lg 1 kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitatava kahju suuruse. Pärast kindlustusjuhtumist teada saamist asus kostja seda kohustust täitma. Hageja esitas olemas olnud soetamisdokumendid osa vara kohta, ülejäänud vara (elektroonika, riided, jalanõud, aksessuaarid, kokku 22 nimetust) osas teatas ta, et dokumendid puuduvad. Tõendatud on, et hageja teatas kostjale muu vara osas soetamise viisi ja/või koha, kuid keeldus neid täpsustamast, keeldudes ka teatamast konkreetset isikut, kellelt ta teatud asjad omandas. Kadunud asjade nimekirja kohaselt olid asjad omandatud erinevatest kohtadest.
lg 1 järgi peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, kuid
kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma lepingut kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus.
lg-test 1 ja 2 tulenevalt loetakse asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat väärtuse vähenemist. Maakohus ei nõustunud hageja viitega
Nimetatud sätte kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist, ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. Praeguses asjas rikkus hageja kohustust (esitada tõendeid kahju suuruse kindlakstegemiseks) pärast kindlustusjuhtumit ning see mõjutab kahju suuruse kindlakstegemist. KKÜT p 5.2.1.10 saab olla pooltevahelise lepingu osa
Nimetatud sätte kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepingu osale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Samuti on tüüptingimused lepingu osaks siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel poolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja sai tüüptingimused lepingu sõlmimisel enda kätte. Seega oli tal võimalik nende sisust teada saada ja puudub alus neid lepingu osaks mitte lugeda. Hageja oli teadlik, et juhtumi toimumisel tuleb tal kahju suurust (vara väärtust) tõendada ja teha seda dokumentidega. Vara väärtust ei saa tõendada hageja koostatud nimekiri, mis oli aluseks lepingu sõlmimisele. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, puudub kohustus rahuldada viivisenõuet. Kohtul puudub vajadus analüüsida kõrvalnõude aluseks olevate asjaolude põhjendatust ja tõendatust.
lg 1 kahju tekkimise ning ulatuse osas tõendamiskoormuse üksnes kindlustusandjale ning vabastaks kindlustusvõtja kohustusest tõendada kindlustatud esemete olemasolu kahju tekkimise hetkel.
kohaldamisel tuleb eristada kahju tekkimise tõendamist ja kahju suuruse kindlakstegemist. Kui kahju tekkimine seisneb kindlustatud esemete varguses või kaotsiminekus, on esemete olemasolu kahju tekkimise vältimatuks eelduseks. Kahju tekkimist peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama pool, kes sellele tugineb. Asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks kostja rikkunud
Kostjal oli võimalus teha kahju suurus kindlaks peamiselt hageja esitatud andmete ja tõendite põhjal, mida hageja pidi pooltevahelise lepingu kohaselt kostjale esitama. Nii on kostja leidnud, et kahju on tõendatud kodukino maksumuse osas, ja see on hagejale ka hüvitatud. Maakohus on õigesti kohaldanud pooltevahelise lepingusuhte osaks olevaid kindlustuse üldtingimusi ja kodukindlustuse üldtingimusi. KÜT p-st 61 tulenes kindlustusvõtja kohustus anda kindlustusandjale kahjujuhtumi korral õiget ja täielikku informatsiooni kahjujuhtumi asjaolude, kahju suuruse ja võimalike vastutavate isikute kohta. Samade tingimuste p 63 kohaselt oli kindlustusvõtja kohustatud esitama kindlustusandjale dokumente ning vastama suuliselt ja kirjalikult kindlustusandja küsimustele. Punkti 73 kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh tõendite esitamise kohustust), on kindlustusandjal õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest või hüvitist vähendada, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist. Samuti olid pooled kodukindlustuse üldtingimuste p-s 5.2.1.10 kokku leppinud, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada sellise vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Asjakohased ei ole hageja viited Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05, mille kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud
lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele
Nimetatud tsiviilasjas puudus vaidlus konkreetse vara (sõiduki) kaotsimineku fakti ning ka kahju tekkimise suuruse üle, seevastu praegu vaidlevad pooled selle üle, kas kahju tekkis kindlustusvõtja näidatud suuruses. Vaieldav on seega küsimus, kas hagejale tema loetletud vallasasjad tõepoolest kuulusid, millest tulenevalt sai tal asjade varguse korral tekkida kahju. Eeltoodust tulenes ka hageja kohustus tõendada vaidlusaluste vallasasjade olemasolu. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05 väljendatud seisukohtadest märkis ringkonnakohus, et ehkki KÜT ja KKÜT näol on tegemist tüüptingimustega, ei ole alust pidada eelviidatud tingimusi
Kindlustusvõtja kohustus esitada andmeid ja dokumente vm tõendeid kindlustatud vara olemasolu kohta vastab kindlustussuhte olemusele ega kitsenda kindlustusvõtja võimalusi saada kahjujuhtumi korral hüvitist, kuivõrd vara kohta tõendite hankimine ja nende säilitamine on kindlustusvõtja enda võimuses ning selle võimalikkus ei sõltu kindlustusandja tegevusest. Pooltevaheline leping ei kohustanud hagejat esitama kostjale just nimelt vara soetamisdokumente ning hagejal oli võimalus esitada kostjale igasuguseid dokumente, milles sisalduv info oleks tõendanud kahju suurust. Ka kostja on menetluse käigus korduvalt avaldanud, et aktsepteerinuks ka muid dokumente ja tõendeid vara olemasolu kohta. Seega ei ole hagejale hüvitise maksmisest keeldutud ainuüksi põhjendusel, et puudusid just esemete soetamisdokumendid. Samas on asjakohane maakohtu otsuses märgitu, et vallasasjade soetamist tõendavad tavapraktikas kõige sagedamini ostudokumendid, nagu ostutðekid, arved jmt. Vallasasjade soetamise fakt on asjassepuutuv seetõttu, et omandi tekkimise tuvastamisel saab eeldada omandiõiguse jätkuvust, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kui hageja oleks tõendanud, et ta oli vaidlusalused vallasasjad omandanud, tulnuks vaidluse korral kostjal tõendada, et hagejal varguse toimumise ajal nimetatud asju enam ei olnud (nt et asjad olid eelnevalt võõrandatud). Maakohus on andnud otsuses hinnangu ka tunnistaja H. Kalause ütlustele, märkides, et tunnistaja ütlused ei sisaldanud teavet kahju suuruse kindlakstegemiseks. Puudub alus hinnata tunnistaja ütlusi erinevalt maakohtust. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus juhtinud hageja tähelepanu sellele, et esemete soetamise asjaolud vajavad täiendavat tõendamist, ning teinud hagejale sellekohase ettepaneku, andes ühtlasi tõendite esitamiseks tähtaja (
Kahju tekkimist tõendavad kindlustuslepingu sõlmimisel esitatud vara nimekiri ning pärast kindlustusjuhtumi toimumist koostatud varastatud esemete nimekiri. Kostja aktsepteeris lepingu sõlmimisel esemete olemasolu ja nende väärtust. Dokumentide esitamise nõue oleks põhjendatud siis, kui taoline kohustus oleks hagejale kindlustuslepinguga sõnaselgelt pandud. Kostja tuginemine üldsõnalistele kindlustustingimustele, asudes neid konkretiseerima alles pärast kindlustusjuhtumi toimumist, on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1). Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata ka
lg 2 teisele lausele, mille kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Kolleegium märgib, et ka varastatud asjade soetamisdokumentide esitamine kindlustusandjale enne või ka pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei tõenda iseenesest veel seda, et need asjad olid kindlustusjuhtumi toimumise ajal olemas. Ka siin tekib soetamisdokumentide esitamisega kindlustusvõtja kasuks eeldus, et asjad olid olemas. Kindlustusandjal on võimalus eeldus ümber lükata, st tõendada vastupidist. Samuti on kindlustusandjal õigus pöörduda politsei poole, kui tal on tekkinud kahtlus kuriteo toimepaneku kohta. Kuna kohtud on jaotanud tõendamiskoormise ebaõigesti ning asja õigeks lahendamiseks on vaja muu hulgas hinnata kostja esitatud ja/või esitatavaid tõendeid ning hageja kasuks tekkinud eelduse kehtivust, tuleb mõlema kohtu lahendid tühistada ning asi tuleb saata tagasi maakohtule uueks menetlemiseks. 11. Kolleegium märgib, et
reguleerib kindlustusandja kohustust teha viivitamatult kindlaks hüvitatava kahju suurus, nt juhul, kui asjad on saanud kahjustada. Sätte eesmärk on suunata kindlustusandja võimalikult kiiresti tegutsema, et vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist oleks võimalik kahju suurus kindlaks teha. See säte ei reguleeri aga tõendamiskoormist. 12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kostja kodukindlustuse üldtingimuste p 5.2.1.10 ei ole kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Viidatud punkti kohaselt ei hüvitata vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega.
lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille teine pool on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Kolleegium ei näe mõistlikku põhjendust, miks ei võiks kindlustusvõtjal olla õigust tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Lisaks sätestab
lg 2 teine lause, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta (nt DVD-plaadid), mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata. 13. Kolleegium leiab, et asjakohane ei ole kassatsioonkaebuse väide, et kostja käitumine tüüptingimuste konkretiseerimisel pärast vaidluse tekkimist on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna tegemist on tüüptingimustega, tuleb muu hulgas analüüsida, kas tüüptingimus võib olla ebamõistlikult kahjustav (
). Kolleegium on ühe tüüptingimuse suhtes sellisele järeldusele jõudnud (käesoleva otsuse p 12), mistõttu puudub vajadus analüüsida TsÜS § 138 alusel kostja käitumist.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.