3-3-1-70-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-70-07

1. detsember 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Aleksandr Nikolajevi kaebus Tallinna Vangla
2. aprilli
3. a toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsus haldusasjas nr 306-1312 Tallinna Vangla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Tallinna Vangla kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
8. novembri
9. a otsus haldusasjas nr 3-06-1312, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. märtsil 2006 teavitas Aleksandr Nikolajev Tallinna Vanglat sellest, et eelvangistushoone kambris nr 402 ei tööta paanikanupp.
12. aprillil 2006 vastas Tallinna Vangla, et paanikanupu taaskasutusse võtmine pole olemasolevates tehnilistes tingimustes võimalik. Kaebaja kartus, et tervise ootamatu halvenemise korral puudub tal vajaminev meditsiiniline abi, on ennatlik, kuna järelevalveosakonna valvurite töökohustuseks on jälgida pidevalt kambrites valitsevat olukorda ja vajadusel tagatakse vajaminev abi.
13. A. Nikolajev esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et seaduse järgi peab kambris asuma häirenupp või valjuhääldi. Kaebajal on tervis kehv ja tervise halvenemisel peab olema tagatud õigeaegselt arsti kutsumine kambrisse. Kaebaja pöördus kambris häirenupu mittetöötamise tõttu vangla direktori poole, kes ei pidanud häirenupu parandamist vajalikuks. Kaebaja hinnangul tuleb häirenupp korda teha, sest tema tervis võib ootamatult halveneda ja valvurid pole kogu aeg tema kambri ukse taga.
14. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebuse rahuldamata ja leidis, et seadusest ei tulene kohustust paigaldada kambrisse paanikanupp. Valjuhääldi ei ole samastatav paanikanupuga. Kaebajal diagnoositud haigused ei eelda vältimatu meditsiinilise abi vajadust. Vangla arst on kaebaja läbi vaadanud ja vajadusel oleks teda suunatud tervishoiuosakonda. Tervise järsul halvenemisel on kinnipeetaval võimalus võtta kontakti valvuriga. Vanglaametnikega on võimalik kontakti saada päeva jooksul korduvalt. Paanikanuppude süsteemi ei kasutata, sest kinnipeetavad vajutasid seda tihti ilma igasuguse vajaduseta ning tööle hakkasid helisignaalid ja vilkurid, mille sai välja lülitada eraldi asuvast ruumist. See häiris nii vanglaamentikke kui ka kinnipeetavaid, mistõttu loobuti selle süsteemi kasutamisest. Paanikanuppude kasutamine kambrites ei täida neile seatud eesmärki ja kinnipeetavatele on tervisehäire korral abi saamine tagatud vanglaametnikke vähem koormaval viisil.
15. Tallinna Halduskohus jättis
16. novembri
17. a otsusega A. Nikolajevi kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava eluruum vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Justiitsministri
18. novembri
19. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) § 7 lg-s 1 on toodud toa või kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu, milles ei ole nõutud paanikanupu (häirenupu) paigaldamist. VSE § 7 lg 1 p 5 kohaselt võib võimaluse korral kambri sisustuses olla valjuhääldi. Seega seadus ei kohusta valjuhääldi paigaldamist kambrisse: valjuhääldi võib olla, kuid ei pea olema. Kui eeldada, et VSE § 7 lg 1 p-s 5 märgitud valjuhääldi võib samastada paanikanupuga, on viidatud sättega antud vanglale võimalus kaaluda paanikanupu paigaldamist. Kuna paanikanupu paigaldamine ei ole kohustuslik, siis võib vangla kaaluda ka olemasoleva paanikanupu kasutamise korraldamist. Vastustaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt tekkisid paanikanuppude kasutamisel olulised häired vangla töös ja seetõttu pole paanikanupu kasutusele võtmine olemasolevates tehnilistes tingimustes võimalik. Antud väiteid ei ole asjas vaidlustatud. Ühtegi väidet selle kohta, et kaebajal on tekkinud vältimatu arstiabi vajadus ja ta ei ole saanud vajalikku abi, asjas esitatud ei ole. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle lepinguga pandud ülesandeid. Väiteid kaebajale vajalike tervishoiuteenuste tagamata jätmise kohta ei esitatud. Kohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja selgitustes, et kaebajal diagnoositud haigused vältimatut arstiabi ei vaja. Vastustaja väiteid kinnitab asjaolu, et kaebaja viibis märgukirja koostamise ja kohtumenetluse ajal vanglas, mitte haiglas. Ka väljaspool vanglat ei ole haigestumisel reeglina võimalik koheselt arsti vastuvõtule aega saada (v.a vältimatu abi), vaid alles paari nädala jooksul. Erialaarsti vastuvõtule saamiseks võib järjekord olla veelgi pikem. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ei saa paanikanupu mittetöötamine rikkuda kaebaja õigusi kaebuses toodud asjaoludel.
20. A. Nikolajev esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja kambrisse ei ole vaja paigaldada uut paanikanuppu, vaid on vaja olemasolev paanikanupp sisse lülitada. Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 sätestab, et kõikides hoonetes, kus kinnipeetav peab elama, peab olema väljakutsenupp, mis võimaldaks astuda viivitamatult kontakti vangla töötajatega. Tallinna Vangla väited selle kohta, et kaebajal on võimalik edastada teadet söögikordade, jalutuskäigu ja rivistuse ajal, arsti ja õe vastuvõtul ning koputades uksele või valvurit hüüdes, on solvavad ja alandavad. Vastustaja märkis, et süsteem oli
21. a kasutusel vaid mõne päeva, sest kinnipeetavad vajutasid paanikanuppu põhjendamatult tihti. Kaebaja leiab, et kuna teised ei ole paanikanupu tööle rakendamist taotlenud, võiks selle sisse lülitada ainult kaebaja kambris, nagu seda tehti Murru vanglas. Kaebaja ei pea taluma ebamugavusi ja alandamist kellegi kuritahtlikkuse tõttu.
22. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
23. juuni
24. a otsusega A. Nikolajevi apellatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu
25. novembri
26. a otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas A. Nikolajevi kaebuse ja tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla
27. aprilli
28. a keeldumise paanikanupu parandamisest. Samuti mõistis ringkonnakohus HKMS § 92 lg 1 alusel vastustajalt A. Nikolajevi kasuks välja menetluskulud 10 krooni. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et VangS § 45 lg-st 1 ega vangla sisekorraeeskirjast ei tulene paanika(häire)nupu kinnipeetava eluruumi paigaldamise kohustust. Tulenevalt VSE § 7 lg 1 pst 5, mille kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral valjuhääldi, on valjuhääldi ja paanikanupu (häirenupu) kambrisse paigaldamise ja selle töökorras hoidmise otsus vangla kaalutlusotsus. Erinevalt halduskohtust oli ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla keeldumine ei olnud põhjendatud. Selleks, et üksikkambris viibiv kinnipeetav oleks õigustatud nõudma kambrisse paanikanuppu, et ootamatu tervisehäire korral abi kutsuda, ei pea ta eelnevalt olema jäänud vajaliku abita. Arvestades kaebajal diagnoositud tervisehäiret, on tema kartus põhjendatud. Võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Mil viisil seda tehakse, on vangla otsustada. Käesoleval juhul ei ole abi kutsumise võimalus tagatud. Rivistus ja söögi jagamine ei taga abi ootamatu tervisehäire korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tallinna Vanglal takistusi tagamaks kaebajale hädavajaduse korral vanglaametnikega ühenduse võtmise võimalus. Seda on suure tõenäosusega võimalik teha olemasoleva paanikanuppude süsteemi abil, rakendades tööle vaid üksikute kinnipeetavate paanikanupud. Juhul, kui paanikanuppude süsteemi ei ole võimalik taaskasutusele võtta, ei pea selleks hakkama looma uut süsteemi. Samas ei tohiks kaasajal ühenduse loomiseks vastava juhtme paigaldamine olla ülemäära keerukas ega ka kulukas. Kuna kaebaja võib ka edaspidi viibida Tallinna Vanglas, siis on tal põhjendatud huvi paanikanupu parandamisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Vangla keeldus õigusvastaselt kaebaja kambris paanikanupu parandamisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
29. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, jättes otsuse olulises ulatuses põhjendamata ning esitades vastuolulisi põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Vangistusseadusest ega Vangla sisekorraeeskirjast ei tulene paanika(häire)nupu kinnipeetava eluruumi paigaldamise kohustust ning VSE § 7 lg 1 p 5 kohaselt on paanikanupu kambrisse paigaldamine ja selle töökorras hoidmine vangla kaalutlusotsus. Samuti märkis ringkonnakohus, et vangla peab tagama kinnipeetavate tervise kaitse ja võimaluse kutsuda abi, kuid on vangla otsustada, mil viisil seda tehakse. Samas pole kohus ise neist järeldustest lähtunud, tunnistades otsuse resolutsioonis õigusvastaseks Tallinna Vangla keeldumise paanikanupu parandamisest. Kohus ei arvestanud vangla selgitusi, et olemasolevad tehnilised tingimused ei võimalda paanikanuppu taaskasutusse võtta. Vangla järelevalveosakonna valvurite üheks töökohustuseks on jälgida pidevalt kambrites valitsevat olukorda, seega on kinnipeetavatele vajaduse korral abi garanteeritud. Kinnipeetaval endal on abi võimalik kutsuda ka ilma paanikanuppu kasutamata, hüüdmise või koputamisega. Samuti on kinnipeetaval päeva jooksul korduvalt kontakte erinevate vanglaametnikega, võimalik on taotleda väljakutset vanglaametnike vastuvõtule. Kuna abi kutsumise võimalus on tagatud muul moel, puudub vajadus paanikanupu järele. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et abi kutsumise võimalus ei ole käesoleval juhul tagatud. Ka paanikanupu olemasolu korral eeldab abi saabumine, et vanglaametnikud häiret märkavad ja sellele reageerivad. Kohtuasja materjalide juures olevatest A. Nikolajevi meditsiinilistest andmetest nähtuvalt on kaebajat korduvalt läbi vaadatud ning pole peetud vajalikuks teda suunata ravile tervishoiuosakonda või eriarsti vastuvõtule. A. Nikolajevil ei ole diagnoositud tervisehäiret, mis vajaks ootamatut ja kiiret abi. Arusaamatu on, millistele andmetele tuginevalt leidis ringkonnakohus, et kaebaja kartus abita jäämise ees on põhjendatud. Ringkonnakohus leidis oletuslikult, et kaasajal ei tohiks kaebaja kambris paanikanupu süsteemi taasrakendamiseks vajaliku juhtme paigaldamine olla ülemäära keerukas ega kulukas. Kassaator märgib, et paanikanuppude süsteemi parandamine kasutuselevõtmiseks nõuaks rahalisi vahendeid umbes 500 000 krooni ulatuses. Sellist raha vangla käesoleva ega tuleva aasta eelarves ette nähtud ei ole.
30. Aleksandr Nikolajev vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. A. Nikolajev märgib, et on mitu korda pöördunud valvurite poole, kui tal on olnud probleeme enesetundega ja raskused hingamisega, kuid arst tuli alles paari tunni pärast. Kui kaebaja koputas vastu trelle, et saada meditsiinilist abi, siis kontaktisik ähvardas teda distsiplinaarkaristusega koputamise ja karjumise eest. Kaebajal diagnoositud tervisehäiret arvestades polekski teda tohtinud sellises kambris kinni pidada, vaid oleks tulnud saata ravile vanglate haiglasse. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks ei ole paanikanuppude süsteemi kasutamine võimalik Tallinna Vanglas, kui see on kasutusel teistes vanglates. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Vangla kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus on vastuoluline ning otsuse põhjendavast osast ei selgu piisavalt arusaadavalt, miks ringkonnakohus tunnistas otsuse resolutsioonis õigusvastaseks Tallinna Vangla
32. aprilli
33. a keeldumise paanikanupu parandamisest.
34. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus asusid käesolevas asjas seisukohale, et Vangistusseaduse ja Vangla sisekorraeeskirja sätetest (VangS § 45 lg 1 ja VSE § 7 lg 1) ei tulene nõuet, et kinnipeetava kambris peab olema elektrooniline valvuri väljakutsesüsteem (nn häire- või paanikanupp). Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vastavate seadmete kambrisse paigaldamise ja nende töökorras hoidmise otsus on vangla kaalutlusotsus. Samuti märkis ringkonnakohus, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Mil viisil seda tehakse, on vangla otsustada. Eelnevast hoolimata pidas ringkonnakohus põhjendamatuks Tallinna Vangla keeldumist parandada kaebaja kambris paanikanupp ning tunnistas selle õigusvastaseks. HKMS § 47 lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 436 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Halduskolleegium on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendatuse nõude üks element on ka tingimus, et otsuse resolutsioon ja põhjendused ei või olla vastuolulised. Menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed. Käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu otsus vastab neile tingimustele üksnes osaliselt.
35. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et selleks, et üksikkambris viibiv kinnipeetav oleks õigustatud nõudma kambrisse paanikanuppu, et ootamatu tervisehäire korral abi kutsuda, ei pea ta eelnevalt olema jäänud vajaliku abita. Kohus järeldas, et paanikanupu puudumise tõttu ei ole kaebajale tagatud abi kutsumise võimalus ootamatu tervisehäire korral. Riigikohtu halduskolleegium sedastab, et ringkonnakohus pidas õigusvastaseks eelkõige olukorda, kus üksikkambris viibival kinnipeetaval puudub tõhus võimalus kutsuda ootamatu tervisehäire korral abi. Õige on kohtu hinnang, et kinnipeetavate ja vanglaametnike tavapärased igapäevased kontaktid ei ole piisavad, tagamaks abi kutsumise võimalust ootamatu hädavajaduse korral. Samas ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas kinnipeetavale oleks ootamatu tervisehäire korral olnud Tallinna Vanglas tagatud võimalus kutsuda viivitamatult abi muul vähemalt sama lihtsal ja tõhusal, kuid vastustajale vähem koormaval viisil kui elektrooniline väljakutsesüsteem.
36. Olukorras, kus elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamise ja tööshoidmise otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus tunnistada sellise süsteemi paigaldamata jätmist või süsteemi parandamisest keeldumist õigusvastaseks, kui pole tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Nikolajev ei ole häirenupu puudumise tõttu jäänud Tallinna Vanglas vajaliku abita. Asjas on sisuliselt vaidluse all üksnes see, kas kaebajale oli Tallinna Vanglas tagatud piisavalt lihtne ja tõhus võimalus kutsuda kohale valvur, kes selgitab välja väljakutse põhjuse ning vajadusel korraldab kinnipeetavale meditsiinilise abi osutamise. Ringkonnakohus ei ole hinnanud, kas juhul, kui kaebaja kambris häirenuppu ei ole ning ta on ootamatu tervisehäire korral sunnitud valvurit kutsuma hüüdmise või koputamisega või muul viisil, esineb põhjendatud kahtlus, et A. Nikolajev võiks jääda vajamineva abita. A. Nikolajevi vastusest kassatsioonkaebusele ilmneb, et kui ta on arstiabi saamiseks koputanud vastu trelle või valvurit hüüdnud, siis ei ole valvurid sellele reageerimata jätnud. Sellises olukorras tuleb lähtuda eeldusest, et vanglaametnikud täidavad oma ülesandeid nõutava hoolsuskohustusega ning reageerivad kinnipeetava poolt abi kutsumisele õigeaegselt ja adekvaatselt, võttes tarvitusele kohased meetmed tema probleemi lahendamiseks.
37. Ringkonnakohus märkis õigesti, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, et vangla meditsiiniteenistus pole A. Nikolajevi haiglasse paigutamist vajalikuks pidanud. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et asjas kogutud materjalide põhjal tuleb asuda seisukohale, et A. Nikolajevil oli Tallinna Vanglas võimalik ootamatu tervisehäire korral kutsuda valvur kohale näiteks hüüdmise või koputamisega, kasutamata häirenuppu. Tuvastatud asjaoludest lähtudes pole kohtul alust asuda seisukohale, et ainus viis valvuri kutsumiseks oli häirenupu kasutamine. Seetõttu puudub ka alus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla
38. aprilli
39. a keeldumine parandada paanikanupp I eelvangistushoone kambris nr
41. Eeltoodut arvestades tuleb Tallinna Vangla kassatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et jõusse on võimalik jätta Tallinna Halduskohtu otsus, millega kohus jättis rahuldamata A. Nikolajevi kaebuse Tallinna Vangla
42. aprilli
43. a keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 kohaselt lahendada ka menetluskulude jaotus. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Kuna A. Nikolajevi kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann