← Eesti

3-1-1-66-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-66-07 Otsuse kuupäev 26. november 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergan

§ 64lg 1 alusel luges kohus mõistetud karistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu 13.

oktoobri 2004. a otsusega mõistetud kergema karistuse - kuus kuud vangistust ja mõistis liitkaristuseks kuritegude kogumi eest vangistuse üheks aastaks. Kohaldades KarS § 73 sätteid määras maakohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui R. R. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 49alusel võeti R.

R-lt kolmeks aastaks ära õigus töötada juhtival ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal.

  1. R. R. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. Ajavahemikus
  2. märts 1999 -
  3. juuni 2001 oli ta korteriühistu (KÜ) XXXXX XX juhatuse liige ja ühtlasi ka juhatuse esimees. Vastavalt mittetulundusühingute seaduse § 26 lg-le 1 ja §-dele 28 ning 35 oli talle kui juhatuse liikmele pandud juhtimis- ja esindamiskohustused, samuti raamatupidamise korraldamise kohustus vastavalt raamatupidamise seadusele. Kui korteriühistu juhatuse esimehele olid talle vastavalt töölepingule ja KÜ XXXXX XX põhikirjale pandud juhatuse töö korraldamise ning elamu haldamise ja majandamise jooksvate küsimuste lahendamise kohustused. Seega oli R. R. ametiisikuks KrK § 160 mõttes, kellele olid pandud korteriühistu juhtimis-, haldamis-, organisatsioonilised ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded. Ametiisikuna kasutas ta ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit korteriühistu huvide vastaselt, millega põhjustas olulise varalise kahju korteriühistu seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. R. R. jättis täitmata raamatupidamise seaduse (RPS) §-st 4 tulenevad raamatupidamise korraldamise põhinõuded, millega lõi olukorra, kus korteriühistus puudus ülevaade sularaha sihipärase liikumise ja kulutamise kohta. Ta muutis suvaliselt endale või teistele isikutele väljamakstavate summade suurust ja väljamaksmise korda. Samuti laenas ta välja korteriühistule kuuluvat sularaha ja lasi raamatupidajal teha kandeid enda suusõnalise informatsiooni põhjal. Sellise tegevusega tekitas R. R. korteriühistus olukorra, kus kadus ülevaade tegelikust finantstegevusest. Samuti jättis R. R. täitmata temaga
  4. oktoobril
  5. a sõlmitud töölepingus sätestatud kohustuse suhtuda heaperemehelikult ühistu varasse. Ta sai ajavahemikul
  6. märts 1999 -
  7. juuni 2001 enda käsutusse KÜ XXXXX XX liikmetelt korteriüürina sularaha 87 225 krooni 25 senti, kuid jättis selle korteriühistu kassasse kandmata ja ei kandnud nimetatud summat üle korteriühistu arveldusarvele pangas ega vormistanud algdokumente raamatupidamisele selle summa kulutamise kohta, kulutades summa enda või kolmandate isikute tarbeks. Sealhulgas maksis ta ilma aluseta ja dokumenteerimata ning korteriühistu üldkoosoleku ja juhatuse teadmata ning nõusolekuta endale välja preemia ja suurendas oma palka, tekitades eelloetletud tegevuse tulemusel tema korralduses ja vastutusel oleva mittetulundusühingu sularahavahendite puudujäägi vähemalt summas 87 225 krooni 25 senti.
  8. Maakohus leidis, et R. R. süü kuriteo toimepanemises on kohtuliku uurimise käigus täielikult tõendamist leidnud. Kohus luges tuvastatuks, et R. R. tekitas korteriühistus olukorra, kus kadus ülevaade tegelikust finantstegevusest. R. R. sai ajavahemikul
  9. märts 1999 -
  10. juuni 2001 enda käsutusse KÜ XXXXX XX liikmetelt sularaha 87 225 krooni 25 senti, kuid jättis selle korteriühistu kassasse kandmata ega kandnud nimetatud summat üle korteriühistu arveldusarvele pangas. Samuti ei vormistanud ta algdokumente raamatupidamisele nimetatud rahaliste vahendite kulutamise kohta (kulutades selle summa enda või kolmandate isikute tarbeks). Rikkudes süstemaatiliselt raamatupidamise seadusest tulenevaid raamatupidamise korraldamise nõudeid, laenates välja ühistule kuuluvat raha ning kasutades ühistule kuuluvat raha enda tarbeks, kasutas R. R. tahtlikult ära oma ametiseisundit ühistu huvide vastaselt ning tekitas tahtlikult ühistule olulise varalise kahju. Kasutades ametiisikuna ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit ja tekitades sellega korteriühistule olulise varalise kahju, pani R. R. toime ametiseisundi kuritarvitamise. Süüdistatava tegu on käesoleval ajal kuriteona karistatav KarS § 289 järgi, ent vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 on R. R. tegevus õigesti kvalifitseeritud KrK § 161 järgi.
  11. Süüdistatav R. R. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, kuna esimese astme kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Lisaks viitas apellant ka maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumistele, mis on kaasa toonud ebaseadusliku otsuse tegemise. Apellant leidis, et ta ei ole süüdi KrK § 161 järgi kuriteo toimepanemises. Ta oli sunnitud sularahas arveldama, et tasuda korteriühistule teenuste osutamise eest vastavalt lepingutele. Tõendatud ei ole teo toimepanemise tahtlust ning süüdlasteks on teised isikud.
  12. Tallinna Ringkonnakohtu
  13. mai
  14. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu
  15. jaanuari
  16. a kohtuotsus muutmata ja R. R. apellatsioon rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust tuvastada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ja tühistada maakohtu otsust. 5.2 Maakohus on õigesti tuvastanud, et R. R. oli KÜ XXXXX XX esimehena ametiisikuks KrK § 160 tähenduses ja pani kuriteo toime oma ametialaste volituste piires. Esitatud süüdistuses on ära toodud nii seadus kui ka alamalseisvad aktid, mida R. R. oli kohustatud korteriühistu esimehena täitma ja mille täitmata jätmine viis selleni, et korteriühistus puudus ülevaade sularaha vahendite sihipärasest liikumisest ja kulutamisest. 5.3 Süüdistuse kohaselt on R. R-le etteheidetav, et tema, olles ametiisik, kulutas korteriühistu liikmetelt maksudena korjatud sularaha enda või kolmandate isikute tarbeks, tekitades tema korralduses ja vastutusel oleva mittetulundusühingu sularahavahendite puudujäägi summas 87 225 krooni 25 senti. Kriminaalasjas on tuvastatud, et tegelikku ülevaadet R. R. poolt sularaha paigutustest raamatupidamises ei olnud, kuna R. R. ei esitanud vastavaid dokumente. Ringkonnakohus ei soostunud apellandi väitega, et korteriühistu revisjonikomisjon ei tuvastanud sularahapuudujääki. Vastavalt korteriühistu revisjonikomisjoni aktidele on tuvastatud, et kassaraamatu kohaselt oli R. R. käes korterühistu sularaha, mis on aktides ka ära näidatud, kuid tegelike sularahasummade suurust ja raha faktilist olemasolu R. R. käes ei olnud revisjonikomisjonil võimalik tuvastada, kuna vastavasisulised dokumendid olid vormistamata. 5.4 Ringkonnakohus leidis, et kohtuotsuses kajastamist leidnud audiitor S. Ž. ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta, kuna nimetatud isiku ütlusi kohtuistungil vahetult ei kontrollitud, maakohtul puudus seaduslik alus tema eelmisel kohtuistungil antud ütluste avaldamiseks. Samas on maakohus seaduslikult võtnud arvesse tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel M. S.-i ütlused, kes oli volitatud korteriühistut esindama. Tõendina on lubatavad ka kohtuistungil vahetult uuritud L. G. ütlused sellest, et tema andis KÜ uuele juhatusele üle kõik tema käes olnud raamatupidamisdokumendid. Puudub alus seada kahtluse alla kohtu järeldust, et kassas olema pidanud sularahajäägi osas on arvestus tehtud vastavalt dokumentidele. R. R. ei ole tema ainukäsutuses olnud sularaha korterühistu kassasse tagastanud ega ole ka esitanud kuludokumente, mis näitaksid nende sihtotstarbelist kasutamist. Seega on kohus seaduslikult sedastanud ka R. R. käitumise ja tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose. 5.5 Ringkonnakohus soostus ka kohtuistungil prokuröri poolt esitatud seisukohaga, et süüdistuses kirjeldatud ja R. R-le inkrimineeritud tegu on jätkuvalt karistatav KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  17. R. R. kaitsja vandeadvokaat Niina Petrjakova esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja mõista R. R. KrK § 161 järgi õigeks. Kassatsiooni kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. 6.1 Kassaator leiab, et R. R. süüditunnistamine KrK § 161 järgi on välistatud tulenevalt KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud ning seetõttu tuleb isik õigeks mõista. Samuti leiab süüdistatava kaitsja, et ebaõige on kohtu väide, et R. R-le inkrimineeritud teo eest on käesoleval ajal vastutus ette nähtud KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. Kuna ajavahemikus
  18. september 2001 -
  19. detsember 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsiooni näol oli tegemist R. R. teo karistatavust välistava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, tuleb R. R. õigeks mõista. 6.2 R. R-le inkrimineeritud süüteo koosseisuliseks tunnuseks on olulise kahju tekitamine. Kohus tuvastas tekitatud varalise kahju suuruseks 87 225 krooni 25 senti. Kassaatori arvates ei ole kahju tekitamine sellises suuruses tõendatud. Süüdistus on ebakonkreetne kohtuotsuses toodud järeldused ei põhine hinnatud tõenditele. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning keegi ei pea tõendama oma süütust.
  20. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kassatsioonivastuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Prokurör märgib, et tegu oli selle toimepanemise ajal karistatav KrK § 161 järgi, alates

jõustumisest

  1. märtsini 2007 KarS § 289 järgi ning alates
  2. märtsist KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. Seega oli tegu toimepanemisest kuni käesoleva ajani jätkuvalt karistatav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8.

muudatustega, mis jõustusid

  1. märtsil
  2. a - seega enne käesoleva kriminaalasja arutamist ringkonnakohtus, tunnistati muuhulgas kehtetuks ka KarS §
  3. See tähendab, et apellatsioonimenetluse ajal ei olnud ametiseisundi kuritarvitamine KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes enam kuriteona karistatav. Kujunenud olukorras asus aga ringkonnakohus seisukohale, et ametiseisundi kuritarvitamise dekriminaliseerimine ei saa kaasa tuua R. R. õigeksmõistmist, sest uuenenud oludes on tema tegu kvalifitseeritav KarS §-le 201 lg 2 p 3 järgi, s.o omastamisena ametiisiku poolt. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohtu otsuses puudub põhjendus selle kohta, miks on tänases õiguslikus olustikus R. R. tegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, s.t miks on ametiseisundi kuritarvitamine võrdsustatav omastamisega ametiisiku poolt. Põhjenduste puudumine kohtuotsuses on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p-s 7 mõttes.
  4. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et
  5. märtsil
  6. a jõustunud

muudatuste kohaselt ei ole korteriühistu juhatuse liige, sh juhatuse esimees enam ametiisik KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses.

§ 288

lg 1 kohaselt on ametiisik

eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Erandi reeglist sätestab KarS § 288 lg 2, mille kohaselt loetakse ametiisikuks KarS §-de 293 - 298 tähenduses ka isikut, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kui tal on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pädevus ja ülesanded ning tegu on toime pandud vastava juriidilise või füüsilise isiku majandustegevuse käigus. Korteriühistuseaduse § 2 lg 1 kohaselt on korteriühistu korteriomanike loodud mittetulundusühistu. Tegemist ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse või organiga ega avalik-õigusliku juriidilise isikuga, seega saab korteriühistu juhatuse liige olla koosseisukõlblikuks subjektiks ainult KarS §-s 293-298 sätestatud kuriteokoosseisudes. Tema poolt toime pandud omastamine saab olla karistatav vaid KarS § 201 lg 1 järgi.

  1. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-41-07 - RT III 2007, 34, 275, p 12,
  4. detsembri
  5. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 31 ja
  6. mai
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006, 20, 182, p 11.6). Omastamine ametiisiku poolt on ametiseisundi kuritarvitamisega võrreldes oluliselt erinev kuriteokoosseis, mis nõuab muuhulgas eraldi sellise faktilise asjaolu tuvastamist, et enda kasuks pöörati võõras vara.
  8. Ringkonnakohtu seisukoht, et R. R-le KrK § 161 (KarS § 289) järgi süüksarvatud tegu vastab otsuse tegemise ajal KarS § 201 lg 2 p-le 3, ei olnud aga lubamatu mitte üksnes seetõttu, et tegemist on oluliselt erinevate kuriteokoosseisudega, vaid ka seetõttu, et kõnealusel viisil toimides kohaldas ringkonnakohus tema suhtes raskemat karistusseadust.
  9. R. R-le süüksarvatud ja KrK § 161 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise ajal sisaldas kriminaalkoodeks ka KarS § 201 lg 2 p-s 3 suhtes analoogilist sätet. Nimelt oli KrK § 1411 lg 1 järgi eraldi karistatav võõra vara riisumine ametiseisundi kuritarvitamise teel. Seejuures moodustasid kohtupraktikas valitsenud arusaama kohaselt varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi. See tähendab, et juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne
  10. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-07 - RT III 2007, 34, 275, p 13,
  13. juuni 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-07 RT III 2007, 25, 205, p 11 ja
  14. septembri
  15. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-74-05 - RT III 2005, 27, 286). Arvestades eelmärgitut tuleks lähtuda sellest, et kui tegu vastab käesoleval ajal KarS § 201 lg 2 p 3 koosseisule, siis teo toimepanemise ajal oli see karistatav KrK § 1411 lg 1 järgi. Seega leides, et R. R. tegu, mis oli eelnevalt kvalifitseeritud KrK § 161 (KarS § 289) järgi vastab KarS § 201 lg 2 p-le 3, oleks ringkonnakohus pidanud võrdlema KrK §-s 161 ja § 1411 lg-s 1 ettenähtud kuritegude raskust. Kuna KrK § 161 järgi oli võimaliku maksimaalse karistusena ette nähtud kuni 3 aastat vabadusekaotust ja KrK § 1411 lg 1 järgi kuni 4 aastat vabadusekaotust, siis oli ringkonnakohtu poolt antud hinnang, et R. R-le inkrimineeritav tegu on karistatav KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, vastuolus KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga ja seetõttu ebaseaduslik.
  16. Kolleegium märgib, et kaitsja väide selle kohta, et sularaha omastamine oli dekriminaliseeritud ajavahemikus
  17. september 2002 -
  18. detsember 2003, on ekslik. Vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha) ei olnud tõepoolest sellel ajavahemikul käsitatav omastamise objektina. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt kinnitanud, et varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse põhimõtetega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. veebruar 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06 RT III 2007, 6, 44, p 7 ja
  20. juuni
  21. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-05, p 10.1 - 10.3).
  22. Tulenevalt eelmärgitust ja lähtudes KarS § 5 lg-st 2 ning KrMS § 361 p-st 7 362 p-dest 1 j 2 ning § 309 lg-st 2 tühistab Riigikohus Harju Maakohtu
  23. jaanuari
  24. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  25. mai
  26. a otsused R. R. süüdistuses KrK § 161 järgi, mõistab ta õigeks ja rahuldab kassatsiooni. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.