3-3-1-83-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-83-07

1. detsember 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Rene Vainiku kaebus Tallinna Vangla direktori
2. märtsi
3. a käskkirja nr 17 õigusvastaseks tunnistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määrus haldusasjas nr 3-07-1608 Rene Vainiku määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
6. septembri
7. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a määrus haldusasjas nr 3-07-1608 ning saata asi samale halduskohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse uueks lahendamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Rene Vainik esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla direktori
11. märtsi
12. a käskkirja nr 17 "Vastuvõtuosakonna kambrite lukustamine". Põhjendatud huvina käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks märkis kaebaja soovi taotleda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Koos kaebusega esitas R. Vainik taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks maksejõuetuse tõttu.
13. Tallinna Halduskohtu
14. septembri
15. a määrusega jäeti R. Vainiku taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja maksejõuetus tõendatud. Tallinna Vangla koostatud isikuarve väljavõttest nähtu, et
16. augustil 2007 laekus kaebaja isikuarvele 80 krooni, millest 36 krooni kulutas kaebaja vangla kaupluses. Samuti tasus kaebaja vanglale koopiate tegemise ja elektri eest. Vanglasiseselt kasutatavat raha oli kaebuse esitamise ajal kaebaja arvel 38,05 krooni. Kohus leidis, et tingimustes, kus kaebaja ülalpidamiskulud katab riik ning tema kontole on enne kaebuse esitamist laekunud piisavalt raha riigilõivu tasumiseks, ei saa teda lugeda maksejõuetuks. Riigilõivu tasumisest vabastamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja eelistab kulutada oma raha muul otstarbel. Lisaks märkis kohus, et R. Vainiku olulised huvid ei jää riigilõivust vabastamata jätmise tõttu kaitseta, kuna esitatud on tuvastamiskaebus, mis ei kõrvalda haldusakti võimalikke õigusvastaseid tagajärgi. Kaebajal on võimalik pöörduda 3 aasta jooksul kahju tekitamisest arvates uuesti kohtusse.
17. R. Vainik esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohtu nõue 80-kroonise riigilõivu tasumiseks põhjendatud ega teostatav, kuna kaebaja isikuarvel on kasutatavat raha vaid 29,05 krooni.
18. Tallinna Ringkonnakohtu
19. oktoobri
20. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata. Määruse põhjenduste kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärgiks tagada, et isiku olulised õigused ei jääks maksejõuetuse tõttu kaitseta. Riigilõivu tasumise eesmärgiks on muu hulgas see, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Vaid nädal enne kaebuse esitamist laekus kaebaja isikuarvele 80 krooni, millest oleks riigilõivu tasumiseks piisanud. Kulutuste tegemisega vangla kaupluses on kaebaja end ise viinud olukorda, kus tal ei jätku raha riigilõivu tasumiseks. Seetõttu pole tema maksejõuetus tõendatud, vaatamata hetkel raha puudumisele. Kaebajal on kolme aasta jooksul võimalik tuvastamiskaebusega uuesti kohtusse pöörduda siis, kui tal on olemas vahendid riigilõivu tasumiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
21. R. Vainik esitas määruskaebuse, milles leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest keeldumisega rikuvad kohtud tema kaebeõigust. Kaebajal puudub võimalus riigilõivu tasumiseks: tema arvel on kasutatavat raha hetkel 23,05 krooni, tal puudub töö ning realiseeritav kinnisvara. Vangla kauplusest ostis kaebaja mahukamaid ümbrikuid, et oleks võimalik saata dokumente erinevatesse ametiasutustesse ja kohtutesse. Ka koopiate tegemine oli vajalik kohtule dokumentide esitamiseks. Tasu elektri eest 5 krooni kuus läheb kaebaja arvelt maha automaatselt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Leides isiku maksejõuetu olevat, võib kohus ta HKMS § 91 lg 1 alusel riigilõivu tasumisest vabastada.
23. septembri
24. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-40-07 asus kolleegium seisukohale, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta.
25. Kohtud jätsid R. Vainiku taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata, sest leidsid ta olevat maksejõulise. Kohtud on tuvastanud, et umbes nädal aega enne halduskohtule kaebuse esitamist laekus R. Vainiku isikuarvele 80 krooni, millest ta kulutas 36 krooni vangla kaupluses. Lisaks tasus ta koopiate tegemise ning elektri eest. Kohtud järeldasid eeltoodud asjaoludest, et kaebaja on viinud end ise olukorda, kus tal ei jätku vahendeid riigilõivu tasumiseks.
26. Kolleegium kohtute selle seisukohaga ei nõustu.
27. novembri
28. a määruses haldusasjas nr 33-1-55-07 leidis kolleegium, et kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad. Sellisteks kulutusteks võivad olla näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine ning ümbrike ja postmarkide ostmine. Kaebaja maksejõulisust ei saa järeldada üksnes asjaolust, et tema arvele laekus umbes nädal enne kaebuse esitamist 80 krooni. Kaebajal võis selle nädala jooksul esineda vajadus sarnaste põhjendatud väljaminekute tegemiseks. Veelgi enam, kolleegium on seisukohal, et isegi juhul, kui kaebajal oleks veel kaebuse esitamise ajal olnud vajaminev 80 krooni isikuarvel, ei oleks sellest saanud järeldada tema maksejõulisust. Kolleegium leiab, et kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlik summa kasutatavat raha juhuks, kui esineb vajadus eelnimetatud põhjendatud kulutuste tegemiseks.
29. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et R. Vainik kulutas kaebuse esitamisele eelnenud nädala jooksul umbes 50 krooni elektri eest tasumiseks, koopiate tegemiseks ning ostude sooritamiseks vangla kaupluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult suurte kulutustega, mis viitaks kaebaja sihilikule tegevusele eesmärgiga kutsuda esile oma maksejõuetus. Eeltoodust tulenevalt on kohtud vääralt järeldanud, et R. Vainik oli maksejõuline.
30. Lisaks järeldusele kaebaja maksejõulisuse kohta on kohtud leidnud, et kaebaja olulised huvid ei jää riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise tõttu kaitseta, kuna esitatud on tuvastamiskaebus. Kolleegium märgib, et juhul, kui kohus tuvastab isiku maksejõulisuse, ei ole enam vajadust hinnata kaebaja õiguste kaitse olulisust, kuna HKMS § 91 lg 1 näeb riigilõivust vabastamise kohustusliku eeldusena ette isiku maksejõuetuse.
31. Kohtud ei ole käesolevas asjas uurinud kaebaja õiguste kaitse vajalikkust ja olulisust piisava põhjalikkusega, et kolleegiumil oleks võimalik otsustada kaebaja riigilõivust vabastamise või vabastamata jätmise küsimus. Kolleegium märgib, et õiguste kaitse vähest olulisust ei saa järeldada üksnes esitatud kaebuse liigist (selles asjas haldusakti õigusvastasuse tuvastamine). Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu.
32. Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse uueks lahendamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann