← Eesti

3-1-1-76-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-76-07 Otsuse kuupäev 7. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Koht

§ 266lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega kaheks kuuks.

5. Tunnistada R.M.

§ 266lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega kaheks kuuks.

6. Tunnistada J.P.

§ 266lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega üheks kuuks. 7. Mõista N.V-le Kar

S § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistus kaheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõista N.V-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistus viieks aastaks ja üheksaks kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Võru Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o kahekuulise vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi vangistuse viieks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks lugeda N.V. kinnipidamine
  3. oktoobril
  5. Mõista R.M-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistus kaheks aastaks ja kaheks kuuks. Mõista R.M-le KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistus viieks aastaks ja kümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks lugeda R.M. vahistamine
  6. novembril
  8. Mõista J.P-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karisuseks vangistus kaheks aastaks ja neljaks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõista J.P-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistus kolmeks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks lugeda J.P. vahistamine
  9. novembril
  11. Kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Tartu Maakohtu
  13. veebruari 2007 a. otsusega tunnistati N.V.

§ 114p-de 2 ja 3 ja § 404 järgi ning karistati Kar

S § 63 lg 1 alusel KarS § 61 sätteid kohaldades vangistusega viieks aastaks ning KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti N.V-le liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks ja KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle lõplikuks liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks ja kaheks kuuks. R.M. tunnistati

§ 114p-de 2 ja 3 ja § 404 järgi ning karistati Kar

S § 63 lg 1 alusel KarS § 61 sätteid kohaldades vangistusega viieks aastaks. Samuti tunnistati R.M.

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning karistati vangistusega vastavalt kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks ning üheks aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti R.M-le liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks ja kaheks kuuks. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati J.P. ja J.O., kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

  1. N.V. ja R.M. tunnistati KarS § 404 järgi süüdi selles, et
  2. oktoobri
  3. a õhtul süütasid nad koos J.P. ja J.O-ga Võrus maja, põhjustades ohu V.P., F.K. ja M.T. elule ning tekitades varalist kahju kokku vähemalt 539 434 krooni. Karistusseadustiku § 114 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati N.V. ja R.M. süüdi selles, et nad koos J.P. ja J.O-ga tapsid eelnimetatud süütamisega F.K. ja V.P. ning tekitasid M.T-le I ja II astme põletushaavad vasakul labajalal ning vingugaasi mürgituse. 2.1 Maakohtu hinnangul said süüdistatavad aru, et süüdatud majas viibivad isikud on alkoholijoobes. Tuvastatuks loeti ka see, et maja süütamise mõte oli seotud selles viibivate kodututega ja et maja süüdati kitsas trepikojas kodutute ööbimiskohaks oleva ruumini viiva ukse juurest. Kohus leidis, et süüdistatavad tegutsesid maja süüdates otsese tahtlusega. Majas viibivate isikute surma suhtes oli süüdistatavatel aga kaudne tahtlus. Sellele viitab objektiivne sündmustik, millest nähtub, et süüdistatavate kogu tegevus maja süütamisel oli suunatud selles viibivatele kodututele. Kohus võttis süüdistatavate tahtluse tuvastamisel arvesse nende isikut, eelkõige alaealisust ja N.V. suhtes täiendavalt ka seda, et kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nähtuvalt esinesid tal käitumishäired ja probleemid seoses kasvatusega. Süüdistatavad said alaealisusest hoolimata aru, et nende käitumine - hoone süütamine kergestisüttivate vedelike loigu põlema panemise teel - võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi hoone hävimise ja nii hoones sees kui ligiduses viibivate inimeste suhtes. J.P. ütlustega on tõendatud ka see, et süüdistatavad möönsid kannatanute surma saabumist tulekahjus, sest nad suhtusid sellisesse tagajärge ükskõikselt. 2.2 Karistuse mõistmisel luges maakohus kõikide süüdistatavate puhul kergendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanemise alaealisena ja puhtsüdamliku kahetsuse ning N.V. puhul ka tema seadusliku esindaja poolt kahjude osalise vabatahtliku hüvitamise. Karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohus märkis, et N.V. on varem varavastaste süütegude eest karistatud nii väärteo- kui ka kriminaalkorras. Samuti on teda väärteokorras karistatud Alkoholiseaduse (AS) § 71 järgi. Teda on kasvatanud ja mõjutanud õiguskuulekalt käituma nii kodu, alaealiste komisjon, Puiatu Erikool, kriminaalhooldaja, lastekaitsetöötaja ja pedagoogid, kuid tulemuseta. Olles tingimisi karistatud ja allutatud käitumiskontrollile, ilmutas N.V. katseajal suurt kuritegelikku aktiivsust, oli mitmete varguste toimepanemise initsiaatoriks, millest nähtub, et suhtus hoolimatult eelmisse karistusse kui hoiatusse. R.M. on varem väärteokorras karistatud AS § 70 järgi. Ta pani lühikese aja jooksul toime hulga kuritegusid, olles mitmel juhul nende initsiaatoriks. Nendel asjaoludel ja arvestades, et KarS § 199 lg-s 2, §-s 200, § 209 lg-s 2 ja §-s 114 sätestatud kuritegude toimepanemise eest on ette nähtud ainsa karistusliigina vangistus, ei pidanud maakohus võimalikuks vabastada N.V. ja R.M. karistusest KarS § 87 alusel. Kohtu hinnangul ei olnud süüdistatavate poolt kuritegude toimepanemine juhuslik. Perekond ja kool kui esmased sotsisaliseerumise mõjutajad pole suutnud hoida neid seaduserikkumistest eemal. N.V. ja R.M. käitusid karistamatult ning nende õigusvastane tegevus jätkus ka pärast KarS § 404 ja § 114 p-de 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, mis oma raske tagajärjega pidanuks neid distsiplineerima. Seetõttu ei pidanud maakohus võimalikuks kohaldada KarS § 74 sätteid. Arvestades aga, et süüdistatavad olid neile süüksarvatud tegude toimepanemise ajal väljakujunemata isikud, kelle puhul väga pikaajaline vangistus võib saada takistuseks ühiskondlikul integreerumisel, ning et kannatanute surm põhjustati kaudse tahtlusega, mis on nõrgim tahtlusvorm, pidas kohus KarS § 61 lg 1 alusel otstarbekaks kohaldada karistust alla alammäära. Arvestades N.V. ja R.M. kuritegelikku aktiivsust ja kannatanutele vargustega põhjustatud kahju suurust, ei pidanud kohus õigeks lugeda varguste eest mõistetavat karistust kaetuks raskeima karistusega, mis ei annaks võimalust liitkaristusi iga süüdistatava suhtes diferentseerida. Ka tekitaks varguste eest mõistetavate karistuste kaetuks lugemine raskeima karistusega süüdlastel karistamatuse tunde, luues eksliku mulje nii süüdistatavatele kui avalikkusele, et varguste eest süüdistatavaid ei karistatagi.
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni N.V. ja R.M. kaitsjad. 3.1 N.V. kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerida N.V-le KarS § 114 pde 2 ja 3 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 117 järgi, kergendada N.V-le mõistetavat karistust ja jätta see osaliselt tingimisi kohaldamata. Apellandi hinnangul on maakohus ebaõigesti piiritlenud kaudset tahtlust ettevaatamatusest ja jõudnud motiveerimata järelduseni, et kannatanute surm põhjustati tahtlikult. Seejuures ei võtnud maakohus nõutaval määral arvesse, et süüdistatavad olid neile süüksarvatud tegusid toime pannes alaealised ega suutnud seetõttu adekvaatselt eristada lubatut ja keelatut. Nad ei kujutanud endale ka ette, et võivad süütamisega põhjustada isikute surma. Apellandi arvates on süüdistatavatele mõistetud liiga raske karistus, mis ei võimalda realiseerida alaealise karistamise eesmärke. 3.2 R.M. kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega R.M. tunnistati

