Obsah (4)

§ 137§ 136§ 135§ 167

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 137lg 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00.

Seega lõppes poolte leping

1. veebruaril
2. a kell 24.
3. Kohaldades

§ 136

lõiget 3, leidis kohus, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Hageja nõue aegus

1. augustil
2. a kell 24.00 ehk pooltevahelise lepingu lõppemise päevast möödunud kuuenda kuu vastaval päeval. Hagiavaldus postitati kohtule edastamiseks
3. augustil
4. a, seega kolm päeva pärast nõude aegumistähtaja möödumist.
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta rahuldamata kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks.
6. veebruaril
7. a algatas Pärnu Maakohus hageja pankrotimenetluse ja pankrot kuulutati välja
8. märtsil
9. a. Pankrotihaldur alustas läbirääkimisi kostja esindajatega rendilepingu jätkamiseks.
10. märtsil
11. a saavutati suuline kokkulepe selles, et hageja jätkab rendipinnal tegevust kuni
12. juunini
13. a. Tulenevalt kokkuleppest esitas pankrotihaldur hageja võlausaldajate esimesel koosolekul
14. aprillil
15. a hagejast võlgniku tervendamiskava, mille alusel jätkas hageja renditud pinnal tegevust.
16. juunil
17. a saatis kostja hageja pankrotihaldurile teate, milles palus ruumid vabastada
18. juuliks
19. a, ja
20. juulil
21. a andis pankrotihalduri esindaja renditud pinna kostjale üle. Kohus on aegumise kohaldamisel jätnud tähelepanuta

§ 135

lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse ning asjaolu, et veebruarikuus oli 28 kalendripäeva ning

1. kuupäev on käsitatav kuu viimase päevana, mis annab võimaluse kuudes arvestatava tähtaja määramisel lugeda 6-kuulise tähtaja lõpuks augustikuu viimase kuupäeva ehk
2. augusti. VÕS § 338 lg 2 näeb ette, et üürniku nõuete aegumise tähtaeg algab lepingu lõppemisest, seega algab aegumine

§ 135lõike 1 alusel 1.

märtsist

1. a kella 00.00-st ning
2. augustil
3. a ei olnud kuuekuuline tähtaeg möödunud. Kuna ruumid anti üle
4. juulil
5. a, mitte
6. märtsil
7. a ei saanud hagi parenduste nõudes
8. augustil
9. a aeguda. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta poolte seisukohad lepingu lõppemise võimalikkuse kohta
10. märtsil
11. a, samuti asjaolu, et renditud ruumid anti kostjale tegelikult üle
12. juulil
13. a. Ajavahemikku
14. märtsist
15. juunini
16. a tuleb lugeda ajaks, mis peatas

§ 167lg 1 kohaselt nõude aegumise.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Kolmas isik ei pidanud apellatsioonkaebust õigeks. Hagi on esitatud kolm päeva pärast aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja kooskõlas TsMS § 656 lõikega 2 maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu, ei tuvastanud maakohus asja lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid ja ringkonnakohtul ei ole võimalik seetõttu asjas uut otsust teha. Maakohtu järeldus hagi aegumise kohta ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et allrendilepingu kehtivuse viimane päev oli
4. veebruar
5. a ning leping lõppes sel päeval kell 24.
6. Hageja peab end üürnikuks, kellel on õigus nõuda ruumidele tehtud parenduste hüvitamist VÕS § 286 lg 1 alusel. Niisuguse nõude aegumine on sätestatud VÕS §-s
7. Tegemist on kuudes arvutatava tähtajaga. Kuna kuud on erineva pikkusega, võib kuudes arvutatav tähtaeg olenevalt selle algushetkest tegelikkuses päevade arvult erineda.

§ 135

lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuna vaidlusalune leping lõppes

1. veebruaril kell 24.00, mil ühtlasi lõppes veebruar, ja aegumistähtaja algus on määratud selle ajahetkega, siis algas aegumistähtaja kulg
2. märtsil kell 00.00 ja kuus kuud lepingu lõppemisest sai täis
3. augustil
4. a.

§ 136

lg 3 kohaselt saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga. Augusti viimast päeva saab lugeda osundatud sätte kohaselt veebruari viimasele päevale vastavaks päevaks. Maakohtu poolt sättele antud tõlgendus ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega, sest ei tuleneks otse õigusnormist ega oleks seetõttu äratuntav, samas piiraks see võlausaldaja võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. Kui hageja postitas hagi

1. augustil
2. a, siis esitas ta hagi aegumistähtaja jooksul. Kuna VÕS § 286 alusel esitatava nõude puhul on muu hulgas oluliseks asjaoluks lepingu lõppemine, võib hagi aegumine lepingu jätkamise üle läbirääkimiste pidamise ajaks peatuda. Hageja on apellatsioonkaebuses ja maakohtu eelistungil selgitanud poolte vahel pärast
3. veebruari
4. a toimunud läbirääkimisi lepingu jätkamise üle. Apellatsioonikohtu istungil eitas kostja esindaja küll hagejaga läbirääkimiste pidamist, kuid kinnitas samas, et hageja pöördus kostja poole pärast lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimist lepingu jätkamise sooviga. Poolte kirjeldatud asjaolud võivad viidata läbirääkimistele, mis võivad olla aluseks hagi aegumise peatumisele (

§ 167). Maakohus ei ole nendele asjaoludele tähelepanu pööranud ega hinnangut andnud.

Hagi aegumise kohaldamine kirjeldatud asjaoludele hinnangut andmata ei olnud põhjendatud.

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 136

sätteid ja viitas põhjendamatult

§-le 167.

§ 136

lg-te 3 ja 4 kohaldamisel tuleb arvestada, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava kuuekuulise tähtajaga, siis ei ole loogiline lugeda veebruari viimasele päevale vastavaks päevaks augusti viimast päeva. Hageja nõue aegus

1. augustil
2. a kell 24.
3. Kostja ei ole kunagi tunnistanud hageja nõuet ja ei ole osalenud ühelgi koosolekul, kus oleks arutatud hageja tervendamiskava või arutatud allrendilepingu jätkamist. Seetõttu on ringkonnakohtu etteheide maakohtule, et viimane ei ole neid asjaolusid

§ 167kohaldamise seisukohast kaalunud, põhjendamatu.

Hageja esitas aegumise peatumise vastuväite esimest korda alles apellatsioonimenetluses. TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul protsessiõiguslikku alust pöörata aegumise peatumise vastuväitele tähelepanu, sest apellant ei esitanud nimetatud vastuväite lubatavaks tunnistamiseks ühtki TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud põhjendust.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.
2. Kolmas isik ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.
4. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et pooltevahelise lepingu kehtivuse viimane päev oli
5. veebruar
6. a ja alates
7. märtsist
8. a oli allüürileping lõppenud. Ka pooled ei vaidle selle asjaolu üle. Hageja nõuab
9. augustil
10. a. postitatud hagiavalduses üüritud asjale tehtud kulutuste hüvitamist. Enne
11. jaanuarini
12. a kehtinud TsMS § 41 lg 5 kohaselt loeti dokument tähtajal esitatuks, kui see oli sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.
14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu

§ 136

lg-le 3 antud tõlgendus on väär.

§ 135

lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Nimetatud säte määrab kindlaks tähtaja kulgemise alguse. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev

§ 136lg 3 kohaselt viimase kuu vastaval päeval.

Kuna asjas on tuvastatud, et leping lõppes

1. veebruaril
2. a kell 24.00, siis on vastav päev kuuekuulise tähtaja puhul
3. august
4. a ja kuuekuuline tähtaeg möödus samal päeval kell 24.00, mitte
5. augustil, nagu arvas ringkonnakohus. Kolleegium on kuudes arvutatava tähtaja arvutamise küsimust käsitlenud
6. mai
7. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02 ja on muu hulgas märkinud, et vastavaks päevaks on aastates, kuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. Kolleegium märkis, et samasugune tähtaegade arvutamise kord on sätestatud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Kuna tähtpäeva saabumise regulatsioon kehtiva

§-s 136 ei ole võrreldes varem kehtinud seadusega selles osas muutunud, ei pea kolleegium põhjendatuks oma varasemat seisukohta muuta. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kuudes arvutatav tähtaeg võib tegelikkuses päevade arvult erineda. Samas on põhjendamatud ega põhine seadusel ringkonnakohtu arutlused selle üle, et maakohtu antud tõlgendus

§ 136lg-le 3 ei ole kooskõlas seaduse ja hea usu põhimõttega.

16. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtul ei olnud alust pöörata tähelepanu hageja apellatsioonkaebuses esitatud hagi aegumise peatumise vastuväitele, kuna hageja ei esitanud TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud põhjendust. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on asjas õigesti leidnud, et hagi aegumise kohaldamine, hindamata hagi aegumise peatumise võimalusi hageja poolt menetluses esitatud asjaolude alusel, ei ole põhjendatud.

§ 167

lg 1 kohaselt nõue ei aegu aegumistähtaja jooksul ja nõude aegumine peatub neil juhtudel, kui õigustatud ja kohustatud isik peavad läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Sel juhul nõude aegumine peatub läbirääkimiste ajaks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole hagi aegumise otsustamisel pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja avaldas

1. veebruaril
2. a (I kd, lk 114) eelistungil maakohtus, et pooled pidasid pärast allüürilepingu lõpetamist läbirääkimisi lepingu jätkamise üle ja pankrotimenetluses oli välja töötatud hageja tervendamiskava. Hageja tugines nimetatud asjaolule ka apellatsioonkaebuses. Kuna maakohus ei ole eelnimetatud asjaoludele hinnangut andnud, on ringkonnakohus õigesti saatnud asja menetlemiseks maakohtule.
3. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et hageja ei esitanud aegumise peatamise vastuväite lubatavusele TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud põhjendust, märgib kolleegium, et ringkonnakohus tugines asja otsustamisel asjaolule (vt otsuse p 16), mille hageja oli esitatud juba maakohtus. Hagejal puudus vajadus TsMS §-st 652 lg-st 4 tulenevalt põhjendada nimetatud asjaolu esitamise lubatavust apellatsioonkaebuses.
4. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa