Obsah (11)

§ 113§ 82§ 116§ 101§ 6§ 88§ 159§ 105§ 23§ 186§ 203

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§-le 196 ja § 116 lg 2 p-le

1. Alates
2. juunist
3. a ei ole kostja hagejalt registreerimismärke tellinud. Hageja leidis, et lepingu II ülesütlemine on tühine, sest hageja ei olnud lepingut rikkunud ja puudusid muud lepingu ülesütlemise alused. Hageja tegi kostjale ettepaneku asuda lepingut II täitma, andes selleks täiendava tähtaja, kuid tagajärjetult. Seejärel ütles hageja
4. juulil
5. a omakorda kostjale lepingu II üles. Hageja esitas kohtule kostja vastu hagi
6. juunil
7. a. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingu II rikkumisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamiseks 1 069 508 krooni, saamata jäänud tulu 3 502 803 krooni ja kahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressi 299 953 krooni. Kuna kostja viivitas süstemaatiliselt arvete tasumisega, palus hageja mõlema lepingu alusel välja mõista kostjalt viivise kokku 5 442 966 krooni. Pärast
8. aprilli
9. a sissenõutavaks muutuva viivise palus hageja mõista välja

§ 113lg-s 1 ettenähtud määras kuni põhinõude täitmiseni.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja teavitas hagejat uuest standardist
2. mail
3. a. Järgnevalt palus kostja hagejat teatada kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäev ning hoiatas lepingu II võimaliku ülesütlemise eest. Hageja viidatud kohustust ei täitnud, kusjuures võis järeldada, et ta ei ole ka tulevikus suuteline uuele standardile üle minema. Sellega rikkus hageja oluliselt lepingut II. Hagetava kahju suurus ei ole tõendatud ega põhjendatud. Viivise väljanõudmisel ei ole hageja toiminud heas usus. Pooltevahelised lepingulised suhted vältasid üle kümne aasta, kusjuures hageja ei ole varem kordagi viivist nõudnud. Pooltel oli välja kujunenud tava viivist mitte nõuda. Pooled leppisid lepingu II punktis 13 kokku, et leping II muudab kehtetuks lepingu I. Lepingu II alusel esitatud viivisenõue on alusetu, sest eeldused viivise väljamõistmiseks puudusid.
4. Harju Maakohus rahuldas
5. novembri
6. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4 872 639 krooni (sellest 375 krooni viivist, 4 572 311 krooni kahju hüvitamiseks ning sellelt arvutatavat viivist 299 953 krooni) ja menetluskulu 341 310 krooni. Kohus mõistis kostjalt välja ka viivise kahju hüvitamise kohustuselt (4 572 311 krooni) alates
7. aprillist
8. a kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus leidis, et kostja ütles lepingu II üles ajal, mil kohustus ei olnud sissenõutav.

§ 82

lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Lepingu II p 1.3 järgi tuli standardi muutumisel registreerimismärgid muudatuse kehtima hakkamise ajaks uue standardiga vastavusse viia. Leping öeldi hagejale üles

1. mail
2. a, s.o enne majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. juuni
4. a määrusega nr 153 kehtestatud tähtaega, millega määrati kindlaks standardi kehtima hakkamine. Samuti öeldi leping üles ajal, mil kostja oli andnud hagejale nõusoleku, et registreerimismärke võib erandkorras valmistada vana standardi järgi.

§ 116

lg 6 kohaselt, kui kestvuslepingut oluliselt rikutakse, võib kahjustatud lepingupool selle sama seaduse § 196 järgi üles öelda. Ülesütlemine on tühine, sest selleks puudusid seadusest ja lepingust tulenevad eeldused. Kostja asus registreerimismärke tellima AS-lt Teede REV-2, kes sai üleminekuperioodiks ettenähtud mööndusi kasutada, mida hagejale ei võimaldatud. Lepingu II rikkumine põhjustas hagejale olulist kahju, mis on tuvastatud audiitorühingu BDO Eesti AS arvamusega. Hageja sai kahju kokku 4 798 710 krooni, millest otsese varalise kahju suurus oli 1 072 912 krooni ja saamata jäänud tulu 3 725 798 krooni. Kohtul puudub alus arvamuse objektiivsuses või asjatundlikkuses kahelda, kuna tõendeid, mis audiitori arvamuse ümber lükkaksid, kohtule esitatud ei ole. Saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel on kasutatud kuluarvestuse metoodikat. Kahjustatud isik peabki tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Hageja andmetel on kahju suurus kokku 4 572 311 krooni, mis jääb audiitori arvamuse piiridesse. Hageja esitas viivisenõude ajavahemiku 3. juuli 1995. a - 31. detsember 2003. a eest esimest korda 20. veebruaril 2004. a. Kalendriaasta lõpus esitatud saldoteatistel hageja viivisevõlgnevust ei näidanud. Pooltel oli välja kujunenud tava, et arve esitatakse ja tasutakse põhivõla ulatuses. Hageja jättis tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata ja kostja võis põhjendatult eeldada, et viivisenõuet ka tulevikus ei esitata. Viivis on õiguskaitsevahend, mille rakendamiseks ei olnud pooltel vaja kokkulepet sõlmida, sest see tulenes seadusest (

RS § 12, TsK § 191 lg 1 ja § 232 ning

§ 101ja § 113). Lepingu olemasolust sõltus üksnes viivise suurus. Nii kehtiva Ts

ÜS § 138 lg 1 ja

§ 6

lg 1 kui ka varem kehtinud seaduse kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Hageja viivisenõue jääb aegumistähtaja piiresse. Samas tuleb arvestada, et viivisenõude esitamata jätmine oli süstemaatiline ja eksitav ning nõude suurus ulatus miljonitesse kroonidesse, olles ebamõistlikult koormav. Kohus leidis, et õiguste kaotamise doktriini eeldused on täidetud, olukord on erandlik ning hageja õigus viivist nõuda tuleb vastavas osas lõppenuks lugeda. Eeltoodu ei laiene võlaperioodile, mis järgnes 20. veebruaril 2004. a esitatud 375 krooni suurusele viivisenõudele. Viivisenõude tagasiulatuva esitamisega on rikutud

§ 88lg-s 1 sätestatud põhimõtet.

Hageja ei ole aga viivisenõudest loobunud. Grammatilise tõlgenduse järgi leppisid pooled lepingu II p-s 13 kokku vaid lepingu I kehtivuse lõpetamises, mitte aga juba tekkinud kohustuste muutmises. Sisuliselt asendas leping II lepingut I. Mõlemad lepingud olid sõlmitud registreerimismärkide tellimiseks ja valmistamiseks. Arved, mis hageja esitas kostjale lepingu I alusel (kokku 30 arvet), tasus kostja pärast lepingu II sõlmimist. Seega lükkab kostja käitumine ümber väite, nagu oleksid pooled lepinguga II lõpetanud ka kõik varasemast lepingust tulenevad kohustused. Kostja vastuväited hagile, mis ta esitas pärast eelmenetluse lõppu, jättis kohus

1. oktoobri
2. a kohtuistungil määrusega menetlusse võtmata. TsMS § 331 lg 1 alusel tuleb need vastuväited jätta ka otsuse tegemisel tähelepanuta.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. mai
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. TsMS § 653 lg 6 kohaselt ei korranud ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Väär on kostja väide, et lepingu II p 1.3 järgi oli hageja kohustatud standardimuudatuse avaldamisest, s.o alates
7. maist
8. a tootma uuele standardile vastavaid numbrimärke. Maakohus hindas lepingus kokkulepitut õigesti ka selle sisust lähtudes. Asja materjaliga kooskõlas on küll kostja väide, et tema jaoks peitub lepingu p 1.3 eesmärk talle õigusaktidega pandud avalik-õiguslike kohustuste täitmise tagamises, kuid sellele tuginevat järeldust ei saa õigeks pidada. Eristades eelnevalt tehnilist normi rangelt standardist, on kostja ise tuginenud nimetatud lepingupunkti eesmärgi sisustamisel nõuetele vastavate registreerimismärkide valmistamise tagamisele. Kohtule esitatud tõendid ei kinnitanud kostja väidet, et hageja ei oleks suutnud uuele standardile tulevikus üle minna. Pealegi ei oleks sellest asjaolust võimalik tuletada, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud, mis

§ 116kohaselt annaks kahjustatud lepingupoolele õiguse leping üles öelda.

Asjaolu, milline ajavahemik jäi majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. juuni
2. a määruse nr 153 avaldamise ning tehnilise normi jõustumise vahele ja kas see oli piisav uue standardi nõuetekohaseks kasutuselevõtmiseks, ei oma seetõttu tähendust. Asjaolu, et hageja oli kursis registreerimismärkide uue standardi väljatöötamisega, ei tähenda, et kostjal oli õigus nõuda uue standardi järgimist enne selle kohustuslikuks muutumist tehnilise normi kaudu ning keelduda uuele standardile üleminekuks mõistliku tähtaja andmisest. Vaidlusaluse lepingupunkti sõnastusest tulenevalt pidi hageja viima registreerimismärgid uue standardiga kooskõlla muudatuse kehtima hakkamise ajaks. Maakohus leidis õigesti, et lepingu ülesütlemise sisulised eeldused ei olnud täidetud. Kohtu viide hageja poolt
3. juunil
4. a kostjale üleantud registreerimismärgi vastavusele tulenes poolte kirjavahetusest, kuigi sellel ei ole lepingu II ülesütlemise osas sisulist tähendust. Asjaolule, et hageja väljapakutud variant ei vastanud ei vanale ega uuele standardile, on kostja andnud hinnangu, mis ei vasta asjas uuritud tõenditele. Kuid ka see asjaolu iseenesest ei kinnita kostja õigust leping üles öelda. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ka varalise kahju kindlaksmääramise osas. Kostja apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja kahjunõue on absoluutselt tõendamata, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Hageja tõendas kahju suurust audiitorfirma BDO Eesti AS vannutatud audiitori kirjaliku arvamusega. Asja materjalist nähtuvalt kontrolliti hageja raamatupidamisdokumente ja korraldati vara inventuur. Kostja selle tõendi usaldusväärsusele esimese astme kohtus vastu ei vaielnud. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorra erandlikkuse tõttu on õiguse kaotamise doktriini eeldused täidetud ning hageja õigus nõuda viivist tuleb selles osas lugeda lõppenuks. Arvestades kõiki maakohtu otsuses märgitud asjaolusid, on nõude sedavõrd hiline esitamine praegusel juhul hinnatav hea usu vastase käitumisena. Erandlikke asjaolusid arvestades oli mõistlik lugeda viivise nõudeõigus lõppenuks nõude esitamise päevani. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.
6. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsus hageja viivisenõude rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja veel 5 442 591 krooni ja muuta menetluskulude jaotust. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust viivisenõude õiguse lõppenuks lugemisel. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus ka Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-70-
7. Õigus saab võlausaldaja passiivsuse tõttu enne aegumistähtaja möödumist lõppeda ainult seaduses konkreetselt sätestatud alustel. Näiteks on seadusandja kehtestanud õiguse lõppemisega sanktsioneeritud kiire tegutsemise nõude leppetrahvi suhtes (

§ 159

lg 2), kuid ei ole sätestanud analoogilist korda viivise kohta, mis kinnitab seda, et ainsaks piiriks viivisenõude esitamisel on hagi aegumise tähtaja lõppemine. Viivise instituudi peamiseks funktsiooniks on võlausaldaja raha kasutamise aja eest intressi maksmine. Viivise maksmise kohustus eeldab viivitust rahalise kohustuse täitmisel, mille puhul kehtib põhimõte, et raha maksmata jätmist ei õigusta üldjuhul miski. Majandus- ja kutsetegevuses ei vabasta viivise maksmise kohustusest ka rikkumise vabandatavus (

§ 105

). Kohtupraktika kohaselt võib sissenõudmisega viivitamine anda põhjuse viivist vähendada, kuid sellist taotlust ei ole kostja esitanud. Õige ei ole seisukoht, et hageja on kaotanud nõudeõiguse viivise osas, mis oli muutunud sissenõutavaks viivisenõude esitamisele eelneval päeval, s.o 19. veebruaril 2004. a. Kohtud on kohaldanud valesti ka

§ 88, mis annab võlausaldajale õiguse määrata kindlaks tasumise järjekorda.

Võlausaldaja ei pea seda õigust kasutama. Võlaõigusseadust ei saa kohaldada viivisele, mis on arvestatud enne

1. juulit
2. a sissenõutavaks muutunud põhivõlalt. Kohus kohaldas viivisenõude suhtes võlaõigusseadust, olenemata nõude aluseks oleva põhivõla sissenõutavaks muutumise ajast. Lähtudes

RS §-dest 2 ja 11 ja § 12 lg-st 2, ei olnud see õige enne

1. juulit
2. a sissenõutavaks muutunud põhivõlalt arvestatud viivise puhul. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kuna ei ole vastanud hageja apellatsioonkaebuse kõigile väidetele ja põhjendustele. Kvalifitseerides hageja tegevuse otseseks hea usu vastaseks käitumiseks, ei ole kohus oma järelduse põhjendusi esitanud. Põhjendades viivisenõude lõppemist tavaga, on ringkonnakohtu otsus vastuolus

§ 23lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1 ning ka sisult vastuoluline.

8. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole esitanud ühtki põhjendust, miks viivisenõuet ei esitatud varem. Kostja ei ole loobunud viivise vähendamise vastuväitest. Intensiivsema vastuväitega on hõlmatud ka

§ 113

lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sätestatud viivise vähendamise vastuväide.

§ 88lg 1 kohaldamise küsimus on praeguses vaidluses sekundaarse tähendusega.

1. Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kostja menetluskulud välja mõista hagejalt ja hageja menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja vaidlustab tõlgendust, mille kohtud andsid lepingu II ple 1.
2. Kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Kohtud on jätnud arvestamata nii lepingu II punktis 1.3 kokkulepitu kui ka asjaolu, et pooltevahelisi suhteid ei reguleerinud majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. juuni
4. a määrus nr
5. Oli igati põhjendatud ja ettenägelik leppida uue standardi järgimiseks kokku rangemas valmisoleku tähtajas, kui nimetatud määruses oli sätestatud. Kostja ja AS Teede REV-2 sõlmitud leping ei oma poolte omavahelistes suhetes mingit tähtsust, kohtute viited sellele lepingule on asjakohatud. Kostja ei nõustu ka kohtute seisukohaga, et lepingust I tulenevad kohustused jäid pärast nimetatud lepingu kehtetuks tunnistamist endiselt jõusse. Lepingu II p 13 on oma sisult negatiivne võlatunnistus. Kohtud on tõlgendanud ebaõigesti

§ 186p 4. Rikkudes Ts

MS § 436 lg-t 1, on kohtud jätnud kostja seisukohad kahjunõude kohta arvestamata ja vastuväited hindamata. Tähelepanuta on jäänud ka kostja esitatud tõendid, millega on rikutud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. See on käsitatav menetlusnormi olulise rikkumisena. Riigikohtu menetluses kantud advokaadikulude katteks palub kostja hagejalt välja mõista 50 173 krooni 60 senti.

1. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Kostja kaevatavas osas on otsus seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Pärast BDO Eesti AS arvamuse esitamist ei esitanud kostja sellele tõendile vastuväiteid, kuid püüdis seda teha
2. oktoobri
3. a avaldusega, mille maakohus tagasi lükkas. Väiteid, mida esimese astme kohtu menetluses ei esitatud (kassatsioonkaebuse p 2.4.1 alapunktides vi ja ix nimetatud väited), ei saanudki maakohus käsitleda. Kohtud pole seega menetlusnorme kahju tuvastamisel rikkunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Nii maa- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud ajal, mil kohustus ei olnud sissenõutav. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei saanud nõuda registreerimismärkide uue standardi järgimist enne selle kohustuslikuks muutumist tehnilise normi kaudu. Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et lepingu II punkti 1.3 järgi oli hagejal kohustus viia registreerimismärkide tootmine vastavusse uue standardiga alles pärast seda, kui majandus- ja kommunikatsiooniministri
6. juuni
7. a määrus nr 153 muutis standardi alates
8. juulist
9. a üldkohustuslikuks.
10. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kostjal ei olnud lepingu II ülesütlemiseks alust. Iseenesest on õige kostja väide, et pooltel oli õigus kokku leppida uuele standardile ülemineku rangemas tähtajas, kui oli sätestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
11. juuni
12. a määruses nr
13. Samas on kohtud oma seisukohta lepingu II ülesütlemisele antud hinnangu osas piisavalt põhjendanud ja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtute seisukohaga mitte nõustuda. Kolleegium märgib, et

§ 116

ja § 196 ei defineeri olulist lepingurikkumist ega anna ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest ning pooled võivad sõlmida kokkuleppeid selle kohta, milline kohustuste rikkumine loetakse oluliseks. Maakohus on õigesti täheldanud, et pooled on lepingu II p-s 6 kokku leppinud, et lepingut võib ühepoolselt lõpetada ainult tingimusel, kui üks pool jätab oma lepingujärgsed kohustused täitmata või täidab neid mittenõuetekohaselt, mis võib teisele poolele tekitada olulist kahju. Hageja on hagiavalduses kostjal olulise kahju olemasolule kui lepingu ülesütlemise ühele eeldusele, mis tuleb tuvastada, õigesti tähelepanu juhtinud. Kostja pole asjas kahju olemasolu lepingu ülesütlemise eeldusena tõendanud. 14. Kohtud leidsid, et lepingu II p-s 13 leppisid pooled kokku vaid lepingu I kehtivuse lõpetamises, mitte aga juba tekkinud kohustuste muutmises. Kohtud on selle järelduse tegemisel seaduse nõuete kohaselt tõendeid hinnanud, kostja vastuväidetele vastanud ja oma järeldust põhjendanud.

§ 186

p 4 ja § 207 lg 1 kohaselt lõpeb võlasuhe siis, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Kohtud on õigesti tuvastanud, et pärast lepingu II sõlmimist tasus kostja hagejale lepingu I alusel esitatud 30 arvet ja pooled ei ole koos lepingu I lõpetamisega kokku leppinud, et võlausaldaja loobub lepingu I alusel tekkinud nõuetest. Põhjendamata on kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et lepingu II p 13 sisuks on negatiivne võlatunnistus.

1. Kostja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas selle tõendamatuse tõttu. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohtadega, on kahju hüvitamise nõude rahuldamisel rikkunud TsMS § 232 lg-t
2. Maakohus leidis, et audiitori arvamust ümberlükkavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, leides, et kostja ei ole audiitori arvamusele esimese astme kohtus vastu vaielnud. Tsiviilasja toimikust nähtub, et kostja on maakohtule esitanud hageja majandusaasta aruanded (I kd, lk-d 167-252), mida kohtud ei ole tõenditena käsitlenud. Kostja on juba
3. juuli
4. a kirjalikus vastuses hagile märkinud, et hagiavalduse väited kahju suuruse kohta ei lange üheski osas kokku hageja majandusaasta aruannetega, põhjendatud ei ole laos olevate materjalide hüvitamise nõuet, tõendamata on hageja väide, et laovaru ei saa realiseerida muul viisil (I kd, lk 111). Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja esitatud vastuväited ja tõendid. Väär on hageja seisukoht, et pärast BDO Eesti AS-i arvamuse esitamist kohtule ei oma enam tähtsust kostja varasemad vastuväited hagile ja kostja oleks pidanud esitama eraldi vastuväited audiitori arvamusele. Kostja ei ole menetluses avaldanud, et ta on audiitori arvamusega nõus, vaid on jäänud oma vastuväidete juurde. Kui kohtule jäi arusaamatuks, kuidas lükkavad kostja arvates hageja majandusaasta aruanded ümber hageja arvestuse kahju suuruse kohta, siis oleks kohus pidanud tulenevalt TsMS § 348 lg-st 1 ja §-st 351 küsima kostjalt selle kohta selgitust. Õige on aga hageja väide, et maakohus ei saanud käsitleda neid kostja vastuväiteid, mida kostja esimese astme kohtu menetluses ei esitanud. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ei ole otsuses nõuetekohaselt vastanud apellatsioonkaebuse väidetele tõendite ebaõige hindamise kohta, rikkudes TsMS § 652 lg 3 p 1 ja § 654 lg-t
6. Kohtud on tuvastanud, et hageja esitas viivisenõude ajavahemiku
7. juuli
8. a -
9. detsember
10. a eest esimest korda alles
11. veebruaril
12. a. Sel ajal kalendriaasta lõpus esitatud saldoteatistel hageja viivisevõlgnevust ei näidanud. Kohtud leidsid, et hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline ja hageja viivisenõue selle ajavahemiku eest tuleb hea usu põhimõtte kohaselt jätta rahuldamata. Kolleegium jääb
13. juuni
14. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-170-03 (RT III 2003, 21, 207) avaldatud seisukoha juurde, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud sellise erandliku asjaoluna saldoteatiste esitamise ilma viiviseta pikema aja jooksul (lepingulised suhted olid kestnud üle 10 aasta). Saldo on võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahe (

§ 203lg 1 teine lause).

Kolleegium soostub kohtute seisukohaga, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hageja käitumine on olnud vastuoluline, mis on hea usu põhimõttega vastuolus. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). Kolleegium soostub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et põhjendatud pole hea usu põhimõtte alusel lugeda lõppenuks viivisenõue kuni
3. veebruarini
4. a, mil hageja esitas kostja vastu viivise maksmise nõude. Kohtud on viivisenõude jätnud tervikuna rahuldamata seetõttu, et hageja käitus vastuoluliselt ja nõudis
5. veebruaril
6. a kogu viivise tasumist korraga, kuid ei olnud enne saldoteatistel näidanud viivisenõude olemasolu. Hageja vastuoluline käitumine seisnes selles, et ta jättis pikema aja jooksul esitatud saldoteatistega mulje, nagu oleks viivisenõudest loobunud, kuid sellele vaatamata nõudis viivise tasumist. Seega saab viivisenõue olla hea usu põhimõttega vastuolus üksnes selles osas, milles hagejal tekkis nõudeõigus enne viimase viivisenõudeta saldoteatise esitamist kostjale. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus tuvastama, millal hageja esitas kostjale viimase viivisenõudeta saldoteatise enne
7. veebruari
8. a ja sellest tulenevalt, millises osas on viivisenõue hea usu põhimõttega vastuolus.
9. Kuna poolte kassatsioonkaebuste ülejäänud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsus tühistada, ei pea kolleegium vajalikuks neid otsuses käsitleda. TsMS § 688 lg 2 järgi ei ole Riigikohus seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium peab vajalikuks siiski märkida järgmist. Hea usu põhimõtte kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid ei saa kohaldada viivisenõudele, mis on tekkinud enne
10. juulit
11. a sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumisega viivitamisest (vt ka Riigikohtu
12. jaanuari
13. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06). Kuna praegusel juhul ei vaidle pooled kohustuste täitmise järjekorra üle, siis ei ole maakohtu viited

§-le 88 asjakohased. 18.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmise asja lõplikult lahendav kohus, juhindudes asja sisulise lahendamise tulemusest. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa