← Eesti

3-3-1-48-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-48-07

  1. november 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Jaan Leetsari kaebus Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjoni
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 3 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsus haldusasjas nr 3-06-963 Riigikogu Kantselei kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Riigikogu Kantselei kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus haldusasjas nr 3-06-963 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus samas asjas. Kautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjon otsustas
  11. aprilli
  12. a istungi protokollilise otsusega nr 3 mitte määrata Jaan Leetsarile parlamendiliikme vanaduspensioni. Otsuse kohaselt oli J. Leetsar Riigikogu VII koosseisu liige
  13. novembrist 1994 kuni
  14. märtsini 1995, s.o 4 kuud ja 2 päeva. Riigikogu VII koosseisu liikmel tekib õigus parlamendiliikme vanaduspensionile Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse (RAPSGS) § 14 lg 1 alusel, kui ta on töötanud Riigikogu liikmena vähemalt ühes koosseisus selle koosseisu volituste lõppemiseni, kuid mitte vähem kui kaks aastat järjest.
  15. oktoobril 1992 nimetas Vabariigi President J. Leetsari Vabariigi Valitsuse liikmeks. RAPSGS § 14 lg 2 järgi Riigikogu liikme volituste peatumisel tema nimetamise tõttu valitsuse liikmeks võrdsustatakse tema töötamise aeg ministrina Riigikogu liikmena töötatud ajaga. J. Leetsari volitused Riigikogu liikmena ei peatunud tema nimetamise tõttu valitsuse liikmeks, kuna ta ministriks nimetamise hetkel Riigikogu liige ei olnud. Olles juba minister, ei saanud ta asendusliikmena Riigikogusse tööle asuda, sest Põhiseaduse § 99 kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsuse liikmed olla üheski muus riigiametis.
  16. Kaebuses halduskohtule palus J. Leetsar tühistada parlamendipensionide määramise komisjoni otsuse ja teha komisjonile ettekirjutus määrata kaebajale parlamendiliikme vanaduspension. Kaebuses väideti järgmist: 1) J. Leetsar oli Riigikogu liige alates
  17. oktoobrist 1992 ning tema Riigikogu liikme volitused peatusid samal päeval seoses tema nimetamisega Vabariigi Valitsuse liikmeks.
  18. novembri
  19. a Riigikogu juhatuse otsusest "Riigikogu asendusliikme J. Leetsari asumine Riigikogu liikmeks" nähtub üheselt, et kaebajat käsitati Riigikogu liikmena, kelle volitused taastusid seoses tema vabastamisega valitsusliikme kohustustest. Seega käsitati kaebajat Riigikogu asendusliikmena enne Vabariigi Valitsuse liikmeks saamist. Riigikogu töökorra seadus (RKTS) ei näe ette võimalust, et valitsusliikme kohustustest vabanedes saaks asuda Riigikokku tööle isik, kes enne valitsuse liikmeks saamist ei olnud Riigikogu liikme staatuses. Kaebaja kui Riigikogu asendusliikme volitused olid peatunud seoses valitsusliikme kohustuste täitmisega ning taastusid
  20. novembri
  21. Komisjon on RAPSGS § 14 lg 2 tõlgendanud põhjendamatult kitsendavalt ning see tõlgendus pole seaduse eesmärgi ja mõttega kooskõlas; 2) komisjoni viide RKTS § 11 lg-le 2 on asjakohatu, sest kaebaja nimetati Vabariigi Valitsuse liikmeks
  22. oktoobril 1992, Riigikogu töökorra seadus aga jõustus
  23. novembril
  24. Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseadus (RKVS) § 31 lg 2 sätestas, et asendusliige määratakse järgmiste sama nimekirja valimata jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises valimisnimekirjas. Selle sätte alusel tekkis kaebajal Riigikogu asendusliikme staatus, kuna ta oli esimene valimata jäänud kandidaat valimisliidu "Mõõdukad" nimekirjas. Kui kaebaja poleks
  25. oktoobril 1992 nõustunud ministriks hakkama, oleks ta igal juhul asunud esimese asendusliikmena Riigikogusse tööle. Käesoleval juhul on tekkinud olukord, kus parlamendiliikme pensioni on õigus saada valimisnimekirjas kaebajast ees- ja tagapool olnud isikutel, kuid mitte kaebajal; 3)
  26. a kehtinud Riigikogu töökorra seadus ei sisaldanud protseduurireegleid või formaalsusi, millest tulenevalt oleks komisjon saanud tõlgendada seadust ja asjaolusid kaebaja kahjuks.
  27. jaanuaril 2003 Postimehes avaldatud parlamendipensioni saajate nimekirjas on ära toodud ka kaebaja nimi, mis tähendab, et sel ajal oli Riigikogu Kantselei seisukohal, et kaebajal on õigus parlamendiliikme pensionile. Vaidlusaluse otsusega on seda seisukohta põhjendamatult muudetud ning see on käsitatav haldusakti kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks HMS §-de 64, 66, 67 tähenduses, mis on reeglina lubamatu.
  28. Tallinna Halduskohtu
  29. oktoobri
  30. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel motiividel: 1)
  31. a oktoobris kehtinud Vabariigi Riigikogu valimisseadus sätestas, et Riigikogu liikme volituste peatumisel tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks astub tema asemele asendusliige, kellel on Riigikogu liikme õigused ja kohustused (§ 30 lg 3); asendusliikmeks määratakse esimene valimata jäänud kandidaat sama üleriigilise nimekirja kandidaatide hulgast valimisel, milles kandideeris asendatav Riigikogu liige (§ 31 lg 1); kui esimene valimata jäänud kandidaat ei saa mingil põhjusel Riigikogusse tööle tulla, määratakse asendusliige järgmiste sama nimekirja valimata jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises nimekirjas (§ 31 lg 2); asendusliikme määrab Vabariigi Valimiskomisjon (§ 31 lg 4); 2) kaebaja oli esimene valimata jäänud kandidaat valimisliidu "Mõõdukad" üleriigilises kandidaatide nimekirjas, kust osutus Riigikogusse valituks 12 (kohtuotsuses on ekslikult märgitud 13) kandidaati: M. Lauristin, I. Raig, A. Tarand, L. Hänni, J. Kross, V. Saatpalu, V. Kaal, Ü. Laanoja, M. Pärnoja, U. Mereste, V. Kirsipuu ja J. Herodes; 3) Vabariigi Presidendi
  32. oktoobri
  33. a käskkirjaga nr 1 nimetati valimisliidu "Mõõdukad" nimekirjast Vabariigi Valitsuse liikmeteks L. Hänni, A. Tarand, M. Lauristin ning kaebaja; 4) asendusliikmel tekib õigus astuda Riigikogu liikme kohale alates hetkest, mil peatati Riigikogu liikme volitused; 5) õige on vastustaja seisukoht, mille kohaselt
  34. oktoobril 1992 ei saanud kaebaja esimese valimata jäänud kandidaadina automaatselt Riigikogu liikmeks. Kaebajal tekkinuksid Riigikogu liikme õigused ja volitused siis, kui ta oleks Vabariigi Valimiskomisjoni poolt määratud Riigikogu liikmeks, kuid valimiskomisjoni
  35. oktoobri
  36. a otsusega määrati asendusliikmeteks valimisliidust "Mõõdukad" A. Ojasalu, A. Tamm ja E. Nestor; 6) vastustaja tõlgendus õigusaktidele on kooskõlas PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. Personaalse võimude lahususe põhimõtte kohaselt ei tohi ühe võimuharu esindaja täita korraga mitme võimu funktsioone. See põhimõte on fikseeritud ka PS § 63 esimeses lauses, mis keelab Riigikogu liikmel teises riigiametis olemise. Ajal, mil kaebajal tekkis õigus asuda asendusliikmena tööle Riigikogus (