§ 114p-de 2 ja 3 ning § 404 järgi, tema teo ümberkvalifitseerimist Kar

S § 117 järgi ja karistamist vangistusega mitte üle sanktsiooni alammäära, lugedes varguste ja kelmuste eest mõistetavad karistused kaetuks raskeima karistusega. Ühtlasi taotles kaitsja, et R.M-le mõistetud karistust ei pöörataks KarS § 73 sätetele tuginedes osaliselt täitmisele. Apellandi hinnangul on rikutud R.M. kaitseõigust, sest süüdistuse kohaselt pani ta tapmise toime otsese tahtlusega, maakohtu otsuse kohaselt tegutses ta aga hoopis kaudse tahtlusega. Kaitsja leiadis, et R.M. põhjustas kannatanute surma ettevaatamatusega, mitte kaudse tahtlusega. R.M-le karistuse mõistmisel ei arvestanud maakohus alaealiste karistamise eripärasid, nagu need nähtuvad Riigikohtu varasemast praktikast.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kohus märkis, et apellatsioonides taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist, sellest tulenevalt süüdistatavate tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi ja karistuse kergendamist. Kohtukolleegiumi hinnangul aga ei esitanud kaitsjad asjaolusid, mis tinginuks maakohtu järelduste ümberhindamist. 4.1 Vastuseks apellatsioonides tõstatatud küsimusele, kas R.M. ja N.V. tegutsesid maja süüdates tahtlusega põhjustada kahe isiku surm või tuleb nende käitumine kvalifitseerida ettevaatamatusest surma põhjustamisena, leidis ringkonnakohus, et süüdistatavate tahtlus on tõendatud. Nende areng isiksustena on olnud normaalne ja kuigi nad olid kuriteo toimepanemise ajal alaealised, olid nad piisavalt elukogenud, et mõista oma tegude tagajärgi. Kohus märkis, et kohtupsühhiaatria eksperdi arvamuse kohaselt tegutsesid süüdistatavad maja põlemapanemisel sihipäraselt ja teadlikult ning olid võimelised oma tegudest endale aru andma ja neid juhtima. Asjaolu, et süüdistatavad teadvustasid endale põhjuslikku seost maja süütamise ja sellele järgneda võiva tagajärje vahel, kinnitavad ka süüdistatava J.P. ütlused. Nende ütluste kohaselt palus ta kaassüüdistatavatel pärast esmakordset kohtumist kodututega loobuda plaanist maja süüdata, sest seal elasid kodutud. Vaatamata sellele maja süüdati. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et süüdistatavate tuvastatud tegevus viitab üheselt asjaolule, et vaatamata oma alaealisusele teadsid nad, mida nad teevad, ning kiitsid heaks oma tegevuse tagajärje. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole R.M. ja N.V. tahtluse selgitamise seisukohast oluline, kas süüdistatavad blokeerisid tule süütamisega otseselt kodute eluruumid või mitte, ega see, kas süüdistatavad said aru kannatanute alkoholijoobest. 4.2 Ringkonnakohus leidis, et R.M-le ja N.V-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus kõigi KarS §-s 56 ettenähtud asjaoludega. Mingeid asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavatele mõistetud karistuse kergendamist ringkonnakohtule ei esitatud. Kohtukolleegium nõustus R.M. kaitsja seisukohaga, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema erandlik, kuid märkis, et R.M. ja N.V. poolt toimepandud kuriteod, eelkõige aga süütamine ning kahe inimese tapmine üldohtlikul viisil, ongi erandlikud kuriteod ja nende eest mõistetav karistus saabki olla vaid vangistus. Kohus osutas, et süüdistatavate alaealisust ja nende isiksuslikku väljakujunematust on karistuse mõistmisel juba arvesse võetud, sest karistus mõisteti KarS § 61 lg-le 1 tuginedes alla sanktsiooni alammäära. Kohus ei nõustunud ka kaitsjate seisukohaga, et R.M. ja N.V. kuriteod olid juhuslikud. Kuna nii R.M. kui N.V. panid toime palju kuritegusid, siis ei saa väita, et need olid juhuslikud ja puudub alus mõistetud karistusi sel põhjendusel kergendada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid R.M. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul ja N.V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso. 5.1 R.M. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist osas, millega R.M. tunnistati

§ 114p-de 2 ja 3 ja § 404 järgi, tema teo ümberkvalifitseerimist Kar

S § 117 järgi, talle karistuse mõistmist mitte üle sanktsiooni alammäära ja mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Kassaator leiab, et R.M-l puudus kaudne tahtlus V. P. ja F. K. tapmiseks, sest ta ei adunud täielikult põhjuslikku seost oma teo ja selle tagajärje vahel. Samuti lootis R.M., et kannatanute surma ei saabu. Arvestades R.M. alaealisust ja tema isikut tervikuna oli selline lootus adekvaatne. Seoses R.M-le mõistetud karistusega märgib kaitsja, et reaalse vangistuse kohaldamine alaealise suhtes peab olema erandlik. Ringkonnakohus pole piisavalt motiveerinud, mispärast on käesoleval juhul tegemist sellise erandliku olukorraga, kus mõistetav karistus saab olla vaid reaalne vangistus. R.M-le karistuse mõistmisel pole arvesse võetud alaealise isikut, vaid on keskendutud üksnes tema toimepandud teole, millega irdutakse alaealiste karistamise põhimõtetest. R.M. alaealisust arvestades oleks pidanud talle erinevate kuritegude eest mõistetud karistuste liitmisel lugema kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mitte neid osaliselt liitma. 5.2 N.V. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist osas, millega N.V. tunnistati

§ 114p-de 2 ja 3 järgi ning tema teo ümberkvalifitseerimist Kar

S § 117 järgi. Ühtlasi taotleb kaitsja lugeda N.V-le mõistetud karistus kantuks kogumis eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega vahi all viibitud ajaga ja ülejäänud vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata. Kassaator leiab, et N.V-l puudus tahtlus põhjustada süütamisega kannatanute surm. Ta ei adunud oma teo tagajärge ette ega möönnud seda.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil palusid kaitsjad kassatsioonide rahuldamist neis toodud motiividel. Prokurör taotles kassatsioonide rahuldamata jätmist. Arvestades aga vahepeal toimunud seadusemuudatusi, taotles prokurör R.M. õigeksmõistmist KarS § 209 järgi esitatud süüdistuses, samuti N.V-le, R.M-le ja J.P-le inkrimineeritud mitme varguse ümberkvalifitseerimist KarS § 266 p-de 1 ja 3 järgi. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  2. Kassatsiooni piiridest väljuvalt käsitleb kriminaalkolleegium esmalt N.V., R.M. ja J.P. süüdistusi varguste osas ning R.M. süüdistust kelmuste osas.
  3. märtsil
  4. a jõustunud karistusseadustiku muudatustega tunnistati väheväärtusliku asja vargus ja kelmus väheväärtusliku vara vastu karistatavaks üksnes väärteona ka siis, kui selline tegu pandi toime korduvalt. Kuna N.V. ja R.M. poolt
  5. septembril
  6. a Võrus X ja Y ning
  7. oktoobril
  8. a Võrus Z ning J.P. poolt
  9. oktoobril
  10. a Võrus YX toimepandud vargustega tekitatud kahju jäi iga kord alla ühe tuhande krooni, vastavad need teod pärast
  11. märtsil
  12. a jõustunud seadusemuudatusi KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule. Seega tuleb Tartu Maakohtu
  13. veebruari
  14. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  15. mai
  16. a otsused N.V., R.M. ja J.P. süüditunnistamises eelpoolnimetatud kuritegudes tühistada. Samal põhjusel tuleb tühistada R.M. süüditunnistamine talle inkrimineeritud kelmustes.
  17. Samas märgib kriminaalkolleegium, et N.V. ja R.M. poolt
  18. septembril
  19. a Võrus X ja Y,
  20. oktoobril
  21. a Võrus Z ning J.P. poolt
  22. oktoobril
  23. a Võrus YX toimepandud teod vastavad peale
  24. märtsil
  25. a jõustunud karistusseadustiku muudatusi KarS §-s 266 sätestatud omavolilise sissetungimise koosseisule. N.V. ja R.M. tuleb nendes tegudes süüdi tunnistada KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 ning J.P. KarS § 266 lg 1 järgi ning nende tegude toimepanemise eest tuleb süüdistatavaid ka karistada. II
  26. Seoses kassatsioonides väljendatud seisukohtadega, nagu puudunuks süüdistatavatel tahtlus kannatanute tapmiseks ja nagu oleks kohtud käesolevas asjas süüdistatavatele karistuse mõistmisel eksinud alaealistele karistuse mõistmise põhimõtete vastu, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
  27. Ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud, miks tuleb käsitada N.V. ja R.M. käitumist Võrus Y asuva hoone süütamisel selles viibinud isikute surma põhjustamise osas tahtlikuna. Kriminaalkolleegium ei nõustu R.M. kaitsja väitega, nagu rikkunuks ringkonnakohus kaitseõigust, leides, et tule tegemise täpne asupaik ning süüdistatavate teadmine kannatanute joobeseisundist pole olulised. Tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus käsitles eeltoodut vastusena R.M. kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Ringkonnakohus täpsustas maakohtu seisukohti, lisades omapoolseid täiendavaid argumente ja möönis, et isegi kui tuli ei oleks blokeerinud väljapääsu kannatanute eluruumidest ja isegi kui kannatanud poleks olnud alkoholijoobes, ei muudaks see hinnangut süüdistatavate käitumisele. Samas on ringkonnakohus sõnaselgelt lugenud tuvastatuks, et Y hoone süüdati süüdistatavate poolt vahetult kodutute eluruumi lähedal. Samuti on ringkonnakohtu otsuses märgitud järgmist: ?isegi kui nõustuda apellatsioonides esitatud väitega, et süüdistatavad ei saanud aru kannatanul alkoholijoobe olemasolust, mis ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, said kõik süüdistatavad aru, et vähemalt kaks kannatanut magasid oma eluruumides" (tl 470, kd VI). Seega on paljasõnaline R.M. kaitsja väide, nagu pidanuks ringkonnakohus maakohtu poolt kriminaalasjas tähendusrikkaks peetud momente ebaoluliseks.
  28. Kassaatorid leiavad, et süüdistatavatele karistuse mõistmisel on kohtud käesolevas asjas eiranud alaealistele karistuse mõistmise sätteid ja vastavat kohtupraktikat ning seetõttu on N.V. ja R.M. ebaõigesti karistatud pikaajalise reaalse vangistusega. Kriminaalkolleegium kaitsjate seisukohtadega selles osas ei nõustu ja märgib järgmist. 11.1 Süüteo toime pannud isiku karistamise alus on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu (või määramisel kohtuvälise menetleja) poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib karistusena mõista vangistuse ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik välistaks süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi - alaealisele karistuse mõistmisel tuleb lisaks süü suurusele eriti tähelepanelikult arvestada ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  29. veebruari
  30. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 - RT III 2007, 8, 65, p 15). 11.2 Kriminaalkolleegium märgib, et kaitsjate poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemad otsused ei välista alaealisele karistusena vangistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kriminaalasja nr 3-1-1-43-06 (RT III 2006, 25, 226) p-s 13.1 märgitu, et alaealise poolt toimepandud kuriteo puhul lähtutakse eeldusest, et see on episoodilist, juhuslikku laadi, ei tähenda, et konkreetse kaasuse puhul ei võiks tõendamist leida vastupidine. Käesolevas kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus, viidates süüdistatavate kuritegelikule aktiivsusele veenvalt põhjendanud, et tegemist ei olnud juhuslike, vaid süstemaatiliste õigusrikkumistega. 11.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. aprilli
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-14-06 - RT III 2006, 17, 157, p 7). See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Käesolevas asjas on kohtud kõiki nimetatud nõudeid järgides teinud põhjendatud järelduse, et süüdistatavate karistamine vangistusega on vältimatu ja puuduvad võimalused vangistuse tervikuna või osaliselt täitmisele pööramata jätmiseks. 11.
  33. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine. III
  34. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  35. veebruari
  36. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  37. mai
  38. a otsused N.V. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 pde 4,7 ja 8 järgi
  39. septembril 2005 Võrus X ja Y ning
  40. oktoobril 2005 Võrus Z toimepandud vargustes, talle KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse ning mõistetud liitkaristuse osas. Kriminaalkolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse ka R.M. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi
  41. septembril 2005 Võrus X ja Y ning
  42. oktoobril 2005 Võrus Z toimepandud tegudes ja talle KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse osas, samuti tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning R.M-le mõistetud liitkaristuse osas. Kriminaalkolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse ka J.P. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi
  43. oktoobril
  44. a Võrus YX toimepandud varguses, talle KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud liitkaristuse osas. 12.1 . Maakohtu otsuses (tl 393-398, kd VI) on veenvalt ja asjakohaselt põhjendatud N.V-le, R.M-le ja J.P-le mõistetava karistuse liiki ja määra. Ringkonnakohus on neid põhistusi omalt poolt täiendanud (tl 470, kd VI). Kriminaalkolleegium nõustub kohtuotsustes väljendatud seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid täiendada. 12.2 Kriminaalkolleegium tunnistab R.M. ja N.V.

§ 266lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistab neid vangistusega kaheks kuuks.

J.P. tunnistab kriminaalkolleegium

§ 266lg 1 järgi ja karistab teda vangistusega üheks kuuks. 12.3 Kriminaalkolleegium mõistab N.V-le Kar

S § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistuse kaheks aastaks ja R.M-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistuse kaheks aastaks ja kaheks kuuks. 12.4 Kriminaalkolleegium mõistab KarS § 64 lg 1 alusel N.V-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistuse viieks aastaks ja üheksaks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendab kolleegium mõistetud karistust Võru Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o kahekuulise vangistuse võrra ning mõistab liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi vangistuse viieks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse N.V. kinnipidamine
  3. oktoobril
  4. a. R.M-le mõistab kolleegium liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vangistuse viieks aastaks ja kümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse R.M. vahistamine
  5. novembril
  6. a. J.P-le mõistab kolleegium liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vangistuse kolmeks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse J.P. vahistamine
  7. novembril
  8. a.
  9. Kaitsjate kassatsioonid jätab kriminaalkolleegium rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.