusele", viimane osundab omakorda laeva mehitamise osas "Meresõiduohutuse seaduses" sätestatud nõuetele. Samas märgib kassaator õigesti, et põllumajandusministri
  3. oktoobri 2005.

§ 5

lg 1 p 1 sõnastusest ei tulene, et toetustaotluse hindamisel on määrav kaluri vastavus MSOS § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kvalifikatsioonile. Kassaator leiab, et M. Undresti meretööleping vastab "Mereteenistuse seaduses" sätestatud nõuetele. Kassaatori arvates on M. Undrest laevapere liige, kuivõrd asjassepuutuvast materiaalõigusest tuleneb, et merd sõites on kõik laeva pardal viibivad isikud laevapere liikmed.

  1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et MTS § 3 lg 1 loeb laeval tööle võetu reeglina laevapere liikmeks. Seda tõlgendust toetab MTS § 3 lg
  2. MTS § 3 lg-st 4 võib järeldada, et laevapere liikmeks ei loeta erandina vaid laeva sadamas viibimise ajal laeval teatud töid tegevaid isikuid. Laevapere liikmega sõlmitakse MTS § 3 lg 1 teise lause kohaselt meretööleping, mis oli M. Undresti ja OÜ Kaabeltau vahel ka sõlmitud ning kehtiv.
  3. MTS § 3 lg 2 kohaselt mehitatakse laev meresõiduohutuse seadusega kehtestatud korras. MSOS § 21 kehtestab laeva mehitamise üldnõuded, mille kohaselt peab laev olema mehitatud spetsialistidega, kes vastavad laevapere liikme kvalifikatsiooninõuetele ja omavad vastavat tunnistust. Kolleegiumi arvates ei tähenda meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine siiski, et M. Undrest ei saanudki olla ega ole laevapere liige, seda enam, et faktiliselt on M. Undrestit laevapere liikmena käsitatud. Sellisele järeldusele jõuab kolleegium "Mereteenistuse seadust", "Meresõiduohutuse seadust" ja VV määrust nr 273 koostoimes tõlgendades. Vastavalt MTS § 10 p-le 4 võib, kuid ei tarvitse, reeder või muu tööandja meretöölepingu sõlmimiseks nõuda laevapere liikmelt meresõidudiplomit või kutsetunnistust nõutava kvalifikatsiooni ja hariduse kohta. Mereteenistuse seadusest ei tulene, et meresõidudiplomi või kutsetunnistuse puudumine toob kaasa meretöölepingu tühisuse. MSOS § 9418 sätestab, et juriidilise isiku poolt laevapere liikme, kellel puudub ametikoha järgi nõutav diplom või meresõidudiplomi või kutsetunnistuse kinnitusleht, tööle rakendamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni. Seega ei välistata põhimõtteliselt, et laevapere liikmena on ametis (olnud) isik, kellel puudub nõutav tunnistus. Niisiis ei too meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine kaasa meretöölepingu tühisust ega anna alust väita, et M. Undrest ei olnud laevapere liige.
  4. Kuigi MTS § 3 lg 3 sätestab, et laevapere liikmed kantakse munsterrolli, ei saa laevapere liiget teha vastutavaks selle eest, et tööandja on seda nõuet rikkunud. Vastavalt VV määruse nr 194 § 4 lg 1 p-le 2 ja §-le 7³ vastutab munsterrolli esitamise eest laevaagent või reeder ning dateerimise ja allkirjastamise eest kapten või tema poolt kirjalikult volitatud laeva juhtkonna liige.
  5. PRIA ja kohtud on valesti hinnanud M. Undresti ja OÜ Kaabeltau vahelise lepingu õiguspärasust. Vastavat pädevust PRIA-l toetustaotluse läbivaatamisel kehtiva materiaalõiguse alusel ei ole. Sisuliselt on PRIA ja kohtud laiendanud toetuse taotlejatele esitatavaid tingimusi.
  6. Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et EL fondidest toetuse väära jaotamise vältimiseks ei saa lugeda õiguspäraseks toetuse maksmist neile, kes on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Kahtluse korral tuleb haldusorganil olulisi asjaolusid kontrollida. Praeguses asjas ei ole PRIA ega kohtud keskendunud selle kindlakstegemisele, kas ja millal M. Undrest tegelikult töötas kalalaeval "Solveig", sest PRIA ja kohtud kohaldasid ning tõlgendasid materiaalõigust valesti, leides, et M. Undrest ei saanudki olla laevapere liige, ja hindasid selle asemel M. Undresti ja OÜ Kaabeltau vahelise meretöölepingu õiguspärasust. Riigikohtu halduskolleegium on jõudnud järeldusele, et M. Undrest võis olla laevapere liige. Seetõttu on ebaõige vastustaja PRIA seisukoht, et kohtud ei pidanudki tuvastama, milliseid töid M. Undrest laevas tegi, ning isegi kui M. Undrest oleks täitnud laevas madruse ülesandeid, ei oleks tohtinud temaga meretöölepingut sõlmida, sest tal puudus madruse kvalifikatsioon. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada esmalt objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ja seejärel tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu
  7. detsembri
  8. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I11569, p-d 52 ja 53; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3-3-180-06, p 23). Seega tuleb PRIA-l kahtluse korral igas asjas eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate ELi normide tähendust ja eesmärki kui ka taotleja tegevusviisi.
  11. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses märgib kassaator, et jääb apellatsioonkaebuses esitatu juurde, mille kohaselt, ehkki halduskohtule esitatud kaebuses paluti PRIA vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, on kaebaja tegelikuks eesmärgiks selle käskkirja tühistamine, mis tooks kaasa M. Undresti toetustaotluse edasise menetlemise kohustuse. Kassaator leiab, et halduskohus oleks uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud kaebaja tegeliku tahte ise välja selgitama. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga ning leiab, et uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. aprilli
  13. a otsus asjas nr 3-3-1-14-02 ja
  14. novembri
  15. a otsus asjas nr 3-3-1-61-02).
  16. Tulenevalt eelnevast rahuldab Riigikohtu halduskolleegium Mikko Undresti kassatsioonkaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  17. veebruari
  18. a otsuse haldusasjas nr 3- 06-1701 ja Tartu Halduskohtu
  19. detsembri
  20. a otsuse asjas nr 3-06-1701 ning teeb asjas uue otsuse, millega tühistab PRIA peadirektori
  21. mai
  22. a käskkirja nr 1-3.12/811 ja PRIA peadirektori
  23. juuli
  24. a vaideotsuse nr 11-22/
  25. Kautsjon tuleb tagastada.
  26. Kassatsioonkaebuses palub M. Undrest mõista tema kasuks PRIA-lt välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes tasutud õigusabikulud 5310 krooni ja riigilõiv 80 krooni. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil palus M. Undresti esindaja rahuldada kassatsiooniastmes tasutud täiendavate õigusabikulude taotlus 4720 krooni. Vastustaja taotlusele vastuväiteid ei esitanud. M. Undresti kasuks tuleb PRIA-lt välja mõista menetluskulud 10 110 krooni. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.