Obsah (7)

§ 1042§ 8§ 11§ 100§ 1018§ 1023§ 1024

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 1042. Tulenevalt poolte kokkuleppest ei pidanud kostja A.

Roo tehtud kulutusi välja maksma, vaid võimaldama selle eest A. Rool ja tema perekonnal juurdeehitises elada. Kulutuste hüvitamise nõue tekkis ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas A. Roo perekonnal seda kasutada. Tegemist on kinnistu omanikule kasulike kulutustega. Puuduvad

§ 1042lg-s 2 loetletud asjaolud, mis välistaksid kulutuste tegija nõudeõiguse.

Asjaolu, et A. Rool oli kostjaga kokkulepe, et A. Roo teeb ümber- ja juurdeehitise oma raha eest, ning et nad polnud kokku leppinud, missugused rahalised suhted nende vahel on (sh polnud kokkulepet, et A. Rool on õigus saada rahalist hüvitist oma kulutuste eest), ei välista

§ 1042kohaldamist.

Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Üheks alusetu rikastumise juhtumite liigiks on ka olukord, kus üks isik teeb parendusi teise isiku varale viimase nõusolekul, st poolte kokkuleppel. Alusetu rikastumise nõude tekkimisel on oluline, kas pooltel oli kokkulepe hüvitise saamise kohta. Juhul kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, olnuks tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. Õige ei ole kostja seisukoht, et hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa praegusel juhul kulutuste hüvitamist nõuda, sest kostja võis asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitist ei hakata kunagi nõudma. Olukorras, kus A. Roo kulutas kõik oma vahendid enda perekonnale kodu loomiseks ja see eesmärk ei realiseerunud kostja tahtest sõltuvalt, ei saa eeldada, et kompromissi mittesaavutamisel ei hakata kulutusi nõudma. Maakohus kohaldas nõude suuruse arvutamisel vääralt

§ 1042, mille alusel saab hagejale välja mõista üksnes kantud kulutuste väärtuse.

Seega pidid hagejad tõendama konkreetselt enda tehtud kulutusi. Kohus mõistis hageja II kasuks kostjalt välja kogu juurdeehitise väärtuse

1. aasta hindades. Juurdeehitise olemasolu, samuti asjaolu, et selle ehitamise korraldas A. Roo, kelle perekond pidi seal ka elama hakkama, ei tõenda iseenesest, et ka kõik kulud kandis A. Roo. Kolleegium leiab, et maakohus jagas tõendamiskoormise vääralt. Esitades alusetust rikastumisest tuleneva nõude, peab hageja tõendama oma kulutusi, mis ta on teinud teise isiku varale. Kostja ei pea tõendama oma vara parendamist. Hagejad esitasid tõendid järgmiste A. Roo tehtud kulutuste kohta: 1) OÜ Logotek Viimsi laost ehitusmaterjali ostmine 104 322 krooni 70 senti; 2) OÜ-ga Kersintal Grupp sõlmitud töövõtulepingu täitmine 222 093 krooni 20 senti; 3) OÜ Logotek Viimsi laost ehitusmaterjali ostmine 19 037 krooni 40 senti; 4) siseuste ostmine 14 870 krooni 95 senti; 5) saunakerise, saunaukse ja duðinurga ostmine 8220 krooni; 6) õhksüsteemi paigaldamine 3740 krooni; 7) kaminasüdamiku ostmine 28 486 krooni; 8) välisukse ostmine 7870 krooni 60 senti. Ülejäänud väidetavaid kulutusi tõendatud ei ole. Seega on tõendatud kulutused 408 640 krooni 85 senti, mis tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista. Maakohtu otsus on õige osas, millega rahuldati hageja I hagi köögimööbli maksumuse väljamõistmiseks. Kostja oli nõus, et hageja I sisustab köögi oma äranägemisel, ja sellele vastuväiteid ei esitanud. Kööki on vaja mööblit ka siis, kui juurdeehitist kasutab kostja ise või teised isikud. Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks ühe sobiva mööbli ära viima ja teise asemele ostma. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja kantud kohtukulude suurust, on õiglane jätta kummagi poole kohtukulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja enne
2. jaanuari
3. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel poolte enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hageja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus muuta ringkonnakohtu otsust osas, millega hagi jäi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palus hageja II jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 340 krooni ning kassatsioonikautsjoni 7228 krooni. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus valesti

§ 1042

ja asus seetõttu väärale seisukohale, et selle sätte alusel tuleb hagejale välja mõista üksnes kantud kulutused. Nõude esitajal on õigus esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. Vastupidine ei vastaks seaduse mõttele, eesmärgile ega ka sõnastusele.

§-st 1042 tuleneb üheselt, et rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, millal isik saab enda eseme tagasi. Puudub vajadus hinnata asja tagasisaamisele eelnevatel aastatel tehtud kuludokumentidega kaetud kulusid. Oluline on määrata asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra on rikastutud. Hageja esitas maakohtule ekspertiisiakti, mille kohaselt oli juurdeehitise maksumus

1. aasta hindades 1 131 500 krooni. Eratarbimises ei pruugi kliendid saada ostetud kaupade ja teenuste eest kuludokumente, samuti ei saa tõendada isikute enda töist panust.
2. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi rahuldamisel tuleb lähtuda kuludokumentidest. Eksperdihinnang ei ole kohane tõend. Eksperdihinnang tõendab üksnes juurdeehitise maksumust, kuid ei tõenda seda, kes juurdeehitise ehitas, ega seda, kes selle eest tasus. Isik on kohustatud tõendama teise isiku esemele tehtud kulutusi. Praegusel juhul puudub hagejal I

§-st 1042 tulenev nõue, sest A. Roo tegi kulutusi

1. a sõlmitud ühise tegutsemise lepingu alusel.
2. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Vastukassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8 ja asus seetõttu ebaõigele seisukohale, et ühise tegutsemise leping kostja, A. Roo ja tema vanemate vahel on tõendamata. Kostja vande all antud ütlustega, samuti U. Roo ning A. Puusepa ütlustega on tõendatud, et ühise tegutsemise leping sõlmiti
3. a ja selle eesmärgiks oli juurdeehitise püstitamine A. Roo vanematele. Samuti on tõendatud, et kostja ning A. Roo vanemad andsid raha juurdeehitise püstitamiseks. Kuna A. Roo tegi kulutusi
4. a sõlmitud ühise tegutsemise lepingu alusel, rahuldas ringkonnakohus vääralt hagi

§ 1042alusel.

Isegi kui asuda seisukohale, et A. Roo tegi kostja kinnistule kulutusi õigusliku aluseta, mõistis ringkonnakohus hageja II kasuks valesti välja kõik kantud kulutused. Hagejad palusid mõista A. Roo elu ajal tehtud kulutused ühisomandisse. Maakohus ei rahuldanud hageja I nõuet, sest ei olnud tõendatud ühise tegutsemise leping A. Roo ja hageja I vahel. Hageja I maakohtu otsust edasi ei kaevanud. Seega sai ringkonnakohus mõista hageja II kasuks välja üksnes A. Roo tehtud kulutused. Tõendatud on, et A. Roo tegi kulutusi 281 622 krooni 71 sendi eest. Ülejäänud kulutused kandis hageja I ja ringkonnakohus ei saanud neid kulutusi hageja II kasuks välja mõista. Seda tehes rikkus ringkonnakohus TsMS § 5 lg-t 1 ja § 651 lg-t

2. Hagejad vaidlesid vastukassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Hageja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Seega on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud tervikuna. Kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega hageja I nõue jäeti rahuldamata, jääb selles osas jõusse maakohtu otsus.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II on A. Roo üldõigusjärglane, mistõttu on tal õigus nõuda A. Roo tehtud kulutuste hüvitamist. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas ja mille alusel peab kostja tehtud kulutused hagejale II hüvitama ning millises ulatuses tuleb need kulutused hüvitada.
6. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas A. Roo oli kohustatud tegema kostja kinnistule kulutusi kokkuleppe alusel. Kostja väitel sõlmis ta A. Roo ja tema vanematega
7. aastal ühise tegutsemise lepingu, mille kohaselt kohustusid lepingupooled tegema kostjale kuuluvas elamus ümber- ja juurdeehitustöid. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et ühise tegutsemise leping ja selle alusel panuste tegemine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukoha ja tõenditele antud hinnanguga. Seega ei ole alama astme kohtud asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates tuvastanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ja ise tõendeid ei hinda. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust arvata, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel TsMS §
8. Kuna ringkonnakohus nõustus ühise tegutsemise lepingu küsimuses täielikult maakohtus tõenditele antud hinnanguga ja tõendite alusel tuvastatud asjaoludega, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi oma seisukohta täiendavalt põhjendama. Seega ei rikkunud ringkonnakohus ühise tegutsemise lepingu tuvastamata jätmisel TsMS § 442 lg-t
10. Kui A. Roo ei teinud kostja kinnistule kulutusi ühise tegutsemise lepingu alusel, võis kulutuste tegemise aluseks olla ka muu A. Roo ja kostja kokkulepe, s.o leping. Enne
11. juulit
12. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 165 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui pooled olid saavutanud kokkuleppe kõigis lepingu olulistes punktides.
13. juulil
14. a jõustunud

§ 8

lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 11

lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Rool ja kostjal puudus ühise tegutsemise leping. Samas leidis ringkonnakohus, et asi tuleb lahendada

§-s 1042 sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel, sest tulenevalt poolte kokkuleppest ei pidanud kostja A. Roo tehtud kulutusi välja maksma, vaid võimaldama selle eest A. Rool ja tema perekonnal juurdeehitises elada. Kulutuste hüvitamise nõue tekkis ringkonnakohtu arvates seega ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas hagejatel seda kasutada. Nimetatud ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline. Kui ringkonnakohus leidis, et kostjal ja A. Rool oli kokkulepe selles, et A. Roo teeb kostja kinnistule kulutusi ja saab selle eest kostja kinnistul asuvat elamu juurdeehitist kasutada, siis tehti kulutused lepingu alusel ja vaidlus tulnuks kokkuleppe tuvastamise korral lahendada lepingu alusel. Kui kostja keelas hagejatel oma kinnistut kasutada, siis ülalnimetatud lepingu olemasolul võis tegemist olla kohustuse rikkumisega

§ 100

mõttes, mille suhtes saab kohaldada

§-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20 ja Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-18-07, p 12).
5. Kui A. Roo tegi kostja kinnistule kulutusi olemata selleks kokkuleppega (lepinguga) kohustatud, võib A. Roo olla kostja kinnistule kulutusi tehes tegutsenud käsundita asjaajajana
6. juulil
7. a jõustunud

§ 1018mõttes.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 21 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse käsundita asjaajamise kohta sätestatut siiski üksnes tegudele, mis on tehtud pärast

1. juulit
2. a. Enne
3. juulit
4. a tehtud tegudele tuleb kohaldada teo tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. Kuna enne
5. juulit
6. a käsundita asjaajamise kohta sätted puudusid, võib tehtud kulutuse hüvitamise aluseks olla TsK § 477 (vt käesoleva otsuse p 17).

§ 1018

järgi on õigustatud käsundita asjaajamisega tegemist juhul, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks ja soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või on asjaajamine avalikes huvides oluline.

§ 1023

lg kohaselt 1 võib käsundita asjaajaja muu hulgas nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Kui asjaoludest nähtuvalt ei olnud asjaajamisele asumisel käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis

§ 1023lg 3 järgi ei ole tal kulutuste hüvitamise nõudeõigust.

Seega, kui kulutused tehti pärast

1. juulit
2. a ilma, et A. Roo olnuks kulutuste tegemiseks lepingu järgi kohustatud, kuid kostja kiitis tehtud kulutused heaks või kulutuste tegemine vastas kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, võib kostjal olla kohustus hüvitada A. Roo tehtud kulutused

§ 1023lg 1 alusel.

Kostja peab sellisel juhul hüvitama hagejale II A. Roo tehtud kulutused ulatuses, mille tegemist võis A. Roo pidada mõistlikult vajalikuks.

§ 1023

lg 3 kohaselt võib aga konkreetseid asjaolusid arvestades kulutuste hüvitamise nõudeõigus ka puududa. 17. Kui kostjal ja A. Rool puudus kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja A. Roo kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena

§ 1018

mõttes, võib hageja II nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, st kostja on alusetult rikastunud, ja peab saadu välja andma. Kolleegium märgib siinkohal, et võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse

RS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast

1. juulit
2. a. Seega tuleb kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tuvastada, millal toimus alusetu rikastumine. Kolleegium leiab, et alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et asi tuleb lahendada võlaõigusseaduse sätete alusel, sest kulutuste hüvitamise nõue tekkis ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas A. Roo perekonnal selle kasutamise, s.o pärast
3. juulit
4. a. Kui alusetu rikastumine toimus enne
5. juulit
6. a, tuleb kohaldada enne
7. juulit
8. a kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 477 lg 1 järgi on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandab vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, tuleb TsK § 477 lg 3 järgi hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus ning lg 5 järgi kõik tulud, mis saadi pärast seda, kui saadi teada või oleks pidanud teada saama vara saamise alusetusest. TsK § 477 lg 6 kohaselt laieneb alusetult omandatud vara tagastamise kohustus ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta.
9. Hüvitatavate kulutuste ulatus sõltub sellest, mis alusel tuleb kulutuste nõue rahuldada. Õigustatud käsundita asjaajamise korral (

§ 1018

) tuleb

§ 1023

lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest, välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (

§ 1023lg 3).

Kui kulutuste hüvitamise nõue tuleb rahuldada

§ 1024

lg-s 4 või §-s 1026 märgitud asjaoludel, määratakse hüvitis (hüvitatavate kulutuste ulatus)

§-s 1042 sätestatud tingimusi arvestades. 19. Vastuseks hageja II kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et

§ 1042

alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Õige ei ole aga hageja II arusaam, et

§ 1042

alusel ei tule välja mõista mitte kantud kulutusi, vaid asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra kostja rikastus, kui võttis juurdeehitise enda kasutusse. Kolleegium leiab, et

§ 1042

alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust

1. a ehitusmaksumuse alusel. Õige on ka kostja vastuväide, et eksperthinnanguga ei saa tõendada seda, et eksperthinnangus märgitud kulutused tegi A. Roo. Samas on kostja võtnud kohtumenetluses omaks, et A. Roo tegi elamu juurdeehituseks kulutusi kostja kinnistule, kuid ei teinud seda kostja meelest mitte õigusliku aluseta, vaid ühise tegutsemise lepingu alusel.
2. Kolleegium nõustub kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas otsuse tegemisel nõude piire ja rikkus sellega TsMS § 651 lg-t 1, kui mõistis hageja II kasuks välja ka hageja I tehtud kulutused. Hageja I ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega jäeti hageja I ja A. Roo ühise tegutsemise leping tuvastamata ja seetõttu hageja I nõue enne A. Roo surma tehtud kulutuste hüvitamiseks rahuldamata. Siiski on võimalik, et ka nende kuludokumentide alusel, millele on märgitud hageja I nimi, tasuti A. Roo vahenditest. Seega pidi ringkonnakohus tuvastama, kes kandis kuludokumentidel märgitud kulutused - kas A. Roo või hageja I. Kui kulutusi ei kandnud tegelikult hageja I, vaid A. Roo, saab kõik tehtud kulutused hageja II kasuks välja mõista, väljumata seejuures apellatsioonkaebuse piiridest.
3. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale II ja kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte kohtukulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Muu hulgas märgib kolleegium, et kassatsioonikautsjoni hüvitamist ei saa menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda, kuna TsMS § 149 lg 4 alusel tagastatakse kaebuse täielikul või osalisel rahuldamisel menetlusosalisele tema tasutud kautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik