3-1-1-85-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-85-07 Otsuse kuupäev

1. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi S.R. süüdistuses KarS § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsus nr 1-06-14633 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sirje Hunt, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. november 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Pärnu Maakohtu
10. veebruari
11. a otsusega mõisteti S.R. KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta ööl vastu
12. juulit 2004 lõi Pärnumaal X vallas Y restorani juures asuva Alexela bensiinijaama lähedal mitmel korral rusikate ja jalgadega V.M. pea ja keha piirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Maakohus mõistis S.R-le karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust, millest määras kohesele ärakandmisele kolm kuud vangistust. Ülejäänud osa mõistetud karistusest jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui S.R. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud nõudeid.
13. Maakohus leidis, et S.R. süü on tõendatud kannatanu ning tunnistajate V.S. ja A.K. ütlustega. Tunnistajate O.R., M.R. ja J.M. ütlusi selle kohta, et süüdistatav viibis ööl vastu
14. juulit 2004 koos nendega Pärnus, ei pidanud kohus usaldusväärseks.
15. Pärnu Maakohtu
16. veebruari
17. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ning S.R. õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Apellant leidis, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatut. Kannatanu on kohtule öelnud, et tema ei näinud, kes teda selja tagant lõi. Tunnistajad O.R., M.R. ja J.M. kinnitavad, et süüdistatav oli süüdistuses märgitud ajal koos nendega Pärnus. Seega ei saanud S.R. olla kannatanut peksnud nelja isiku hulgas. Lisaks märkis apellant, et tunnistaja V.S. ütlused selle kohta, et ta nägi, kuidas S.R. kannatanut peksis, on ebausaldusväärsed.
18. Tallinna Ringkonnakohtu
19. juuni
20. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu
21. veebruari
22. a otsus täies ulatuses ja mõisteti S.R. talle esitatud süüdistuses õigeks. 4.1 Ringkonnakohus osundas, et maakohtu otsuses esitatud kannatanu ja tunnistajate ütlustes sisalduv teave ei ole vastavuses kohtuistungi protokollis kajastatuga, mistõttu on tõendite analüüs ja hindamine viinud põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni. 4.2 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei näinud kannatanu isikut, kes teda peksis. Ka tunnistaja A.K. ei näinud, et süüdistatav oleks kannatanut peksnud. Üksnes tunnistaja V.S. on kohtuistungil kinnitanud, et ta nägi, kuidas S.R. V.M-le järele jooksis ning teda rusikate ja jalgadega lõi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et V.S. ütlused on usaldusväärsed, kuna tunnistaja näol on tegemist õiguskorda kaitsma volitatud politseiametnikuga, kelle suhtes ei ole menetluses esitatud andmeid, mis võimaldaksid seada tema ütluste objektiivsust kahtluse alla. Ringkonnakohus märkis, et õiguskorda kaitsma volitatud politseiametnik teeb kuritegu tõkestades kõik endast oleneva, et kuriteo toimepanijad oleksid kriminaalmenetluse käigus eksimatult tuvastatavad ega aja neid midagi täpsustamata sündmuskohalt minema. V.S. ütluste täpsust ja tõepärasust varjutavad ringkonnakohtu hinnangul ka teatud vastuolud tema erinevates menetlusstaadiumides antud ütlustes. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei saa tunnistajate O.R., M.R. ja J.M. ütlusi pidada usaldusväärseks, vaid märkis järgmist. Isikul ei ole võimalik enda viibimist koos lähedastega tõendada talle võõraste isikute ütluste abil. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et enda süüd mittetundev isik ei pruugi koheselt kaitseversioone esitada, vaid ta võib loota menetluse objektiivsusele. Seetõttu ei olnud tunnistajate O.R., M.R. ja J.M. ütluste arvestamata jätmine põhjendatud. 4.4 Eelneva pinnalt leidis ringkonnakohus, et tõendite kogum ei võimalda S.R. süüküsimust lahendada ning tekkinud kahtlused ei ole kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ühtlasi viitas ringkonnakohus Riigikohtu lahenditele nr-d 3-1-1-89-03, 3-1-1-78-05 ja 3-1-1-24-06 ning rõhutas, et juhul kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel teha otsus süüdistatava kasuks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
23. Tallinna Ringkonnakohtu
24. juuni
25. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sirje Hunt, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja S.R. süüdimõistmist KarS § 121 järgi. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-137-03 ja nr 3-1-1-77-05). Ringkonnakohus ei ole seda nõuet täitnud ning on jätnud välja toomata vead, mille maakohus tõendite hindamisel tegi. 5.2 Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milles seisnes materiaalõiguse ebaõige kohaldamine maakohtu poolt. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel juhindunud üksnes menetlusõigusnormist (KrMS § 7 lg 3). Ühtlasi märgib kassaator, et tõendite ebaõige hindamine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on KrMS § 338 p 1 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning tõendite ebaõige hindamine on selle sättega hõlmatud ainult sellisel juhul, kui maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt või puudulikult. 5.3 Õige on maakohtu seisukoht, millega loeti süüdistatava viibimine kuriteo toimepanemise ajal ja kohas tuvastatuks tunnistajate V.S. ja A.K. ütlustega. Nimetatud tunnistajate ütlustele vastanduvad süüdistatava ema, venna ja tuttava ütlused, mille kohaselt viibis süüdistatav kuriteo toimepanemise ajal Pärnus. Oma alibi esitas süüdistatav alles kohtuistungil, mistõttu ei olnud tunnistajate ütluste usaldusväärsust võimalik kontrollida kohtueelses menetluses. Süüdistatava alibit on kinnitanud üksnes tema lähedased, kes on huvitatud süüdistatava õigeksmõistmisest. Seega ei ole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on motiveerinud, miks ta omistas V.S. ja A.K. ütlustele suurema kaalu kui kolme süüdistatava lähedase ütlustele. Ringkonnakohus on aga kaalunud süüstavaid ja süüd välistavaid ütlusi mehaaniliselt ning leidnud, et kuivõrd süüd välistavaid ütlusi andis rohkem tunnistajaid, siis ei saa süüdistatavat talle esitatud süüdistuses kõrvaldamata kahtluste tõttu süüdi tunnistada.
26. Vastuses kassatsioonile leiab süüdistatava kaitsja, et ringkonnakohus on lisaks omapoolsele tõendite analüüsile toonud välja maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead. Ringkonnakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning jõudnud õigesti järeldusele, et esinevad kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus, mistõttu tuli süüdistatav KrMS § 7 lg-st 3 lähtudes õigeks mõista. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda. 7.1 Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist ringkonnakohtu poolt, on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119;
28. oktoobri
29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 - RT III 2006, 38, 322).
30. Käsitletavas kriminaalasjas jõudis maakohus tõendeid hinnates järeldusele, et S.R. on süüdi kannatanu V.M. peksmises. Ringkonnakohus jõudis samu tõendeid hinnates aga järeldusele, et tõendikogum ei võimalda S.R. süüküsimust lahendada ning tekkinud kahtlused ei ole kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3 sätestatust lähtudes tõlgendas ringkonnakohus tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Kuna samade tõendite alusel on maakohus mõistnud S.R. süüdi, ringkonnakohus aga õigeks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium hindama, kas ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta jõudis samu tõendeid hinnates teistsugustele järeldustele ja kas ringkonnakohtu otsuses on põhistatult näidatud, milliseid vigu tegi tõendite hindamisel maakohus. 8.1 Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et maakohtu otsuses esitatud kannatanu ja tunnistajate A.K. ja V.S. ütluses sisalduv teave ei ole vastavuses kohtuistungi protokollis kajastatuga (ringkonnakohtu otsuse lk 3, tl 108). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga osaliselt. Maakohtu otsuse ja kohtuistungi protokolli võrdlemisel selgub tõepoolest, et maakohus on otsuses ebaõigesti kajastanud kannatanu V.M. ja tunnistaja A.K. poolt kohtuistungil antud ütluste sisu. Küll aga jääb Riigikohtu kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, millist eksimust heidab ringkonnakohus maakohtule ette tunnistaja V.S. ütluste kajastamisel. Tunnistaja V.S. kohtuistungil antud ütlused ning maakohtu otsuses kirjeldatud ütlused langevad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul kokku, mistõttu ei ole ringkonnakohtu etteheide maakohtule selles osas põhjendatud. 8.2 Maakohtu istungi protokolli kontrollides jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kannatanu V.M. ei näinud, kes talle
31. juulil 2004 kallale tungis. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et tunnistaja A.K. maakohtu istungil antud ütlustest ei nähtu, et tunnistaja oleks näinud, kes kannatanut tankla lähedal peksis. Tunnistaja V.S. poolt kohtus antud ütlused selle kohta, et ta nägi, kuidas süüdistatav kannatanut peksis, hindas ringkonnakohus ebausaldusväärseks (ringkonnakohtu otsuse lk 4, tl-d 108-109). 8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et käsitletavas kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et kannatanu ega tunnistaja A.K. ei näinud, kes kannatanut
32. juulil 2004 peksis. Kuid Riigikohus ei nõustu sellega, et kannatanu ja tunnistaja A.K. ütlused tuleb täielikult kõrvale jätta kui kuriteosündmuse tõendamise seisukohalt väärtusetud tõendid. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tema suhtes pandi
33. juulil 2004 toime kuritegu. Tunnistaja A.K. ütlustest nähtub, et süüdistatav viibis
34. juulil 2004 Pärnumaal X vallas Y restoranis, mitte Pärnus aadressil B asuvas korteris, nagu väidab süüdistatav. 8.4 Hinnates tunnistaja V.S. ütlused ebausaldusväärseks olukorras, kus maakohus ei kahelnud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, oleks ringkonnakohus pidanud eriti hoolikalt põhjendama, millise vea tegi maakohus tunnistaja ütluste hindamisel. Ringkonnakohus on tunnistaja V.S. ütluste hindamisel märkinud üksnes seda, et tunnistaja, olles politseiametnik, ei käitunud sündmuskohal adekvaatselt ning et tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et esinevad vastuolud tunnistaja poolt erinevates menetlusstaadiumides antud ütluste vahel (ringkonnakohtu otsuse lk 5, tl 110). Arusaamatuks jääb asjaolu, miks ei saa tunnistaja käitumist sündmuskohal - peksmise tõkestamist ja politseisse helistamist - pidada piisavaks, arvestades asjaolu, et tunnistaja ei täitnud parasjagu ametikohustusi. Ühtlasi ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millised on vastuolud tunnistaja poolt erinevates menetlusstaadiumides antud ütluste vahel, mis annavad aluse seada kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse tervikuna. Jättes näitamata vead, mida maakohus tegi tunnistaja V.S. ütluste hindamisel, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
35. Puutuvalt sellesse, et ringkonnakohus pidas usaldusväärseks süüdistatava alibit kinnitava kolme tunnistaja - süüdistatava venna O.R., süüdistatava ema M.R. ja süüdistatava hõimlase J.M. ütlusi, peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. 9.1 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. detsembri
37. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri
38. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350). 9.2 Kriminaalmenetluse seadustikust ega Riigikohtu praktikast ei tulene süüdistatava kohustust nimetada alibit kinnitavaid tunnistajaid juba kohtueelses menetluses. Süüdistatav ja tema kaitsja võivad lähtudes kaitsetaktikast või muudest kaalutlustest esitada sellise tunnistaja andmed vahetult kohtule KrMS § 227 lg 1 sätestatud korras. Samuti võib süüdistatav või tema kaitsja taotleda alibit kinnitava tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist KrMS § 284 lg 2 või § 297 alusel. Siinkohal peab aga kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja väliselt vajalikuks märkida, et kui süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavate tõendite uurimiseks on kohus kohustatud, siis kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. 9.3 Samas tuleb arvestada, et kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Riigikohus on pidanud loomulikuks, et kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. novembri
40. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-96 - RT III 1997, 4, 31). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta. 9.4 Riigikohus on seisukohal, et ringkonnakohus on süüdistatava alibit kinnitavate tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohus hindas tunnistajate O.R., M.R. ja J.M. ütlused ebausaldusväärseks. Seejuures põhjendas maakohus oma seisukohta piisava põhjalikkusega (maakohtu otsuse lk 6, tl 82). Ringkonnakohus on seevastu leidnud, et süüdistatava alibit kinnitava kolme tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, kusjuures ringkonnakohtu otsuses puudub viide vigadele, mille maakohus tegi tunnistajate ütluste hindamisel.
41. Eelnevast lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus KrMS § 362 p-s 2 sätestatud alusel tühistada. Samas ei vasta seadusele prokuröri taotlus jõustada Pärnu Maakohtu
42. veebruari
43. a otsus. Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
44. juuni
45. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-71-04 - RT III 2004, 21, 236, p 9;
46. novembri
47. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-119-05 - RT III 2005, 42, 413, p 11;
48. veebruari
49. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-153-05 - RT III 2006, 6, 47). Käesoleval juhul tähendaks aga maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamine S.R. olukorra raskendamist võrreldes ringkonnakohtu
50. juuni
51. a õigeksmõistva otsusega. Seetõttu saadab Riigikohus kriminaalasja KrMS § 361 p 6 alusel uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe