) § 1 lg-le 2 ja §-le 17 esitama Põllumajandusministeeriumile deklaratsioon seisuga
mai 2004. a seisuga OÜ-le Altromax Grupp ja AS-le Antomin kuuluvat suhkrut, mistõttu ta oli suhkru valdajana selle käitlejaks
lg 1 mõttes.
lg 1 kohaselt on käitleja selle seaduse tähenduses isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks. Priva Shipping Company OÜ oli seisuga
See tooks kaasa olukorra, kus talle võidakse sama seaduse § 4 alusel määrata tema valduses
lg 1 mõttes käitlejana, sest ta oli ekspedeerija ning tegutses käitleja arvel ja tema esindajana. Pole tuvastatud, et ta oleks suhkrut tootnud, esmaselt töödelnud, valmistanud ning vedanud, müünud ja muul moel teisele käitlejale kättesaadavaks teinud viisil, mis tooks kaasa deklaratsiooni esitamise kohustuse. Kuigi ta oli suhkru otsene valdaja, jäid valdajateks ka suhkru tegelikud omanikud kaudsete valdajatena (AÕS §-d 32 ja 37). Kuna ta juba andis riigile nõutud ja vajaliku informatsiooni tema käes olnud teistele juriidilistele isikutele kuuluva suhkru koguse kohta, on arusaamatu, miks nõutakse temalt jätkuvalt deklaratsiooni esitamist. 3. Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1485 jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja on käitleja
lg 1 tähenduses ja tal lasus kohustus esitada Põllumajandusministeeriumile deklaratsioon
Vaidlust pole selles, et kaebaja otseses valduses oli kahele äriühingule kuulunud suhkur otsuses märgitud koguses ja et ta on ekspedeerija, kes seda suhkrut ei omanud, vaid ladustas seda, korraldas selle kauba liikumist ja vedu ning pidas laoarvestust. Seega tegeles ta
lg 1 kohaselt põllumajandustoote vedamisega ja üleandmisega, mille tulemusel muutus põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks ning tal oli võimalik esitada Põllumajandusministeeriumile andmeid tema valduses (laos) oleva põllumajandustoote üleandmise ja laovaru kohta. Ladustamine, kauba liikumise korraldamine ja vedu kuulub
Kaebaja ladudes hoiustatud suhkur tehti tema laopidaja poolt kättesaadavaks kolmandatele isikutele (teistele käitlejatele või tarbijatele); 2) deklaratsiooni esitamise nõue iseenesest ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Deklarant täidab deklaratsiooni vastavalt tema käsutuses olevatele andmetele. Alusetu ja asjakohatu on kaebaja väide, et talle võidakse deklaratsiooni esitamisel määrata üleliigse laovaru tasu. Vastustaja kinnitab, et rahaline nõue üleliigse laovaru eest esitatakse suhkru omanikele ning kohtule teadaolevalt ongi seda tehtud. Deklaratsiooni esitamine iseenesest ei too põllumajandustoote valdajale automaatselt kaasa tasu maksmise kohustust; 3) kaebaja peab täitma deklareerimiskohustuse põhjusel, et riik soovib olla kindel oma andmete täpsuses. Vastavalt
-le määratakse Eestis üleliigse laovaru tasu reeglina deklareerimisandmetele tuginedes. Kui põllumajandustoote omanikul võib olla huvi esitada maksuhaldurile valeandmeid, eesmärgiga vähendada talle määratava üleliigse laovaru tasu suurust, siis ekspedeerijal kui käitlejal peaks see huvi puuduma, mistõttu on riigil just ekspedeerija käest võimalik saada tegelik ja õige informatsioon. Seaduse eesmärgiks on Eestis olevate laovarude kindlakstegemine ja selle saavutamiseks on oluline, et deklaratsiooni esitaksid need isikud, kelle valduses on reaalselt põllumajandustoode. Seadusandja selline tahe nähtub kaudselt ka
aprilli
Apellant tegutses ekspedeerijana, seega õigussuhte alusel, millele kohaldatakse esinduse sätteid. Kuna TsÜS § 117 lg 1 kohaselt tegutseb esindaja esindatava nimel, ei saa esindaja muutuda käitlejaks, sest talle ei teki sellisest tegevusest iseseisvaid õigusi ja kohustusi; 2) ebaõige on kohtu seisukoht, et deklaratsiooni esitamine iseenesest ei too kaasa tasu maksmise kohustust.
Ebaõige on arvata, et käitleja mõiste on erinev sama seaduse §-s 4 ja § 8 lg-s 1. Seetõttu ei saa seaduse mõtte kohaselt samal kaubal olla mitut käitlejat. Pole välistatud risk, et mingi kauba suhtes omanikuks olev käitleja ei ole deklaratsiooni esitanud ning selles osas võidakse lugeda kaebaja üleliigse laovaru tasu maksmiseks kohustatuks. Uute asjaolude ilmnemisel saab vastustaja pöörata seaduse alusel tasunõude kõikide deklaratsiooni esitanud isikute vastu. Deklaratsiooni esitamise nõue on pahatahtlik tagavaravariant apellandi maksustamiseks; 3) kohtu väide, et deklaratsiooni esitamise eesmärgiks on informatsiooni saamine, on vastuolus
§-ga 4 ja § 8 lg-ga
lg 1 kohaselt määrab Põllumajandusministeeriumile esitatud deklaratsiooni põhjal käitleja üleliigse laovaru suuruse nimetatud ministeerium. Sama seaduse § 17 lg 1 kohaselt võib riikliku järelevalve käigus kindlakstehtud põllumajandustoote üleliigse laovaru määrata ka Maksu- ja Tolliamet. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ja resolutsioonist ei tulene, et selle otsusega oleks amet üleliigse laovaru määranud. Seetõttu on eksitav ja ebaõige vaidlustatud otsuse pealkiri " Otsus üleliigse laovaru määramiseks". See puudus ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Selle otsuse tegemise õiguslik alus tuleneb Maksu- ja Tolliametile
§-st 20, mille kohaselt võib amet selle seaduse §-s 8 sätestatud deklaratsiooni esitamise kohustuse täitmata jätmise korral määrata deklaratsiooni esitamiseks uue tähtaja ning teha hoiatuse, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Ka
sätestab, et amet otsustab neile, kes Põllumajandusministeeriumilt saadud andmete kohaselt ei ole deklaratsiooni seaduses sätestatud tähtajaks esitanud, deklaratsiooni esitamiseks uue tähtaja andmise koos sunniraha rakendamise hoiatusega või väärteomenetluse alustamise. Kaebaja ei esitanud ministeeriumile
lg 2 p-s 2 nimetatud tähtajaks ja ka ameti otsuse tegemise ajaks selles otsuses nõutud deklaratsiooni. Vaidluse all on, kas sellega rikkus kaebaja
§-s 8 sätestatud kohustust; 2)
Kaebaja tunnistab, et on arendanud otsuses märgitud suhkru suhtes selles sättes nimetatud tegevust. Kaebaja leiab aga, et ta ei ole käitleja, sest ekspedeerijana tegutses ta suhkru omanike OÜ Altromax Grupp ja AS Antomin esindajana ning kõik viidatud toimingud on omistatavad suhkru omanikele. Ringkonnakohus leiab, et väited esindussuhtest ja viide TsÜS § 117 lg-le 1 on asjakohatud ning ebaõiged. Väide omanike esindajaks olemisest on ebaõige ja konkretiseerimata ka selles mõttes, et kaebaja pole väitnud, et ta on sõlminud tsiviilõiguslikke tehinguid omanike nimel suhkru transpordi ja ladustamise kohta (laevade lossimine, ladude rentimine, suhkru laevadest ja ladudest väljavedu).
