Obsah (6)

§ 135§ 136§ 142§ 113§ 116§ 137

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat. 1. juulil 2002. a jõustunud

§ 135

lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Praegusel juhul tuleneb VÕSRS § 9 lg-st 2 teisiti, kuna selles on kindlaks määratud aegumistähtaja kulgemise esimene päev, milleks on

1. juuli
2. a. Tõlgendus, mille kohaselt on
3. juuli
4. a päevaks, millega määrati kindlaks tähtaja algus, ning aegumistähtaeg hakkab kulgema sellele järgnevast päevast ehk
5. juulist
6. a, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega.
7. juulil
8. a jõustunud

§ 136

lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on kindlaks määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Aegumistähtaeg hakkas kulgema

1. juulil
2. a. Seega saabus tähtpäev
3. juunil
4. a. Kuna hagi postitati
5. juulil
6. a, on see aegunud.
7. juulil
8. a jõustunud

§ 142

lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna hagi on aegunud, puudub vajadus tuvastada, kas hagejal on kostja vastu tõeline nõue, ning anda hinnang sellega seonduvatele poolte muudele väidetele.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Hageja ei nõustunud aegumise kohaldamisega ja leidis, et maakohus tõlgendas vääralt VÕSRS § 9 lg-t
2. Hageja palus jätta VÕSRS § 9 lg 2 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega, kui seadusandja mõte VÕSRS § 9 lg 2 sätestamisel kattub maakohtu seisukohaga.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. märtsi
6. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt määrab VÕSRS § 9 lg 2 kindlaks tähtaja arvestamise alguskuupäeva ega võimalda rääkida nimetatud kalendripäevast kui saabunud sündmuse päevast

§ 135lg 1 tähenduses.

Tegemist ei ole kalendripäeva või sündmuse saabumisega, millega on kindlaks määratud tähtaja algus, vaid seaduses otseselt kindlaks määratud varem kehtinud tähtaja muutmisega. VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest tulenevalt on selles sättes silmas peetud tähtaja kulgemise algust (millise võimaluse näeb ette ka

§ 135lg 1).

Apellatsioonkaebuses sisalduv teistsugune käsitlus tähtaja kulgemise kohta ei ole õige. Kuna VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt arvestatakse aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a, siis kooskõlas

§ 136

lg-ga 2 saabus kolmeaastase aegumistähtaja tähtpäev, s.o hagi esitamiseks ettenähtud viimane päev 30. juunil 2005. a.

§ 135lg 2 kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel.

Hagi esitamise (postitamise) ajaks oli seadusest tulenev tähtaeg möödunud. Seadusandja, soovides aegumistähtaegu ühtlustada, sidus VÕSRS § 9 lg-s 2 tähtaja kulgemise alguse neil juhtudel, kui varasem tähtaeg oli pikem, võlaõigusseaduse jõustumisega. Seadusandja on oma tahte nimetatud normis selgesti ja üheselt mõistetavalt väljendanud. Seetõttu ei ole nimetatud säte põhiseadusega vastuolus ning ei ole põhjust jätta see kohaldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja saata asja maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕSRS § 9 lg-t 2, kui luges hagi aegunuks.

§ 135

lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Seega hakkas VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema

1. juulil
2. a ning lõppes
3. juulil
4. a. Hagi ei ole aegunud, sest see esitati
5. juulil
6. a. Õige ei ole ringkonnakohtu käsitus, et VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest tulenevalt on selles sättes silmas peetud tähtaja kulgemise algust. See säte ei kehtesta erandit

§ 135lg-s 1 märgitud reeglist.

Juhul, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus VÕSRS § 9 lg-le 2 on õige, palub hageja jätta selle sätte kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega. Kui seadusandja tahe oli kehtestada VÕSRS § 9 lg-s 2 erand

§ 135

lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse üldreeglist, on see norm vastuolus põhiseaduse § 13 lg-s 2 sätestatud õiguskindluse põhimõtte osaks oleva õigusselguse põhimõttega, sest normi adressaatidel ei ole võimalik sellest normist sellist seadusandja tahet välja lugeda ega oma käitumist sellele vastavalt reguleerida.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samuti palus kostja mõista hagejalt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 4800 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Kuna kohtud jätsid hagi rahuldamata aegumise tõttu ega vaadanud asja sisuliselt läbi, tuleb asi TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas
4. juulil
5. a esitatud hagi
6. juulil
7. a toimunud kindlustusjuhtumi tõttu kindlustushüvitise saamiseks on aegunud.
8. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud

§ 113

lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Aegumistähtaja kulg algas

§ 116

esimese lause järgi päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kindlustuslepingust tuleneva nõude aegumist kindlustusseaduses eraldi ei sätestatud. Seega oleks enne

1. juulit
2. a kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga.
4. juulil
5. a jõustusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon ja võlaõigusseadus. Muu hulgas sätestati VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
6. juulit
7. a tekkinud aegumata nõuetele. VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Seega tuleneb VÕS § 475 lg-st 1, et hageja nõue aegub kolme aastaga, mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg.
8. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
9. juulit
10. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
11. juulist
12. a. Ringkonnakohus leidis õigesti, et VÕSRS § 9 lg-s 2 on sätestatud tähtaja kulgemise algus ning seadusandja on nimetatud normis oma tahet selgelt väljendanud.
13. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Viidatud sättest tuleneb, et reeglina ei hakka tähtaeg kulgema mitte tähtaja algust määrava sündmuse toimumise päeval ega kindlaksmääratud kalendripäeval, vaid sündmusele või kalendripäevale järgneval päeval. Erandina võib tähtaeg hakata kulgema ka muul ajal, kuid sellisel juhul peab tähtaja erinev algus tulenema seadusest või lepingust. VÕSRS § 9 lg-s 2 ongi selgelt sätestatud, et aegumistähtaega arvestatakse alates
14. juulist
15. a. Kolleegium leiab, et nii VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest kui ka seadusandja soovist siduda lühemate tähtaegade kulgemise algus tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue redaktsiooni ja võlaõigusseaduse jõustumise hetkega saab järeldada, et VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenebki eelnimetatud erand. Seega tuleb VÕSRS § 9 lg 2 järgi hakata kolmeaastast tähtaega arvestama
16. juulist
17. a, mitte aga sellele järgnevast päevast.
18. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et praegusel juhul oleks hagi aegunud. Lisaks hagi aegumise tähtaja kulgemise alguse kindlakstegemisele tuleb määrata kindlaks ka aeg, millal selle tähtaja kulgemine lõpeb.

§ 135

lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel.

§ 136

lg 2 kohaselt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Praegusel juhul oli tähtaja alguseks
3. juuli
4. a. Tähtaja möödumist täpsustatakse

§ 137

lg-s 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg reeglina vastaval päeval kell 24.

1. Erandina võib seadus ette näha, et tähtaeg ei möödu mitte tähtpäeval kl 24.00, vaid muul ajal. Kuna VÕSRS § 9 ei täpsusta tähtaja möödumist ega sätesta tähtaja möödumise kohta erandit, tuleb praegusel juhul hagi aegumise kolmeaastase tähtaja lõppemine määrata kindlaks üldreegli järgi. VÕSRS § 9 lg 2 järgi on tähtaja alguseks
2. juuli
3. a, seega on

§ 136lg-s 2 nimetatud vastavaks päevaks 1.

juuli

1. a. Kuna seadus ei sätesta teisiti, möödub
2. juulil
3. a alanud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg

§ 137lg 1 kohaselt 1.

juulil

1. a kl 24.
2. Kolleegiumi arvates ei ole põhiseadusega vastuolus seaduse säte, mis näeb ette, et üheaastane tähtaeg on kalendriaastast pikem.
3. Eeltoodud põhjendustel ei ole
4. juulil
5. a esitatud hagi aegunud ning asi tuleb saata maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Kuna asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks, tuleb ka poolte kohtukulud jagada asja sisulise lahendamise käigus.
6. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et käesoleva otsuse p-des 14 ja 15 toodud põhjendustel ei ole VÕSRS § 9 lg 2 vastuolus põhiseaduse § 13 lg-s 2 sätestatud õiguskindluse põhimõtte osaks oleva õigusselguse põhimõttega. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu