← Eesti

3-1-1-30-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-30-07 Otsuse kuupäev 14. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

§ 15lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega kuueks kuuks.

Karistusaja algust lugeda H. S. vanglasse saabumise päevast.

  1. TÜ M, R. V.-i, E. V.-i, Er. V.-i ja A. J.-i tsiviilhagid jätta läbi vaatamata. Selgitada kannatanutele, et neil on õigus esitada hagi H. S. vastu tsiviilkohtumenetluse korras.
  2. Mõista H. S.-lt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 6000 (kuus tuhat) krooni määratud kaitsja tasu katteks. Kriminaalmenetluse kulud summas 31 984 krooni ja 72 senti jätta riigi kanda.
  3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsusega tunnistati H. S. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi ning teda karistati vangistusega kolmeks aastaks. Karistusseadustiku § 73 lg 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest tuleb kohe ära kanda üks aasta. Ülejäänud vangistuse jättis maakohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks otsustas kohus H. S. suhtes kohaldatud tõkendi - elukohast lahkumise keelu muuta kohtuotsuse jõustumise hetkest tõkendiks vahistamine. Maakohus mõistis H. S.-lt välja 594 000 krooni tulundusühistu (TÜ) M, 82 533 krooni R. V.-i, 120 000 krooni E. V.-i, 91 000 krooni Er. V.-i, 295 000 krooni A. J.-i ja 153 000 krooni A. S.-i kasuks. Kriminaalmenetluse kuluna mõisteti H. S.-lt lisaks sundrahale summas 4500 krooni riigi kasuks välja 37 765 krooni 90 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja 217 krooni 82 senti tunnistaja V. I. sõidukulude katteks.
  8. H. S. tunnistati süüdi kuue lõpuleviidud kelmuse ja ühe kelmuse katse toimepanemises. 2.1 Lõpuleviidud kelmused leidsid aset kokkuvõtlikult järgmistel asjaoludel. Ajavahemikus
  9. novembrist 1994 kuni
  10. jaanuarini 1996 sõlmis H. S. enda või AS-i H. A. nimel kuue erineva isikuga kokku kuus laenulepingut. Kõigi lepingute sisu seisnes selles, et H. S. või AS H. A. laenas teisele poolele raha, kusjuures laenutähtaeg ulatus erinevate lepingute lõikes kolmest kuust ühe aastani. Raha tagastamise asukohaks määrati lepingus laenusaaja asukoht. Kõigil kuuel juhul sõlmisid lepingupooled H. S. nõudmisel laenulepingu tagamiseks notariaalse ostu-müügilepingu, millega laenusaaja müüs laenuandjale endale kuuluva ehitise, rajatise või korteri. Seejuures oli vara müügihind võrdne laenusummaga või laenusumma ja intresside kogusummaga, kuid madalam müügieseme tegelikust väärtusest. Võõrandatud vara eest laenusaajad, vaatamata ostumüügilepingus märgitule, eraldi raha ei saanud - kätte saadi üksnes laenusumma. Lisaks laenulepingule ja notariaalsele ostumüügilepingule allkirjastasid pooled laenulepingu lisana lihtkirjaliku tingimusliku ostu-müügilepingu. Viimati nimetatud lepinguga kohustus H. S. või AS H. A. talle laenusaaja poolt võõrandatud ehitise, rajatise või korteri ühe krooni eest tagasi müüma, kui laenusaaja on täitnud laenulepingust tulenevad kohustused. Tegelikult ei olnud H. S.-l algusest peale kavatsust vara laenusaajale tagasi müüa ja ta oli teadlik lihtkirjaliku ostu-müügilepingu tühisusest. Lihtkirjaliku ostu-müügilepingu sõlmimisega lõi H. S. laenusaajale viimase kergeusklikkust ära kasutades pettekujutuse, nagu oleks laenusaajal võimalik temale kuulunud vara ühe krooni eest tagasi osta. Sellest tulenevalt nõustus laenusaaja sõlmima vara notariaalse ostumüügilepingu. Järgnevalt vältis H. S. ettekavatsetult kontakte laenusaajaga, muutes laenusaaja jaoks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tahtlikult võimatuks. Laenu tagasimaksed võttis H. S. vastu hilinemisega või jättis vastu võtmata. Ühtlasi keeldus H. S. laenusaajale viimase poolt võõrandatud vara ühe krooni eest tagasi müümast, omastades sel viisil pettuslikult laenusaaja ehitise, rajatise või korteri. Mõnel juhul võõrandas H. S. laenusaajalt omandatud vara juba enne laenu tagastamise tähtaja lõppu. Maakohtu hinnangul oli H. S. eelkirjeldatud käitumine teo toimepanemise ajal karistatav KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 ning alates
  11. septembrist
  12. a KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. 2.2 Kelmuse katse seisnes järgnevas. H. S., olles teadlik, et tema poolt üüritavasse majja on sisse murtud, sõlmis
  13. märtsil
  14. a AS-iga P kodukindlustuse lepingu. Lepingujärgne kindlustussumma oli 98 000 krooni ja kindlustusperiood hõlmas ajavahemikku
  15. märtsist
  16. a kuni
  17. märtsini
  18. a.
  19. märtsil
  20. a esitas H. S. AS-ile P kahjuavalduse kindlustushüvituse saamiseks summas 71 000 krooni, märkides avalduses kindlustusjuhtumi kuupäevaks
  21. märtsi
  22. a. Sel viisil püüdis H. S. saada AS-ilt P kindlustushüvitist. AS P avastas pettuse ning kindlustushüvitist välja ei maksnud, mistõttu kuritegu jäi lõpule viimata H. S. tahtest olenemata põhjustel. Maakohus leidis, et tegu, mille H. S. AS P vastu toime pani, oli toimepanemise ajal karistatav KrK § 143 lg 2 p-s 2 kirjeldatud kuriteo katsena ja alates
  23. septembrist
  24. a KarS § 212 lg 1 järgi.
  25. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. S., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.
  26. Tallinna Ringkonnakohtu
  27. märtsi
  28. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus osas, millega H. S.-lt mõisteti A. S.-i kasuks välja 153 000 krooni. Ringkonnakohus jättis A. S.-i tsiviilhagi rahuldamata. Muus osas apellatsioonikohus maakohtu otsust ei muutnud. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus motiveeritult õigele järeldusele, et süüdistataval puudus juba enne lepingute sõlmimist kavatsus nendes sisalduvaid tingimusi täita ning et H. S. tegevuse eesmärk oli saada kannatanutes väärkujutluse loomise teel varalist kasu. Samuti on maakohus põhjalikult ja veenvalt põhistanud H. S. süüditunnistamist kindlustuskelmuse katses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  29. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid H. S. kaitsjad vandeadvokaat Oleg Nišajev ja vandeadvokaadi abi Urmas Simon.
  30. O. Nišajevi kassatsioonis palutakse tühistada nii ringkonnakohtu otsus (v.a A. S.-i tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas) kui ka maakohtu otsus ja taotletakse H. S. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Lisaks sellele jõustus pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist KarS § 81 uus redaktsioon, millest tulenevalt on H. S. väidetavad kuriteod, mis leidsid süüdistuse kohaselt aset aastatel 19941996, aegunud. Seetõttu tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused nimetatud osas KrMS § 361 p 4 alusel tühistada sõltumata teistest kaebuse väidetest.
  31. U. Simoni kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja H. S. suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaator märgib, et kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaobjektiivselt ning ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata süüdistatava taotluse aegumise kohaldamiseks.
  32. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
  33. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil
  34. augustil
  35. a avaldas H. S., et ta soovib KrMS § 274 lg 2 p 1 alusel kriminaalmenetluse jätkamist sõltumata kohtu seisukohast aegumise küsimuses. H. S. kaitsja O. Nišajev taotles oma kassatsiooni rahuldamist, vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ja H. S. õigeksmõistmist. Prokurör leidis, et kassatsioonide rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Seoses osade H. S.-le süüksarvatavate kuritegude võimaliku aegumisega, palus prokurör Riigikohtul endal toimiku materjalide põhjal kontrollida, kas käesolevas asjas esineb KarS § 81 lg 7 p-s 1 sätestatud alus süüteo aegumise peatumiseks.
  36. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. septembri
  38. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.
  40. novembril
  41. a esitas H. S. Riigikohtule avalduse, milles palus mitte arvestada eelmisel kohtuistungil esitatud taotlust kriminaalmenetluse jätkamiseks. H. S. teatas, et ei soovi rehabiliteerimist ega kriminaalmenetluse jätkamist ning palus selle aegumise tõttu lõpetada.
  42. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil
  43. novembril
  44. a taotles H. S. kaitsja kuue lõpuleviidud kelmuse osas kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu, loobudes nõudest jätkata kriminaalmenetlust H. S. rehabiliteerimise eesmärgil. AS-i P vastu suunatud kelmuse katses palus kaitsja H. S. õigeks mõista. Prokurör leidis jätkuvalt, et kassatsioonide rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  45. Esmalt kontrollib kolleegium kassatsioonides esitatud väidet, et osad H. S.le süüksarvatud teod on käesolevaks ajaks kuriteona aegunud. 13.1 Maakohus ja ringkonnakohus tunnistasid H. S. süüdi kuues lõpuleviidud kelmuses, mis puudutavad korterite, ehitiste ja rajatiste notariaalsete ostu-müügilepingute sõlmimist pettuse teel ja mis süüdistuse kohaselt leidsid aset
  46. novembrist
  47. a kuni
  48. jaanuarini
  49. a. Need teod on süüdistuses ja kohtuotsustes kvalifitseeritud KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi, s.o teise astme kuritegudena. Kriminaalkoodeksi § 53 lg 1 p 2 ja KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat kuriteo toimepanemisest. Samas nägi nii KrK § 53 lg 2 kui ka
  50. märtsini 2007 kehtinud KarS § 81 lg 5 redaktsioon ette, et enne kuriteo aegumistähtaja möödumist uue kuriteo toimepanemine katkestab kuriteo aegumise. Käesolevas asjas pani H. S. süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ostu-müügilepingute sõlmimisega seotud kelmuste aegumistähtaja jooksul
  51. märtsil
  52. a - toime uue kuriteo. Seega hakkas kõigi H. S.-le süüksarvatavate tegude osas viieaastane aegumistähtaeg uuesti kulgema
  53. märtsist
  54. a. 13.2 Kriminaalkoodeksi kehtivusajal arvestati kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  55. märtsi
  56. a otsus asjas nr 3-1-132-96;
  57. augusti
  58. a otsus asjas nr 3-1-1-83-98 - RT III 1998, 25, 243;
  59. novembri
  60. a määrus asjas nr 3-1-1-11402 - RT III 2002, 34, 370). Kuna H. S. anti käesolevas kriminaalasjas kohtu alla
  61. märtsil
  62. a (VIII kd, tl 220-223), s.o enne viie aasta möödumist
  63. märtsist 1999, siis ükski talle süüksarvatav tegu kriminaalkoodeksi järgi ei aegunud. 13.3
  64. septembril
  65. a jõustunud KarS § 81 lg 1 kohaselt hakati kuriteo aegumistähtaja kulgu arvestama kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Samas sätestas
  66. märtsini 2007 kehtinud KarS § 81 lg 5 redaktsiooni esimese lause esimene alternatiiv, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega. Tulenevalt KarS § 81 lg 5 kolmandast lausest võis menetlustoimingu tegemine pikendada teise astme kuriteo aegumistähtaega kuni kümne aastani. Kuna H. S. suhtes tehti nii enne kui ka pärast
  67. märtsi
  68. a (s.o viie aasta möödumist
  69. märtsist
  70. a) aegumist katkestavaid menetlustoiminguid, ei aegunud ükski talle süüksarvatavatest tegudest ka karistusseadustiku
  71. märtsini
  72. a kehtinud redaktsiooni järgi. Karistusseadustiku kõnealune redaktsioon kehtis ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal. 13.4
  73. märtsil
  74. a, s.o 10 päeva pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas, kuid enne selle otsuse jõustumist, hakkas kehtima karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle seaduse § 9 punktidega 3 ja 4 muudeti oluliselt KarS §-s 81 sätestatud süüteo aegumise tingimusi. Muu hulgas ei ole alates
  75. märtsist 2007 kehtiva KarS § 81 redaktsiooni kohaselt uue kuriteo toimepanemine enam kuriteo aegumistähtaja katkemise aluseks. Karistusseadustiku § 81 lg 6 sätestab, et kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteo toimepanemises siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Seega ei ole lähtudes KarS § 81 kehtivast redaktsioonist
  76. märtsil
  77. a AS-i P vastu toime pandud kelmuse katsel enam H. S. varasemate tegude suhtes aegumist katkestavat toimet. Kuna süüdistuses kirjeldatud kelmuste, mis leidsid aset ajavahemikus
  78. novembrist
  79. a kuni
  80. jaanuarini
  81. a, toimepanemisest on möödunud KarS § 81 lg 1 p-s 2 märgitust viie aasta võrra pikem aeg, on need kuus kuritegu kehtiva KarS § 81 lg 6 teise lause kohaselt alates
  82. jaanuarist
  83. a aegunud. 13.5 Vastuseks prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetule märgib kolleegium, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel saaks tõsikindlalt järeldada, et H. S. hoidis kohtueelsest menetlusest või kohtust kõrvale, ja mis välistaksid süüdistuse kohaselt aastatel 1994 -1996 toime pandud tegude aegumise tulenevalt aegumistähtaja peatumisest KarS § 81 lg 7 p 1 alusel. 13.6 Kuna süüdistatav ei taotle KrMS § 274 lg 2 p 1 alusel kriminaalmenetluse jätkamist, tuleb Riigikohtul kriminaalmenetlus maa- ja ringkonnakohtu otsuste kohaselt H. S. poolt aastatel 1994-1996 toime pandud tegude osas KrMS § 361 p 4 ja § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu lõpetada, andmata hinnangut kohtute järelduste sisulisele õigsusele.
  84. Samas puudub alus rahuldada taotlus mõista H. S. õigeks kelmuse katses. Kriminaalkolleegium märgib, et
  85. märtsi
  86. a kelmuse katset käsitlevas osas on maakohtu otsuses põhjalikult põhistatud nii hinnangut, mille kohus andis kriminaalasjas kogutud erinevate tõendite usaldusväärsusele, kui ka järeldusi, milleni nende tõendite alusel jõuti. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Maakohtu seisukohtadega nõustus ka ringkonnakohus, lisades täiendavad põhistused. Seega puudub alus väita, nagu oleksid kohtud faktiliste asjaolude tuvastamisel rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid, jättes oma otsused põhistamata. Samuti ei ole kohtud eksinud H. S. käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Ükski kassatsioonides esitatud väidetest ei anna alust tühistada vaidlustatud kohtuotsuseid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seega jätab kolleegium H. S. süüditunnistamise
  87. märtsi
  88. a kelmuse katses muutmata, kuid arvestades kriminaalmenetluse osalist lõpetamist, tuleb H. S. käitumine ümber kvalifitseerida KrK §

§ 15lg 2 järgi. Praegu on H. S.-le süüksarvatav tegu kuriteona karistatav Kar

S § 212 järgi. 15. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute põhistustega, mis puudutavad H. S.-le karistuse mõistmist. Pidades aga silmas, et osade kuritegude aegumise tõttu väheneb oluliselt süüdistuse maht ja muutub ka H. S. teo kvalifikatsioon, tuleb kolleegiumil mõista H. S.-le uus karistus. Riigikohus mõistab H. S.le KrK §

§ 15lg 2 järgi karistuseks kuuekuulise vangistuse.

H. S. süü suuruse hindamisel arvestab kriminaalkolleegium muu hulgas seda, et kelmuse katse toimepanemise asjaolud annavad tunnistust H. S. tegevuse küünilisusest. H. S. asus varakindlustuse lepingut sõlmima alles pärast seda, kui kahju oli tekkinud ja H. S. sellest teada saanud, sõites toimunu kindlustusandja eest varjamiseks lepingut sõlmima teises Eesti piirkonnas asuvasse kontorisse. Kuriteokatse hukkamõistetavust suurendab seegi, et H. S. kasutas teo toimepanemisel ära oma tutvust kindlustusandja esindajaga, tuginedes kuritahtlikult tutvusest tulenevale usaldusele. Lisaks võib teoebaõigust iseloomustava asjaoluna esile tuua tõiga, et kuna H. S.-l ei jätkunud algselt raha kindlustusmakse tegemiseks, püüdis ta pettuslikult sõlmitud kindlustuslepingu jõustamiseks vajaliku makse tegemiseks pantida kindlustusandja esindajale oma peileri. Nendel põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et H. S. süü suurus eeldab tema karistamist vangistusega. Samuti arvestab kolleegium H. S.-le vangistuse mõistmisel asjaoluga, et kohtutel ei õnnestunud aastaid kestnud menetluse vältel teada saada süüdistatava tegelikku elukohta ja sissetulekute allikat, s.t legaalse sissetuleku olemasolu. Sellises olukorras ei pea kriminaalkolleegium H. S.-le rahalise karistuse mõistmist õigeks. Kuna seoses aegumisega on H. S.-le süüdistuses inkrimineeritud tegude enamik ära langenud, tuleb ka mõistetava karistuse määra võrreldes vaidlustatud kohtuotsustega oluliselt vähendada. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et puuduvad alused H. S. suhtes KarS §-de 73 või 74 kohaldamiseks. Seega tuleb H. S.-l Riigikohtu mõistetav vangistus reaalselt ära kanda.

  1. Kohtud mõistsid kannatanute tsiviilhagide alusel seoses aastatel 1994-1996 toime pandud tegudega H. S.-lt välja 594 000 krooni TÜ M, 82 533 krooni R. V.-i, 120 000 krooni E. V.-i, 91 000 krooni Er. V.-i, ja 295 000 krooni A. J.-i kasuks. Kuna käesoleva otsuse punktis 13 toodud põhjustel tuleb tsiviilhagide aluseks olevate tegude osas kriminaalmenetlus H. S. suhtes aegumise tõttu lõpetada, ei saa kriminaalkolleegium kontrollida, kas kohtud on tuvastanud hagide aluseks olevad asjaolud menetlusnorme järgides. Sel põhjusel ja pidades silmas KrMS § 310 lg-tes 2 ja 3 ning § 274 lg-s 4 sätestatut, jätab kriminaalkolleegium kannatanute hagid läbi vaatamata, mis aga ei välista nende hagide uuesti esitamist tsiviilkohtupidamise korras.
  2. Kriminaalmenetluse seadustiku § 183 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. H. S.-lt on kriminaalmenetluse kuluna riigi kasuks välja mõistetud sundraha summas 4500 krooni, 37 765 krooni 90 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja 217 krooni 82 senti tunnistaja V. I. sõidukulude katteks. Kuna
  3. märtsil
  4. a toime pandud teos jätab kriminaalkolleegium H. S. süüditunnistamise muutmata, ei mõjuta kriminaalmenetluse osaline lõpetamine H. S.-lt sundraha väljamõistmist. Samas tuleb vähendada H. S.-lt määratud kaitsja tasu katteks välja mõistetavat summat, kuna see hõlmab ka tasu H. S. kaitsmise eest 1994-1996 toime pandud tegudes. H. S. peab riigile hüvitama määratud kaitsjale makstud tasu üksnes osas, mis puudutab kaitseülesannete täitmist seoses
  5. märtsi
  6. a kuriteoga. Arvestades
  7. märtsi
  8. a süüdistusepisoodi mahu suhet süüdistuse kogumahtu, hindab kolleegium H. S. poolt hüvitamisele kuuluva kaitsjatasu suuruseks 6000 krooni. Ülejäänud osas, s.o summas 31 765 krooni 90 senti jääb määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Samuti jääb riigi kanda tunnistaja V. I. sõidukulu summas 217 krooni 82 senti, kuna nimetatud tunnistaja kuulati kohtus üle seoses tegudega, mille osas tuleb kriminaalmenetlus lõpetada.
  9. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb H. S. suhtes kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld - kohtuotsuse jõustumisel kohtuotsuse täitmise tagamiseks muuta tõkendiks vahistamine. Ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei muutnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et sellisel viisil isiku vahi alla võtmise küsimuse otsustamiseks puudus maakohtul kriminaalmenetlusõiguslik alus. 18.1 Süüdistatava ja süüdimõistetu vahistamist pärast kohtueelse menetluse lõppu reguleerivad eeskätt KrMS § 130 lg-d 4 ja
  10. Esimene neist sätetest näeb ette, et kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada maa- või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda. Viidatud normist ei saa tuletada õiguslikku alust Harju Maakohtu otsustusele võtta H. S. vahi alla kohtuotsuse jõustumise hetkest, kuna kohtuotsuse jõustumisel pole H. S. enam süüdistatav, vaid süüdimõistetu (KrMS § 35 lg 3), samuti pole pärast kohtuotsuse jõustumist enam võimalik kohtumenetlusest kõrvale hoiduda. Lisaks on maakohus ise märkinud, et vahistamist kohaldatakse kohtuotsuse täitmise tagamiseks (aga mitte kohtumenetluse tagamiseks). Tulenevalt KrMS § 130 lg-st 4 võinuks maakohus H. S. kohe vahi alla võtta esimese astme kohtu menetluse kestel, kohtuotsuse kuulutamisel. Samuti saanuks süüdistatava kohese vahistamise kuni oma otsuse kuulutamiseni (viimane kaasa arvatud) otsustada ringkonnakohus. 18.2 Vastavalt KrMS § 130 lg-le 5 võib kohus vabaduses viibiva süüdimõistetu vahistada süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks KrMS §-s 429 sätestatud korras. Kriminaalmenetluse seadustiku § 429 lg 1 sätestab, et vanglaametniku, kriminaalhooldusametniku või kohtutäituri taotlusel võib täitmiskohtunik vahistada vabaduses viibiva süüdimõistetu, kui see hoidub või võib hoiduda kõrvale süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest ning kohtul on piisav alus eeldada, et 1) tingimisi mõistetud karistus pööratakse täitmisele; 2) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel kandmata jäänud karistuse osa pööratakse täitmisele; 3) üldkasuliku tööga asendatud vangistus pööratakse täitmisele; 4) rahaline karistus asendatakse aresti, vangistuse või üldkasuliku tööga või 5) varaline karistus asendatakse vangistusega. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et süüdimõistetu vahistamisel järgitakse KrMS §-de 131-136 sätteid. 18.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isikut ei saa KrMS § 130 lg 5 ja § 429 alusel vahi alla võtta tingimuslikult, nagu tegi seda maakohus käesolevas kriminaalasjas, seades H. S. vahistamise sõltuvusse kohtuotsuse jõustumisest. Ühtlasi kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et vahistamine KrMS § 130 lg 5 ja § 429 alusel toimub kohtuotsuse täitmise staadiumis ja täitmiskohtuniku vahistusmääruse alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. juuni
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-59-06 - RT III 2006, 27, 243, p 7). Otsustuse süüdimõistetu vahistamise kohta KrMS § 130 lg 5 ja § 429 alusel saab kohus (täitmiskohtunik) teha alles pärast kohtuotsuse jõustumist, s.o siis kui süüdistatavast on saanud süüdimõistetu. Seega ei saa süüdimõistetu vahistamist (tingimuslikult) ette ära otsustada kriminaalasja lahendav kohus, kes saab süüdistatava vahistada üksnes viimase kohtumenetlusest kõrvalehoidumise vältimiseks (KrMS § 130 lg 4), mitte aga kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Ka KrMS § 306 lg 1 p-st 9 ja § 313 lg 1 p-st 8 tuleneb üksnes vangistusega karistatud isiku kohese vahistamise menetlusõiguslik võimalus, mitte alus isiku vahistamiseks n-ö edasilükkava tingimusega. Olukorras, kus kohus kriminaalasjas otsuse tegemisel leiab, et puudub vajadus kohaldada isiku suhtes KrMS § 306 lg 1 p-s 9 sätestatud korras tõkendit vahistamine, oleks alusetu eeldada, et tulevikus, kohtuotsuse jõustumise hetkest tekivad automaatselt ka isiku vahistamise alused, mida varem ei olnud. 18.4 Lisaks eelmärgitule ei ole süüdimõistetu vahistamine kohtuotsuse täitmise tagamiseks tulenevalt KrMS § 429 lg-st 1 võimalik kohtu enda initsiatiivil, vaid eeldab vanglaametniku, kriminaalhooldusametniku või kohtutäituri taotluse olemasolu. Käesolevas asjas sellist taotlust esitatud ei ole. Samuti on süüdimõistetu vahistamine võimalik üksnes ühe või mitme KrMS § 429 lg 1 p-des 1-5 sätestatud alusel olemasolul. Harju Maakohtu otsusest ei nähtu, millisel KrMS § 429 lg 1 p-des 1-5 nimetatud alusel otsustati H. S. kohtuotsuse jõustumise hetkest vahi alla võtta. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 130 lg-s 5 on sätestatud sellise süüdimõistetu vahistamise võimalus, kellele ei mõistetud karistuseks kohe ärakandmisele kuuluvat vangistust ja kes seetõttu viibib vabaduses, kuid on hoidunud või võib hoiduda kõrvale kohtuotsuse täitmisest ning kui on olemas üks KrMS § 429 lg-s 1 loetletud tingimustest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. juuni
  14. a otsus asjas nr 3-11-59-06, p 7). Maakohus mõistis H. S.-le aga karistuseks kolmeaastase vangistuse, määrates, et sellest tuleb üks aasta kohe ära kanda. Järelikult ei saa rääkida KrMS § 429 lg-s 1 ette nähtud vahistamisaluste olemasolust. Kolleegium märgib, et puuduks mõte võtta vahi alla isikut, kelle suhtes tehtud kohe ärakandmisele kuuluvat vangistust ettenägev kohtuotsus on jõustunud. Sellises olukorras tuleb kohtuotsus vastavalt KrMS §-le 414 täitmisele pöörata, mitte isikut vahistada. 18.5 Seega tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ka H. S. tingimusliku vahistamise osas.
  15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 4 ja 7 ning §-st 183, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  16. märtsi
  17. a ja Harju Maakohtu
  18. oktoobri
  19. a otsused H. S. KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi süüditunnistamises ja karistamises ning osas, millega H. S.-lt mõisteti välja summad kannatanute tsiviilhagide ning kriminaalmenetluse kulude katteks, samuti osas, millega H. S. suhtes kohaldati tingimuslikult kohtuotsuse jõustumise hetkest tõkendit vahistamine. Riigikohus lõpetab H. S. suhtes KrMS § 361 p 4 ja § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu kriminaalmenetluse osas, mis puudutab kuue ostu-müügilepingu pettuslikku sõlmimist aastatel 1994-1996; tunnistab H. S. süüdi KrK §

§ 15

lg 2 järgi ja mõistab talle karistuseks vangistuse pikkusega kuus kuud ning mõistab H. S.-lt kriminaalmenetluse kuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 6000 krooni määratud kaitsja tasu katteks. Ülejäänud osas - s.o summas 31 984 krooni ja 72 senti - jätab kolleegium H. S. määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Riigi kanda jätab kolleegium ka tunnistaja V. I. sõidukulud summas 217 krooni 82 senti. Muus osas jätab Riigikohus kohtuotsused muutmata. H. S. mõlema kaitsja kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.