lg-st 1 ei tulene, et käitlejaks saab olla üksnes selles sättes nimetatud põllumajandustoote omanik. Samuti ei ole käitleja mõiste tõlgendamisel määrava tähtsusega põllumajandustoote omaniku ja selle toote muu käitleja vaheliste tsiviilõigussuhete laad. Käitleja mõiste sisustamiseks ja deklareerimiskohustusega isikute kindlakstegemiseks tuleb silmas pidada seda, et Euroopa Komisjoni määrustega 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ on liikmesriigile pandud kohustus riskianalüüsi alusel teha kindlaks riigis olevad põllumajandustoodete laovarud.
kohaselt valiti laovarude kindlakstegemise meetodiks deklareerimine. Seetõttu on mõistetav, et deklareerimiskohustuslike isikute ringi määratlemisel on oluline isiku põllumajandustoodete laovarudega faktilise kokkupuute tihedus; 3) ebaõige on kaebaja eeldus, et ühe ja sama kauba kohta saab õiguslikult eksisteerida vaid üks käitleja ning see käitleja on sama isik, kes peab tasuma üleliigse laovaru tasu. Õige on halduskohtu ja vastustaja seisukoht, et ainuüksi käitleja mõistele vastamine ja deklaratsiooni esitamine ei too kaasa tasu maksmise kohustust. Õige on aga ka apellandi väide, et isiku käsitlemisel käitlejana ja tema polt deklaratsiooni esitamisel ei ole välistatud võimalus talle üleliigse laovaru tasu määramiseks. Kuid see väide ei ole vastuolus halduskohtu ja vastustaja seisukohaga ning ei kummuta seda. Seega esinesid Maksu- ja Tolliametil faktilised ja õiguslikud alused otsuse tegemiseks; 4)
§-d 11 ja 20 ei pane Maksu- ja Tolliametile imperatiivset kohustust määrata neis sätteis toodud asjaolude esinemisel isikule Põllumajandusministeeriumile deklaratsiooni esitamiseks uus tähtaeg. Apellandi väide, et maksuhaldurile on juba teada nõutavas deklaratsioonis sisalduv teade, ei tähenda siiski seda, et maksuhaldur kohaldas otsuse tegemisel diskretsiooni ebaõigesti. Mõistagi oli ametil võimalik edastada ministeeriumile teave üleliigse laovaru määramiseks. Kuigi deklaratsiooni esitamata jätmine ei välista õiguslikult üleliigse laovaru suuruse määramist ja selle alusel vastava tasu määramist, näeb
lg 1 ette tasu määramise üldkorras käitlejate poolt deklareeritud andmete alusel. Laovaru suuruse kindlakstegemise korral ei saa deklaratsiooni esitamise toiming olla kaebajale arvestataval määral koormav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Priva Shipping Company OÜ kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada tema tühistamiskaebus. Kohtukulud palutakse jätta vastustaja kanda. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusnorme. Väited on järgmised: 1)
lg 1 kohaselt on käitleja isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusena muutub põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks. Selle sätte tõlgendamisel on kohtud tõlgendanud kassaatori kui ekspedeerija funktsiooni ja rolli õigussuhtes kauba omanikuga vääralt. Kassaator tegutses ekspedeerijana käitleja arvel ja tema esindajana. Suhkur tehti kättesaadavaks käitleja käsutusaktiga ja akti täitis kassaator kui esindaja. Kui käsutusakti poleks antud, poleks suhkur muutunud kättesaadavaks. Kassaator on ekspedeerija ja ei ole käitleja
Kauba ekspedeerimine tähendab kauba tegeliku omaniku asemel ja tema vajadustele vastavalt kauba toimetamist ühest geograafilisest punktist teise ning vajadusel ladustamist. Kaup toimetatakse mere-, õhu- või maismaatranspordiga (auto- ja raudteeveod). Ekspedeerimisega seotud lisateenused on tollivormistus ja maakleri teenused, terminaaliteenused ning lisaväärtust tootvad teenused ladudes (näiteks pakendamine). Ekspedeerimisteenuse osutaja ei pruugi omada kaupade transportimiseks ja ladustamiseks vajalikke varasid ning ise tegeleda kaupade transportimise ja ladustamisega, vaid ta võib need teenused osta teistelt. Seega on tegemist teenuse osutamisega ühe isiku poolt teisele isikule vastavalt viimase korraldusele.
