← Eesti

3-1-2-3-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-2-3-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

  1. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi A.A. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-689/2000 ja Tartu Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-256/2003 ning Tartu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-190-05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.A. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev
  8. november 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta A.A. kaitsja avaldus Tartu Maakohtu
  9. märtsi
  10. a, Tartu Ringkonnakohtu
  11. oktoobri
  12. a ja Tartu Maakohtu
  13. märtsi
  14. a kohtuotsuste teistmiseks läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Tartu Maakohtu
  16. märtsi
  17. a kohtuotsusega mõisteti A.A. süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda karistati kolme aasta ja kuuekuulise vangistusega. Arvestades eelvangistuses viibitud aega, määras kohus kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat viis kuud ja kakskümmend kaks päeva vangistust. Maakohus vabastas A.A. KarS § 74 alusel karistusest tingimisi kolmeaastase katseajaga ja allutas ta käitumiskontrollile, pannes talle kohustuse tasuda kuni katseaja lõpuni tsiviilhagi katteks igakuiselt vähemalt 500 krooni. Samuti võttis kohus A.A-lt KarS § 49 alusel kolmeks aastaks õiguse töötada materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal. Tartu Ringkonnakohtu
  18. oktoobri
  19. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu
  20. veebruari
  21. a määrusega ei võetud kaitsja kassatsiooni menetlusse.
  22. Tartu Maakohtu
  23. märtsi
  24. a kohtuotsusega tunnistati A.A. kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 356 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati kuuekuulise vangistusega. Seda karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa - kolme aasta viie kuu ja kahekümne kahe päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti A.A-le kolm aastat üksteist kuud ja kakskümmend kaks päeva vangistust. Arvestades A.A. poolt eelvangistuses viibitud aega, määras maakohus kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat kümme kuud ja kaksteist päeva vangistust. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.A. kaitsja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Tartu Ringkonnakohtu
  25. mai
  26. a määrusega lõpetati apellatsioonimenetlus seoses apellatsioonist loobumisega.
  27. oktoobril 2005 asus A.A. Tartu Vanglas karistust kandma.
  28. Jaanuaris 2007 esitas A.A. kaitsja Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotles kaitsealusele KrK § 1481 lg 10 järgi mõistetud karistuse vähendamist kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuseni ja sellest tulenevalt ka Tartu Maakohtu
  29. märtsi
  30. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse vähendamist. Kaitsja märkis, et KrK § 1481 lg 10 nägi karistusena ette vangistuse pikkusega kuni seitse aastat, samale teole vastab karistusseadustikus aga § 390 lg 1, mis näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Tulenevalt asjaolust, et A.A. karistati sanktsiooni keskmises määras, s.o kolme ja poole aasta pikkuse vangistusega, asus kaitsja seisukohale, et A.A. karistust tuleb vähendada KarS § 390 lg-s 1 ettenähtud karistuse keskmise määrani, s.o kahe ja poole aasta pikkuse vangistuseni ning sellest tulenevalt on vaja vähendada ka A.A-le mõistetud liitkaristust. Riigikohtu
  31. veebruari
  32. a määrusega ei võetud kaitsja teistmisavaldust menetlusse. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  34. mail 2007 esitas A.A. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm Riigikohtule teistmis-avaldusena pealkirjastatud avalduse, milles taotleb A.A-le mõistetud liitkaristuse vähendamist kuue kuu võrra. 4.1 Kaitsja leiab, et käesoleval juhul esineb KrMS § 366 p-s 5 märgitud teistmisalus, s.o kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis tooks kaasa süüdimõistetu olukorra kergendamise. Selliseks uueks asjaoluks loeb kaitsja
  35. märtsi
  36. a seadusemuudatust, mis kergendas karistust A.A-le süüksarvatud kuriteo eest ja millel KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt on tagasiulatuv jõud. 4.2 Kaitsja märgib, et A.A-le süüksarvatud tegu kvalifitseeriti teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda karistati kolme aasta ja kuuekuulise vangistusega. Pärast karistusseadustiku jõustumist loeti KrK § 1481 lg-le 10 vastavaks KarS § 390 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseis.