  37. oktoobril 1992), oli ta juba Vabariigi Valitsuse liige ning täidesaatva riigivõimu ülesannete täitjana polnud tal võimalik samaaegselt asuda seadusandlikku võimu teostava Riigikogu liikme kohale. Kuna kaebaja enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist ei olnud Riigikogu liige, ei saanud ka peatuda tema Riigikogu liikme volitused ning puudub alus võrdsustada tema ministrina töötamise aeg Riigikogu liikmena töötamise ajaga; 7) Riigikogu juhatuse
  38. novembri
  39. a otsusega ei taastatud kaebaja Riigikogu liikme volitusi, vaid ta määrati asendusliikmena Riigikogu liikmeks. Kaebaja Riigikogu liikme volitused algasid alles
  40. novembril 1994 ning lõppesid
  41. märtsil
  42. Kuid sellest ajast ei piisa, et kaebajal oleks tekkinud õigus parlamendiliikme vanaduspensionile; 8) ajalehes "Postimees"
  43. septembril 2003 avaldatud parlamendipensioni saajate nimekirja alusel ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust saada parlamendiliikme vanaduspensioni. Ehkki ajaleht on oma andmete allikana märkinud Riigikogu, pole avaldatud nimekiri haldusakt ning kaebaja viited HMS §-dele 64, 66, 67 on alusetud. Vaidlustatud otsuses sisalduv ekslik viide RKTS § 11 lg-le 2 ei mõjutanud otsuse sisu, sest
  44. a kehtis samasugune säte RKVS § 31 lg-s
  46. Apellatsioonkaebuses palus J. Leetsar tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
  47. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise ja kohaldamise tõttu, põhjendades otsust järgmiselt: 1) Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse kohaselt makstakse pensioniikka jõudnud endisele Ülemnõukogu XII koosseisu ning VII, VIII ja IX Riigikogu liikmele parlamendiliikme vanaduspensioni, mis on sõltuvalt Riigikogus töötamise ajast 40-75% liikme ametipalgast. RAPSGS § 14 kohaselt võrdsustatakse Riigikogu liikmena töötamise ajaga peaministrina või ministrina töötamise aeg juhul, kui parlamendiliikme volitused olid peatunud Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu; 2) apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas J. Leetsari puhul saab tema Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud aega (
  48. oktoober 1992 kuni
  49. november 1994) võrdsustada Riigikogu liikmena töötamise ajaga. Vastustaja ja esimese astme kohus on seisukohal, et ei saa, sest enne kaebaja nimetamist valitsuse liikmeks ei olnud teda asendusliikmeks määratud. Asjale formaalse lähenemise korral tundub see järeldus õige olevat, kuid ringkonnakohus vastustaja ja esimese astme kohtu seisukohaga siiski ei nõustu; 3) oktoobris 1992 kehtinud RKVS § 31 lg 1 nägi ette, et asendusliikmeks määratakse esimene valimata jäänud kandidaat sama üleriigilise nimekirja kandidaatide hulgast valimisel, milles kandideeris asendatav Riigikogu liige. Lõige 2 sätestas, et kui esimene valimata jäänud kandidaat ei saa mingil põhjusel Riigikogusse tööle tulla, siis määratakse asendusliige järgmiste sama nimekirja valimata jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises nimekirjas, ning lg 4 nägi ette, et asendusliikme määrab Vabariigi Valimiskomisjon; 4) asjas on tuvastatud, et J. Leetsar kandideeris
  50. septembril 1992 toimunud VII Riigikogu valimistel valimisliidu "Mõõdukad" nimekirjas ning osutus esimeseks valimata jäänud kandidaadiks. Vaidlust ei ole selle üle, et Vabariigi President nimetas
  51. oktoobri
  52. a käskkirjaga nr 1 kaebajaga samas nimekirjas kandideerinud ja valituks osutunud L. Hänni, A. Tarandi ja M. Lauristini vastavalt ministriks, keskkonnaministriks ja sotsiaalministriks ning J. Leetsari, kellel pärast eelpoolnimetatud parlamendiliikmete volituste peatumist seoses nende Vabariigi Valitsuse liikmeteks nimetamisega tekkis õigus Riigikogusse tööle asuda, põllumajandusministriks. Vaidlust ei ole ka selle üle, et Vabariigi Valimiskomisjon määras
  53. oktoobril 1992 Riigikogu asendusliikmeteks valimisliidust "Mõõdukad" kolm Riigikogu liikme kandidaati, kes olid nimekirjas kaebajast tagapool, ning et Riigikogu juhatus otsustas
  54. novembril 1994 RKTS § 4 ja 11 alusel, et Riigikogu asendusliige J. Leetsar asub Riigikogu liikmeks; 5) eeltoodud asjaolude põhjal tuleb kaebaja pensioniõiguslikku staaži RAPSGS § 14 tähenduses hakata lugema valitsuse liikmeks nimetamise päevast, s.o
  55. oktoobrist
  56. Nimetatud sätte mõttest ja eesmärgist järeldub seadusandja tahe võrdsustada Riigikogu liikmena töötamise aeg valitsuse liikmena töötamise ajaga, kui valitsusse on tööle mindud Riigikogust. Ei ole alust kahelda kaebaja väites, et juhul, kui teda poleks nimetatud valitsuse liikmeks, oleks ta asunud täitma Riigikogu liikme ülesandeid selle valituks osutunud kandidaadi asemel, kelle Riigikogu liikme volitused peatusid valitsuse liikmeks nimetamise tõttu (s.o M. Lauristini, A. Tarandi või L. Hänni asemel); 6) vastustaja märgib õigesti, et Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande ning et Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seadus kehtib ainult Riigikogu liikmete ja Riigikogu liikmeks asunud asendusliikmete kohta. Asjaolust, et kaebaja nõustus enda nimetamisega põllumajandusministriks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et kaebaja ei soovinud asendusliikmena asuda Riigikogu liikmeks ja anda ametivannet. Olukorras, kus asendatava volitused peatusid valitsuse liikmeks nimetamise tõttu ja kus kaebaja polnud esitanud valimiskomisjonile avaldust, et ei soovi asuda tööle Riigikokku (vastupidiseid andmeid pole kohtule esitatud), oleks pidanud valimiskomisjon määrama ta Riigikogu asendusliikmeks. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tõlgendama kaebaja kahjuks asjaolu, et enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist jäi tema asendusliikmeks määramine Vabariigi Valimiskomisjoni poolt vormistamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  57. Riigikogu Kantselei palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus, põhjendades kassatsioonkaebust järgmiselt: 1) oktoobris 1992 kehtinud asendusliikme määramise regulatsioon tulenes Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseadusest, mille § 31 lg 1 nägi ette, et asendusliikmeks määratakse esimene valimata jäänud kandidaat sama üleriigilise nimekirja kandidaatide hulgast, milles kandideeris asendatav Riigikogu liige. Lõikes 2 sätestati, et kui esimene valimata jäänud kandidaat ei saa mingil põhjusel Riigikogusse tööle tulla, siis määratakse asendusliige järgmiste sama nimekirja valimata jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises nimekirjas. Lõike 4 järgi määras asendusliikme Vabariigi Valimiskomisjon; 2) J. Leetsari puhul oli Riigikogusse tööle asumist takistavaks põhjuseks töötamine Vabariigi Valitsuse liikmena. Pole põhjust oletada, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsustanuks, kui põllumajandusminister J. Leetsar oleks esitanud taotluse vormistada end Riigikogu liikmeks; 3) J. Leetsar oli valimisnimekirjas esimene valimata jäänud kandidaat ja ta ei läinud Vabariigi Valitsusse tööle Riigikogust. Selleks, et tõestada J. Leetsari Riigikogu liikme volituste tekkimist
  58. aastal ja Riigikogust Vabariigi Valitsusse tööle minekut, ei piisa oletusest, et kui J. Leetsarit poleks nimetatud Vabariigi Valitsuse liikmeks, oleks ta asunud täitma Riigikogu liikme ülesandeid selle valituks osutunud kandidaadi asemel, kelle Riigikogu liikme volitused peatusid valitsuse liikmeks nimetamise tõttu (M. Lauristini, A. Tarandi või L. Hänni asemel); 4) kui J. Leetsar ei väljendanud selgelt soovi asuda tööle Riigikogus alates
  59. oktoobrist 1992, siis saab teha järelduse, et ta ei soovinud asuda tööle Riigikogus. Arvesse tuleb võtta ka seda, et RAPSGS § 14 järgi Riigikogu liikme volituste peatumisel tema nimetamise tõttu Vabariigi Valitsuse liikmeks võrdsustatakse tema töötamise aeg peaministri või ministrina Riigikogu liikmena töötatud ajaga, võeti vastu
  60. jaanuaril 1999 ja jõustus
  61. märtsil
  62. Oktoobris 1992 sellist sätet polnud. RAPSGS § 291 järgi laienes see Riigikogu IX koosseisu alguspäevil jõustunud säte ka Riigikogu VII koosseisu liikmetele; 5) ringkonnakohtu järeldus, et Vabariigi Valimiskomisjon pidanuks määrama J. Leetsari Riigikogu asendusliikmeks, pole seotud kohtuotsuse resolutsiooniga. Vaidlustatud pole Vabariigi Valimiskomisjoni
  63. oktoobri
  64. a otsust "Riigikogu liikmete asemele asendusliikmete määramine" õiguspärasust. Kuni selle otsuse õigustühisust pole tuvastatud, ei saa parlamendipensionide määramise komisjon tõlgendada seadust, nagu see otsus ei kehtiks. Seadusandliku organi liikmete kindlaksmääramine on täpne ja formaalne tegevus, milleta poleks võimalik rääkida parlamentaarse režiimi toimimisest. Käesoleval juhul on tegu olulise pretsedendiga, sest näiteks Riigikogu X koosseisus vahetus nelja aasta jooksul 77 liiget, mis tähendab, et nad kõik ootasid mingil ajahetkel võimalikku tekkivat õigust ja kohustust asuda tööle Riigikokku; 6) Vabariigi Valimiskomisjonil polnud võimalik määrata J. Leetsar asendusliikmeks Riigikogusse enne Vabariigi Valitsuse liikmeks määramist, sest sel hetkel polnud veel Riigikogu liikmeid, keda olnuks vaja asendada.
  65. J. Leetsar on seisukohal, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ja seda ei tuleks menetlusse võtta. Menetlusse võtmisel tuleks kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. J. Leetsar väidab järgmist: 1) ringkonnakohus leidis õigesti, et puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tõlgendama J. Leetsari kahjuks asjaolu, et enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist jäi tema asendusliikmeks määramine Vabariigi Valimiskomisjoni poolt vormistamata; 2) Vabariigi Valimiskomisjoni
  66. oktoobri
  67. a otsust "Riigikogu liikmete asemele asendusliikmete määramine" pole asjassepuutuv. Ringkonnakohus leidis õigesti, et Vabariigi Valimiskomisjoni poolt jäi J. Leetsari asendusliikmeks määramine vormistamata; 3) valimata jäänud kandidaatide Riigikogusse tööle asumise küsimus üldises plaanis ei oma käesoleva asjaga mingit seost; 4) põhjendamatu on seisukoht, et üksikisikule soodsam lahendus toob riigile kaasa põhjendamatuid kulutusi. Käesolev juhtum on piiritletud ühele kodanikule parlamendipensioni määramisega; 5) parlamendiliikme vanaduspensioni on õigus saada nii J. Leetsarist eespool olnud (L. Hänni, M. Lauristin, A. Tarand) kui ka tagapool olnud (A. Tamm, E. Nestor) üleriigilisse kandidaatide nimekirja kantud isikutel. Kõik nimetatud isikud osalesid mingi aja VII Riigikogu töös ja mingi aja Vabariigi Valitsuse töös. Sisuliselt olid nad sarnases õiguslikus situatsioonis, mistõttu neid tuleks RAPSGS § 14 tähenduses kohelda võrdselt. Pole mõistlikku õiguslikku põhjendust, miks tuleks J. Leetsar, kes sealjuures oli veel ka nimekirja kantud esimene valimata jäänud kandidaat, arvata parlamendipensioni saajate hulgast välja. Pole mõeldav, et selline tulemus oli seadusandja eesmärk. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  69. aastal vastu võetud seadus, mis reguleerib parlamendipensione, on erinevatel aegadel kandnud erinevaid nimetusi - Eesti Vabariigi seadus "Eesti Vabariigi presidendi ja Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta", Eesti Vabariigi seadus "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" ja "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seadus". Alates
  70. jaanuarist 2008 nimetatakse seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus". Käesolevas asjas nimetatakse Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendavas osas seadust kohtuotsuse loetavuse hõlbustamiseks parlamendipensione reguleerivaks seaduseks.
  71. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (redaktsioonis, mis kehtis oktoobris 1992, mil J. Leetsar nimetati Vabariigi Valitsuse liikmeks) sätestas: "Õigus saada parlamendiliikme vanaduspensioni on 60-aastaseks saanud mehel, kel on vähemalt 25-aastane pensioniõiguslik staaž, ja 55-aastaseks saanud naisel, kel on vähemalt 20-aastane pensioniõiguslik staaž, kui ta on töötanud Riigikogu liikmena vähemalt ühes koosseisus selle koosseisu volituste lõppemiseni, kuid mitte vähem kui 2 aastat järjest." Nimetatud säte ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise ajaga aega, mil isik töötas Vabariigi Valitsuse liikmena.
  72. Vastavasisuline, töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti
  73. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega, kui parlamendipensione reguleeriva seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2, mis sätestab: "Riigikogu liikme volituste peatumisel tema nimetamise tõttu Vabariigi Valitsuse liikmeks võrdsustatakse tema töötamise aeg peaministri või ministrina Riigikogu liikmena töötamise ajaga." Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud
  74. jaanuaril 1999 vastu võetud ülalnimetatud muutmise seaduse § 13 lg-ga 3, mis sätestab: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning VII ja VIII Riigikogu liikmetele laieneb ka käesoleva seaduse §-s 2 kehtestatud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" § 14 lõigetes 2 ja 3 sätestatu."
  75. veebruaril 2001 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega täiendati parlamendipensione reguleerivat seadust §-ga
  76. Paragrahv 291 lg 2 sätestab: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning VII ja VIII Riigikogu liikmele laienevad ka käesoleva seaduse § 14 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ja IX Riigikogu volituste alguspäeval jõustunud tingimused."
  77. Eeltoodust nähtuvalt võimaldab parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 võrdsustada Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud aja Riigikogu liikmena töötamise ajaga. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse § 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused.
  78. Vaidluse all ei ole, et J. Leetsar kandideeris
  79. a Riigikogu valimistel ja oli "Mõõdukate" valimisnimekirjas esimene, kes ei osutunud valituks.
  80. J. Leetsaril oli tulenevalt PS § 64 lg-st 3 ja
  81. a kehtinud Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseaduse §-dest 30 ja 31 õigus minna Riigikokku asendusliikmena, kui Riigikogust lahkub mõni samasse valimisnimekirja kantud Riigikogu liige. J. Leetsar ei kasutanud seda õigust. Vabariigi Presidendi
  82. oktoobri
  83. a käskkirjaga nr 1 nimetati ametisse Vabariigi Valitsus. Selle käskkirjaga nimetati Vabariigi Valitsusse ministritena ka "Mõõdukate" valimisnimekirjas kandideerinud L. Hänni, M. Lauristin, J. Leetsar ja A. Tarand. L. Hänni, M. Lauristin ja A. Tarand olid töötanud Riigikogu liikmena ja nende asemele tuli Riigikokku asendusliikmetena määrata samas valimisnimekirjas kandideerinud isikud.
  84. oktoobril 1992 ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus astus
  85. oktoobril 1992 ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees (VII Riigikogu. Stenogrammid, Tallinn, 1994, lk 168).
  86. Kuna J. Leetsarit ei nimetatud
  87. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus asuda
  88. a tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud J. Leetsari staaž Riigikogus hakata kulgema
  89. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.
  90. Põhiseaduse § 99 välistab Vabariigi Valitsuse liikme töötamise mõnes teises riigiametis, sh töötamise Riigikogu liikmena. Kuna asendusliikmeks nimetamine ei tähenda veel töötamist Riigikogus, siis pole iseenesest välistatud ja Põhiseaduse §-s 99 sätestatud ametite ühitamise keeluga vastuolus, kui Riigikogu asendusliikmeks nimetatakse Vabariigi Valitsuse liige. Kuid toonases,
  91. aasta õigusruumis ei olnud nõutav nimetada Vabariigi Valitsuse liige Riigikokku asendusliikmeks. J. Leetsarit, kes nimetati
  92. oktoobril 1992 Vabariigi Valitsuse liikmeks koos L. Hänni, M. Lauristini ja A. Tarandiga ja kes andis valitsuse liikme ametivande
  93. oktoobril 1992 koos teiste Vabariigi Valitsuse liikmetega, ei olnud seega seaduse nõuetest tulenevalt vaja
  94. aastal pärast Vabariigi Valitsuse liikmeks minekut nimetada Riigikogu asendusliikmeks. Seetõttu on ebaõige J. Leetsari väide, et ta tulnuks
  95. aastal nimetada Riigikogu asendusliikmeks. Kolleegium märgib, et kui J. Leetsar oleks
  96. a leidnud, et tema õigusi on rikutud, siis olnuks tal võimalus kohtus vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni
  97. oktoobri
  98. a otsus, millega valimisliidust "Mõõdukad" nimetati Riigikogu asendusliikmeteks A. Ojasalu, A. Tamm ja E. Nestor. J. Leetsar Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud otsust ei vaidlustanud ja jätkas töötamist Vabariigi Valitsuse liikmena kuni
  99. a novembrini, mil ta läks Riigikokku asendusliikmena.
  100. Kuna parlamendipensione reguleeriv seadus on vaadeldud osas selge ja J. Leetsar on kohtumenetluses väitnud ka ebavõrdset kohtlemist, siis peab kolleegium analüüsima, kas see regulatsioon on võrdse kohtlemise seisukohalt põhiseaduspärane. PS § 99 järgi ei saa Riigikogu liige olla üheski muus riigiametis. PS § 64 lg 1 järgi peatuvad Riigikogu liikme volitused tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks ja taastuvad tema vabastamisel Vabariigi Valitsuse liikme kohustustest. Enne
  101. a tehtud seadusemuudatuse jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile.
  102. a tehtud seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu liikmete vahel. Edaspidi hakati pensioneerimisel võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu.
  103. Kuna J. Leetsar jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.
  104. Kolleegium nõustub Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjoni ja halduskohtuga, et parlamendipensione reguleeriva seaduse järgi ei ole J. Leetsaril parlamendipensioni määramiseks seadusega nõutavat staaži.
  105. Riigikogu Kantselei kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada. Jõusse jääb halduskohtu otsus. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.