Selles sättes nimetatud tegevuste puhul on oluline, et neid toiminguid teostav isik peab teenima üleliigse laovaru eest tulu. Käitlejal on õigus tegutseda käitlemisel teiste isikute kaudu, kui tal endal puuduvad vastavad võimalused ja vahendid. See ei muuda käitlejale teenust osutanud isikut käitlejaks. Kontrollimisel ei ole Maksu- ja Tolliamet tuvastanud, et kassaator oleks suhkrut tootnud, esmaselt töödelnud, valmistanud ning vedanud, müünud ja muul viisil teisele käitlejale kättesaadavaks teinud viisil, mis tooks kaasa deklaratsiooni esitamise kohustuse. Ei ole tuvastatud, et kassaator teenis üleliigselt laovarult mingit tulu. Kohtud ei ole sisuliselt vastanud kassaatori argumendile ekspedeerija kui esindaja staatusest, ega põhjendanud, miks tuleks ekspedeerijat käsitleda teisiti. Ringkonnakohus küll leidis, et kassaatori seisukohad esindajaks olemise kohta ja viide TsÜS § 117 lg-le 1 on asjakohatu ja ebaõige, kuid esitatud põhjendus jääb arusaamatuks. Pooled ei ole vaielnud selle üle, kas kassaator esines antud õigussuhtes esindajana või mitte. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kassaator ei ole esitanud tõendeid tsiviilõigusliku suhte olemuse kohta. Vastustaja kontrollaktiga on kindlaks tehtud ja puudub vaidlus selles, et kassaator ladustas temale mittekuuluvat kaupa; 2) kassaator esitas Maksu- ja Tolliametile nõutud informatsiooni. Kassaator ei ole aga deklaratsiooni esitamiseks kohustatud subjekt. Riik saab andmete õigsust kontrollida teostades ristkontrolli, nõudes teavet ja selgitusi Maksukorralduse seaduse alusel. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et deklaratsiooni esitamine ei saa olla koormav. Deklaratsiooni esitamine tekitab kassaatorile põhimõttelist laadi riske ja ebakindlust, sest ta ei tea, kas kõik isikud, kelle ülesandel ta on kaupa ekspedeerinud, on esitanud nõutava deklaratsiooni ja kas nad on käitlejad või mitte. Võib ilmneda, et õiguslikult on tegemist jällegi kellegi esindajaga, vedajaga vms; 3)
kohaselt on üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus käitlejal ja § 8 lg 1 kohaselt peab käitleja esitama Põllumajandusministeeriumile deklaratsiooni üleliigse laovaru määramiseks. Ebaõige oleks arvata, et käitleja tähendus on nendes sätetes erinev. Seega ei saa samal kaubal olla mitut käitlejat, sest tegemist on õigussubjektile rahalisi kohustusi paneva õigustloova aktiga ja seda tuleb tõlgendada muuhulgas vastavalt selle akti terviklikule eesmärgile. Pole välistatud, et mingi kauba suhtes võidakse deklaratsiooni esitanud ekspedeerija lugeda üleliigse laovaru tasu maksmiseks kohustatuks, sest teisi isikuid pole teada. Uute asjaolude ilmnemisel saab vastustaja pöörata seaduse alusel tasunõude kõikide deklaratsiooni esitanud isikute vastu. Kui tegelik käitleja jääb tuvastamata, lasub automaatselt vastutus ekspedeerijal, kes on tunnistanud ennast käitlejaks deklaratsiooni esitamisega. Seadus ei reguleeri selgelt probleemi, kellelt nõuda tasu, kui kaubal on mitu käitlejat. PS § 12 on kohaldatavad ainult juhul, kui on olemas ja tuvastatud teine käitleja, kes on deklaratsiooni esitanud. Samas on selgusetu, millise käitleja vastu pööratakse nõue. On võimalik, et ekspedeerija vastutab kas solidaarselt omanikuga või ka üksi. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline. Otsuses selgitatakse, et deklaratsiooni esitamine ei too kaasa tasu maksmise kohustust, kuid samas leitakse, et tasu määramine kassaatorile ei ole tegelikult välistatud. 7. Maksu- ja Tolliameti vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus jõusse. Vastuses leitakse järgmist: 1) Priva Shipping Company OÜ on
Käitleja mõiste sisustamisel tuleb lisaks seadusesättele süüvida ka seaduse eesmärki ja selle rakendamise erisustesse. Deklaratsiooni peavad esitama kõik isikud, kelle valduses on 1. mai 2004. a seisuga põllumajandustoodet üle
Isikute puhul, kes ei tegele ettevõtlusega ehk § 5 lg 1 nimetatud tegevusega püsivalt, võib sellest kogusest suurema koguse omamise eesmärgiks lugeda spekulatiivse kasu saamist, kuni ta ei tõenda vastupidist ning seepärast on vajalik deklaratsiooni esitamine. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seetõttu on põllumajandusministri
lg-s 1 sätestatud toiminguid, mistõttu ta on käitleja ja peab esitama deklaratsiooni; 2) deklaratsiooni esitamine ei too endaga automaatselt kaasa üleliigse laovaru tasu maksmise kohustust. Selle tasu määramisel arvestatakse põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise (ühetaolise maksustamise) põhimõtet ja välditakse topeltmaksustamist käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel
Üleliigse laovaru eest tasu määramisel arvestatakse ka Euroopa Liidu üleliigset laovaru käsitlevate määruste eesmärki, milleks on tasu määramine üksnes sellele isikule, kes saaks põllumajandustoote üleliigse laovaru tekitamisega võrreldes teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtetega ebaproportsionaalselt tulu või tunnetatava turueelise. Selliseks isikuks on üldjuhul laovaru omanik; 3)
lg-st 1 ei tulene, et käitlejaks saab olla vaid üks isik või põllumajandustoote omanik. Oluline ei ole ka omaniku ja muu käitleja vaheline tsiviilõiguslike suhete laad. Kuna Eesti valis laovarude kindlakstegemiseks meetodi, mis nõuab deklaratsiooni esitamist kõigilt käitlejatelt, siis on deklareerimiskohustuslike isikute ringi määratlemisel olulise tähendusega isiku laovarudega faktilise kokkupuute tihedus. Ekspedeerijad omavad ladustajate ja vedajatena korrektset ning objektiivset informatsiooni riigis ladustatavatest varudest, siis on ülimalt oluline saada neilt vastavat teavet. Ekspedeerija poolt esitatava deklaratsiooniga saab olemasolevate laovarude ja nende tegelike omanike kohta kõige objektiivsemat informatsiooni isegi juhul, kui tegelik omanik jätab pahatahtluses või mingil muul põhjusel deklaratsiooni õigel ajal esitamata. Seetõttu ei ole õige kassaatori väide, et tema suhtes ei ole välistatud risk, et mingi kauba suhtes võidakse deklaratsiooni esitanud ekspedeerija lugeda üleliigse laovaru tasu maksmiseks kohustatuks, kuna teisi isikuid ei ole teada; 4) ökonoomsuse printsiibist lähtudes ei ole otstarbekas käitlejalt informatsiooni saamiseks kasutada teisi Maksukorralduse seaduses sätestatud abinõusid, mida üldjuhul kasutatakse maksumenetluses (kolmandalt isikult informatsiooni nõudmine jms), kui sama informatsioon on võimalik saada isikult kätte hoopis kiiremini ja täiendavaid kulusid tegemata. Maksuhalduri õiguspärane haldusakt ei muutunud õigusvastaseks üksnes seetõttu, et kassaatori poolt deklaratsioonis esitatav informatsioon on maksuhaldurile käesolevaks ajaks teatavaks saanud või selle saamiseks oleks võinud kasutada muid meetodeid. See asjaolu ei vabasta kassaatorit kui käitlejat seaduses sätestatud deklaratsiooni esitamise kohustusest; 5) deklaratsiooni esitamise nõue ei riku kassaatori õigusi ega piira tema vabadusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas Priva Shipping Company OÜ on
lg 1 mõttes käitleja ja kas ta peab esitama sama seaduse § 8 lg-s 1 nimetatud deklaratsiooni tema valduses olnud suhkru laovaru kohta. 9. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et Priva Shipping Company OÜ on nimetatud seaduse mõttes käitleja ja peab esitama ka deklaratsiooni. Priva Shipping Company OÜ on seisukohal, et ta ei ole käitleja, ta ekspedeeris ja ladustas temale mittekuuluvat kaupa, ta tegutses suhkru omanike esindajana ja tegutses esindatava nimel. Talle ei tekkinud sellest iseseisvaid õigusi ega kohustusi, mis võimaldaks pidada teda käitlejaks. Käitleja mõiste sisustamisel on kohtud eksinud tsiviilõiguse põhimõtete vastu.
lg-s 1 nimetatud tegevuste puhul on oluline, et neid toiminguid teostav isik peab teenima üleliigselt laovarult tulu, kuid tema ei ole sellest tulu teeninud. Ta juba andis maksuhaldurile viimase poolt nõutud informatsiooni. Ta ei ole deklaratsiooni esitamiseks kohustatud subjekt ja deklaratsiooni esitamine on talle koormav. Riik saab suhkru laovarude kohta andmeid koguda ka ristkontrolli teostades, nõudes selgitusi ja teavet Maksukorralduse seaduse alusel. 10.
lg 1 kohaselt on käitleja selle seaduse tähenduses isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub põllumajandustoode teisele käitlejale kättesaadavaks. Sama seaduse § 8 lg 1 kohaselt peab käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramiseks esitama Põllumajandusministeeriumile deklaratsiooni, mis sisaldab andmeid tema valduses oleva põllumajandustoote tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta.
järgi "omanikku"), lähtudes Euroopa Kohtu esitatud tõlgendusest. 13. Eeltoodu põhjal leiab halduskolleegium, et
lg 1 mõistes on "käitleja" isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Sellist tõlgendust toetab
lg 2, kus loetletakse kriteeriumid, mida arvestatakse üleliigse laovaru tuvastamisel, ja ka § 12, mille kohaselt peab käitleja enda valduses oleva suhkru üleliigse laovaru turult kõrvaldama. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. Ka
lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust. Põllumajandusministri
lgs 1 sätestatud käitleja tunnustele ja talle ei laiene § 8 lg-s 1 sätestatud deklareerimiskohustus. 15. Halduskolleegium möönab, et omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse viia suhkur turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Samas on pandud haldusorganitele kohustus omanike poolt deklareeritavaid andmeid kontrollides tuvastada, kas esitatud suhkru varud vastavad ka tegelikkusele. Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda vastavat teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid
-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Halduskolleegiumi arvates tuleb haldusorganil kasutada vajaliku teabe kogumiseks teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Halduskolleegium leidis haldusasjas nr 3-3-1-33-06, et kuivõrd üleliigne laovaru tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis laekub riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks ja millel puudub vastutasu maksumaksja jaoks, on see tasu vaadeldav riikliku maksuna vastavalt Maksukorralduse seaduse §-s 2 toodud maksu mõistele. Sellest tulenevalt võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on Priva Shipping Company OÜ Maksu- ja Tolliametile vajaliku informatsiooni juba esitanud ja viimane kinnitab seda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.