RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-58-07 1

) § 502 lg 1 ja 6 alusel viivistasu 480 krooni. Otsuses toodud asjaolude lühikirjelduse kohaselt oli auto pargitud südalinna tsoonis kesklinna tariifiga. Viivistasu otsuse alusena on otsuses märgitud tasutud parkimisaja ületamine. 3. T. Soodla esitas halduskohtusse kaebuse viivistasu otsusele. Kaebuse põhjenduste kohaselt parkis kaebaja tõepoolest südalinna tsoonis ekslikult kesklinna tariifiga, kuid nimetatud asjaolu ei saa olla viivistasu otsuse tegemise aluseks.

§ 502lg 1 punktides 1-4 on ammendavalt loetletud viivistasu määramise alused.

Ükski toodud alustest ei hõlma vale tariifiga parkimist. Vastutus analoogia alusel on lubamatu. Vale tariifiga parkimine ei tähenda, et kaebaja oleks ületanud tasutud parkimisaja.

1. Tallinna Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1795 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et kaebaja parkis oma sõidukit südalinna tsoonis, kus on Tallinna Linnavolikogu
4. jaanuari
5. a määrusega nr 9 kehtestatud maksumääraks 6 krooni iga kuni 15 minuti parkimise kohta. Viivistasu otsuse koostamise ajaks oli kaebaja tasunud 6 krooni, mis võimaldas tal 30 minuti asemel parkida 15 minutit. Seega ületas kaebuse esitaja tasutud parkimisaega ning viivistasu määramise aluseks on

§ 502lg 1 p 2.

Ka analoogses haldusasjas nr 3-05-121 on Tallinna Ringkonnakohus käsitanud vale tariifi alusel parkimist tasutud parkimisaja ületamisena.

1. T. Soodla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta, et Tallinna Linnavolikogu
2. jaanuari
3. a määrust nr 9 on vahepeal muudetud - nimelt jõustus
4. augustil 2006 määruse p 9.1.5, mille kohaselt tehakse viivistasu määramise otsus ka siis, kui mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaega on ületatud. Kui mobiilsideoperaatori kaudu vale tariifiga parkimistasu maksmine oleks juba vaidlustatud otsuse tegemise ajal olnud viivistasu määramise aluseks, ei oleks määrust olnud vaja muuta. Määruse muutmisel lisati sellesse ka p 9.6, mis näeb p-s 9.1.5 nimetatud juhul ette viivistasu määras 240 kr ööpäevas. Ka see muudatus näitab, et Tallinna Linnavolikogu mõistis õiguslikku tühimikku ja parandas selle. Ekslik on

§ 502

lg 1 p 2 tõlgendus, mille kohaselt mobiilsideoperaatori vahendusel vale tariifiga parkimisel on tegemist tasutud parkimisaja ületamisega. Väiksema tariifiga parkimistasu maksmisel ei ole ühelgi hetkel parkimise eest tasutud nõutaval määral. Mobiilsideoperaatori vahendusel parkimistasu maksmisel oleks tasutud parkimisaja ületamisega tegu üksnes juhul, kui isik saadaks küll sõnumi parkimise lõpetamise kohta, kuid pargiks tegelikult sõidukit edasi.

§ 502

lg 1 p 2 alusel viivistasu määramise näol on tegemist lubamatu vastutusega analoogia alusel. Viivistasu otsust ei ole kaebajale nõuetekohaselt kätte toimetatud. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja parkis 30 minutit ja tasus selle eest 6 krooni. Kuna parkimistasu ei ole esimese 15 minuti parkimise eest, oleks kaebaja pidanud parkimistasu maksma üksnes 21 minuti eest. Kaebaja maksis parkimistasu 7,20 krooni, mitte 6 krooni, nagu leidis kohus. Mobiiltelefoni abil maksmisel ei võeta parkimistasu 15 minuti kaupa. Küsitav on ka see, kas AS Falck Eesti on üldse asjas õige vastustaja. Viivistasu otsusel on toodud ka Tallinna Transpordiameti andmed.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1795 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium varasemates otsustes asunud korduvalt seisukohale, et juhul, kui parkimistasu on makstud mobiilsideoperaatori vahendusel ettenähtust väiksema määra alusel, on tasutud parkimisaega viivistasu otsuse koostamise ajaks ületatud. Sellistel juhtudel ei ole ühelgi ajahetkel parkimistasu makstud nõutaval määral ja

§ 502lg 1 p 2 annab aluse viivistasu määramiseks.

Kaebaja alustas parkimist kell 10.51.

1. Esimesed 15 minutit parkis kaebaja tasuta. Parkimise eest kell 11.06 kuni 11.21 pidi kaebaja tasuma 6 kr. Kell 11.21.57 algas järgmine 15 minutit parkimist. Parkimine kestis kuni 11.27.
2. Viivistasu otsuse tegemise ajaks kell 11.22.38 pidi olema tasutud järgmised 6 kr, seega kokku 12 kr. Tähtsust ei ole sellel, kas kaebaja oli mobiilsideoperaatorile tasunud 6 kr või 7,20 kr, sest nii ühel kui teisel juhul oli ta tasunud vähem kui 12 kr. Nõutavast väiksema tariifiga parkimine tähendab vältimatult, et parkimistasu ei ole makstud kogu parkimisaja eest. Järelikult on täidetud

§ 502lg 1 p 2 koosseis.

Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari
2. a määruse nr 9 lisa täiendamine punktiga 9.1.5 ei tähenda, et varem oleks puudunud õiguslik alus mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaja ületamisel viivistasu määramiseks. Haldusakti nõuetekohane kättetoimetamata jätmine ei ole vastavalt HMS §-le 58 haldusakti tühistamise aluseks, kui akt on sisuliselt õiguspärane. Halduskohus on õigesti määranud vastustajaks AS Falck Eesti. Asjaolu, et otsusel on ka kirje "Tallinna Transpordiamet", ei tähenda, et amet oleks viivistasu otsuse koostanud. Ringkonnakohus mõistis T. Soodlalt AS Falck Eesti kasuks välja õigusabikulu 1000 kr. Ringkonnakohtu hinnangul ei piira 1000 kr väljamõistmine ebaproportsionaalselt kaebeõigust. Ringkonnakohus ei lugenud vastustaja menetluskuluks esindajale tasutud käibemaksu, sest vastavalt Käibemaksuseaduse § 29 lg-le 1 on vastustajal võimalik tasutud käibemaks enda tehingutelt ja toimingutelt arvestatud käibemaksust maha arvata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. T. Soodla esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei võtnud ringkonnakohus arvesse kaebaja väidet selle kohta, et mobiilsideoperaatori vahendusel parkimistasu maksmisel ei võeta tasu 15 minuti kaupa. See, et kaebaja tasus 7,20 kr, mitte 12 kr, ei sõltunud temast, vaid vastustaja ja mobiilsideoperaatori kokkuleppest. Ringkonnakohtu seisukoht tähendab, et Tallinnas ei saagi mobiilsideoperaatori vahendusel parkimistasu õiges määras maksta. Ringkonnakohtu seisukoht, et vastustajaks on õigesti määratud AS Falck Eesti, on põhjendamatu. Viivistasu otsusest järeldab kaebaja, et otsus on tehtud AS Falck Eesti töötaja poolt Tallinna Transpordiameti nimel. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et mobiilsideoperaatori vahendusel nõutavast väiksema tariifiga parkimise juhtudel ei ole ühelgi ajahetkel parkimistasu makstud nõutaval määral.

§ 502lg 1 p 2 rakendamine eeldab aga "tasutud" parkimisaja ületamist.

Kui nõutaval määral parkimistasu ei ole makstud ühelgi ajahetkel, ei saa

§ 502lg 1 p 2 kohaldada.

Ebaõige on kaebajalt vastustaja kasuks 1000 kr ulatuses menetluskulude väljamõistmine. Viivistasu otsuste tegemine ning nende seaduslikkuse üle vaidluste pidamine on vastustajale tavapärane tegevus, mistõttu ei ole esindaja õigusabi kasutamine põhjendatud.

1. AS Falck Eesti vastuses kassatsioonkaebusele palutakse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-24-07, kus mobiilsideoperaatori kaudu vale tariifiga parkimist on käsitatud tasutud parkimisaja ületamisena. Vastuse kohaselt sõltub parkimistasu suurus parkijast, mitte vastustajast ega mobiilside operaatorist, kuna parkija ise valib, millise maksumäära alusel ta parkimise eest tasub. Viivistasu otsuse koostajaks oli AS Falck Eesti Tallinna linnaga sõlmitud halduslepingu alusel. Seega on AS Falck Eesti asjas õige vastustaja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas mobiilsideoperaatori kaudu vale tariifi alusel parkimistasu maksmise puhul saab kohaldada

§ 502lg 1 p 2.

Nimetatud sätte kohaselt tehakse viivistasu otsus juhul, kui tasutud parkimisaega on ületatud. Kolleegium käsitles seda küsimust

1. juuni
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-24-07, mille p-s 14 leidis, et kirjeldatud asjaolude esinemisel on viivistasu määramine põhjendatud ja õiguspärane ning olemuselt lähimaks ja kohaldamisele kuuluvaks õiguslikuks aluseks saab lugeda

§ 502lg 1 p 2.

Kolleegium jääb käesolevas asjas viidatud lahendis toodud seisukoha juurde. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari
2. a määruse nr 9 lisa täiendamine punktiga 9.1.5, mille kohaselt viivistasu otsus tehakse juhul, kui mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaega on ületatud, ei tähenda, et varem oleks puudunud õiguslik alus mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaja ületamisel viivistasu määramiseks. Nimetatud täiendus loob üksnes võimaluse viivistasu määrade diferentseerimiseks määruse p-s 9.6 ("Viivistasu määr käesolevas määruses punktides 9.1.1, 9.1.2, 9.1.3 ja 9.1.4 nimetatud juhtudel on 480 krooni ööpäevas. Viivistasu määr punktis 9.1.5 toodud juhul on 240 krooni ööpäevas").
3. Kassaator vaidlustab ka ringkonnakohtu seisukoha, mille kohaselt parkimistasu 6 krooni 15minutilise parkimise eest peab olema makstud korraga iga uue 15-minutilise parkimisaja alguses. Mobiilsideoperaatori vahendusel toimub parkimistasu maksmine alati jooksva arvestuse alusel. Kassaatori hinnangul toob ringkonnakohtu seisukoht kaasa olukorra, kus mobiilsideoperaatori vahendusel ei saagi parkimistasu õiges määras maksta. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud küsimus ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, kuivõrd kaebaja oli viivistasu otsuse tegemise hetkeks tasunud parkimistasu nõutavast vähem nii ringkonnakohtu otsuses toodud parkimistasu arvestuse kui ka jooksva arvestuse järgi. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks toodud küsimuses seisukohta võtta.
4. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, mille kohaselt AS Falck Eesti on käesolevas asjas õigesti vastustajaks määratud ega pea vajalikuks kohtute seisukohti korrata.
5. Eeltoodust tulenevalt on kohtud õigesti leidnud, et viivistasu määramine on käesolevas asjas toimunud õiguspäraselt.
6. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud ka kaebajalt vastustaja kasuks 1000 kr ulatuses menetluskulude väljamõistmine.
7. juuni
8. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-24-07 märkis kolleegium, et viivistasu otsuste tegemisel täidab AS Falck Eesti haldusülesannet, mis on üks tema põhitegevusi. Kolleegium rõhutas, et haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist. Lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesolevas asjas erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmist. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jagamise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud poolte kanda. II
9. Lisaks eeltoodule peab kolleegium vajalikuks korrigeerida ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt vastustaja menetluskuluks ei saa lugeda esindajale tasutud käibemaksu, sest vastavalt Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg-le 1 on vastustajal võimalik tasutud käibemaks enda tehingutelt ja toimingutelt arvestatud käibemaksust maha arvata.
10. Kolleegium on seisukohal, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga. Halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. KMS § 29 lg 1 sätestab: "Maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Maha võib arvata ka ühendusevälise riigi isikule osutatava käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 1, 5 või 6 nimetatud teenuse tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaksu." Sellest sättest tuleneb, et maksukohustuslane saab sisendkäibemaksu maha arvata vaid ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt. Seejuures täpsustab § 29 lg 4: "Kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingute tarbeks kui ka ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel, arvatakse maha ainult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaks. Kui maksukohustuslase raamatupidamises ei ole võimalik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu eristada ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksust, määratakse sisendkäibemaksu mahaarvamise kord maksukohustuslase taotluse alusel maksuhalduri juhi otsusega, lähtudes kauba või teenuse tegelikust kasutusest. Sõiduauto, selle tarbeks soetatud mootorikütuse ja sõiduautoga otseselt seotud kulude sisendkäibemaks arvatakse maha, sõltumata selle ettevõtluses kasutamise osatähtsusest, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja puhul." Eelnevast tuleneb, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamiseks tuleb välja selgitada isiku kogu majandustegevus.
11. Täiendavalt tuleb veel silmas pidada, et kui ettevõtjal on osaliselt maksuvaba käivet, siis saab ta sisendkäibemaksu maha arvata osaliselt vastavalt KMS §-s 32 toodud reeglitele, arvestades §-s 33 kirjeldatud meetodeid. Kuna lõplik ümberarvestus tehakse alles aasta lõpus, ei ole enne võimalik kindlaks määrata, kui suures osas on menetlusosaline tegelikult saanud sisendkäibemaksu maha arvata. Võib juhtuda, et alles pärast kohtuprotsessi tekib ettevõtjal maksuvaba käive, mis aasta lõpus vähendab õigusabikulult maha arvatud sisendkäibemaksu. Kui ettevõtjale mõistetakse välja kohtukulud koos käibemaksuga, siis peab ta vastavalt KMS § 29 lgle 7 korrigeerima varem maha arvatud sisendkäibemaksu. Kuigi KMS § 29 lg 7 ei nimeta otseselt korrigeerimise alusena seda, et kolmas isik tasub ettevõtja eest tema kulutuse, on see tuletatav § 29 lg-st 1 ning §-st
12. Kulutuse hüvitamisel langevad ära sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olnud asjaolud. Seda tõlgendust toetavad ka Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, art 184 ("Esialgset mahaarvamist korrigeeritakse, kui see oli suurem või väiksem kui maksukohustuslasele lubatud") ja art 185 ("Mahaarvamist korrigeeritakse eelkõige, kui pärast käibedeklaratsiooni esitamist muutuvad mahaarvatava summa kindlaksmääramisel kasutatud tegurid, eelkõige ostude tühistamise või hinnaalanduste saamise korral"). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque