3-3-1-55-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-55-07

1. november 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Rene Vainiku kaebus Tallinna Vangla direktori
2. oktoobri
3. a käskkirja nr 526-d tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a määrus haldusasjas nr 3-06-2239 Rene Vainiku määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a määrus haldusasjas nr 3-06-
8. Vabastada Rene Vainik täielikult riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-06-
9. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Rene Vainik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori
11. oktoobri
12. a käskkirja nr 526-d tühistamiseks. Nimetatud käskkirjaga karistati Rene Vainikut noomitusega põhjusel, et kinnipeetav häiris
13. septembril 2006 vanglaametnikke. Tallinna Halduskohtu
14. aprilli
15. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
16. Apellatsioonkaebuses taotles R. Vainik halduskohtu otsuse tühistamist ning palus teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
17. Tallinna Ringkonnakohtu
18. mai
19. a määrusega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ning anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel kohtule esitada tõend riigilõivu tasumise kohta, mida kaebuse esitaja ei teinud. Apellant ei esitanud ka andmeid isiklikul kontol olevate vahendite kohta. Ringkonnakohus juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et vanglas mittetöötamine ja töötasu puudumine ei ole riigilõivu tasumisest vabastamise aluseks. Ringkonnakohus andis R. Vainikule riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamiseks aega
20. juunini
22. Kaebaja esitas kohtule vanglasisese isikuarve väljavõtte seisuga
23. mai
24. Tallinna Ringkonnakohus tagastas
25. juuni
26. a määrusega apellatsioonkaebuse põhjusel, et kaebuse esitaja ei ole määratud tähtaja jooksul riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud ning isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebuse esitajal
27. mai
28. a seisuga raha riigilõivu tasumiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
29. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub R. Vainik ringkonnakohtu määruse tühistada ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Ringkonnakohtule esitatud isikuarve väljavõttest nähtub, et kaebuse esitaja tohib arvel olevast rahast kasutada vaid 50,05 krooni ning ülejäänud summa on hoiustatud vabanemistoetusena, mida ta kasutada ei saa. Seega ei ole kaebajal võimalik tasuda 80 krooni suurust riigilõivu ning ringkonnakohus oleks pidanud kaebuse esitaja riigilõivu maksmise kohustusest vabastama ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtma.
30. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kuna kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest ning isikuarvel olevat kasutamiseks ettenähtud raha võivad nad kulutada omal äranägemisel, sealhulgas teha sisseoste vangla kauplusest, ei saa kinnipeetav eeldada, et kinnipeetava staatusest tuleneb automaatselt maksejõuetus riigilõivu tasumisel, sõltumata isikuarve käibest. Kui kinnipeetav soovib vaidlustada kohtuotsust järgmises kohtuastmes, siis peab ta arvestama ka vajadusega tasuda riigilõiv ning oma kulutusi vastavalt planeerima. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Määruskaebuse esitaja vaidlustab Tallinna Ringkonnakohtu
32. juuni
33. a määrust, millega tagastati R. Vainiku apellatsioonkaebus põhjendusega, et määratud tähtaja jooksul ei olnud riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitatud ning isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebuse esitajal
34. mai
35. a seisuga raha riigilõivu tasumiseks. Asjal lahendamisel on määrava tähtsusega, kas R. Vainikul oli piisavalt raha riigilõivu tasumiseks.
36. Iseenesest on õige Tallinna Vangla seisukoht, et kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust ning arvesse tuleb võtta ka kaebuse esitaja valikuid isikuarvel oleva kasutamiseks ettenähtud raha kulutamisel. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu aga vangla seisukohaga, et lähtuda tuleb vaid isikuarve käibest. Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib kinni peetavatel isikutel esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine.
37. Riigikohtu kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse motiividest ei selgu, millest lähtudes on ringkonnakohus jõudnud seisukohale, et kaebuse esitajal oli isikuarvel piisavalt raha 80 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse tagastamise määruses üksnes märkinud, et kinnipeetava isikuarvel oli
38. mai
39. a seisuga raha riigilõivu tasumiseks ja kaebuse esitaja pole suutnud tõendada oma maksejõuetust.
40. Kaebuse esitaja poolt ringkonnakohtule esitatud vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtub, et arvel oli 298,75 krooni. Isikuarve väljavõttele on Tallinna Vangla finantsosakonna raamatupidaja selgitusena märkinud, et sellest 238,70 krooni kuulub vabastusfondi ning 50,05 krooni on vanglasiseseks kasutamiseks. Isikuarve väljavõttest ei nähtu, et R. Vainik oleks tahtlikult põhjustanud enda maksejõuetuse. Peamisteks kulutusteks on olnud dokumentidest koopiate tegemine ning elektri eest tasumine, mida saab pidada üldjuhul põhjendatud kulutusteks. Vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevast rahast 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud raha jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka see raha vabanemistoetusena. Seega ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve väljavõttel kajastatud kreeditjäägist. Vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav kasutada, kuna vabanemistoetus makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4). Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kaebuse esitajal polnud apellatsioonkaebuse esitamise ajal isikuarvel vanglasiseseks kasutamiseks jäetud 50 krooniga võimalik tasuda 80 krooni suurust riigilõivu. Kolleegium leiab, et R. Vainik oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal maksejõuetu.
41. Riigikohtu halduskolleegium selgitas riigilõivust vabastamise korda
42. septembri
43. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-07 leides, et "riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust hinnates peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks." Kolleegium on seisukohal, et kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult Vangistusseaduse, Vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest, mille vangla peab tuvastama. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
44. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu
45. aprilli
46. a otsusele haldusasjas nr 3-06-
47. Tallinna Ringkonnakohtu
48. juuni
49. a määrus tuleb tühistada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann