Obsah (14)

§ 89§ 150§ 92§ 102§ 101§ 93§ 147§ 11§ 45§ 64§ 59§ 79§ 151§ 73

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 89

) ning maksuhaldur pidi maksuotsuses lähtuma maksukohustuslase esitatud deklaratsioonidest. Seega ei saa kohtumenetluses täiendavate tõendite esitamine enam muuta kaebuse esitaja poolt käibedeklaratsioonides esitatud andmeid. Maksuhaldur on õigustatult võtnud pubi Poseidon käibe arvestamise aluseks perioodil veebruar - aprill 2004 kassaprogrammi "Buum" andmed ning perioodidel detsember 2003 - jaanuar 2004 ning mai 2004 raamatupidaja poolt esitatud käibeandmed. Maksuhaldur võttis maksumenetluse käigus seletused AS Boschwechter endistelt ja praegustelt töötajatelt ning asus seisukohale, et neile on AS Boschwechter poolt tehtud väljamakseid, millelt ei ole arvestatud ega kinnipeetud tulumaksu. Maksustamise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, kas AS Boschwechter juhatuse liikmel oli töötajatega kokkulepe kassast raha töötasuna väljamaksmise osas või mitte. MTA Põhja maksukeskuse

1. juuli
2. a läbiotsimise määrusel nr 12-6/351-2 ning 17.11.2004 läbiotsimise määrusel nr 12-6/351-12 on kohtunike resolutsioonid läbiotsimise lubamiseks. Tallinna Linnakohus ei ole tuvastanud väärteomenetluse raames teostatud läbiotsimise õigusvastasust.
3. AS Boschwechter palus apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu
4. oktoobri
5. a otsus. Apellant leidis, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud menetlusnormi. Apellant põhjendas seda seisukohta järgmiselt.
6. Vaidlusalune revisjon ning maksu määramine on toimunud vaid ühe majandusüksuse müügikäibe osas. Revisjoni ei ole võimalik läbi viia äriühingu ühe majandusüksuse osas, sest äriühingu kõikide majandusüksuste käibed kuuluvad deklareerimisele ühiselt. Revisjoni osaaktis on märgitud, et maksuhaldur kogus revisjoni käigus andmeid, mis võimaldavad osalise revisjoni läbiviimist ning selles osas revisjoni lõpetamist ning ülejäänud osas viib maksukeskus revisjoni läbi pärast nõutud dokumentide esitamist. Revisjoni osaaktist tuleneb, et tegemist on osalise kontrolliga, mis pole lõplik. Revisjoni käigus ei ole võimalik teha osalist maksuotsust. Kui maksuotsus jõustub, siis ei ole võimalik määratud maksusummat hiljem muuta.
7. Vaidemenetluses esitatud sisendkäibemaksu mahaarvamist tõendavate dokumentide mittearvestamisega ja kohtu poolt nende vastuvõtmisest keeldumisega on oluliselt rikutud apellandi õigusi. Apellant esitas vaidementluses ja kohtumenetluses ostukäivet puudutavaid tõendeid, kuid need jäeti asja juurde võtmata. Seega ei ole välja selgitatud kõiki maksustamise jaoks tähtsust omavaid asjaolusid. Selline oluline menetlusnormi rikkumine, mis mõjutas asjas otsuse tegemist, on piisavaks aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Kuna maksumenetluses ei olnud kõik olulised asjaolud välja selgitatud, oli võimalik neid tulenevalt

§ 150

lg-st 1 välja selgitada ka kohtumenetluse käigus.

§ 150

lg 2 kohaselt võib § 101 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada maksukohustuse vähendamiseks üksnes siis, kui maksuotsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise taotlus on esitatud maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, või kui möödunud tähtaeg on ennistatud. AS Boschwechter on maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul tõendanud, et maks on määratud valesti. Vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud uute tõendite mittearvestamisega on rikutud uurimispõhimõtet. 3. Ebaõige on kohtu

§ 92

lg-st 4 tuletatud järeldus, et kuna kaebaja ei taotlenud maksumenetluse esemeks olevate käibedeklaratsioonide muutmist, pidi maksuhaldur maksuotsuses maksusumma määramisel lähtuma maksukohustuslase poolt esitatud deklaratsioonidest. AS Boschwechter taotles maksuhaldurilt dokumentide esitamise tähtaja pikendamist, kuid taotlust ei rahuldatud.

1. Käibemaksusumma arvutamisel ei ole lähtutud kuni
2. aprillini 2004 kehtinud käibemaksuseaduse § 20 lg-st 1 ja sama seaduse
3. mail 2004 jõustunud § 29 lg-st
4. Käibemaks on määratud realiseerimiskäibelt, mis ei tulene seadusest. Arvestamata on sisendkäibemaks. Paljasõnaline ja oletuslik on väide käibe suuruse kohta perioodil juuni kuni november 2003 füüsilistele isikutele väljamaksete tegemiseks pidi olema tulu, mis oli raamatupidamises arvesse võtmata. Isegi juhul, kui füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed oleksid leidnud tõendamist, ei ole alust väiteks, et väljamakseid on tehtud varjatud käibe arvelt.
5. Läbiotsimine kaebaja tegevuskohas oli ebaseaduslik ning seetõttu on õigusvastane ka saadud teabe ja tõendite kasutamine maksumenetluses. T. Viira poolt arvutiprogrammi "Buum" kantud andmed ei vasta tegelikkusele. Ebaõige on kohtu järeldus, et kuna läbiotsimisele loa andnud kohtunikud ja Tallinna Linnakohus ei ole tuvastanud väärteomenetluse raames teostatud läbiotsimise õigusvastasust, siis tuleb järeldada, et läbiotsimine oli õiguspärane ning maksuhaldur sai maksumenetluses tugineda läbiotsimise käigus saadud teabele ja tõenditele. Tallinna Linnakohus ei kontrollinud läbiotsimise seaduslikkust sisuliselt, vaid tõdes, et läbiotsimine oli kohtu poolt lubatud.
6. Kassast omavolilist raha võtmist ei saa lugeda palga saamiseks, see ei ole kooskõlas palga mõistega. Samuti pole tegemist muu väljamaksega, millelt kuuluksid tasumisele maksud.
7. MTA Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja selgitas järgmist. AS Boschwechter on oma tegevusega takistanud deklareeritud andmete õigsuse täieulatuslikku kontrolli. Maksuhaldur on püüdnud algusest peale viia läbi täiemahulist revisjoni. Asjaolu, et maksukohustuslane ei täida kaasaaitamiskohustust ja takistab seeläbi maksuhalduri tegevust, ei saa olla aluseks revisjoni lõpetamata jätmisele ja maksukohustusest vabanemisele. Ühestki seadusesättest ega printsiibist ei tulene takistusi ühe revisjoni raames mitme revisjoniakti ja ka mitme maksuotsuse tegemiseks, kui need ei ole sama maksuobjekti kohta. Maksuhalduril puudus alus ja kohustus kontrollida, kas AS Boschwechter sisendkäibemaks võis olla deklareeritust suurem. Apellatsioonkaebuses toodud seisukoht, et tõendamata on maksuhalduri väide, mille kohaselt füüsilistele isikutele väljamaksete tegemiseks pidi olema tulu, mis oli raamatupidamises arvesse võtmata, on esmakordselt esitatud apellatsiooniastmes ning tuleb seega jätta tähelepanuta. AS Boschwechter on
8. juuni
9. a eriarvamuses, nii vaides kui ka kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et maksustamisperioodide detsember 2003 kuni mai 2004 kohta maksuhaldurile esitatud deklaratsioonides on kajastamata pubi Poseidon käive. Seega puudub vaidlus selles, et AS Boschwechter on käivet varjanud.
10. Tallinna Ringkonnakohus jättis
11. märtsi
12. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuotsuses esitati järgmised põhjendused.
13. Kaebaja väide, et maksuhaldur on otsusega määranud kindlaks üksnes ühe majandusüksuse käibemaksukohustuse, ei vasta tõele. Maksuotsuse lisa 2, millest nähtub kaebaja käibedeklaratsioonide ridade muutmine revideeritava perioodi osas, annab aluse seisukohaks, et maksuhaldur on maksu määramisel arvesse võtnud kogu äriühingu käibe. Revisjoni tulemusena võibki selguda käibe varjamine mõne majandusüksuse osas. Maksuhaldur on liitnud kokku äriühingu deklareeritud käibe ja tuvastatud varjatud käibe ning arvanud sellest maha kaebaja poolt deklareeritud sisendkäibemaksu. Eeltoodu on kooskõlas nii varem kehtinud KMS § 20 lg-ga 1 kui ka alates
14. maist 2004 kehtiva KMS § 29 lg-ga
16. Pärast maksuotsuse osas vaidluse lõppemist ei ole enam seaduslikku alust taotleda uute sisendkäibemaksu mahaarvamist puudutavate tõendite esitamisega maksuotsuse muutmist. Kaebaja leiab, et seetõttu oleks vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud tõendid pidanud arvesse võtma ja nende arvestamata jätmine toob kaasa maksuotsuse ja ka kohtuotsuse tühistamise. Kuid kaebaja peaks maksuotsuse tühistamiseks tõendama maksuhalduri poolt uurimisprintsiibi rikkumise käesoleval juhul asjaolu, et maksuhalduril oli võimalik maksusumma vähendamist tingivad asjaolud välja selgitada. Kaebaja seda teinud ei ole. Revisjoni käigus on kaebajale korduvalt tehtud korraldusi sisendkäibemaksu arvestamise aluseks olevate dokumentide esitamiseks (korraldused
17. juulist 2004 ja
18. augustist 2004, sunniraha tasumise korraldus
19. oktoobrist 2004, sunniraha määramise otsus
20. novembrist 2004, sunniraha hoiatus
21. veebruarist 2005, otsus korralduse täitmise tähtaja pikendamiseks
22. märtsist 2005). Sellega täitis maksuhaldur piisaval määral uurimispõhimõttest tulenevad kohustused. Kaasaaitamiskohustusest tulenevalt oleks kaebaja pidanud nõutud dokumendid esitama. T. Viira on seletustes maksuhaldurile (I köite lk 146) selgitanud, et kõik dokumendid korjas kord nädalas kokku raamatupidaja, kes andis need üle juhatuse liikmele. T. Viira seletust dokumentide kohta kinnitab raamatupidaja (I köite lk 117). Arvestades kaebaja poolt antud seletuste vastuolulisust, samuti T. Viira ja raamatupidaja seletusi, on tõenäoline, et kaebaja jättis tahtlikult sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust tõendavad dokumendid maksumenetluses esitamata, lootes sellega takistada maksumenetluse läbiviimist, sest sisendkäibemaksu tõendid viitavad tegelikule realiseerimiskäibele. Tulenevalt

§ 92

lg-st 4 ei ole maksuhaldur maksusumma määramisel kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks maksukohustuslase poolt deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma maksukohustuslase tahteavalduseta. Lisaks sätestab

§ 102

lg 1 p 2, et maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Maksukohustuslane peab esitama maksukohustust vähendavad tõendid maksumenetluse ajal enne maksuotsuse koostamist. Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Kaebaja jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult. Tõendamist ei leidnud väited objektiivsetest takistustest dokumentide esitamisel. Hilinenult esitatud tõendid pole asjakohased.

1. T. Viira selgitused varjatud käibe suuruse kohta on kooskõlas raamatupidajalt saadud andmetega, samuti teiste äriühingu töötajate poolt Sadama pubi Poseidon käibele antud hinnanguga. Raamatupidaja seletuses (I köite lk 117) on kirjeldatud, milliste ja kellelt saadud andmete põhjal ta arvutas kaebaja töötajatele palkasid ja kuidas toimus päevakäibe arvutamine. Seepärast ei näe ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga põhjust kahelda käibe suuruse kohta maksuhalduri poolt kogutud tõendite usaldusväärsuses. Kaebaja ei ole esitanud andmeid tegeliku käibe kindlakstegemiseks. Maksuotsuses kajastatu ümberlükkamiseks oleks kaebaja pidanud esitama veenvaid tõendeid, mitte ebamääraseid kahtlusi.
2. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja seisukoha, et perioodi juuni - november 2003 käive on alusetult kindlaks tehtud töötajatele makstud väljamaksete põhjal. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et selles osas on tegemist uue nõudega, mida apellatsioonimenetluses ei saa esitada. Tegemist on uue väitega juba esitatud nõuete piires ning sellise väite esitamine on lubatav ka apellatsioonimenetluses. Käibe varjamine ka nimetatud perioodil on samal ajal pubis töötanud isikute selgituste kohaselt ilmne. Maksuotsuses käibemaksu arvutamise aluseks võetud käibesummad on mitu korda väiksemad, kui hinnanguliselt pakkusid samal ajal kaebaja juures töötanud isikud.
3. Kinnipidamisele kuuluva tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete osas leiab kaebaja, et T. Viira puhul ei ole alust pidada tema töötasu suuremaks, kui tehti kindlaks töövaidluskomisjoni poolt ning ettekandjate poolt kassast omavoliliselt raha võtmist ei saa lugeda tööandja poolt tehtud väljamakseks, millelt tuleb tasuda maksud. Ringkonnakohus leiab, et T. Viira puhul ei ole oluline töövaidluskomisjoni poolt kindlaks tehtud täiendavale hüvitamisele kuuluv summa, vaid tegelikult tehtud väljamaksed. Nimetatud väljamaksete tõenduseks on ka kassa väljamineku orderid, millele töötajad andsid allkirja ja mis jäeti kassasse. Maksumenetluses selgitusi andnud töötajad kinnitasid, et palka maksti kassast, arvestades, mida oli lubatud välja maksta, ning palga saamise kohta anti kassa väljamineku orderile allkiri. Raamatupidaja on seletuses kinnitanud, et juhised palga arvestamiseks sai ta juhatuse liikmelt. T. Viira on seletuses märkinud, et kassa väljamineku orderid anti raamatupidajale, kes seletas, et andis kõik dokumendid edasi juhatuse liikmele. Seega oli taoline palga maksmine äriühingu juhtkonna poolt korraldatud ja tegemist on äriühingu poolt tehtud väljamaksetega.
4. Õige on kaebaja seisukoht, et töötajate poolt omavoliliselt ja juhtkonna teadmata kassast võetud raha ei saa pidada äriühingu poolt tehtud väljamakseteks. Maksuhalduri poolt kindlaks tehtud väljamakseid ei saa aga lugeda töötajate poolt kassast omavoliliselt võetud rahaks. Ettekandjate seletuste kohaselt võtsid nad ise kassast juhtkonnaga kokku lepitud palga välja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. Kassatsioonkaebuses taotleb AS Boschwechter, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teeks asjas uue otsuse, millega rahuldatakse kaebus ja tühistatakse Maksuja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse maksuotsus. Kassatsioonkaebuses on esitatud järgmised seisukohad: 1) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et vaide- ja kohtumenetluses esitatud tõendid polnud asjakohased. Vaidemenetluses ei arvestanud maksuhaldur esitatud tõenditega põhjusel, et uusi andmeid pole jõutud kontrollida. Tallinna Halduskohtule esitatud tõendid (ostukäivet puudutavad dokumendid) tagastati põhjusel, et kohtumenetluses pole võimalik muuta käibedeklaratsioonides esitatud sisendkäibemaksu andmeid. Ringkonnakohus asus aga seisukohale, et dokumente ei esitatud maksuhalduri nõudmisel tahtlikult ja seepärast ei saa uusi tõendeid esitada vaide- ja kohtumenetluses, sest need uued tõendid pole asjakohased. Kassaator on seisukohal, et vaide ja halduskohtule kaebuse esitamine on käsitatav maksukohustuslase taotlusena

§ 101

lg 1 p 1 ja lg 2 mõttes, mis on maksuotsuse muutmise aluseks; 2) ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 102lg 1 p 2.

Kassaator leiab, et see säte reguleerib maksuotsuse muutmist pärast maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Järelikult ei kuulu

§ 102lg 1 p 2 selles asjas kohaldamisele.

Õige on kohaldada

§ 101

lgt 2; 3) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht revisjoni läbiviimise ulatuse osas. Kaebuse esitaja maksuarvestust ja maksude tasumist ei kontrollitud tervikuna, vaid ainult ühe majandusüksuse osas. Ringkonnakohtu põhjendus selle väite ümberlükkamisel on eksitav ja pole asjakohane. Revisjoni ei ole võimalik läbi viia vaid ühe majandusüksuse osas. Maksukohustuslane on mitte majandusüksus, vaid äriühing; 4) kassaator on seisukohal, et osaakti alusel tehtud maksuotsus on käsitatav tingimusliku haldusaktina. Vaideotsuses on märgitud: "Juhul, kui Boschwechter esitab kõik nõutavad raamatupidamise dokumendid, siis on võimalik võtta seisukoht sisendkäibemaksu osas maksuotsuse teises osaotsuses." Teise osaotsuse osas on aga menetlus lõpetatud.

§ 93

lg-st 1 tuleneb, et tingimuslikku maksuotsust ei ole lubatud revisjoni puhul teha, kuna revisjonist tulenev maksuotsus on lõplik; 5) ringkonnakohus on alusetult jätnud hindamata läbiotsimise kooskõla põhiseaduse §-ga 33; 6) kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega käibe suuruse tõendamise ja töötajatele tehtud väljamaksetelt maksusumma määramise kohta. 8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et

§ 102

lg 1 p 2 ja § 101 lg 2 ei sisalda sõnaselget piirangut, mis välistaks

§ 102lg 1 ple 2 tuginemise kohtumenetluses.

Vaidemenetluses esitatud sisendkäibemaksu puudutavad dokumendid ei tõendanud sisendkäibemaksu isegi selles ulatuses, millest lähtus maksuhaldur. Kassaator esitas kogu sisendkäibemaksu puudutavad algdokumendid esmakordselt alles Tallinna Halduskohtu istungil. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Halduskolleegiumi arvates on selles asjas määrava tähtsusega, kas kaebajal oli õigus vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitada uusi tõendeid sellest hoolimata, et enne maksuotsuse tegemist tõendeid ei esitatud, kuigi neid korduvalt nõuti. Kui kaebaja võis esitada uusi tõendeid, siis tuleb vastupidist seisukohta põhjendavad Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tühistada ning võimaldada kaebajal vaidlusalused tõendid esitada. Uute tõendite esitamine ei pruugi küll kaebajat sihile viia, kuid ka selline võimalus ei õigusta asjakohaste tõendite vastuvõtmisest keeldumist. Ringkonnakohus leidis, et need vaidlusalused tõendid pole asjakohased üksnes põhjusel, et tõendid esitati hilinenult, pärast revisjoni ja maksuotsuse tegemist.
2. Uute tõendite esitamise taotlus pärast maksuotsuse tegemist, s.o vaide- ja kohtumenetluses, on sihitud maksuotsuse muutmisele ja võib viia ka revisjonimenetluse uuendamisele. Seepärast uurib kolleegium ka seda, millistel tingimustel saab koormavat haldusakti vaide- ja kohtumenetluses muuta vaide esitaja ja kaebaja kasuks ning kas on võimalik revisjonimenetluse uuendamine. 11.

§ 147

lg 5 alusel võib vaiet läbivaatav haldusorgan vajaduse korral nõuda vaide esitajalt täiendavate tõendite esitamist. Järelikult on põhimõtteliselt võimalik esitada uusi tõendeid ka alles vaidemenetluses. Kolleegium on seisukohal, et uusi tõendeid saab vaidemenetluses esitada nii haldusorgani nõudmisel kui ka omal initsiatiivil. Asjakohaste tõendite vastuvõtmisest ei saa haldusorgan keelduda. Selline järeldus tuleneb uurimispõhimõttest (vt

§ 11ja HMS § 6).

12. Lisaks

14. peatükile "Vaidemenetlus" reguleerivad maksuotsuse muutmist

§-d 101 ja 102.

§ 101lg 1 p 1 alusel võib maksuotsust muuta ka maksukohustuslase taotlusel.

Sellise taotlusena tuleb vaadata ka vaiet. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib maksukohustuse vähendamiseks maksuotsust muuta üksnes siis, kui vastav taotlus on esitatud maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul või kui möödunud tähtaeg on ennistatud. Selles asjas puudub vaidlus selle üle, et vaie ja kaebus on esitatud tähtaegselt.

§ 102

lg 1 p 2 sätestab, et maksukohustuse vähendamiseks maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu siis, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud uus asjaolu või tõend võib ilmneda nii enne kui pärast vaidemenetlust. Järelikult on uusi tõendeid võimalik esitada ka pärast vaidemenetlust kohtumenetluses. Piiravat tingimust uue asjaolu või tõendi arvestamisel maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul käsitab kolleegium kui kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärge. 13. Ringkonnakohus leidis, tuginedes seejuures

§ 92

lg-le 4, et kaebaja jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult, mistõttu kuulub kohaldamisele

§ 102lg 1 p 2.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Ka maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirjas (Riigikogu 9. koosseisu menetletud eelnõu 886 SE) on märgitud: "Maksuotsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada asjaoludega, mis põhjustasid asjaolu või tõendi ilmnemise. Maksukohustust vähendavalt saab maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud maksukohustuslase poolt põhjustatud tahtlusest või hooletusest. Näiteks maksukohustuslane on teadlik teatud kulude mahaarvamise võimalusest, kuid ei esita maksuhaldurile andmeid. Kuna maksukohustuslane ei täida õigeaegselt talle seadusega pandud kaasaaitamiskohustust, jäävad maksu vähendavad asjaolud arvesse võtmata ning maksuotsust seetõttu hiljem muuta ei saa." 14.

§ 45

alusel tuleb maksumenetluses kohaldada haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui maksukorralduse seaduses, maksuseadustes või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. 15. HMS § 68 lg 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. HMS § 44 lg 1 p 2 alusel toimub menetluse uuendamine asjas ilmnenud uute oluliste tõendite tõttu siis, kui need tõendid ei olnud isikule menetluse ajal teada. Seega on HMS §-des 68 lg 1 ja 44 lg 1 p 2 sätestatud põhimõte sarnane

§ 102lg 1 p-ga 2, mis kinnitab ringkonnakohtu tõlgenduse õigsust.

16. Tulenevalt

§ 64

lg 1 p-st 6 on maksukohustuslasel õigus keelduda

§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Kuigi

§ 59

lg 2 p 1 seob sama seaduse §-d 60-63 üksikjuhtumi kontrolliga, mitte revisjoniga, on kolleegium veendunud, et silmas peetakse nii üksikjuhtumi kontrolli kui ka revisjoni. Selline järeldus tuleneb

§ 79

lg-st 2, § 60 "Teabe nõudmine maksukohustuslaselt" sisust ja erinevuse puudumisest

§ 64lg 1 p 6 mõttes üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni vahel.

Kaebaja ei ole avaldanud, et ta on tõendite esitamisest keeldunud

§ 64

lg 1 p 6 alusel.

§ 64

lg-st 3 tuleneb, et vaid sama paragrahvi lõige 1 punkti 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigusest tuleb isikut, kellelt teavet nõutakse, teavitada. Järelikult ei pidanud kohtud uurima, kas kaebajal oli õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest

§ 64alusel.

17.

§ 151

lg-st 2 nähtub, et maksukohustuslane võib vaidemenetluse igas staadiumis pöörduda asja lahendamiseks kohtusse või pöörduda kohtusse vaiet esitamata. Järelikult on menetlusosalisel võimalik vabalt valida, kas ta esitab vaide või pöördub kaebusega halduskohtu poole. Sellises olukorras ei näe kolleegium vajadust piirata haldusmenetluses ja vaidemenetluses kehtivate asjakohaste põhimõtete kehtivust ja jätta need põhimõtted kohaldamata halduskohtumenetluses. 18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht uute tõendite esitamise võimaluse kohta vaidemenetluses ja kohtumenetluses on õige. Asjas on õigesti kohaldatud

§ 102lg 1 p 2.

19. Kassaatori väide, et rikutud on revisjoni läbiviimise ulatuse nõuet, on ekslik ja ei aita kolleegiumi arvates kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsmisel. Kolleegium peab võimalikuks revisjoni ka vaid ühes majandusüksuses.

§ 73

lg 2 järgi võib revisjon olla piiritletud ka ainult konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega, järelikult ka ainult ühe majandusüksusega. Sellise revisjoni tulemusel tehtud maksuotsus ei ole HMS § 52 lg 1 p 1 mõttes osaotsus. Maksuotsusest ei nähtu, et see on tehtud enne asja lõplikku lahendamist, lahendades asja vaid osaliselt. Haldusorgani ja kohtu eksimused selles küsimuses pole lõppkokkuvõttes olulised. Ka asja osalise lahendamise korral pidi maksukohustuslane nõutud tõendid esitama ja nende tahtlik esitamata jätmine viib samadele tulemustele.

1. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et vaidlustatud maksuotsus on kõrvaltingimusega haldusakt, sest maksuotsusest ei nähtu kõrvaltingimusi.
2. Kassaatori väited seoses läbiotsimise ja tõendite hindamisega on kolleegiumi arvates põhjendamatud. Kolleegium ei pea vajalikuks neid küsimusi selles asjas selgitada, vaid nõustub kohtute esitatud põhjendustega.
3. Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsus haldusasjas nr 3-06-219 muutmata. Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks puudub alus. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann