Obsah (7)

§ 5§ 8§ 10§ 1§ 12§ 4§ 16

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-49-07 1

) § 8 lg-s 1 nimetatud deklaratsioon

1. oktoobriks
2. Kirjas märgiti, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel võidakse rakendada sunniraha kuni 3000 krooni. Kirja kohaselt ladustas AS Kalev OÜ-le Contimer kuuluvas laos
3. aprilli
4. a seisuga suhkrut 1 666 650 kg.
5. OÜ Contimer esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA
6. septembri
7. a korralduse nr 12.1-1/8525 tühistamiseks.
8. Tallinna Halduskohus jättis
9. juuni
10. a otsusega asjas nr 3-05-991 OÜ Contimer kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt. OÜ Contimer on käitleja

§ 5

lg 1 tähenduses ja on seetõttu kohustatud esitama

§ 8lg-s 1 ettenähtud deklaratsiooni.

Tarnimine (ka ladustamine ja hoidmine) kuulub

§ 5lg-s 1 toodud käitleja mõiste alla.

OÜ Contimer mitte ainult ei hoiustanud põllumajandustooteid, vaid toimetas oma laost teisele isikule kuuluva hoiustatava kauba edasi kolmandatele isikutele kauba omaniku suulisel korraldusel. See tegevus kujutab endast turustamisotstarbelise põllumajandustoote üleandmist

§ 5lg 1 tähenduses.

Tähtsust ei oma see, kas OÜ Contimer ise vedas kaupa või tellis selleks veoteenuse. Seadusandja tahtel ei kohaldata

§ 5

lg-t 1 vaid selliste isikute suhtes, kes kasutavad põllumajandustoodet üksnes oma tarbeks või teevad lg-s 1 nimetatud toiminguid haridusasutuse või hoolekandeasutuse ülesannete täitmise eesmärgil (

§ 5lg 2).

Lisaks leidis halduskohus, et seadusest tulenev ja õiguspärane nõue esitada deklaratsioon ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, sest ei too automaatselt kaasa üleliigse laovaru tasu maksmise kohustust. Deklaratsiooni täitmine ja esitamine ei ole isikule koormav. See on vajalik laovarude kindlaksmääramiseks ja tuleneb seadusandja tahtest. Selline tõlgendus on kooskõlas ka Euroopa Komisjoni määruste mõtte ja eesmärkidega. Vaieldava korralduse näol ei ole tegemist korraldusega kolmandale isikule maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 mõistes.

1. OÜ Contimer esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. OÜ Contimer arvates puudus tal laovarude mitteomanikuna võimalus kaupa käsutada, pakkuda seda kaubaturule, seega soetada kunstlikke varusid, teenida seeläbi kasumit ja põhjustada turukorraldust mõjutavaid kaubandushäireid. Vastavate EL määruste - Euroopa Komisjoni
2. novembri
3. a määrus nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ) ja Euroopa Komisjoni
4. jaanuari
5. a määrus nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ) eesmärk on uute liikmesriikide liitumisel tekkida võivate turumoonutuste ennetamine ja kõrvaldamine. Nimetatud EL määrused ei kasuta käitleja mõistet, vaid nt ingliskeelsena mõistet holder mis on reeglina owner (omanik) sünonüüm. Euroopa Kohtu asjassepuutuvas,
6. jaanuari
7. a otsuses asjas nr C-179/00: Weidacher (EKL 2002, lk I-501) rõhutati, et mõiste üleliigse laovaru omanik on defineeritav kui isik, kes omab õigusvõimu ladustatud kauba turule viimiseks ja teenib seeläbi kasumit. OÜ Contimer suhtes ei ole kohaldatavad Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art-s 4 ja määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-s 3 ning

§ 10

lg-s 2 loetletud kriteeriumid, mida võetakse arvesse üleliigse laovaru tuvastamisel. Samuti puudub tal võimalus täita deklaratsioonis fikseeritud lahtreid, nagu põllumajandustoote soetamine, tootmine, ümbertöötlemisel kasutamine ja müük. Laopidajal puudub ka õigus rakendada

§-s 12 nimetatud meetmeid suhkru kõrvaldamiseks turult, kuna ta ei saa rikkuda kauba omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. Lisaks võib tekkida topeltmaksustamise olukord, sest üleliigse laovaru tasu määratakse nii kauba käitlejale kui ka laopidajale. Ladustaja käsitamine käitlejana ja temalt deklaratsiooni nõudmine ei ole vajalik meede, sest eesmärki on võimalik saavutada isiku jaoks leebemate vahenditega. Seadust ei või tõlgendada maksumaksja kahjuks, st võimalikku maksukoormust suurendavalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-00). Vaidlustatud akti puhul on tegemist kolmandalt isikult teabe nõudmise korraldusega MKS § 61 tähenduses. Selgusetuks jääb, miks ei ole maksuhalduril võimalik saada informatsiooni otse maksukohustuslaselt. Maksumaksja teadmata on keelatud koguda sellist infot, mille saamiseks tema enda poole pole pöördutud, eelnevalt tuleb teavet nõuda maksumaksjalt endalt (MKS § 61 lg 2). Kolmandal isikul on õigus teada, miks tema aega ja vahendeid kulutatakse teise isiku maksuasjas tõendite kogumiseks. Avalik-õiguslik nõue ei tohi panna haldusvälisele isikule tavapäratuid ja koormavaid kohustusi.
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. aprilli
5. a otsusega haldusasjas nr 3-05-991 OÜ Contimer apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu arvates on vaidluses keskseks küsimuseks see, kas laopidaja on põllumajandustoote käitleja

§ 5lg 1 mõttes ja kas tal on seetõttu kohustus esitada vastav deklaratsioon.

Ringkonnakohus analüüsis käitleja mõistet keeleliselt ja leidis, et seda defineerivate,

§ 5

lg-s 1 sisalduvate konstruktsioonidega "tegutseb (tegeleb) põllumajandustoote muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega" ja "teiste toimingutega, mille tulemusena muutub põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks" on peetud silmas ka laopidajat. Kohus jõudis seisukohale, et Eesti õigus ja EL õigus ei ole vastuolus: üleliigse laovaru tasu seadus vastab EL määruste mõttele ja eesmärkidele.

§ 5

lg-s 1 sätestatud käitleja mõiste ei peagi täielikult kattuma omaniku mõistega Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 tähenduses. Viimane ei ole samastatav omanikuga Eesti tsiviilõiguses. Nii ingliskeelne holder, saksakeelne Besitzer kui ka prantsuskeelne détenteur viitavad pigem valdajale kui omanikule. Euroopa Kohtu kohtujurist Mischo

1. novembri
2. a ettepanekus kohtuasjas nr C-179/00 (p 75) leitakse, et EL määruse nr 2108/94/EÜ art-ga 4 (sarnane sõnastus Euroopa Komisjoni määrusega nr 1972/2003/EÜ) on soovitud vältida seda, et ettevõtja hoiaks maksukohustusest kõrvale väitega, et tal ei ole vaidlusaluse varu suhtes täielikku omandiõigust. Samas kohtuasjas tehtud otsuses asub Euroopa Kohus (p 45) seisukohale, et ülemäärase varu valdaja mõiste hõlmab iga isiku, kellel on võimalik ladustatud toodet ringlusse viia ja sellelt kasumit teenida. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1 järgi võib liikmesriik kehtestada määrusega võrreldes ettevõtja suhtes rangemaid õigusakte. Vastavalt liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõttele võib liikmesriik korraldada EL õiguse elluviimist omal äranägemisel, kahjustamata EL õigusaktide eesmärke ja diskrimineerimata erinevate riikide ettevõtjaid. Liikmesriik võib määruse täitmiseks põhimõtteliselt sätestada ka deklareerimiskohustusi, mis otseselt EL õiguses ette nähtud ei ole. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et tema tegevus ei põhjusta kaubandushäireid ühenduse tolliterritooriumil, sest deklareerijaks ei pea olema ainult isikud, kellel on võimalik põllumajandustoodet ringlusse viia ja sellelt kasumit teenida. Käitleja mõistele vastamine ja deklaratsiooni esitamine ei too kaasa üleliigse varu kõrvaldamise kohustust, sest reeglina laovaru mitteomanikule ei teki. Samuti ei too deklaratsiooni esitamine kaasa tasu maksmise kohustust ega ka topeltmaksustamist. Erinevalt halduskohtust leidis ringkonnakohus, et deklareerimise kohustus on kaebaja jaoks koormav ja igasugune avalik-õigusliku kohustuse pealepanek ettevõtjale piirab tema ettevõtlusvabadust, kuid see piirang on proportsionaalne. Proportsionaalne meede ei pea olema hädavajalik, nagu leiab OÜ Contimer, vajalikkuse kriteerium ei tähenda, et kõik teised meetmed peavad olema absoluutselt välistatud. Laopidaja deklareerimiskohustus on vajalik, sest võimaldab omaniku esitatud andmeid kontrollida. Seejuures on see vähem koormav meede kui maksuhalduri vahetu kontroll laos. Tegemist ei ole ebamõistlikult ränga koormisega, sest laopidaja peab niikuinii pidama laoarvestust. Ringkonnakohtu arvates ei ole MKS § 61 vaidluses asjassepuutuv, sest

§ 8lg 1 on eriregulatsioon maksukorralduse seaduse suhtes.

Kui OÜ-l Contimer puudus deklaratsiooni teatud lahtrites kajastatav käive, tuleb sinna märkida nullkogused. Maksuseadusi tuleb tõlgendada seadusandja tegelikust tahtest ja seaduse eesmärgist lähtudes. Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-4-00 ei leita, et maksuseadust ei tohi üldse tõlgendada maksukohustuslase jaoks koormavas suunas. Kui maksumaksjat koormav tõlgendus on põhjendatud üldtunnustatud tõlgendusmeetoditega, ei ole tegemist suvalise piiramisega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. Kassaator OÜ Contimer palub tühistada nii Tallinna Halduskohtu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega tühistada MTA
4. septembri
5. a korraldus, samuti mõista viimaselt välja OÜ Contimer kantud menetluskulud. OÜ Contimer põhjendab oma seisukohti järgmiselt: 1) OÜ Contimer ei ole käitleja

§ 5lg 1 tähenduses.

Maksuhaldur ja kohtud on seadust valesti tõlgendanud; 2) EL vastavate määruste ja üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgiks on tagada võrdsed konkurentsitingimused EL ühisturul pärast EL-i laienemist: ennetada kaubavarude spekulatiivset soetamist ja neutraliseerida selliseid varusid omavate ettevõtjate alusetuid eeliseid. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art-s 4 ja määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-s 3 loetletud kriteeriume ei ole võimalik kohaldada isikutele, kellel puudub võimalus kaupa käsutada, pakkuda seda kaubaturule ja teenida seeläbi (spekulatiivset) kasumit. Nimetatud EL määrused ei kasuta mõistet käitleja, vaid holder, mis on samastatav mõistega owner (omanik). Euroopa Kohtu otsuses asjas Weidacher leiti, et holder tähendab isikut, kes omab õigusvõimu ladustatud kauba turule viimiseks ja teenib seeläbi kasumit.

§ 5

lg-s 1 nimetatud käitlejat tuleks seega tõlgendada selliselt, et käitleja on isik, kellel on õiguspädevus pakkuda kaupa turule ja teenida sellest spekulatiivset kasumit; 3) maksuhalduri ja kohtute

§ 5

lg-s 1 sisalduvale käitleja mõistele antud tõlgendus ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) § 11 lg-st 2 tuleneva õiguste piiramise proportsionaalsuse põhimõttega ja heas usus käitumise printsiibiga. Kassaator ei ole tema valduses olevat varu soetanud, ega saa seetõttu täita deklaratsiooni lahtreid, mis soetamist puudutavad. OÜ Contimer on osalenud üksnes logistikateenuste pakkujana, see ei andnud talle õigust kaupa käsutada. Deklaratsiooni esitamine ei ole vajalik meede eesmärgi saavutamiseks. Leebemaks vahendiks oleks nt toote omanikult teabe küsimine või toote kohta maksuhalduri enda tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine; 4) kassaator on igati aidanud kaasa maksuhalduri tegevusele, esitades laopidajana kogu enda käsutuses oleva teabe (mahukam kui

§-s 8 kehtestatud deklaratsioon) vastavuses MTA Põhja maksukeskuse

1. detsembri
2. a korraldusega nr 12.-2.2/
3. OÜ Contimer täiendav koormamine ei ole põhjendatud; 5) maksuhalduri väärkäsitlus võib lõppkokkuvõttes kaasa tuua kõrge maksu laopidajale, kes laovarusid ei oma ja seetõttu ei saa soetada kunstlikke varusid. Seadust ei või tõlgendada maksumaksja kahjuks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-3-1-4-00 ja tsiviilkolleegiumi
6. aprilli
7. a määrus asjas nr 3-2-1-37-07). Samuti on reaalne topeltmaksustamise situatsioon, kus tasu määratakse nii kauba töötlejale kui ka laopidajale.

§ 5

lg 1 väärtõlgendus kätkeb endas usaldamatust kauba omanike vastu, selline eeldus on õigusriigis vastuvõetamatu ja häirib normaalset tsiviilkäivet ning õigusrahu; 6) Tallinna Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole kolmandalt isikult teabe nõudmisega MKS § 61 tähenduses. Vaidlustatud MTA korraldusest ei nähtu, et maksuhalduril ei ole võimalik teavet saada AS-lt Kalev. Kassaatori arvates ei ole tegemist küllaldase alusega kolmandalt isikult teabe nõudmiseks. Maksumaksja teadmata ei tohi teistelt isikutelt koguda infot, mille saamiseks pole maksumaksja enda poole pöördutud, välja arvatud MKS § 61 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Vaidlustatud MTA korraldusest ei nähtu, millise MKS § 61 lg 2 alusega on tegemist, ega seda, millised meetmed võeti kasutusele, et saada teavet AS-lt Kalev. Maksuhalduri õigused kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-31-01), seega on teabenõue pigem erandlik kui reeglipärane toiming. Kolmandal isikul on õigus teada, miks tema aega ja vahendeid kulutatakse teise isiku maksuasjas tõendite kogumiseks. Kaevatav korraldus on aga sisuliselt ja faktiliselt motiveerimata (MKS § 46 lg 3 p 5 rikkumine); 7) Tallinna Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, sest kohtuotsus on vastuoluline Euroopa Komisjoni määruses nr 1972/2003/EÜ sätestatud omaniku mõiste sisustamisel, tõlgendus on ebaselge. Kuidas saab isik olla samal ajal deklareerimiskohustusega käitlejast omanik ja mittekäitleja, kelle suhtes riigil puudub üleliigse laovaru kõrvaldamise nõudmise ja/või tasu määramise õigus. Samuti oleks ringkonnakohus igal juhul pidanud andma hinnangu kassaatori seisukohtadele MKS § 61 kohta, mitte piirduma lakoonilise tõdemusega, et see ei ole asjassepuutuv.
3. Vastustaja MTA palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastustaja seisukohad on järgmised: 1)

§ 5

lg 1 kohaselt on OÜ Contimer käitlejaks, kellel lasub kohustus esitada põllumajandustoote deklaratsioon. Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on liikmesriigile pandud kohustus riskianalüüsi alusel teha kindlaks riigis olevad põllumajandustoodete laovarud, kusjuures kindlakstegemise meetodite üle otsustamine on jäetud liikmesriigi pädevusse. Üleliigse laovaru tasu seadus on menetlusõiguslikke küsimusi reguleeriv seadus, millega valiti meetodiks deklareerimine. Deklareerimiskohustus lasub laovarudega kõige otsesemalt kokkupuutuvatel isikutel - käitlejatel. Käitleja mõiste määratleb deklareerimiskohustusega isikud: kõik isikud, kelle valduses oli 1. mail 2004 põllumajandustoodet üle

§ 1lg-s 3 nimetatud koguse, seega ka OÜ Contimer.

Sellist tõlgendust toetavad ka üleliigse laovaru tasu seaduse ja selle alusel antud määruse seletuskirjad, mille põhjal ei ole kahtlust, et deklaratsiooni peavad esitama ka ladustajad. Regulatsiooni kõige üldisem eesmärk on laovarude kindlakstegemine, milleks ei piisa sellest, et deklaratsiooni esitavad ainult omanikud, vaid ka need, kelle valduses kaup on, isegi kui neil ei ole õigust seda turule tuua ja sellest kasu saada, sest nad oskavad riigivõimu teavitada üleliigse laovaru suurusest. Seega läheneb kassaator käitleja mõistele ebamõistlikult kitsalt. MTA nõustub siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p-des 7, 8 ja 9 toodud analüüsiga käitleja mõiste kohta; 2) deklaratsiooni esitamise kohustus ei too automaatselt kaasa üleliigse laovaru tasu maksmise kohustust. Tasu määramisel arvestatakse PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise (ühetaolise maksustamise) põhimõtet ja välditakse topeltmaksustamist. Samuti arvestatakse ka EL määruste eesmärki, mille kohaselt on tasu määramise eesmärk see, et isik ei saaks üleliigse laovaru tekitamisega teistega võrreldes ebaproportsionaalset tulu. Selliseks isikuks on üldjuhul omanik, mitte laopidaja; 3) maksuhalduri 30. mai 2005. a kiri ei ole korraldus kolmandale isikule MKS § 61 mõistes. Asjaolu, et kirjas on välja toodud AS-i Kalev nimi, ei tähenda, et tegemist oleks korraldusega kolmandale isikule AS Kalev maksude arvestamise kontrolli raames. Käitleja valduses võib olla ka teiste isikute kaupu ja tooteid, mis tuleb Põllumajandusministeeriumile esitatavas deklaratsioonis deklareerida. Eesmärgiks on laovarude kindlakstegemine. Tallinna Ringkonnakohus on korrektselt viidanud, et MKS § 61 ei ole asjassepuutuv, kuna

§ 8lg 1 on maksukorralduse seaduse suhtes eriregulatsioon.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium peab esmalt vajalikuks analüüsida käitleja mõistet üleliigse laovaru tasu seaduse ja EL õiguse tähenduses ning võtta sellest tulenevalt seisukoht küsimuses, kas OÜ Contimer on käitleja üleliigse loavaru tasu seaduse mõttes. Täiendavalt peab kolleegium oluliseks selgitada, millised informatsiooni kogumise võimalused on haldusorganitel üleliigse laovaru väljaselgitamisel.
2. Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ üldeesmärk on vältida põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate spekulatsiooniga seotud kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb 10 uue riigi ühinemisest Euroopa Liiduga
3. mail
4. aastal. Nimetatud määrused ei välista Euroopa Liidu eesmärgi täitmist Eesti õigussüsteemi vahenditega (üleliigse laovaru tasu seadus) ja näevad ette võimaluse üleliigse laovaru tasu ettevõtjatelt sisse nõuda. Euroopa Liidu õigust rakendava liikmesriigi õigus ei tohi aga olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Seega tuleb ka Eesti üleliigse laovaru tasu seaduse üldeesmärgiks pidada EÜ asutamislepingus sätestatud ausa konkurentsi tagamist ja spekulatsioonivastast võitlust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06, p 23).
7. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ preambuli p 3 märgib, et turukorraldust mõjutada võivad kaubandushäired hõlmavad sageli tooteid, millega kaubeldakse Euroopa Liidu laienemist silmas pidades kunstlikult. Sama määruse art 4 lg 2 loetleb asjaolud, mida iga omaniku ülemäärase varu kindlakstegemisel tuleb arvestada. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambuli p 8 peab eesmärgi saavutamiseks oluliseks tuvastada peamistes spekulatsiooniga seotud kaubandushäiretes osalevad ettevõtjad või üksikisikud. Sama määruse art 6 lg 3 sätestab kriteeriumid, millele vastavate ettevõtjate tuvastamissüsteem peab tuginema. EL määruste eesmärgid ning need asjaolud ja kriteeriumid, mille alusel üleliigne varu tuvastatakse, lubavad järeldada, et silmas on peetud neid isikuid, kellel oli reaalne võimalus üleliigseid varusid turule tuua ja selle abil tulu saada. Euroopa Kohtu kohtujurist Jean Mischo
8. novembri
9. a ettepanekus kohtuasjas nr C-179/00, mis käsitles Austria, Soome ja Rootsi ühinemisel Euroopa Liiduga kehtestatud üleminekumeetmeid, mis on analoogsed Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ Eestile kehtestatud meetmetega, on p-s 76 märgitud, et vastavates EL õigusaktides kasutatava mõiste üleliigse loavaru hoidja/valdaja (kohtujuristi ettepaneku originaalkeeles, prantsuse keeles détenteur, inglise ja saksa keeles vastavalt holder ja Besitzer) keelelist tõlgendamist ei tasu ületähtsustada, sest kuigi on olemas eraldi omaniku mõiste, aetakse hoidja/valdaja mõistet sageli omaniku mõistega segi ja tarvitatakse omaniku sünonüümina. Kohtujuristi ettepaneku kohaselt tuleb mõiste keelelisele tõlgendamisele eelistada tõlgendamist konteksti järgi. Viimasest tulenevalt oleks aga ebajärjekindel, kui hoidja/valdaja mõistel oleks samas EL õigusaktis erinevad tähendused. Pidades niisiis silmas vastava EL määruse samas artiklis toodud kriteeriume, mille alusel üleliigsed varud kindlaks tehakse, arvestatakse üleliigset varu individuaalselt, võttes arvesse ka seda, kui suured sama toote varud olid isikul varasematel aastatel. Mistõttu see, et konkreetsel ajahetkel oli varu laopidaja juures hoiul, on juhuslik ega muuda loapidajat veel turul osalejaks. Täiendavalt märkis kohtujurist Mischo oma ettepaneku p-s 86, et hoidja/valdaja mõiste sisustamine vastavalt tema ettepanekule ei sea ohtu kõnealuse EL õigusakti tõhusat mõju, sest vastupidiselt Euroopa Komisjoni kartustele, et kitsam tõlgendamine võib kaasa tuua olukorra, kus ühinemishetkel on varud küll uues liikmesriigis, kuid nende omanik seal ei ole ega ole seetõttu uue liikmesriigi ametivõimudele kättesaadav, ei pea paika, sest uuel liikmesriigil on sellisel juhul võimalik varud konfiskeerida, et omaniku vastu esitatavat nõuet tagada. Euroopa Kohus on
10. jaanuari
11. a otsuses samas kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher kohtujuristi ettepanekuga nõustunud ja leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole alust kahelda, et EL õiguses, st ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
12. Tulenevalt EL õiguses antud tõlgendustest ja Eesti õiguse EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise nõudest leiab Riigikohtu halduskolleegium, et koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja

§ 5

lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Üleliigse laovaru tasu seaduses toetavad sellist tõlgendamist

§ 10

lg 2, milles loetletakse kriteeriumid, mida võetakse arvesse üleliigse laovaru tuvastamisel, samuti

§ 12

, mille kohaselt peab käitleja enda valduses oleva suhkru üleliigse laovaru turult kõrvaldama. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud, samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi, mistõttu saab käitleja ka

§ 8

lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust. Põllumajandusministri

1. aprilli
2. a määrusega nr 66 kehtestatud põllumajandustoote deklareerimise nõuete § 3 lg-d 1 ja 4 viitavad samuti sellele, et Põllumajandusministeerium kasutab deklaratsioonis toodud andmeid käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramiseks, mis esitatakse Maksu- ja Tolliametile maksuteate väljastamiseks ja riikliku järelevalve tegemiseks. Järelikult ei ole usutavad ka vastustaja väited, et õigusaktid ei seo deklaratsiooni esitamist üleliigse laovaru tasu määramisega. Asjassepuutumatu on ringkonnakohtu seisukoht, et vastavalt Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-le 1 võib liikmesriik kehtestada määrusega võrreldes ettevõtja suhtes rangemaid õigusakte. Praegusel juhul ei ole tegemist Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1 mõttes rangema õigusakti kehtestamisega, sest rangemad meetmed ei saa puudutada sellist isikut, kes EL õiguse kohaselt käitleja ei ole. Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et kui aluseks võtta vastustaja seisukoht käitleja mõiste osas, oleks tegemist õigusselgusetusega. Sellele viitab ka asjaolu, et OÜ Contimer laopidajana ei pidanud end isikuks, kes on kohustatud deklaratsiooni esitama. Õigusselgusetusest aitab üle saada Riigikohtu halduskolleegiumi poolt normile antud EL õigusega kooskõlaline tõlgendus.
3. OÜ-l Contimer puudus õiguslik võim viia ladustatud kaup turule ja seeläbi kasumit teenida. Vastustaja ei ole vastupidist tõendanud. OÜ-l Contimer puudus laovarude mitteomanikuna võimalus kaupa käsutada, pakkuda seda kaubaturul, seega ka võimalus soetada kunstlikke varusid, teenida seeläbi kasumit ja põhjustada turukorraldust mõjutavaid kaubandushäireid. Kassaator oli üksnes logistikateenuste pakkuja. Seega ei vasta OÜ Contimer eeltoodud tõlgenduse alusel

§ 5

lg-s 1 sätestatud käitleja tunnustele ja talle ei laiene ka

§ 8lg-s 1 sätestatud deklareerimiskohustus.

1. Ei ole välistatud, et teatud tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Samuti ei saa alahinnata haldusorganite vajadust kontrollida omanike deklaratsioonis märgitud varude vastavust tegelikkusele. Kuivõrd üleliigse loavaru tasu seadus selliseid teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe, tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Riigikohtu halduskolleegium on
2. oktoobril
3. a asjas nr 3-3-1-33-06 tehtud otsuse p-s 16 leidnud, et kuivõrd üleliigse laovaru tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (

§ 4

), mis laekub riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks (

§ 16

) ja millel puudub vastutasu maksumaksja jaoks, on see vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele. Sellest tulenevalt võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt. Seejuures peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks rõhutada, et OÜ Contimer oli MTA-le juba informatsiooni esitanud.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ Contimer kassatsioonkaebus rahuldada, tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti
2. septembri
3. a otsus nr 12.1-1/
5. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse ja rahuldab OÜ Contimer kaebuse, tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 93 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtus taotles OÜ Contimer tasutud riigilõivu 10 krooni ja õigusabikulude 48 635 krooni 59 sendi väljamõistmist vastustajalt (tl-d 67-79). Kohtuistungil leidis vastustaja esindaja, et kaebus ei ole nii mahukas selliste menetluskulude jaoks, ning pidas kaebuse rahuldamisel mõistlikuks vähendada summat poole võrra (tl 82). Ringkonnakohtus taotles OÜ Contimer tasutud riigilõivu 10 krooni ja õigusabikulude 26 550 krooni väljamõistmist vastustajalt (tl-d 113-116). Kohtuistungil leidis vastustaja esindaja, et õigusabikulud on liiga suured, kuid seisukohta täiendavalt ei põhjendanud (tl 120). Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses taotles OÜ Contimer tema kantud menetluskulude väljamõistmist MTAlt, kuid menetluskulude nimekirja kassaator esitanud ei ole. Eelnevat silmas pidades peab Riigikohus põhjendatuks mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Contimer kasuks välja riigilõiv 20 krooni ja õigusabikulud 75 185 krooni 59 senti. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque