Obsah (4)

§ 542§ 2§ 31§ 546

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-74-07 Otsuse kuupäev 26. november 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Ko

) § 542 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 12 000 krooni. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt peatus A.P.

1. veebruaril 2007 kell 23.55 taksotunnustega mootorsõidukiga Tallinnas S tn x maja juures. A.P. kasutas sõidukil taksotunnuseid (plafoon, logod ja taksomeeter), kuigi sõiduki kohta puudus sõidukikaart taksoveoks. Sellega rikkus ta majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. mai
3. a määruse nr 141 - Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja - (edaspidi Määrus) § 15 lg 7 nõudeid.
4. A.P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist. Menetlusalune isik põhistas oma taotlust sellega, et ta ei olnud teadlik sõidukikaardi tühistamisest, seega ei pannud ta süütegu toime tahtlikult. Samuti vaidlustas A.P. talle mõistetud rahatrahvi suurust ning leidis, et esmakordse rikkumise puhul ei ole õigustatud maksimaalse trahvimäära kohaldamine.
5. Harju Maakohus
6. mai
7. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 3.1 Kohus leidis, et väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on kohtuväline menetleja välja selgitanud kõik vajalikud asjaolud. Samuti ei ole otsuse tegemisel rikutud menetlusõigust. Vastulauset, millega oleks saanud otsuse teinud ametiisik arvestada, menetlusalune isik ei esitanud. Väärteotoimikusse olid kogutud tõendid selle kohta, et menetlusaluse isiku sõidukikaart oli tühistatud ja sellest oli menetlusalusele isikule teatatud. Tunnistaja T.B. kohtuvälises menetluses antud ütluste kohaselt teatas ta A.P-le suuliselt, et viimane ei tööta enam ettevõttes ning talle väljastatud sõidukikaart on tühistatud. Kohtuistungil ei taotlenud kumbki kohtumenetluse pool tunnistaja kohtuistungile kutsumist. 3.2 Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 näeb ette taksojuhi vastutuse taksoveo nõuete rikkumise eest. Sama seaduse § 31 lg 4 kohaselt on sõidukikaart tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol. Määruse kohaselt on sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, keelatud kasutada taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid. Osutades taksoteenust ilma sõidukikaardita, rikkus menetlusalune isik Määrust ja pani toime

§ 542lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Seega oli A.P. rikkumine õigesti kvalifitseeritud. 3.3 Samuti märkis maakohus, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ka karistuse osas. A.P. ei taotlenud trahvi vähendamist ega nimetanud kaebuses karistust kergendavaid asjaolusid. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja kõiki asjaolusid ja põhjendas oma otsust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov. Kassaator leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele kohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni kohaselt ei ole maakohus välja selgitanud VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, mis on kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohus ei ole välja selgitanud kõiki toimunu asjaolusid ega tuvastanud süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid. Kohus kasutas tõendina T.B. poolt kohtuvälises menetluses antud seletust, kuid jättis selle tõendi tõelevastavuse kohtuistungil kontrollimata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium märgib, et vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud, milline subjektiivse koosseisu tunnus A.P. käitumises esines, märkides vaid, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. 5.1 Käesolevas asjas sõltub subjektiivse koosseisu tuvastamine suuresti tunnistaja T.B. ütlustele antavast hinnangust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06 - RT III 2006, 18, 165, p 14.2). Mõistetavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Kriminaalkolleegium on ka märkinud, et sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-107-04 - RT III 2004, 34, 356, p 9). Ka on kriminaalkolleegium selgitanud, et õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7). 5.
7. Selleks, et kontrollida T.B. poolt kohtuvälises menetluses antud seletuses sisalduva informatsiooni õigsust, oli vaja teda üle kuulata kohtuistungil. Käesolevas asjas ei uurinud kohus vahetult T.B. ütlusi, leides, et ükski kohtumenetluse pool ei taotlenud tunnistaja istungile kutsumist. Samas olid need ütlused ainsaks tõendiks selle kohta, et A.P. oli teadlik sõidukaardi tühistamisest. Seega oli see tõend oluline subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamisel. 5.3 Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmise ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmise tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
8. Väärteoprotokolli kohaselt heideti A.P-le ette seda, et ta kasutas taksotunnuseid sõidukil, millel puudus sõidukikaart taksoveoks. Sellega rikkus ta majandus- ja kommunikatsiooniministri
9. mai
10. a määrusega nr 141 kehtestatud sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg-s 7 sätestatut. Viidatud säte keelab kasutada taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks.

§ 542

lg 1 näeb ette vastutuse bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Järelikult saab nimetatud süüteo subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik ? bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Seega tuleb esmalt lahendada küsimus, kas A.P. oli väidetava rikkumise toimepanemise ajal, s.o

1. veebruaril 2007 taksojuht.
2. Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (

§ 2p 11).

Tulenevalt

§ 31

lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (

§ 31lg 4).

Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht. 8. Käesolevas asjas on tuvastatud, et A.P. kasutas sõidukit, millele olid kinnitatud taksotunnused, kuid mille suhtes ei olnud väljastatud kehtivat sõidukikaarti. Seetõttu ei olnud sõiduk ühistranspordiseaduse tähenduses takso, A.P. ei saanud lugeda taksojuhiks ja tema vastutus

§ 542lg 1 järgi on välistatud.

Kriminaalkolleegium märgib, et ühistranspordiseadus näeb ette võimaluse karistada lisaks taksojuhtidele ka teisi autojuhte. Seda aga vaid

§-s 546 märgitud alusel, s.t ühistranspordiseaduses ettenähtud dokumentideta tasulise sõitjateveo eest. Takso- või pagasiveo nõuete rikkumise eest selliseid isikuid karistada ei saa. Kuigi maakohtu otsuses on asutud täiendavalt seisukohale, et menetlusalune isik pani väärteo toime osutades taksoteenust ilma sõidukikaardita (mis oleks sisuliselt

§ 546

väärteokoosseisule vastav tegu) ei lähtu see väide väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest. Kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsuse A.P. väärteoasjas ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu A.P. käitumises. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi