← Eesti

3-1-1-73-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-73-07 Otsuse kuupäev 26. november 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

§ 199

lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8, § 424 ja § 329 järgi ning R.P.

§ 199lg 2 pde 4, 6, 7 ja 8 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 18.

juuni

  1. a otsus nr 1-06-8477 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.P. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja A.O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober
  3. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a kohtuotsus ja Pärnu Maakohtu
  7. märtsi
  8. a kohtuotsus A.O. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele 15.-
  9. jaanuaril
  10. a.
  11. Mõista A.O. õigeks

§ 199

lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele 15.-

  1. jaanuaril
  2. a.
  3. AS T tsiviilhagi 2015 krooni ja 50 sendi nõudes A.O. vastu jätta rahuldamata.
  4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a kohtuotsus A.O.

§ 199

lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8, § 424 ja § 329 järgi ning R.P.

§ 199lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi muutmata.

  1. A.O. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
  2. R.P. kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
  3. Välja mõista riigieelarve vahenditest OÜ Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid kasuks 1805 (üks tuhat kaheksasada viis) krooni ja 40 senti advokaadi Talvi Vaske poolt A.O-le õigusabi osutamise eest ja jätta see summa riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega tunnistati süüdi A.O., R.P., V.H. ja M.K.. 1.1 R.P. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks kümme kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati tema karistust Pärnu Maakohtu
  7. septembri
  8. a otsusega KrK § 195 lg 2 järgi mõistetud karistuse - üks aasta vangistust - võrra ning liitkaristuseks mõisteti R.P-le üks aasta ja kümme kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka R.P. eelvangistuses viibitud aeg alates
  9. kuni
  10. septembrini 2006 ja alates
  11. veebruarist 2006 kuni
  12. märtsini 2007, s.o kokku üks aasta, üks kuu ja üks päev. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
  13. veebruari
  14. 1.2 A.O. tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ühe aasta ja kuue kuu vangistusega, KarS § 181 järgi kuue kuu vangistusega, KarS § 424 järgi kuue kuu vangistusega, KarS § 418 lg 1 järgi nelja kuu vangistusega ning KarS § 329 järgi nelja kuu vangistusega. Karistusseadustiku § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ja liitkaristuseks mõisteti A.O-le üks aasta ja kümme kuud vangistust. Lisakaristuseks mõisteti A.O-le KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine üheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati A.O. karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg alates
  15. kuni
  16. septembrini 2005 ja alates
  17. jaanuarist 2006 kuni
  18. märtsini 2007, s.o kokku üks aasta kaks kuud ja viis päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
  19. jaanuari
  20. 1.3 Tekitatud kahjude katteks mõistis kohus R.P-lt ja A.O-lt solidaarselt välja 32 987 krooni OÜ P kasuks; A.O-lt ja V.H-lt solidaarselt X Ameti kasuks 41 930 krooni; A.O-lt, R.P-lt ja V.H-lt solidaarselt AS M kasuks 1438 krooni ja FIE V.R. kasuks 61 900 krooni; A.O-lt AS T kasuks 2015,50 krooni ja J.J. kasuks 1000 krooni. OÜ I tsiviilhagi 152 621,65 krooni nõudes jättis kohus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. 1.4 Sama kohtuotsusega süüditunnistatud V.H. ja M.K. suhtes ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.
  21. Maakohus tunnistas A.O., R.P. ja V.H. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi süüdi järgmiste varguste toimepanemises ja järgmiste tõendite alusel. 2.1 A.O., R.P., V.H. kolmekesi koos varastasid:
  22. kuni
  23. augustini
  24. a K puhkemaja juurest mootorpaadist V.R-le kuuluva paadimootori, kütusepaagi ja nahast portfelli kokku 61 900 krooni väärtuses. Tõenditeks V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, sest kohtus ta keeldus ütluste andmisest, kuid kinnitas samas, et tal ei ole vihavaenu kaassüüdistatavate vastu ja eeluurimisel antud ütlused on õiged; V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll; jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta; tunnistaja T.V. ja kannatanu V.R. ütlused kohtus.
  25. kuni
  26. oktoobrini
  27. a AS M kasutuses olevast garaažist muruniiduk-traktori 42 420 krooni väärtuses. Tõenditeks V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll, jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta ja sündmuskoha vaatlusprotokoll.
  28. oktoobril
  29. a AS-le PN kuuluva, kuid OÜ I rendil oleva ratastel korvtõstuki 418 312 krooni väärtuses. Tõenditeks V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll, jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta, kaubiku rendileping, isiku äratundmiseks esitamise protokoll, H.V., J.A. ja K.M. ütlused kohtus, sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokollid ja fotod. 2.2 A.O. ja V.H. kahekesi koos varastasid ööl vastu
  30. augustit
  31. a X Ametile kuuluva paadimootori 41 930 krooni väärtuses. Tõenditeks V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, V.H. ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll, jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta, tunnistajajate T.V. ja A. K. ning kannatanu esindaja U.Õ. ütlused kohtus. 2.3 A.O. ja R.P. koos tuvastamata kolmanda isikuga varastasid ajavahemikul
  32. detsembrist
  33. a kuni
  34. jaanuarini
  35. a OÜ P kasutuses olevast töökojast keevitusaparaate ja muid tööriistu kokku 3060 krooni väärtuses. Tõenditeks kannatanu esindaja P.T. ja tunnistaja J.R. ütlused kohtus, asitõendi vaatlusprotokoll, DNA ekspertiisi eksperdi arvamus, kaassüüdistatava M.K. ütlused kohtus, kaubiku rendileping, jälitusprotokoll A.O. ja R.P. telefonide pealtkuulamise kohta ja isiku äratundmiseks esitamise protokoll. 2.4 A.O. varastas
  36. septembril
  37. a J.J. kuuluva treileri ja mootorpaadi kokku 150 000 krooni väärtuses. Tõenditeks süüdistatava A.O., kannatanu J. J. ja tunnistaja A.R. ütlused kohtus ning DNA ekspertiisi eksperdi arvamus. 2.5 Veel tunnistati A.O. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi süüdi selles, et ta ajavahemikul
  38. kuni
  39. jaanuarini
  40. a kihutas alaealist M.R-i AS T ehitusplatsilt ehitusmaterjalide vargusele, mille tulemusena alaealine varastas ehitusmaterjale kokku 2753 krooni väärtuses. Tõenditeks kannatanu esindaja A.S. ja tunnistaja M.R-i ütlused ning M.R-i allkiri esemete väljaandmise kohta. Sellele kuriteole M.R-i kaasatõmbamise eest tunnistati A.O. M.R-i poolt eeluurimisel antud ütluste alusel süüdi ka KarS § 181 järgi.
  41. Karistusseadustiku § 424 järgi tunnistas maakohus A.O. süüdi selles, et olles
  42. detsembri
  43. a kohtuotsusega karistatud KrK § 204 lg 3 järgi ja olles alkoholijoobes, juhtis ta
  44. augustil
  45. a Tartu linnas O tänaval sõiduautot Audi A
  46. Tõenditeks tunnistajate V.A. ja A.H. ütlused, väärteoprotokoll, joobeseisundi tuvastamise protokoll, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt.
  47. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A.O. ja tema kaitsja vandeadvokaat Viktor Kozlov, R.P. ja tema kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, M.K. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ja OÜ I. 4.1 A.O. ja tema kaitsja ei vaidlustanud A.O. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 329 järgi. A.O. ei vaidlustanud ka enda süüditunnistamist
  48. septembril
  49. a J.J-le kuuluva treileri ja mootorpaadi varguses.

§ 418lg 1 järgi taotles A.O.

kergema karistuse mõistmist, kaitsja aga leidis, et A.O. käitus õiguspäraselt. Teistes süüksarvatud kuritegudes taotlesid A.O. ja tema kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja A.O. õigeksmõistmist. 4.2 R.P. ja tema kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja R.P. õigeksmõistmist kogu süüdistuse mahus.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus A.O. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 181 ning § 418 lg 1 järgi; R.P. süüditunnistamises
  4. kuni
  5. augustini
  6. a K puhkemaja juurest mootorpaadist V. R.-le kuuluva paadimootori, kütusepaagi ja nahast portfelli varguses; M.K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi; A.O-lt AS T kasuks 2015.50 krooni ja FIE V.R. kasuks 61 900 krooni väljamõistmises; M.K-lt sundraha ja menetluskulude väljamõistmises ning OÜ I tsiviilhagi läbivaatamata jätmises. Ringkonnakohus mõistis A.O. süüdistustes KarS § 181 ja § 418 lg 1 järgi, R.P.
  7. kuni
  8. augustini
  9. a toime pandud varguses ning M.K. kogu süüdistuse mahus õigeks. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus A.O-lt ja V.H-lt solidaarselt välja 61 900 krooni FIE V.R. kasuks ning A.O-lt ja R.P-lt solidaarselt 117 759.65 krooni OÜ I kasuks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine oli lubatud KrMS § 294 p 1 alusel. Kohtu pädevuses oli hinnata nende ütluste usaldusväärsust. Sarnaselt maakohtuga hindas ka ringkonnakohus V.H. poolt eeluurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks. Jälitustoimingud on teostatud seaduslikult ja seetõttu on asjas olevad jälitustoimingute protokollid vaadeldavad tõendina KrMS § 63 tähenduses. Maakohus pidas põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistajate S.T. ja L.T. ütlusi. 5.2 A.O. õigeksmõistmist KarS § 181 järgi põhjendas ringkonnakohus süü tõendamatusega, sest maakohus kohaldas tunnistaja M.R-i ütluste hindamisel ebaõigesti KrMS §-s 291 sätestatut.

§ 418lg 1 järgi mõisteti A.O. õigeks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 5.3 A.O. süüdimõistmist Kar

S § 424 järgi pidas ringkonnakohus põhjendatuks. A.O-l tehti alkoholijoove kindlaks seaduslikul viisil, mis võimaldab alkoholijoobe olemasolu või selle puudumise kohta seisukoha võtta ka juhul, kui isik ise takistab joobe tuvastamist mõõteriistade abil. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsuse peale esitasid kassatsiooni A.O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske ja R.P. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal.
  4. A.O. kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole arvestanud Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-1-07 toodud seisukohaga, mille kohaselt võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolu tuvastamiseks tema poolt ristküsitluse käigus antud ütlustega. A.O. on mitmetes vargustes tunnistatud süüdi V.H. poolt kohtueelses menetluses antud ütluste alusel, kuid nende ütluste kasutamine ei ole seaduslik. 7.1 Põhjendamatu on OÜ I kasuks hüvitise välja mõistmine solidaarselt üksnes A.O-lt ja R.P-lt, kes on oma süüd varguses eitanud, ja V.H., kes ainukesena enda süüd selles kuriteos tunnistas, kahju hüvitamise kohustusest vabastamine. 7.2 Tõendamist on leidnud, et AS-le M kuuluva muruniiduki vargus toimus
  5. oktoobril
  6. Kohus ei ole arvestanud A.O. alibit selle kohta, et ta viibis varguse toimumise ajal R.P. sünnipäeval, mida kinnitasid maakohtus ka tunnistajad. 7.3 OÜ P materjalide varguse ajal viibis V.H. vahi all, mis välistab tema osaluse selles varguses ja lükkab ümber A.O. väidetavale osalusele viitavad tõendid. 7.4 Kaitsja leiab, et A.O. ja R.P. telefonikõnede pealtkuulamise jälitustoimingut teostati ebaseaduslikult, sest uurija pidi teadma, et kinnipidamiskohas viibivatel isikutel mobiiltelefoni olemasolu on ebaseaduslik, kuid vaatamata sellele kasutas ta seda ebaseaduslikku olukorda ära jälitustoimingu teostamiseks. 7.5 Ringkonnakohus mõistis A.O.

§ 181järgi õigeks.

Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud A.O. õigeks mõistma ka alaealise sellele vargusele kihutamises, millele alaealise kaasatõmbamises teda süüdistati. 7.6 A.O. süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole usaldusväärselt tõendatud.

  1. R.P. kaitsja leiab, et tõendamata on R.P. süü ajavahemikul
  2. kuni
  3. oktoobrini
  4. a toime pandud muruniiduk-traktori ning
  5. oktoobril 2005 toime pandud korvtõstuki varguses. M.K. ütluste kohaselt toodi muruniiduk talle
  6. oktoobril
  7. Seega sai muruniiduki vargus toimuda
  8. oktoobril
  9. Sel kuupäeval pidas R.P. oma sünnipäeva, mida kinnitavad tunnistajad S.T. ja I.E.
  10. oktoobril 2005 oli R.P. Põltsamaal, mida kinnitavad tunnistajad S.T. ja L.T. 8.1 Samuti on tõendamata R.P. süü ajavahemikul
  11. detsembrist 2005 kuni
  12. jaanuarini 2006 OÜ P kasutuses olevast töökojast keevitusaparaatide ja muude tööriistade varguses. DNA analüüs on kõlbmatu, kuna R.P-lt pole võrdlusmaterjali võetud. Isegi kui töökinnastel olid R.P. DNA jäljed, ei tõenda see varguse toimepanemist R.P. poolt. 8.2 OÜ I tsiviilhagi rahuldamine kohtu poolt pole põhjendatud. Samas varguses on süüdi tunnistatud ka V.H., kelle vabastamine kahju hüvitamisest on ebaõige.
  13. Prokurör leidis kassatsioonivastustes, et A.O. kaitsja kassatsioon on põhjendatud osas, milles taotletakse A.O. õigeksmõistmist alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele. Samuti leidis prokurör, et põhjendatud on kassatsioonid osas, milles taotletakse OÜ I kasuks väljamõistetud summa 117 759 krooni ja 65 senti väljamõistmist solidaarselt A.O-lt, R.P-lt ja ka V.H-lt. Ülejäänud osas taotles prokurör kassatsioonide rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  14. Riigikohus on kriminaalasja nr 3-1-1-127-06 lahendis märkinud: "Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile panna. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d). Sarnases küsimuses on asjas Luc v. Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see, kui süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-98-02, p 7 - RT III, 2002, 26, 300)."
  15. Käesolevas asjas on süüdistatav V.H. keeldunud kohtumenetluses ütluste andmisest, põhjendades seda nii sellega, et ta ei soovi anda ütlusi kui ka sellega, et ta ei mäleta midagi. Kohus on prokuröri taotlusel V.H. poolt eeluurimisel antud ütlused avaldanud ja kasutanud neid ühe tõendina süüdistatavate süüditunnistamisel. Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonides vaidlustatud osas ei tugine süüdimõistev kohtuotsus ei täielikult ega ka määravas ulatuses V.H. poolt eeluurimisel antud ütlustele. Kohtud on V.H. poolt eeluurimisel antud ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega ja järeldusi põhjendanud. Seega ei ole kohtud V.H. poolt eeluurimisel antud ütluste tõendina kasutamisel kriminaalmenetluseõigust rikkunud.
  16. Maakohtu otsusest nähtub, et üheks tõendiks V.H., A.O. ja R.P. süüdi tunnistamisel varguste toimepanemises oli A.O. ja R.P. vaheliste kõnede pealtkuulamisel saadud jälitusprotokoll. A.O. kaitsja leiab, et telefonikõnede pealtkuulamise jälitustoimingut teostati ebaseaduslikult, sest uurija pidi teadma, et kinnipidamiskohas viibivatel isikutel mobiiltelefoni olemasolu on ebaseaduslik, kuid vaatamata sellele kasutas ta ebaseaduslikku olukorda jälitustoimingu teostamiseks. Ringkonnakohus on seda kaitsja väidet kontrollinud ja jõudnud järeldusele, et jälitusprotokollid on kasutatavad tõenditena KrMS § 63 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis ei ole viidatud ühelegi seaduse sättele, mida jälitustoimingu teostamisel oleks rikutud. Asjaolu, et kinnipeetavad omasid pealtkuulatud telefone ebaseaduslikult, ei muuda pealtkuulamise jälitustoimingut ebaseaduslikuks. Jälitustoimingute teostamisel on järgitud kriminaalmenetluse seadustiku
  17. peatüki
  18. jao sätteid. Kohtud on kooskõlas KrMS § 61 nõuetega hinnanud jälitusprotokolle kogumis teiste tõenditega. Seega on kohtud kasutanud jälitusprotokolle tõenditena kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.
  19. A.O. kaitsja kassatsiooni kohaselt oleks ringkonnakohus, mõistes A.O. õigeks

§ 181järgi, pidanud A.O.

õigeks mõistma ka alaealise kihutamises AS T ehitusplatsilt ehitusmaterjalide vargusele, s.o kuriteos, millele alaealise kaasatõmbamises teda süüdistati. Seda seetõttu, et alaealine M.R. loobus kohtus ütlustest, milles ta oli kinnitanud A.O. osalust selle varguse toimepanemises. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Ringkonnakohus luges alaealise M.R-i eeluurimisel antud ütlused ebausaldusväärseteks ja leidis, et nendele ei saa rajada A.O. süüdimõistvat kohtuotsust tema osalemise kohta ehitusmaterjalide varguses. Samas nähtub maakohtu otsusest, et A.O. süü alaealise kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele on olulises osas loetud tõendatuks M.R-i poolt eeluurimisel antud ütlustega. Teised tõendid (kannatanu esindaja ütlused ja M.R-i allkiri varastatud esemete vabatahtliku väljaandmise kohta) sisaldavad üksnes andmeid varastatud materjalide ja nende koguste kohta. Andmeid varguse võimaliku toimepanija ega sellest osavõtjate kohta nendest tõenditest ei nähtu. Lugedes M.R-i ütlused ebausaldusväärseteks ja mõistes seetõttu A.O. õigeks alaealise kaasatõmbamises kuriteo (AS T ehitusmaterjalide varguse) toimepanemisele KarS § 181 järgi, tulnuks ringkonnakohtul A.O. õigeks mõista ka alaealise kihutamises ajavahemikul

  1. kuni
  2. jaanuarini
  3. a AS T ehitusmaterjalide vargusele. Tühistades maakohtu otsuse A.O-lt 2015 krooni ja 50 sendi väljamõistmises AS T kasuks, tulnuks AS T tsiviilhagi jätta rahuldamata, kuid selle jättis ringkonnakohus tegemata. Seega tühistab Riigikohus selles osas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, mõistab A.O. selles kuriteos õigeks ja jätab AS T tsiviilhagi rahuldamata. Samas leiab kriminaalkolleegium, et arvestades A.O. süüd toimepandud korduvates vargustes, ei tingi eeltoodud osas süüdistuse vähendamine A.O-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse muutmist.
  4. A.O. kaitsja kassatsioonis leitakse, et OÜ P materjalide varguse ajal viibis V.H. vahi all, mis välistab tema osaluse selles varguses ja lükkab ümber A.O. väidetavale varguses osalemisele viitavad tõendid. Kaitsja ei ole seda väidet põhjendanud. Jääb aga arusaamatuks, kuidas välistab V.H. varguses mitteosalemine A.O. süü varguse toimepanemises ja lükkab ümber kohtuotsuses näidatud tõendid tema suhtes, sest OÜ P tööriistade varguses on kohtud süüdi tunnistanud A.O. ja R.P.. V.H. ei ole selle varguse toimepanemises süüdistatud. Samuti ei ole kohtud A.O. ja R.P. süüditunnistamisel selles kuriteos kasutanud tõendina V.H. ütlusi (vt käesoleva otsuse p 2.3).
  5. Kassatsioonides on esitatud väited süüdistatavate alibi kohta, mille kohaselt A.O. ja R.P. ei saanud osaleda AS-le M kuuluva muruniiduki varguses
  6. oktoobril
  7. a, sest viibisid sellel ajal R.P. sünnipäeval. R.P. ei saanud osaleda ka
  8. oktoobril
  9. a toime pandud korvtõstuki varguses, sest oli Põltsamaal. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on neid väited kontrollinud ja on tõendite hindamise tulemina tuvastanud, et tunnistajate S.T., I.E. ja L.T. ütlused süüdistatavate väidetava alibi osas ei ole usaldusväärsed. Riigikohus nõustub kohtute järeldustega ja märgib, et vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohus ise faktilisi asjaolusid ei tuvasta.
  10. R.P. kaitsja kassatsioonis leitakse, et on tõendamata R.P. süü ajavahemikul
  11. detsembrist
  12. a kuni
  13. jaanuarini
  14. a toime pandud OÜ P materjalide varguses, sest DNA analüüs on kõlbmatu, kuna R.P-lt pole võrdlusmaterjali võetud. Isegi kui töökinnastel olid R.P. DNA jäljed, ei tõenda see varguse toimepanemist R.P. poolt. Samasisuline väide oli esitatud ka apellatsioonis, kuid ringkonnakohus ei ole seda küsimust oma otsuses puudutanud. Riigikohus märgib, et toimikus olevatest
  15. märtsil
  16. a koostatud täiendavast ekspertiisimäärusest ja ekspertiisiaktist nr GE-0251-06/0599 nähtub, et R.P. bioloogiline proov on eksperdile antud ja see on olnud eksperdi kasutuses. Veel nähtub ekspertiisiaktist, et ekspertiisi käigus on võetud R.P-lt võrdlusproov - R
  17. Samas puuduvad kriminaaltoimikus KrMS §-des 100 ja 101 ettenähtud võrdlusmaterjali võtmise määrus ja ekspertiisimaterjali võtmise protokoll, millest nähtuks, millal ja mis asjaoludel on R.P-lt võetud enne ekspertiisi määramist võrdlusmaterjal DNA ekspertiisi teostamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et võrdlusmaterjali võtmise määruse ja ekspertiisimaterjali võtmise protokolli puudumine tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, kuid kolleegium ei pea seda rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Isegi kui enne ekspertiisi määramist R.P-lt võrdlusmaterjali ei võetud, on seda tehtud eksperdi poolt ekspertiisi käigus ja see on ekspertiisiaktis kajastatud. Kohtud on aga R.P. süüditunnistamisel OÜ P materjalide varguses uurinud ja hinnanud ka teisi tõendeid (vt käeoleva otsuse p. 2.3). R.P. ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema on ekspertiisis uuritud töökindaid kasutanud. Kohtu järeldused on nõuetekohaselt motiveeritud ja Riigikohus nõustub nendega.
  18. Puutuvalt kassatsioonides esitatud väitesse, et põhjendamatu on OÜ I kasuks hüvitise välja mõistmine solidaarselt üksnes A.O-lt ja R.P-lt, märgib kriminaalkolleegium, et kaitsjate kassatsioonide alusel ei ole Riigikohtul võimalik teha süüdimõistetute olukorda raskendavat otsust. Samas selgitab kolleegium, et V.H. vastu tsiviilnõuete, s.h regressnõuete olemasolu korral on nii A.O-l kui ka R.P-l võimalik need esitada tsiviilkohtumenetluse korras.
  19. Kaitsja väide, et A.O. süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole usaldusväärselt tõendatud, on kassatsioonis jäetud põhjendamata. Kohtud on tema süü selle kuriteo toimepanemises lugenud tõendatuks käesoleva otsuse p-s 3 näidatud tõendite alusel ja seda järeldust on ka nõuetekohaselt motiveeritud. Riigikohus nõustub nende järeldustega.
  20. Süüdistatava A.O. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse OÜ-le Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid riigi õigusabi osutamise eest tasu maksmiseks ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks kogusummas 1805 krooni ja 40 senti. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
  21. jaanuari
  22. a määruse nr 2 § 8 lg-st 1, § 2 lg 2 p-st 1, § 18 lg 1 p-st 1, § 21 lg-st 3 ja § 1 lg-st 2 rahuldada. Tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1 tuleb need kulud jätta riigi kanda.
  23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 1 ja § 186 lg-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  24. juuni
  25. a otsuse ja Pärnu Maakohtu
  26. märtsi
  27. a otsused kriminaalasjas A.O. süüditunnistamises alaealise M.R-i kihutamises AS T ehitusmaterjalide vargusele 15.-
  28. jaanuaril
  29. a KarS § 199 lg 2 pde 4, 6, 7 ja 8 järgi ja mõistab A.O. selles kuriteos õigeks. AS T tsiviilhagi 2015 krooni ja 50 sendi nõudes jätab kolleegium rahuldamata. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  30. juuni
  31. a otsuse A.O.

§ 199

lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8, § 424 ja § 329 järgi ning R.P.

§ 199lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi muutmata.

A.O. kaitsja kassatsiooni rahuldab Riigikohus osaliselt ja R.P. kaitsja kassatsiooni jätab rahuldamata. Õigusabi osutamise kulude katteks mõistab kriminaalkolleegium OÜ-le Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid kasuks välja 1805 krooni ja 40 senti riigieelarvest eraldatud summade arvelt ja jätab selle summa riigi kanda. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.