← Eesti

3-3-1-41-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-41-06

  1. mai 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Sten Lieberti kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  2. septembri
  3. a korralduse nr 1799-k tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus haldusasjas nr 3-04-332 Sten Lieberti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Tallinna Linnakohtu
  7. mai
  8. a otsusega tsiviilasjas nr 2/19-1591/03 lõpetati Sten Lieberti ja Ervin Lieberti kaasomand kinnistule Tallinnas, Põllu tn 57, suurusega 1659 m2 selliselt, et Sten Lieberti ainuomandisse jääb kinnistu jagamisel tekkiv ehitisteta kinnistu, mille suuruseks on 847 m2, ning Ervin Lieberti ainuomandisse jääb kinnistu jagamisel tekkiv kinnistu suurusega 812 m2, millel paikneb elamu.
  10. mail 2003 esitas S. Liebert Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile (edaspidi SAPA) detailplaneeringu algatamise taotluse, mille eesmärgiks oli Tallinnas, Põllu 57 asuva kinnistu jagamine kaheks väikeelamu krundiks ja tekkivatele kruntidele ehitusõiguse määramine.
  12. detsembril
  13. a teatas Tallinna Linnavalitsus kirjaga UP-1-16/6121, et Tallinna Linnavalitsus ei pea õigeks detailplaneeringu algatamist Põllu 57 kinnistu detailplaneeringu koostamiseks ja lõpetab detailplaneeringu algatamise menetluse. Sten Lieberti kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus
  14. juuli
  15. a otsusega haldusasjas nr 3-847/04 Tallinna Linnavalitsuse tegevuse kaebaja taotluse lahendamisel õigusvastaseks ning kohustas Tallinna Linnavalitsust lahendama Sten Lieberti kaebuse kooskõlas kehtiva õigusega ning kohtuotsuses toodud seisukohti järgides. Kohtuotsus jõustus
  16. juulil
  19. septembril 2004 andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 1799-k "Põllu tn 57 kinnistu detailplaneeringu koostamise algatamata jätmine". Nimetatud korraldusega otsustas linnavalitsus jätta algatamata S. Lieberti poolt taotletava detailplaneeringu. Korralduse lisaks olevas korralduse eelnõu seletuskirjas on esitatud keeldumise põhjendused järgmiselt: 1) detailplaneeringu lähteülesannet ei kooskõlastanud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, kelle üheks põhiülesandeks on miljööväärtusega hoonestusalade säilitamine, kaitsmine ning teadvustamine; 2) miljööväärtuslikku piirkonda kuuluva kinnistu jagamisel hävitataks Nõmme miljööväärtust. Suurim oht Nõmme miljööle peitub kinnistute jagamises. Põllu tn 57 kinnistu jagamist ei saa teostada kooskõlas Tallinna Linnavolikogu
  20. juuni
  21. a määrusega nr 17, millega on kehtestatud Nõmme linnaosas väikeelamute detailplaneeringutes kruntide minimaalsuuruseks 1200 m2, erandkorras (hoonestatud krundi tükeldamisel) 900m2; selle kinnistu jagamisel tekiksid maksimaalselt 829,5 m2 krundid; 3) avalik huvi säilitada ajalooliselt väljakujunenud Nõmme miljöö ja olemasolev elukeskkond kaaluvad igati üles üksikisiku huvi jagada kinnistu kaheks eesmärgiga ehitada kinnistule veel üks üksikelamu. Iga järgmise Nõmme krundi jagamine ning uue hoone ehitamise teel hoonestuse tihendamine hävitab Nõmme miljööd ning on tagasipööramatu protsess.
  22. Nimetatud korraldusele esitas S. Liebert kaebuse, kes taotles selle tühistamist. Kaebuses leiti, et Tallinna Linnavalitsuse
  23. septembri
  24. a korraldus on õigusvastane järgmistel põhjustel: 1) Tallinna Linnavalitsus on detailplaneeringu algatamisest keeldumisel eiranud jõustunud kohtulahendit ? Tallinna Linnakohtu
  25. mai
  26. a otsust, mis näeb ette kinnistu jagamise reaalosadeks; TsMS § 242 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus täitmiseks kohustuslik ka kohalikule omavalitsusele; samuti on Tallinna Linnavalitsus eiranud Tallinna Halduskohtu
  27. juuli
  28. a otsuses Tallinna Linnavalitsusele antud suuniseid ja otsuse õiguslikku põhistust; 2) Põllu tn 57 kinnistu jagamine ei hävita Nõmme miljööväärtust. Nõmme krundid on suuruselt erinevad, sealjuures ei ole Põllu 57 kinnistu naabruses asuvad kinnistud oma suuruselt märkimisväärselt suuremad; 3) avalik huvi ei kaalu antud juhul üles üksikisiku huvi kinnistu jagamiseks, huve ei ole tegelikult kaalutud; 4) detailplaneeringu algatamiseks ei pea kõik kooskõlastused olema positiivsed; 5)
  29. mail 2003 kehtestatud Tallinna linna ehitusmäärus ei välista Põllu 57 kinnistu jagamist vastavalt jõustunud kohtuotsusele ning selleks detailplaneeringu algatamist. Samas on õiguslikult välistatud linnaosade kohta eraldi ehitusmääruste kehtestamine; 6) ainus kehtiv katastriüksuse piirang sisaldub maakatastriseaduse § 16 lg-s 3, mille kohaselt on katastriüksuse minimaalsuuruseks 30 m2 . Tallinna Linnavolikogu
  30. juuni
  31. a määrus nr 17 on selle määruse preambula kohaselt antud planeerimis- ja ehitusseaduse § 2 lg 1, § 3 lg 2 ja § 9 alusel. Pärast planeerimis- ja ehitusseaduse kehtetuks tunnistamist ei kuulu rakendamisele ka eelnimetatud määrus; 7) keeldumisega algatada detailplaneering on Tallinna Linnavalitsus rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
  32. Tallinna Halduskohtu
  33. oktoobri
  34. a määrusega haldusasjas nr 3-2370/2004 kaasati selle haldusasja menetlusse kolmanda isikuna Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.
  35. Tallinna Linnavalitsuse vastuses kaebusele leiti, et kaebus on alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märgib seoses kaebusega järgmist: 1) detailplaneeringu algatamata jätmine ei takista PlanS § 9 lg 10 p 5 alusel naaberkruntide piiride muutmist ja seega uute kinnistute moodustamist eeldusel, et jagatavale kinnistule või jagamise tulemusena moodustuvatele kinnistutele ei ole kavandatud ehitamist; 2) linnakohus ei saa tuvastada kinnistu jagamise võimalikkust kui eelnevalt ei ole läbitud planeerimisprotsess; 3) suurim oht Nõmme miljööle peitub väljakujunenud kinnistute jagamises; 4) SAPA esindajad on kaks korda käinud tutvumas Nõmme tn 57 kinnistuga; 5) kaebaja poolt osundatud näited väiksemate kruntide olemasolust pole asjakohased, sest toodud kinnistute jagamise näidete puhul on tegu olukorraga, kus kinnistud jagati nendel asuvate elamute eraldamiseks teenindusmaa määramise kaudu, andmata sealjuures tekkivatele kinnistutele ehitusõigust; 6) Tallinna Linnavolikogu
  36. juuni
  37. a määrus nr 17 ei ole antud planeerimis- ja ehitusseaduses sisalduva delegatsiooninormi alusel. Nimetatud akt on antud kohaliku elu küsimuse reguleerimisel, milleks ei pea kohalikul omavalitsusel olema volitusnormi; siin puudub vastuolu põhiseadusega; seadusandja on andnud kohalikule omavalitsusele õiguse sätestada erinevaid nõudeid detailplaneeringule (krundi minimaalne suurus, ehitise maksimaalne kõrgus jne). Kohaliku omavalitsuse pädevuses on otsustada, kas vastavasisulised nõuded määratakse kindlaks iga üksikjuhtumi puhuks või annab kohalik omavalitsus välja üldakti, millega kehtestatakse teatud üldised nõuded.
  38. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seletuses märgitakse järgmist: 1) Põllu tn 57 kinnistu jagamine kaheks iseseisvaks kinnistuks on võimalik vaid siis, kui kehtestataks vastavasisuline detailplaneering. Sellise detailplaneeringu algatamine ja kehtestamine on kohaliku omavalitsuse diskretsioonotsustus. Tallinna Linnakohtu
  39. mai
  40. a otsusest ei tulene linna kohustus algatada detailplaneering. Kui detailplaneeringut ei kehtestata, peavad kinnistu kaasomanikud lõpetama kaasomandi muul viisil. 2) Tallinna Linnavolikogu
  41. jaanuari
  42. a määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu skeemi 3 kohaselt kuulub suur osa Nõmmest, sealhulgas Põllu tn 57 kinnistu, miljööväärtuslikku piirkonda. Nõmmele on omased suured ja kõrghaljastatud kinnistud, nende täiehitusprotsent on suhteliselt madal. Kinnistute jagamine rikub Nõmme miljööd. Põllu tn 57 kinnistu detailplaneeringu lähteülesanne on otseselt suunatud Nõmme linnaosa laustihendamisele ning pärsib Nõmme miljööväärtuse kui kultuuripärandi säilitamist; 3) miljööväärtusega hoonestusalade säilitamine on vaadeldav kaaluka avaliku huvina, mis tagab teatud paikkonna ja seal elavate inimeste identiteedi säilimise; 4) detailplaneeringu algatamisest keeldumise ajal kehtis Tallinna Linnavolikogu
  43. juuni
  44. a määrus, mille punktis 1 oli kehtestatud Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruseks üldjuhul 1200 m2; 5) Tallinna Linnavolikogu
  45. oktoobri
  46. a määrusega nr 36 on kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärus, mis näeb ette varem kehtinuga sarnased piirangud Nõmme linnaosa ehituskruntide suurusele. Põllu tn 57 kinnistu detailplaneeringu algatamisest keeldumine oli kooskõlas selle ehitusmääruse eelnõuga; 6) Tallinna Linnavolikogu
  47. juuni
  48. a määrust nr 17 ei ole antud planeerimis- ja ehitusseaduse delegatsiooninormi alusel; tegemist on kohaliku elu küsimusega, mille reguleerimiseks kohalik omavalitsus võib anda õigusakte ilma volitusnormita. Nimetatud määrus ei ole vastuolus põhiseaduse või seadusega, sh PS § 32 lg 2 esimese ja teise lausega, § 11 esimese lausega ning § 3 lg 1 esimese lausega. PlanS § 10 lg 5 kaudu on seadusandja andnud kohalikule omavalitsusele õiguse sätestada erinevaid nõudeid detailplaneeringutele. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on otsustada, kas vastavasisulised nõuded määratakse kindlaks iga üksikjuhtumi kohta või annab kohalik omavalitsus välja üldakti, millega kehtestatakse üldised nõuded. Kui kohalikul omavalitsusel on üksikjuhtumi puhul pädevus määrata, millistele tingimustele peab algatatav detailplaneering vastama, siis jääks selgustetuks, miks ei võiks kohalik omavalitsus välja anda üldakti teatud miinimumnõuete kehtestamiseks detailplaneeringute suhtes. Seega kuulus Tallinna Linnavolikogu
  49. juuni
  50. a määrus nr 17 kohaldamisele. Kolmas isik leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  51. Tallinna Halduskohtu
  52. detsembri
  53. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus tühistas Tallinna Linnavalitsuse
  54. septembri
  55. a korralduse nr 1799-k ning tegi Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse Sten Lieberti taotluse uueks otsustamiseks lähtudes kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seisukohad detailplaneeringu algatamise osas ei ole Tallinna Linnavalitsusele siduvad; 2) Tallinna linna üldplaneeringu kohaselt ei ole väikeelamute ehitamine Nõmme linnaossa välistatud, kuid selle võimaldamist tuleb igal üksikjuhul kaaluda; miljööväärtusliku hoonestusala määratlusega ei ole vastuolus kruntide poolitamine detailplaneeringuga eeldusel, et sellega ei rikuta kvalitatiivselt tasemelt säilitamist väärivat, ajalooliselt väljakujunenud ühtset, kindlatele kriteeriumidele vastavat hoonestust. Käesoleval juhul puudusid seadused, mis võiksid õigustada omandiõiguse kitsendamist; 3) Tallinna Linnavolikogu
  56. juuni
  57. a määrus nr 17 on vastuolus planeerimisseadusega, samuti asjaõigusseadusega ning PS § 3 lausega 1 ning PS § 154 lausega 1 nende koosmõjus, samuti PS §-ga 32 osas, mille kohaselt kitsendused omandi vabalt valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestab seadus. Kohus jätab põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata, kuna vaidlustatud haldusakti tühistamise tingivad ka muud asjaolud.
  58. Tallinna Halduskohtu
  59. detsembri
  60. a otsuse peale haldusasjas nr 3-2370/2004 esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Apellandid taotlesid Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta S. Lieberti kaebus rahuldamata.
  61. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) kohus on vääralt hinnanud tõendeid; kohus ei ole hinnanud Kultuuriväärtuste Ameti
  62. detsembri
  63. a kirjaga väljendatud lähteülesande kooskõlastamata jätmise õiguspärasust ega asjaolu, kas Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastusest keeldumine saab välistada Tallinna Linnavalitsuse diskretsiooniõiguse detailplaneeringu koostamise algatamisel; 2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ainuüksi kruntide poolitamine ei saa miljööd kahjustada ning Tallinna Linnavalitsus ei ole põhjendanud, kuidas rikub kaebuse esitajale kuuluva kinnistu jagamine ühtset hoonestust, tänavavõrku ning haljastust; halduskohus on jätnud arvestamata Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 7 lg-s 3 sätestatu ning ebaõigesti kohaldanud Tallinna linna ehitusmääruse § 2 lg 1 punkti 16; 3) Tallinna Linnavolikogu
  64. juuni
  65. a määrus nr 17 on kooskõlas põhiseadusega, samuti planeerimisseaduse ning asjaõigusseadusega.
  66. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti apellatsioonkaebuse põhjendused langesid sisuliselt Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse põhjendustega kokku. Apellant märkis, et asjassepuutuva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel ja kohaldamata jätmisel oleks kohus pidanud edastama oma otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks.
  67. S. Lieberti vastuses apellatsioonkaebustele leiti, et Tallinna Halduskohtu lahend on õige ja põhjendatud.
  68. Tallinna Ringkonnakohtu
  69. veebruari
  70. a otsusega haldusasjas nr 3-04-332 rahuldati Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti apellatsioonkaebused. Kohus tühistas Tallinna Halduskohtu vaidlustatud otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis S. Lieberti kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud menetlusnorme ning vääralt kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt: 1) asjaolust, et linnakohus pidas võimalikuks maatüki reaalosadeks jagamist, ei tulene linnale kohustust algatada detailplaneeringu koostamist. AÕS §-s 54 sätestatud omaniku õigust kinnisasja jagada kitsendavad avalik-õiguslikud normid ning eelkõige planeerimisseadus; 2) Tallinna Linnavalitsus on korralduse andmisel sisuliselt järginud Tallinna Halduskohtu
  71. juuli
  72. a otsusest nr 3-847/04 tulenevaid nõudeid; 3) ei saa nõustuda kaebaja ja halduskohtuga, et linnavalitsuse otsus on suvaline, motiveerimata ega arvesta kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Vaidlustatud korraldus vastab haldusakti vormi- ja sisunõuetele ning linnavalitsus on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt. Korralduse vastuvõtmise faktilised asjaolud, põhjendused ja õiguslik alus on toodud korralduse lisaks olevas seletuskirjas. Kohtumenetluse käigus selgus, et linnavalitsuse töötajad on tutvunud kinnistuga looduses ning korralduse andmisel oli linnavalitsusel piisav informatsioon kaalutlusotsuse tegemiseks; 4) korralduse andmisel lähtuti mitte üksnes linnavolikogu
  73. juuni
  74. a määrusest ja Kultuuriväärtuste Ameti seisukohast, vaid planeeringu algatamisest keelduti avalikes huvides, ajendatuna eesmärgist säilitada ajalooliselt väljakujunenud Nõmme miljöö. Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastuse puhul on tegemist haldusesisese menetlustoiminguga ning õige on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt võib linnavalitsus kujundada oma seisukoha Kultuuriväärtuste Ameti seisukohta arvestades, kuid ise otsustada, kas ja millises ulatuses ta neid seisukohti jagab; 5) kaebaja väidetest ei nähtu ebavõrdset kohtlemist. Valdav enamus väikestest kruntidest on moodustatud enne Tallinna üldplaneeringu kehtestamist.
  75. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. Liebert. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
  76. veebruari
  77. a otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu
  78. detsembri
  79. a otsuse haldusasjas nr 3-2379/2004 jõussejätmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  80. Kassaator põhjendab kassatsioonkaebust järgmiste väidetega: 1) ringkonnakohtu lahendist ei nähtu, milliseid menetlusnorme halduskohus on rikkunud; 2) ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 8, jättes analüüsimata kassaatori poolt vastuses apellatsioonkaebusele toodud väited Tallinna Linnavolikogu
  81. juuni
  82. a määruse nr 17 põhiseadusevastasuse kohta, kohaldades samal ajal nimetatud määrust; 3) kohus on ekslikult lugenud vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks. Ringkonnakohtu otsuse alusel võib ekslikult eeldada, et juba enne planeeringu algatamist selgitatakse välja planeeringu eesmärgiga seonduvad asjaolud ja huvid ning taotletava planeeringu perspektiiv võib olla ettenähtav juba menetluse kõige varasemas staadiumis; 4) kohtulikult õigusvastaseks tunnistatud Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastamisest keeldumine ei saa olla õiguspärase haldusakti põhjenduseks. Tallinna Halduskohtu lahendist kohtuasjas nr 3-847/04 tulenevalt oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud järgima selles kohtuotsuses toodud seisukohti. Seetõttu ei saaks ka ringkonnakohus põhistusena tugineda Kultuuriväärtuste Ameti õigusvastasele seisukohale; 5) korraldus on motiveerimata; Tallinna Linnavalitsus on pidanud miljööväärtust hävitavaks ainuüksi krundi jagamisel tekkinud uute kruntide suurusi; 6) korralduse aluseks olev õigusakt on vastuolus seaduste ja põhiseadusega. Tallinna Linnavolikogu on
  83. juuni
  84. a määruse andnud ning asunud kassaatori õigusi piirama ilma seadusliku aluseta; 7) korralduse andmisel on rikutud kaalutlusõigust.
  85. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  86. veebruari
  87. a otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  88. Kolleegium märgib, et Tallinna Linnakohtu
  89. mai
  90. a otsus, millega lõpetati Sten Lieberti ja Ervin Lieberti kaasomand Tallinnas, Põllu tn 57 kinnistu suhtes, saab asendada vaid teise kaasomaniku nõusolekut KRS § 341 järgi. Selline kohtuotsus ei ole aga kinnisasja jagamise piisavaks aluseks. Kui kohus on oma otsuse kaasomandi jagamise ja selle viisi kohta teinud, peavad pooled läbima vastava menetluse kinnistu jagamiseks. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus (tsiviilkolleegiumi
  91. mai
  92. a otsus asjas nr 3-2-3-7-05;
  93. oktoobri
  94. a otsus asjas nr 3-2-1-104-05).
  95. Käesoleval juhul eeldab uue katastriüksuse moodustamine PlanS § 3 lg 2 p-st 3 ja § 9 lg-st 8 tulenevalt detailplaneeringu koostamist. Asjaolust, et kohus on lõpetanud kaasaomandi kinnisasja reaalosadeks jagamise teel, ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus vastav detailplaneering kehtestada. Kohtuasjas on tõstatatud küsimus sellest, millistel asjaoludel võib kohalik omavalitsus keelduda planeeringu algatamisest. Kehtiv õigus annab planeerimismenetluses haldusorganile ulatusliku kaalutlusruumi ning ei sätesta detailselt valikukriteeriume. Sama kehtib ka haldusorgani tegevuse kohta planeeringu koostamise algatamisel.
  96. Detailplaneeringu koostamise algatamine, kui selle aluseks on isiku poolt esitatud vastav avaldus, on haldusmenetlus, mille tulemusena haldusorgan otsustab planeeringu algatamise või algatamisest keeldumise. Ka sellele menetlusele laienevad hea halduse põhimõtted, sealhulgas haldusorgani kohustus tagada avaldaja menetlusõigused ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu ja vorminõudeid. Detailplaneeringu algatamata jätmise otsuse andmisel tuleb juhinduda muuhulgas HMS §-des 56 ja 40 sätestatud nõuetest, s.t tagada isiku õigus informatsioonile, tema ärakuulamisõigus ning antava haldusakti põhistatus.
  97. Planeeringu algatamisest keeldumise haldusakt on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt. Käesolevas kohtuasjas on haldusorgan detailplaneeringu andmisest keeldumist põhjendanud mitmete kohaliku omavalitsusorganite aktidega, mis reguleerivad planeerimis- ja ehitustegevust Tallinna linnas, eelkõige aga detailplaneeringu algatamisest keeldumise ajal kehtinud Tallinna Linnavolikogu
  98. juuni
  99. a määrusega nr 17, mille p 1 kohaselt oli Nõmme linnaosa ehituskruntide alampiiriks üldjuhul 1200 m2, erandkorras (hoonestatud krundi tükeldamisel) 900 m
  100. Sarnased piirangud sisalduvad ka Nõmme linnaosa ehitusmääruses, mis on kinnitatud Tallinna Linnavolikogu
  101. oktoobri
  102. a määrusega nr
  103. Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 13 kehtestab kruntide piirsuurused, millal krunti reeglina ei tükeldata iseseisvateks üksusteks. Seega on Tallinna Linnavolikogu aktidega seatud piiranguid miljööväärtuslikel aladel paiknevate hoonestusalade käsutamiseks ja kasutamiseks, sealhulgas nende jagamiseks ja ehitusõiguse omandamiseks. Nimetatud piirangute iseloom on olnud erinev. Nii muudeti Tallinna Linnavolikogu
  104. juuni
  105. a määrusega nr 35 Nõmme linnaosa ehitusmäärust, sätestades selle § 1 lg-s 3, et piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise.
  106. Tallinna Linnavolikogu
  107. juuni
  108. a määrus nr 17 jõustus vastuvõtmisest ning kehtis kuni Nõmme linnaosa ehitusmääruse kinnitamiseni Tallinna Linnavolikogu
  109. oktoobri
  110. a määrusega nr 36 (jõustunud
  111. novembril 2004). Nimetatud määrusest tulenevad piirangud olid Sten Lieberti taotluse üle otsustamisel keskse tähendusega. Halduskolleegium leiab, et nimetatud määrus on käesoleva kohtuasja lahendamisel asjakohane õigusakt.
  112. Kaebaja on käesolevas kohtuasjas tõstatanud küsimuse Tallinna Linnavolikogu
  113. juuni
  114. a määruse nr 17 p 1 põhiseadusvastasusest. Tallinna Halduskohus on oma lahendis leidnud, et eelnimetatud määrus on vastuolus Planeerimisseadusega, Asjaõigusseadusega, PS § 3 lausega 1 ning PS § 154 lausega 1 nende koosmõjus, samuti PS §-ga 32 osas, mille kohaselt kitsendused omandi vabalt valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestab seadus. Kohus jättis samas aga põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata, leides, et vaidlustatud haldusakti tühistamise tingivad ka muud asjaolud. Halduskolleegium leiab, et S. Lieberti taotlus Tallinna Linnavolikogu
  115. juuni
  116. a määruse nr 17 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on põhjendatud. Isikute põhiõigusi riivavaid avalik-õiguslikke kitsendusi miljööväärtuslike piirkondade kaitseks saab kohalik omavalitsus kehtestada üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras, eelkõige planeerimismenetluses. Tallinna Linnavolikogu nimetatud määruses sisalduvate piirangute kohaldamine ei olnud kooskõlas ka Sten Lieberti taotluse lahendamise ajal kehtinud PlanS § 5 ja EhS § 19 lg 4 sätestatud volitusnormi piiridega.
  117. Eeltoodud asjaoludel annab halduskolleegium kohtuasja HKMS § 70 lg 11 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu Tallinna Linnavolikogu
  118. juuni
  119. a määruse nr 17 põhiseaduspärasusele, selle kooskõlale PS §-ga 32 osas, mille kohaselt kitsendused omandi vabalt valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestab seadus, ning hindaks selle määruse vastavust planeerimisseaduses ja ehitusseaduses sätestatud volitusnormidele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.