← Eesti

3-3-1-89-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-89-07

  1. detsember 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Alar Kaljuranna (Kaljurand) kaebus Pärnu Vangla
  2. mai
  3. a käskkirja nr 48 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsus haldusasjas nr 306-1369 Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Jätta Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu
  6. mai
  7. a otsus haldusasjas nr 3-06-1369, muutes otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Pärnu Vangla direktori
  9. mai
  10. a käskkirjaga nr 48 karistati kinnipeetavat Alar Kaljuranda Pärnu Vangla kodukorra punktides 6.1.5 ja 6.3.3 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt väljendus distsipliinirikkumine selles, et Alar Kaljurand käitus
  11. märtsil 2006 I elukorpuse kambri nr 3 ukse juures valvurite suhtes vääritult, solvas neid ebatsensuursete sõnadega ja näitas üles agressiivsust.
  12. A. Kaljurand esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Pärnu Vangla
  13. mai
  14. a käskkirja nr 48 tühistamist ja õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks 16 250 krooni väljamõistmist.
  15. Tallinna Halduskohtu
  16. novembri
  17. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et karistuse määramisel ei ole kaebajat koheldud teiste kinnipeetavatega võrreldes diskrimineerivalt. Distsiplinaarmenetluse protokollis ja vanglaametnike ettekannetes märgitud kaebaja väljend on igasuguse kahtluseta ebatsensuurne ja solvav ning solvava väljendi kasutamine on tõendatud. Õiguserikkumine toimus
  18. märtsil
  19. Vanglaametnike ettekanded on koostatud samal päeval, seletus võeti A. Kaljurannalt
  20. mail 2006, distsiplinaarmenetluse protokoll koostati ja tehti kaebajale teatavaks
  21. mail 2006 ning samal päeval määrati karistus. Ajavahemikus
  22. aprill 2006 kuni
  23. mai 2006 viibis kaebaja Tartu Vanglas. Vastustajal oli piisavalt võimalusi Vangistusseaduse (VangS) § 64 lg 2 rakendamiseks enne kaebaja Tartu Vanglasse üleviimist ning kaebaja informeerimist ja seletuse võtmist alles
  24. mail 2006 ei saa lugeda koheseks informeerimiseks. Samas, hinnates kaebaja seletust ning vaides ja kaebuses kirjeldatut, oli kaebajale piisavalt täpselt teada ja ka meeles asjaolud, mille kohta tuli seletusi anda. Seega ei saanud rikkumisest
  25. mail 2006 informeerimine VangS § 64 lõikest 2 tulenevat ärakuulamisõigust rikkuda. Vangistusseaduses ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleb määrata distsiplinaarkaristus. Kaebajale määrati karistus 2 kuud ja 11 päeva pärast rikkumist, kaebaja ühekuulist Tartu Vanglas viibimist arvestades menetles Pärnu Vangla rikkumist üks kuu ja 11 päeva. Isegi kui menetlus on läbi viidud pikema aja jooksul kui see oleks otstarbekas, tuleb arvestada HMS §-s 58 sätestatud menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärgedega. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja pole esitanud ühtegi väidet ega põhjendust selle kohta, et rikkumise menetlemise aeg võis mingil moel mõjutada asja otsustamist.
  26. A. Kaljurand esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
  27. Tallinna Ringkonnakohtu
  28. mai
  29. a otsusega rahuldati A. Kaljuranna kaebus osaliselt. Pärnu Vangla
  30. mai
  31. a käskkiri nr 48 tühistati ja A. Kaljuranna kasuks mõisteti mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 2000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et süüteo toimepanek on tõendatud ning karistus selle eest ei ole ülemääraselt karm. Kuid karistus süüteo eest on määratud liiga hilja. Vangistusseaduse kuni
  32. veebruarini 2007 kehtinud redaktsioon ei sätestanud, millise tähtaja jooksul võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata. Olukorras, kus eriseadus ei sätesta distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, tuleb karistuse määramiseks mõistliku aja sisustamisel juhinduda lähedasi õigussuhteid reguleerivatest õigusnormidest. Tulenevalt Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-st 87 ja Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-st 6 võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Süüteost teadasaamisest arvutatav ühekuuline tähtaeg on piisav aeg ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Ringkonnakohus osutas, et käesoleval ajal sätestab Vangistusseadus sama tähtaja: VangS § 64 lg 41 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates, kusjuures tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Käesolevas asjas määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, isegi kui teises vanglas viibitud aeg välja arvata, ajal, mil süüteost teadasaamisest ja selle kohta ettekannete esitamisest oli möödunud rohkem kui üks kuu. Nõustuda ei saa seisukohaga, mida on aktsepteerinud ka halduskohus, et tegemist on asja otsustamist mittemõjutava menetlusveaga, mille tuvastamise korral HMS §-st 58 tulenevalt haldusakti ei tühistata. Karistuse määramine aegunud süüteo eest ei ole asja otsustamist mittemõjutav menetlus- või vormiviga. Süüteo aegumise korral tuleb distsiplinaarmenetlus lõpetada. Olukorras, kus süütegu on küll tõendatud, kuid karistus määratud tähtaja möödumisega, on käskkirja tühistamine vältimatu, sest aegunud süüteo eest isiku karistamine on materiaalselt õigusvastane. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning seetõttu tuleb Pärnu Vangla
  33. mai 2006 käskkiri nr 48 tühistada. Kaebaja õigusvastase kartserisse paigutamisega on süüliselt alandatud kaebaja väärikust ning piiratud tema vabadust (Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lg 1). Vangistuses viibiva isiku vabaduse täiendav piiramine õigusvastase kartserisse paigutamisega on hõlmatud RVastS § 9 lõikes 1 märgitud mittevaralise kahju hüvitamise aluse - vabaduse võtmisega. RVastS § 9 lõikest 2 lähtudes hindab ringkonnakohus hüvitise kohaseks suuruseks 2000 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  34. Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus omistas
  35. veebruaril 2007 jõustunud VangS § 64 lg-le 41 tagasiulatuva jõu, mis on lubamatu. Varasemas Vangistusseaduse redaktsioonis ei olnud lünka, mille täitmiseks oleks tulnud kasutada Avaliku teenistuse seaduse analoogiat. Vanglas viibiva kinnipeetava või vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine erineb oluliselt tavapärasest tööõigussuhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ning oli ebamõistlik sätestada seaduses kindlat tähtaega just valdkonna erisuse tõttu. Sageli on distsipliinirikkumisega seotud mitmeid kaaskinnipeetavaid ning tunnistajatena erinevaid ametnikke. Enamik ametnikke töötab aga vahetustega, st nad ei viibi iga päev vanglas. Samuti paigutatakse kinnipeetavaid sageli ümber, mis raskendab selgituste võtmist ja asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamist. Vanglates on personaliprobleem, kuna komplekteerimata ametikohti on aastaid olnud ca 20 protsenti. Sellest tulenevalt ei sätestatud seaduses distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega ning lähtuti üldisest haldusmenetluse põhimõttest (HMS § 5 lg 2), et menetlus tuleb läbi viia nii kiirelt ja efektiivselt, kui see on asjaolusid arvestades võimalik. Samas ei saa ega tohi menetluse kiirus olla omaette eesmärgiks. Peamiseks eesmärgiks on distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamine ning distsipliinirikkujale õiglase karistuse määramine. Kohtu järeldus, et õigusvastane on distsiplinaarkaristuse määramine üks kuu ja 11 päeva pärast rikkumist, on põhjendamatu, kuna konkreetset tähtaega seadus ei sätestanud ning lähtuti üldistest haldusmenetluse põhimõtetest.
  36. veebruaril 2007, kui jõustus VangS § 64 lg 41, oli olukord vanglates sedavõrd paranenud, et distsiplinaarmenetlusi on võimalik ühe kuu jooksul nõuetekohaselt läbi viia. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  37. Kassatsiooniastmes on vaidluse all kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg olukorras, kus Vangistusseadus seda ei reguleerinud. Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul ei saanud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja sisustamisel lähtuda ATS §-st 87 ja TDVS § 6 lg-st 1, millest tulenevalt ei saa distsiplinaarkaristust ametnikule või töötajale määrata hiljem kui üks kuu süüteost teadasaamisest. Need sätted reguleerivad distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ametnikule ja töötajale, mitte aga distsiplinaarkaristuse määramist kinnipeetavale. Kolleegiumi hinnangul on ametniku või töötaja ning kinnipeetava õiguslikud positsioonid niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t
  38. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid reguleerivate õigusnormidega. Lähtuda ei saa ka alates
  39. veebruarist 2007 kehtivast VangS § 64 lg- st 41, kuna nimetatud säte ei kehtinud A. Kaljuranna poolt toime pandud distsiplinaarrikkumise ajal.
  40. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele pidi ka enne
  41. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest faktilistest asjaoludest.
  42. Selles asjas toimus õiguserikkumine
  43. märtsil 2006 ning samal päeval koostati selle kohta ka vanglaametnike ettekanded. Distsiplinaarkaristus määrati A. Kaljurannale
  44. mail 2006, seega rohkem kui kaks kuud hiljem. Kolleegiumi arvates on sellise hilinemisega distsiplinaarkaristuse määramine ületanud mõistliku aja piiri. Vastustaja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis sellise hilinemise A. Kaljuranna puhul põhjustasid. Asjaolu, et ajavahemikul
  45. aprill 2006 kuni
  46. mai 2006 viibis A. Kaljurand teises vanglas, võib distsiplinaarkaristuse määramise menetluse läbiviimist küll raskendada, ent seda ei saa siiski pidada karistuse määramist takistavaks asjaoluks. Ei ole esitatud argumente selle kohta, mis takistanuks A. Kaljurannale distsiplinaarkaristuse määramist Pärnu Vangla poolt ja karistuse täideviimist Tartu Vangla poolt. Asja materjalidest ei nähtu, et enne A. Kaljuranna Tartu Vanglasse saatmist oleks Pärnu Vangla üldse alustanud distsiplinaarkaristuse määramise menetlusega või võtnud A. Kaljurannalt juhtunu kohta seletuse. Kassatsioonkaebuses toodud väited kinnipeetava distsiplinaarmenetluse keerukusest ning vangla personaliprobleemidest võisid küll A. Kaljurannale distsiplinaarkaristuse määramise menetluse läbiviimist raskendada, ent ei õigusta kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse määramisega viivitamist
  47. maini
  49. Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse motiive tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.