Obsah (11)

§ 14§ 16§ 117§ 118§ 115§ 140§ 9§ 18§ 123§ 1401§ 139

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 16 lg-t 2 arvestades H. J abikaasa kõrvalt pärida. Pärast H. J surma päris tema pärandvarana 1/2 korteriomandist üleelanud abikaasa O. J, kes elas pooltele kuuluvas korteris oma surmani ja võttis sellega ka H. J pärandi vastu. Korteriomand muutus O. J surma tõttu O. J pärandvaraks. O. J vanaisa tütar, hageja ema E. K ja tema tütar M. H esitasid

1. mail
2. a notarile pärandist loobumise avalduse. Samal päeval esitas hageja O. J vanaisa tütretütrena avalduse pärandvara vastuvõtmiseks. Hageja oli pärast O. J surma tema pärandi vastu võtnud, asudes seda valdama ja kasutama.
3. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune korter oli H. ja O. J ühisvara. Korteriomanikuna on kinnistusraamatusse kantud H. J ja kuna O. J ei esitanud avaldust enda korteriomandi omanikuna kinnitusraamatusse kandmiseks, tuleb järeldada, et ta ei soovinud pärandit vastu võtta. Kostja esitas
4. juulil
5. a notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Notar andis
6. juulil
7. a väljaandes Ametlikud Teadaanded kahekuulise tähtaja O. J ja H. J pärandi vastuvõtmiseks. Notari antud tähtaja jooksul pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks avaldusi ei esitatud ja seega on hageja õiguse pärandile kaotanud. Kostjale väljastatud pärimistunnistus tõendab kostja pärimisõigust. Lisaks märkis kostja, et O. J pärija on

§ 14kohaselt hageja ema E.

K, kes esitas pärandist loobumise avalduse. Hageja õigus pärandile tekkis alles

1. mail
2. a. Hageja pole asunud pärast seda pärandvara valitsema. Vaidlusalune korter seisab tühjana, kostjal on olemas korteri võtmed ja korteriomand on tema valduses.
3. Harju Maakohus jättis
4. detsembri
5. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune korteriomand oli H. ja O. J ühisvara. H. J surma järel toimus pärimine seaduse alusel. H. J olid teise järjekorra seadusjärgsed pärijad, kes ei ole pärimismenetlusse astunud, ning pärida saaks kolmanda järjekorra pärijad, sh kostja. Nende kõrvalt pärides oli O. J

§ 16lg 1 p 3 kohaselt õigus pärida pool H.

J pärandist, kui aga mõni vanavanem on surnud, siis ka tema osa. Kuna H. J vanavanemad on surnud, oli kogu vara pärija O. J. Pärast H. J surma elas O. J korteris edasi ja võttis pärandvara valdamise ja kasutamisega vastu ning kostja ei saanud

§ 16lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt H.

J järel pärida. Kostja ei ole O. J sugulane. Seega on kostjale O. J pärandvara pärimisõiguse kohta pärimistunnistus välja antud valesti. Kuigi hageja on asunud O. J pärandit valdama, ei ole tal pärimisõigust. O. J vara võimalik pärija on kolmanda järjekorra alaneja sugulane E. K, kes esitas pärandist loobumise avalduse alles 15. mail 2006. a, s.t pärast notari antud kahekuulist tähtaega.

§ 117

lg 4 kohaselt, kui pärima õigustatud isik ei ole sama seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel. Kuna E. K on pärimisõiguse kaotanud, ei saa tema alaneja sugulane pärida. Pärijaks oleks E. K, kui ta esitaks notarile või kohtule

§ 118

lg-s 21 nimetatud tähtaja ennistamise avalduse pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Pärimisõigus tekiks E. K ka siis, kui ta esitaks hagi oma pärimisõiguse tunnistamiseks asjaolul, et hagejal oli volitus tema eest pärand vastu võtta. Sel juhul on E. K pärandist loobumine

§ 115lg 2 alusel tühine.

Vastavat hagi kohtule esitatud ei ole. Kostjale väljastatud pärimistunnistus saaks rikkuda E. K õigust, mitte hageja õigust. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Põhiseaduse § 32 lõike 4 järgi on pärimisõigus kodaniku põhiõigus, igale isikule peab olema selle õiguse kasutamine tagatud. Pärimisõiguse kasutamiseks peab olema isikul võimalus oma tahet väljendada. Isikule põhiõiguse garanteerimiseks ei ole õige tõlgendada

§ 117

lg-t 4 kitsendavalt nii, et isik kaotab pärimisõiguse, kui ta ei ole notari määratud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud. Üksnes pärimisteate avaldamine ei taga isiku pärimisõigust piisavalt. Notar ei ole teiste võimalike pärijate otsimisega tegelenud. Isikut ei saa jätta ilma põhiõigusest üksnes seetõttu, notar ei ole oma ametitoiminguid korralikult täitnud. Kostja on käitunud pahausksena. Hagejal on õigus pärida ka juurdekasvuõiguse alusel. E. K loobus pärandist 15. mail 2006. a, tegemist on kehtiva pärimistoiminguga, millest on lähtunud ka hageja oma nõude esitamisel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on O. J vara vastu võtnud juba 2004. aasta juulis. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja ei ole H. ja O. J pärija, mistõttu oleks maakohus pidanud kohaldama pärandvara hoiumeetmeid, juhindudes

§-st 110 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 477 lg 1.

§ 118

lg 2 kohaselt pärima õigustatud isiku avalduse alusel võib notar pärandi vastuvõtmiseks antud tähtaega mõjuvatel põhjustel pikendada. E. K

1. mail
2. a pärandist loobumise avalduse vastuvõtmist sama notari poolt võiks hinnata pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamisena. Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 1 ja § 351 lgt
3. Apellatsioonkaebuses täpsustas hageja ka oma neljandat nõuet ja palus pärandvara koosseisu kuuluva korteriomandi väljaandmiseks tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks.
4. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. juuni
7. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole O. J vara pärija ja pärimistunnistus on talle valesti antud. Maakohus tuvastas õigesti, et O. J võimalik pärija on kolmanda järjekorra alaneja sugulane E. K, kes esitas pärandist loobumise avalduse alles
8. mail
9. a, st notari antud tähtaega mitte järgides. Et maakohtule esitatud asjaolude kohaselt on E. K õiguse pärandile kaotanud, ei saa tema alaneja sugulane pärida. Õige on maakohtu seisukoht, et E. K võiks tekkida pärimisõigus, kui ta esitaks notarile või kohtule maakohtu viidatud avalduse või hagi. Kuna E. K ei ole pärandist tähtaegselt loobunud, ei ole hagejal

§ 117

lg 4 kohaselt tekkinud ka õigust pärandvara vastu võtta ning kostjat ei saa kohustada hagejale pärandvara välja andma. Kuni E. K elab, ei riku kostjale välja antud pärimistunnistus millegagi hageja õigusi. Ebaõige on hageja käsitlus, et pelgalt pärimisteate avaldamine ei taga isiku pärimisõiguse kasutamist. Kohus järgib ja kohaldab kehtivat seadust selle sõnastuses, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta hageja väited

§ 117lg 4 ebaõnnestunud sõnastuse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus ei ole andnud sisulist vastust hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ja on jätnud olulises osas otsuse põhjendamata, sh ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et E. K
2. mai
3. a avaldust on võimalik käsitada tähtaja ennistamise avaldusena. Jättes välja nõudmata notarilt O. J pärimistoimiku, rikkus ringkonnakohus TsMS § 348 lg-t
4. Ringkonnakohus ei ole ümber lükanud hageja üht põhiargumenti, mille kohaselt isiku pärimisõiguse garanteerimiseks ei ole õige tõlgendada

§ 117

lg-t 4 kitsendavalt, mille tulemusena kaotab isik pärimisõiguse sõltumata sellest, kas ta oli Ametlikes Teadaannetes avaldatud pärimisteatest teadlik või mitte. Pärimisõiguse tagamine üksnes Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise kaudu riivab isiku põhiõigust pärida. Notar ei teinud kindlaks O. J pärijaid. Kostja on avaldanud notarile vale teabe, mistõttu kehtib kostja suhtes

§ 140

, ja kui sellise varjamise tulemusena jäävad pärijatel vajalikud toimingud tegemata, siis ei kohaldata neile toimingutele

§-s 118 sätestatud lühendatud tähtaegu. Notari antud lühendatud tähtaeg pärimiseks ei kehti E. K suhtes tema põhiõiguste riive tõttu.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Seni kuni elab E. K, ei riku kostja millegagi hageja õigusi. Asjakohased ei ole hageja etteheited notarile. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) O. J ja H. J abiellusid
4. augustil
5. a; 2) H. J ostis vaidlusaluse korteri
6. detsembril
7. a ja see muutus korteriomandiks
8. mail
9. a; 3) H. J suri
10. jaanuaril
11. a, H. J vara päris tema abikaasa O. J; 4) O. J suri
12. juulil
13. a; 5)
14. juulil
15. a esitas kostja notarile avalduse H. ja O. J pärandvara vastuvõtmiseks; 6)
16. juulil
17. a avaldas notar Ametlikes Teadaannetes pärimisteate, milles andis kahekuulise tähtaja O. J ja H. J pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avalduse esitamiseks; 7)
18. oktoobril
19. a andis notar kostjale välja pärimistunnistuse H. ja O. J pärandvara kohta; 8)
20. novembril
21. a kanti kostja Valjala vallas Kallemäe külas asuva Õpetajate maja korteri x korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse; 9)
22. mail
23. a esitas E. K notarile avalduse, millega loobus O. J pärandist; 10)
24. mail
25. a esitas hageja notarile avalduse O. J pärandvara vastuvõtmiseks; 11) A. J ja M. J lapsed on E. K (J) ja F. J, O. J on F. J ja S. J poeg.
26. Hageja esitas hagi pärimisõiguse tunnustamiseks, pärandvara väljaandmiseks ja kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hageja tugines kostja poolt pärandvara vastuvõtmise tühisusele. Kohtud jätsid hagi rahuldamata

§ 117lg 4 alusel. Ts

MS § 688 lg 2 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

§ 9

kohaselt on pärimise aluseks kas seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus.

§ 115lg-st 1 tuleneb pärija õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda.

Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb pärimisseaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab (

§ 117lg 1).

Kui pärija ei ole esitanud

§ 117

lg-s 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud

§-s 118 sätestatud tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta

§ 117lg 3 järgi pärandi vastuvõtnuks.

Pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üldiseks tähtajaks on 10 aastat (

§ 118lg 3).

Pärimisseaduse kohaselt võib notar üldist pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise tähtaega lühendada. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks võib notar

§ 118

lg 1 kohaselt anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud.

1. Kostja esitas H. ja O. J pärandvara vastuvõtmiseks notarile avalduse
2. juulil
3. a ja notar andis pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks kahekuulise tähtaja. Seejärel andis notar
4. oktoobril
5. a kostjale pärimistunnistuse H. ja O. J pärandi kohta (tlk-d 7-8). Kohtud on tuvastanud ja seda ei vaidlusta ka kostja (vt käesoleva otsuse p 10), et kostja ei ole O. J pärija. Samas pärimisasjas on notar vastu võtnud E. K ja M. H
6. mail
7. a, s.o pärast notari antud kahekuulist tähtaega esitatud avaldused pärandist loobumiseks (tlk 11) ja hageja avalduse pärandi vastuvõtmiseks (tlk 10).
8. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on

§ 117

lg-t 4 kohaldanud vääralt ja andnud seetõttu ebaõige õigusliku hinnangu ka tuvastatud asjaoludele.

§ 117

lg 4 kohaselt, kui pärima õigustatud isik ei ole

§-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel (

§-d 127-129).

§ 117

lg 4 ei takista praegusel juhul hageja emal pärandist loobuda ega hagejal teostada oma õigust pärida. Kolleegiumi arvates on

§ 117

lg 4 eesmärgiks kaitsta neid pärijaid, kes on pärandi vastu võtnud tähtaegselt, sh notari antud lühendatud tähtaja jooksul. Selle sätte eesmärgiks ei ole ilma jätta pärandist pärijat ega kaitsta kohaliku omavalitsuse seadusjärgset pärimisõigust

§ 18järgi või pärimiseks õigustamata isikut.

Seega ei ole kostja isik, kelle õigusi saaks

§ 117lg 4 alusel kaitsta.

Kohalikul omavalitsusel on

§ 18kohaselt seadusjärgne pärimisõigus üksnes siis, kui ei ole teisi pärijaid.

14. Kuigi E. K esitas pärandist loobumise avalduse ja hageja esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks notarile pärast

§ 118lg 1 alusel antud tähtaja möödumist, ei ole hageja õigust pärandile kaotanud.

Pärandi vastuvõtnud pärijaid, keda kaitsta

§ 117lg 4 alusel, pole tuvastatud.

Järelikult kehtis E. K ja hageja jaoks pärandvara vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks

§ 118lg 3 sätestatud üldine tähtaeg, mida nad on järginud.

Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et E. K peab pärimisõiguse teostamiseks esitama notarile või kohtule tähtaja ennistamise avalduse pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Kuna E. K on pärandist loobunud, siis

§ 115

lg 2 teise lause kohaselt ei saa ta pärast pärandist loobumist seda enam vastu võtta. Kolleegium märgib, et O. J teiste, pärandvara

§ 118lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vastuvõtnud pärijate olemasolul saaksid E.

K ja hageja oma pärimisõigust teostada tõesti vaid siis, kui nad taotleksid pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaja ennistamist

§ 118lg 21 alusel.

1. Kolleegium möönab, et hageja võib olla O. J vara pärima õigustatud isik, kuid kohtud ei ole nimetatud asjaolu tuvastanud. Kuna hagi on esitatud hageja pärimisõiguse tunnustamiseks, tuleb kohtul nimetatud hagi aluseks oleva asjaolu kohta võtta seisukoht. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 puudub Riigikohtul pädevus hagi aluseks olevaid asjaolusid ise tuvastada, mistõttu tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada tegelik O. J pärandi pärimisõiguslik olukord.

§ 123

lg 1 kohaselt, kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt peab lõikes 1 nimetatud isik pärandi vastu võtma või sellest loobuma sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul. Kolleegium on
2. veebruari
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 märkinud, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ei mõjuta.

§ 1401lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta.

Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kui kohus tuvastab, et hageja on O. J pärija, s.o tema pärimisõiguse, asendab kohtuotsus pärimistunnistust. 17. Kui hageja on O. J vara pärija, siis on hagejal õigus ka O. J pärandvara kostja valdusest

§ 139lg 1 alusel välja nõuda.

Asja materjalidest nähtub, et O. J pärandvara hulka kuulub ka korteriomand (registriosa nr xxxxxxx), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja (lk 19).

1. Kui omanikuks on kinnistusraamatu järgi isik, kes pole pärija ja omanik, siis on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Kuna kohtud on tuvastanud, et kostja ei ole O. J pärija, on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjale on pärimistunnistus välja antud valesti. Kui kostja on kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna sisse kantud selle pärimistunnistuse alusel, on ebaõige ka kinnistusraamatu kanne kostja kui korteriomandi omaniku kohta. Isik, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, võib asjaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt nõuda ebaõige kande muutmist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kui hageja on pärija, siis saab nõude lahendamisel kohaldada kehtiva TsÜS § 68 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu
2. november
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1134-04). Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks.
4. Kuna kassatsioonkaebuse ülejäänud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, ei pea kolleegium vajalikuks neid otsuses käsitleda. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Henn Jõks, Tambet Tampuu, Lea Laarmaa