  37. märtsi
  38. a seadusemuudatustega tunnistati KarS § 390 aga tervikuna kehtetuks. Kaitsja leiab, et pärast KarS § 390 kehtetuks tunnistamist on A.A. tegu kvalifitseeritav üksnes KarS § 3891 lg 1 järgi, mis näeb karistuse ülemmäärana ette kolm aastat vangistust. Seega ületab A.A-le KrK § 1481 lg 10 järgi mõistetud karistus
  39. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku redaktsioonis sama teo eest ette nähtud karistuse ülemmäära kuue kuu võrra. Seetõttu kuulub A.A-le Tartu Maakohtu
  40. märtsi
  41. a otsusega KrK § 1481 lg 10 järgi mõistetud ja Tartu Ringkonnakohtu
  42. oktoobri
  43. a otsusega muutmata jäetud karistus vähendamisele kolmeaastase vangistuseni ning kuue kuu võrra tuleb vähendada ka Tartu Maakohtu
  44. märtsi
  45. a otsusega A.A-le mõistetud liitkaristust.
  46. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, et kaitsja taotlus A.A-le mõistetud karistuse vähendamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  47. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  48. septembri
  49. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  50. A.A. kaitsja avalduses taotletakse Tartu Maakohtu
  51. märtsi
  52. a, Tartu Ringkonnakohtu
  53. oktoobri
  54. a ja Tartu Maakohtu
  55. märtsi
  56. a kohtuotsuste teistmist ja tühistamist põhjusel, et vastavalt
  57. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusele ei saa käesoleval ajal sellise teo eest, mille eest A.A. karistati kolme aasta ja kuuekuulise vangistusega, karistada enam kui kolmeaastase vangistusega. Sisuliselt väidetakse kaitsja avalduses seega, et A.A. karistuse vähendamata jätmine rikuks tema õigust saada osa kergendava karistusseaduse tagasiulatuvast mõjust (Põhiseaduse § 23 lg 2, KarS § 5 lg 2).
  59. märtsi
  60. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
  61. Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, millises menetluses on võimalik kontrollida, kas
  62. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku muudatused annavad alust A.A. osaliseks või täielikuks vabastamiseks tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtuotsustest tulenevatest karistus-õiguslikest järelmitest.
  63. Kaitsja leiab, et
  64. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatus on käsitatav KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele vastava asjaoluna. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist kaitsja poolt osutatud KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. Selline järeldus tuleneb Riigikohtu üldkogu
  65. aprilli
  66. a otsusest asjas nr 3-1-2-1-98 (RT III 1998, 19, 190). Viidatud otsuses asuti KrMS § 366 p-s 5 sätestatuga analoogilise teistmise aluse ette näinud apellatsiooni- ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 771 lg 3 p 5 tõlgendamisel seisukohale, et selles sättes tuleb "muu olulise asjaolu" all mõista faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et üldkogu kõnealune seisukoht on tulenevalt KrMS § 364 lg-st 3 siduv ka kriminaalmenetluse seadustiku kehtivusajal, kuna süüdimõistetut puudutavas osas kattub KrMS § 366 p 5 sõnastus sisuliselt AKKS § 771 lg 3 p 5 sõnastusega. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka
  67. aprilli
  68. a määruses asjas nr 3-1-2-1-07 (RT III 2007, 15, 116). Eeltoodud põhjustel ei ole A.A. kaitsja avalduses toodu käsitatav teistmise alusena, mistõttu puudub ka võimalus avalduses märgitud kohtuotsuste teistmiseks.
  69. A.A. kaitsja avalduse esitamise alus välistab selle menetlemise ka kassatsiooni- või määruskaebe korras. Seega puudub Riigikohtul A.A. kaitsja avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetluslik alus. Samas saab Riigikohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu
  70. märtsi
  71. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17;
  72. jaanuari
  73. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  74. märtsi
  75. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III 2005, 11, 104, p 4;
  76. mai
  77. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 8;
  78. jaanuari
  79. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 RT III 2007, 3, 20, p 4;
  80. aprilli
  81. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT III 2007, 15, 114, p-d 6-7;
  82. mai
  83. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07 - RT III 2007, 21, 170, p 4). Seejuures on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korduvalt märkinud, et Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  84. mai
  85. a määrus asjas nr 3-41-4-06, p 9;
  86. jaanuari
  87. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06, p 4;
  88. aprilli
  89. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07, p 6;
  90. mai
  91. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07, p 4). Seega sõltub A.A. kaitsja avalduse läbivaatamine Riigikohtus sellest, kas avaldajal on mingi muu tõhus võimalus taotleda kohtult oma põhiõiguste väidetava rikkumise kontrollimist.
  92. Kolleegium märgib esmalt, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja
  93. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s
  94. Vastav menetlus on ette nähtud KrMS §-s
  95. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  96. detsembri
  97. a määrust asjas nr 3-1-2-2-07.)
  98. Kolleegiumi hinnangul tagab käesoleva otsuse p-s 12 märgitud menetluskord A.A-le piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Seega puudub Riigikohtul menetluslik alus A.A. kaitsja avalduse sisuliseks lahendamiseks, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.