← Eesti

3-1-2-4-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-2-4-07 Otsuse kuupäev 12. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergand

§ 25lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 19.

oktoobri

  1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-12558 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.B. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta V.B. (V.B.) kaitsja avaldus Viru Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuse teistmiseks läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Viru Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega tunnistati V.B. (V.B.) süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega kolmeks kuuks.

Karistusseadustiku § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. V.B. tunnistati süüdi selles, et olles varem toime pannud varguse, võttis ta

  1. detsembril 2005 X Konsumi kauplusest alkohoolseid jooke maksumusega kokku 165 krooni ja 70 senti ning
  2. veebruaril 2006 maksumusega kokku 192 krooni ja 90 senti. Mõlemal korral peitis ta kauba oma riiete alla ja püüdis kauplusest väljuda selle eest tasumata, kuid pärast kassast möödumist pidas turvatöötaja ta kinni. Maakohtu otsus jõustus
  3. oktoobril
  4. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  6. augustil 2007 esitas V.B. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm Riigikohtule teistmisavaldusena pealkirjastatud avalduse, milles, tuginedes KrMS § 366 p-le 5 ja KarS § 5 lg-le 2, taotleb kriminaalasja menetluse uuendamist ja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule V.B. olukorra kergendamiseks. Kaitsja põhjendab kriminaalmenetluse uuendamise taotlust esmalt sellega, et Viru Maakohtu
  7. veebruari
  8. a määrusega, mis jõustus
  9. veebruaril 2007, tunnistati V.B. piiratud teovõimega isikuks, kelle üle seati eestkoste. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kriminaalasja menetlemisel kokkuleppemenetluses ei ole kohus ega prokuratuur selgitanud piisava põhjalikkusega välja V.B. tegelikku võimet mõista kokkuleppemenetluse olemust ja selle õiguslikke tagajärgi. Lisaks eeltoodule märgib kaitsja, et
  10. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 9 p-ga 21 muudeti KarS § 218 sõnastust nii, et alates
  11. märtsist 2007 ei ole V.B-le süüksarvatud varguse katsed karistatavad enam kuriteona, vaid väärteona (ja sedagi vaid juhul, kui kohus teeb kindlaks V.B. võime kanda karistust väärteo eest). Kaitsja leiab, et kuna V.B. on eestkoste all olev piiratud teovõimega isik, kelle sissetulekuks on vaid invaliidsuspension, tuleb asja uuel arutamisel uuesti läbi vaadata ka kriminaalmenetluse kulude küsimus, arvestades KrMS § 180 lg 3 sätteid.
  12. Vastuses kaitsja avaldusele märgib Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Deniss Minzatov, et avalduses viidatud dekriminaliseeriv seadusemuudatus koostoimes KarS § 5 lg-ga 2 on käsitatav uue asjaoluna KrMS § 366 p 5 tähenduses, sest asja arutamine pärast
  13. märtsi 2007 tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse. Maakohtu määrus, millega V.B. tunnistati piiratud teovõimega isikuks, ei ole aga prokuröri hinnangul vaadeldav uue asjaoluna KrMS § 366 p 5 tähenduses. Kohtueelses menetluses teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemus näitab, et V.B. oli võimeline kohtu ette astuma ja kriminaalkaristust kandma. Teovõime piiramine ei tähenda iseenesest karistusõigusliku süüvõime puudumist. Konkreetseid asjaolusid arvestades leiab prokurör, et V.B. tuleb talle Viru Maakohtu
  14. oktoobri
  15. a otsusega süüksarvatud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 4 § 25 lg 2 järgi õigeks mõista. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  16. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 kohaselt on üheks teistmisaluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas on selliseks oluliseks asjaoluks V.B. tunnistamine piiratud teovõimega isikuks ja tema üle eestkoste seadmine Viru Maakohtu
  17. veebruari
  18. a kohtuotsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kriminaalasjas otsust tegevale kohtule esitati koos kriminaaltoimiku muude materjalidega ka kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamus, milles käsitleti küsimusi nii V.B. võimest aru saada oma tegude tähendusest ja neid tegusid juhtida, võimest osaleda kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses, kui ka tema suhtes meditsiinilise iseloomuga meetmete rakendamise vajalikkusest. Seetõttu ei saa Viru Maakohtu
  19. veebruari
  20. a kohtuotsuse aluseks olnud asjaolud olla kriminaalasjas jõustunud kohtulahendi teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 tähenduses.
  21. Tähelepanu väärib aga kaitsja seisukoht selle kohta, et alates
  22. märtsist 2007 ei ole V.B.le süüksarvatud varguse katsed karistatavad enam kuriteona, vaid väärteona, ning prokuröri seisukoht, et selle tõttu tuleb V.B. KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista.

Nende väidete osas märgib kriminaalkolleegium esmalt, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

  1. Kaitsja leiab, et
  2. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatus on käsitatav KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele vastava asjaoluna. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-07). Seadusemuudatus ei ole käsitatav teistmise alusena KrMS § 366 p 5 tähenduses, ka on V.B. kaitsja avalduse menetlemine välistatud nii kassatsiooni kui määruskaebe korras. Seega puudub Riigikohtul sellise avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetluslik alus. Seoses eeltooduga märgib kriminaalkolleegium, et küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lgle 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
  5. Kolleegiumi hinnangul tagab käesoleva otsuse p-s 6 märgitud menetluskord V.B-le piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Seega puudub Riigikohtul menetluslik alus V.B. kaitsja avalduse sisuliseks lahendamiseks, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.