RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-59-07 Otsuse kuupäev 26. november 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikam

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust. S. Štšurikovi karistati Kar

S § 120 järgi vangistusega kolmeks kuuks, § 121 järgi vangistusega kaheksaks kuuks ning § 141 lg 2 p 2 järgi vangistusega kuueks aastaks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust. 1.1 S. Volkov ja S. Štšurikov tunnistati Kar

S § 121 järgi süüdi selles, et nad lõid

1. novembril 2005 Tallinnas XXXXX tn XXX korteris kannatanut R. G.-d rusikate ja jalgadega näkku ja kehasse, põhjustades kannatanule valu ning elule mitteohtlikke tervisekahjustusi verevalumitena ja marrastustena peas, näol, kehatüvel, kätel ja jalgadel. KarS § 141 lg 2 p 2 järgi tunnistati isikud süüdi selles, et pärast R. G. peksmist astusid süüdistatavad vägivaldselt ja kannatanu tahte vastaselt temaga suguühtesse. S. Volkovi juuresolekul pani S. Štšurikov oma suguelundi kannatanu R. G. suhu. Seejärel, ähvardades kannatanut noaga, viis S. Štšurikov oma suguelundi kannatanu tuppe. R. G. vastupanu mahasurumiseks hoidis S. Volkov teda jõuga kinni ja sulges tal käega suu ning nina. Pärast seda viis S. Štšurikov uuesti oma suguelundi R. G. suhu, ähvardades kannatanut noaga ja tekitades lõikehaava kannatanule parema kõrvalesta ülemisele kinnituskohale. Seejärel tõi süüdistatav S. Volkov köögist Coca-Cola sildiga plastpudeli ja tema ettepanekul viis süüdistatav S. Štšurikov pudelikaela kannatanu pärakusse. Samal ajal hoidis S. Volkov kannatanut jõuga kinni, sulgedes tal käega suu ja nina. KarS § 120 järgi tunnistati S. Volkov ja S. Štšurikov süüdi selles, et pärast peksmist ja vägistamist ähvardasid süüdistatavad R. G. tappa, kui ta toimepandud tegudest kellelegi räägib. Kannatanul oli süüdistatavate toimepandud tegude põhjal alust karta ähvarduse täideviimist.
2. Süüdistav S. Štšurikov taotles apellatsioonis enda õigeksmõistmist KarS § 120 ja § 141 lg 2 p 2 järgi. S. Štšurikovi kaitsja Marina Smirnova taotles apellatsioonis samuti maakohtu otsuse osalist tühistamist ja S. Štšurikovi õigeksmõistmist KarS § 120 ja § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistustes.
3. Süüdistatav S. Volkov taotles apellatsioonis enda õigeksmõistmist KarS § 120 ja § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses ning KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamist.
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. aprilli
6. a otsusega Harju Maakohtu otsuse S. Volkovile ja S. Štšurikovile mõistetud vangistuse reaalse kohaldamise osas, vabastades KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel nad tingimisi karistuse kandmisest kolmeaastase katseajaga. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on uuritud tõendeid kogumis hinnates teinud kindlaks süüdistatavate S. Volkovi ja S. Štšurikovi poolt süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemise ja andnud nendele tegudele õiged juriidilised hinnangud KarS §-de 120, 121 ja § 141 lg 2 p 2 järgi. 4.2 Samuti märkis ringkonnakohus, et kahe või enama isiku poolt vägistamise kaastäideviimiseks ei pea kõik täideviijad olema kannatanuga suguühtes ning vägistamise täideviijaks on ka isik, kes hoiab kannatanut kinni või tarvitab muul viisil kannatanu suhtes vägivalda. S. Volkovi teod kannatanu jõuga kinnihoidmisel ja tema suu ning nina käega katmisel, eesmärgiga võimaldada S. Štšurikovil kannatanuga tema tahte vastaselt suguühendusse astuda, on õigesti kvalifitseeritud vägistamise kaastäideviimisena. 4.3 Ringkonnakohus nõustus süüdistatava S. Štšurikovi apellatsioonis märgituga, et kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti uurimuslik osa, millest nähtub, et süüdistatav S. Štšurikov on võtnud omaks kannatanu vägistamise, ei ole lubatav tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes. 4.4 Karistuse mõistmise osas põhjendas ringkonnakohus oma seisukohti järgmiselt.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06). Maakohtu otsuses puudub süüdistatavate S. Volkovi ja S. Štšurikovi süü suurusest lähtuv karistuse liiki ja määra sisaldav põhjendus. Kohtuotsuses põhjenduse puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mille kõrvaldamist pole prokurör apellatsiooni esitamisega taotlenud. Samuti pole süüdistatavad ega kaitsja oma apellatsioonides maakohtu otsust karistuste põhjenduse puudumise tõttu vaidlustanud. Ringkonnakohus pidas kujunenud olukorras ja lähtudes KrMS § 341 lg-s 4 sätestatud põhimõttest otstarbekaks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kõrvaldamist apellatsioonimenetluses ilma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata ning lisas omapoolseid põhjendusi süüdistatavatele kuueaastase vangistuse mõistmise osas. Samas leidis kohus, et süüdistatavaid on võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ja tagada õiguskorra kaitse, jättes nende suhtes tähtajalise vangistuse tingimisi kohaldamata ja seades pika katseaja ning allutades nad katseajaks kriminaalhooldusametnike järelevalvele.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määras ringkonnakohus, et maakohtu poolt lõpliku karistusena mõistetud kuueaastane vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata, kui süüdistatavad S. Volkov ja S. Štšurikov ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidavad KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. S. Volkovi ja S. Štšurikovi kaitsja Oleg Nišajevi kassatsioonides taotletakse S. Štšurikovi ja S. Volkovi õigeksmõistmist KarS § 141 lg 2 p 2 ja § 120 järgi. 5.1 Kassatsioonides leitakse, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna otsus ei ole piisavalt põhjendatud, samuti ei ole antud õiget hinnangut kogutud tõenditele. Kohtuotsus tuleb tühistada seetõttu, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maa- ja ringkonnakohus on otsuse tegemisel lähtunud eelkõige kannatanu ütlustest, vaatamata nende vastuolulisusele ja ebatõepärasusele, jättes arvestamata süüdistatavate esitatud versiooni sündmuste käigust. 5.2 Kaitsja märgib, et maakohus arvestas tõendina ka ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti, milles S. Štšurikov tunnistas kannatanu vägistamist. Ekspertiisi käigus eitas süüdistatav vägistamise fakti täielikult. Ekspertiisiaktis sisalduv väide, et S. Štšurikov tunnistas end süüdi vägistamises, on ebatõepärane ja olematu ning võib olla põhjustatud eksperdi kiirustamisest ning ebapiisavast keeleoskusest. 5.3

§ 120

järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et kannatanu ei ole andnud ütlusi selle kohta, et S. Štšurikov oleks teda ähvardanud. Tema ütlustest nähtub, et S. Volkov on palunud S. Štšurikovi, et viimane ei lööks R. G.-d surnuks, kuna ta peab veel kannatanuga elama, seega on arusaamatu, kuidas väljendus ähvarduses reaalne oht kannatanu elule.

1. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsioonides esitatud seisukohtade juurde. Prokurör palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata, leides, et kassaatori väited põhinevad tõendite hindamise vaidlustamisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et vastavalt KrMS § 344 lg-le 4 on kassaatoriks advokaat (kaitsja), kelle kaudu süüdistatav realiseerib kassatsiooniõigust. Süüdistatava kassatsiooni esitamise õigus vaid advokaadi vahendusel sisaldub seejuures KrMS § 344 lg 3 p-s
3. Seega on ebaõige kassatsioonide mõistekasutus, milles süüdistatavaid nimetatakse korduvalt kassaatoriks.
4. Kolleegium leiab, et kassatsioonides esitatud väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks. Kassaator vaidlustab eelkõige faktiliste asjaolude tuvastatust. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Käesolevas asjas on põhilisteks tõenditeks kannatanu ja süüdistatavate ütlused, mida maakohus hindas kogumis teiste tõenditega ning leidis, et tuleb lähtuda kannatanu ütlustest. Maakohus põhjendas oma otsuses, miks ta jättis arvestamata süüdistatavate ütlused osas, milles need ei langenud kokku kannatanu ütlustega. Ringkonnakohus jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata. Tõendite hindamisel ei ole kohtud menetlusõigust rikkunud. Samas peab kolleegium taunitavaks seda, et maakohus esitas kokkuvõtted kohtueelsel uurimisel antud ütlustest kohtuotsuse põhiosas.
5. Kassatsioonides heidetakse maakohtule ette ka viitamist süüdistatava S. Štšurikovi kohta tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile, kui tõendile selle kohta, et isik on tunnistanud kannatanu vägistamist. Samas on ringkonnakohus selle vea juba parandanud ja õigesti leidnud, et eksperdi ülesandeks on vaid hinnangu andmine süüdistatava vaimsele seisundile ning võimele adekvaatseid ütlusi anda. Ekspertiis ei hõlma ütluste saamist. II
6. Ühtlasi leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub kriminaalmenetlusõiguse muu oluline rikkumine, mis tingib kassatsiooni piiridest väljumise ja kohtuotsuste tühistamise.
7. Maakohus jättis karistuse mõistmisel valitud karistusmäära põhjendamata. Ringkonnakohus pidas otstarbekaks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kõrvaldamist apellatsioonimenetluses ning lisas ise nõutavaid põhjendusi. Samas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse isikutele mõistetud vangistuse kohaldamise osas, vabastades nad tingimisi karistusest KarS § 74 alusel. Ringkonnakohus viitas seejuures KrMS § 341 lg-le 4, mille kohaselt maakohtu otsuse tühistamisel üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega.
8. Kolleegium märgib, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Käesolevas asjas tuvastas ringkonnakohus põhjenduste puudumise, seega menetlusnormi olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Seejärel kriminaalasja tagasi saatmata jätmisel rikkus ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai. Kolleegium tühistab otsused tervikuna, kuna karistuse mõistmine ja selle põhjendamine ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta. III
9. Obiter dictum korras peab kriminaalkolleegium käesolevas asjas vajalikuks käsitleda karistuse mõistmisega seotud materiaalõiguslikku probleemi.

süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 - RT III 2007, 8, 65, p 20). Arvestades KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Käesolevas asjas oli S. Volkovile ja S. Štšurikovile lõplikult mõistetud karistuseks 6aastane vangistus, seega ei olnud KarS § 74 kohaldamine võimalik. Kolleegium märgib, et vägistamine, mis on toime pandud raskendavatel asjaoludel (grupis), on raske isikuvastane kuritegu, seega peaksid juba kuriteo asjaolud välistama süüdimõistetu karistusest tingimisi vabastamist. Kuivõrd aga prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, ei saa nimetatud eksimust kõrvaldada ka käesoleva kriminaalasja uuel arutamisel, kuna see oleks vastuolus reformatio in peius keeluga. IV 14. Vägistamise episoodis nähtub kohtuotsustest ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Nimelt on kohtud vägistamiseks lugenud ka pudeli viimist kannatanu pärakusse, kvalifitseerides ka sellise teo KarS § 141 lg 2 p 2 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb vägistamiseks

tähenduses lugeda vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe. Piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-04 - RT III 2005, 5, 45, p-d 12-13). Vägivalla kasutamist inimese kaasamiseks tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil kvalifitseeritakse aga KarS § 142 järgi. Kui vägivalla kasutamine ei ole suunatud ohvri vastupanu mahasurumisele KarS § 142 tähenduses, kuigi see toimus sugulise kire rahuldamise käigus või vahetult enne või pärast seda, võib kõne alla tulla mõni KarS IX peatüki

1. jaos sisalduv süüteokoosseis, eelkõige kehaline väärkohtlemine (§ 121) või raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118). Seega tuleb maakohtul anda sellele teole uus karistusõiguslik hinnang.
2. Samuti tuleb asja uuel arutamisel süüdistuses nimetatud tegudele hinnangu andmisel arvestada, et KarS § 141 näeb ühe koosseisulise tunnusena ette vägivalla KarS §-de 120-122 tähenduses. Seega kui vägivalda rakendatakse isiku vastupanu mahasurumiseks temaga suguühtesse astumise eesmärgil, on selline tegevus hõlmatud KarS § 141 süüteokoosseisuga ning isikute tegusid ei tule eraldi kvalifitseerida tervisevastaste kuritegudena. Ideaalkogum on välistatud ka teiste seksuaalse enesemääramise vastaste süütegudega, mis on samuti vägistamisest hõlmatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-99 - RT III 1999, 26, 244 ). Kui kohus asub seisukohale, et käitumisaktide puhul, mis on omavahel tihedas ajalises ja ruumilises seoses, on siiski tegemist reaalkogumiga ehk erinevate tegudega, mida tuleb kvalifitseerida erinevate paragrahvide järgi, tuleb sellist järeldust eriti põhjalikult motiveerida.
3. Ülaltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused S. Volkovi ja S. Štšurikovi süüdistusasjas KarS § 120, § 121 ning § 141 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe