Obsah (4)

§ 175§ 113§ 11§ 178

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 175 lg 1 järgi ning kostja ei ole enam hageja võlgnik. Hageja ei nõustunud kostjaga ja leidis, et pooled ei ole sõlminud

§ 175

lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuete kohast lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks ning puudub hageja kui võlausaldaja nõuetekohases vormis nõusolek võlgniku kohustuse ülevõtmiseks. Kostja jättis esitatud arvete järgi hagejale tasumata kokku 114 279 krooni 53 senti.

1. veebruari
2. a seisuga on võlgnevuselt arvestatud viivis 527 331 krooni.
3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta väitis, et J. Aksjonov võttis poolte sõlmitud lepingutest tulenevad kostja kohustused
4. aprillil
5. a protokollina vormistatud kokkuleppega (edaspidi kokkulepe) üle. Kuna J. Aksjonov oli hageja juhatuse liige, oli kohustuse üleminekuks olemas ka hageja kui võlausaldaja nõusolek. Kostja vabanes kohustusest ning uueks võlgnikuks on J. Aksjonov, kes kokkuleppe allkirjastas. Samuti asusid pooled kokkulepet täitma. Juhul kui kohus leiab, et kostja võlgneb hagis nõutud summad, tuleb

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada viivist, sest see on ebamõistlikult suur.

Hageja ei ole põhjendanud, et tal tekkis kahju, mis õigustab põhinõuet viis korda ületava viivise väljamõistmist.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. veebruari
3. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 114 279 krooni 53 senti põhivõla katteks ning 114 279 krooni 53 senti viivist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja nõue kostja vastu põhineb poolte sõlmitud töövõtulepingutel. Kostja ei vaidlustanud hageja põhivõlanõude suurust ega viivisenõude arvestust. Kostja esitas hagile vastuväite, et tal puudub kohustus hageja vastu, kuna J. Aksjonov võttis kohustuse

§ 175lg 1 järgi üle.

Kokkuleppe kohta vormistatud protokollist nähtub, et J. Aksjonov kohustub likvideerima kostja võlgnevuse hageja ees, mis

1. aprilli
2. a seisuga on 114 000 krooni. Protokollist ei nähtu, et hageja andis nõusoleku selle kohta, et J. Aksjonov võtab kostja kohustuse üle. Kokkulepe sõlmiti ja protokoll vormistati
3. aprillil
4. a kostja äriruumides toimunud istungil, kus osalesid A. Aleksandrov, I. Maksimov, A. Montðenko ning J. Aksjonov. Istungi päevakorras oli OÜ Amerling Laevaremont võlgnevuse osadeks jagamine selle osaühingu omanike A. Aleksandrovi ja J. Aksjonovi vahel. Samal istungil võeti vastavad otsused ühehäälselt vastu ning kõnealuse protokolli allkirjastasid kõik istungil osalejad. Protokollist ilmneb veenvalt, et kahe äriühingu juhatuse liikmed otsustasid jagada OÜ Amerling Laevaremont võlgnevuse selle osaühingu omanike A. Aleksandrovi ja J. Aksjonovi vahel. Samal istungil võeti vastu otsused ning muu hulgas kohustus J. Aksjonov tasuma kostjale OÜ Amerling Laevaremont võlgnevuse 211 000 krooni Ehitustööriist OÜ-le ja Enimor OÜle juhul, kui nimetatud võlad tuleb tasuda kostjal. Protokolli p 2.3 järgi kohustus J. Aksjonov likvideerima kostja võlgnevuse hagejale, mis
5. aprilli
6. a seisuga oli 114 000 krooni. J. Aksjonov selgitas hageja juhatuse liikmena maakohtule, et OÜ Amerling Laevaremont võlgade jagamine puudutas teda kui füüsilist isikut, kuna tal oli selles äriühingus isiklik osalus. Kostja seisukoht, et
7. aprilli
8. a koosoleku protokoll on käsitatav kirjaliku lepinguna, on kooskõlas seadusega, sest lepingu osalised on oma tahteavaldusi kinnitanud allkirjadega. Protokolli sõlmimisel osalenud isikud ei ole protokolli kui lepingut seaduses sätestatud korras vaidlustanud. Kostja kohustuse ülevõtmisel pidanuks põhilepinguga samas, s.o kirjalikus vormis olema sõlmitud ka kohustuse ülevõtmise leping hageja kui võlausaldaja ja hageja seadusliku esindaja J. Aksjonovi vahel, samuti leping võlgniku kohustuse ülevõtmise kohta J. Aksjonovi ning võlgniku (kostja) vahel. Lepinguosalised ei ole põhilepingus kokku leppinud, et kirjalik vorminõue ei laiene kokkulepetele kohustuse ülevõtmise kohta. Seega ei ole veenvalt tõendatud kohustuse üleminek

§ 175lg 2 järgi.

Hagejal on kostja vastu põhivõla nõue 114 279 krooni. Viivisenõue on põhjendatud põhivõla ulatuses, sest hageja ei ole hagi esitamisega viivitamist mõistlikult põhjendanud. Hagi esitamisega viivitamise tõttu on viivisenõue 527 331 krooni, mis on ebamõistlikult suur, ning kostja taotlus viivist vähendada tuleb

§ 113lg 8 ning § 162 lg 1 alusel rahuldada.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kohustuse ülevõtmiseks oleks pidanud olema ka eraldi kirjalikus vormis leping võlausaldaja ja võla ülevõtja vahel ning lisaks sellele ka eraldi kirjalik leping võlgniku ja võla ülevõtja vahel. Kohustuse ülevõtmine on

§ 175lg 2 kohaselt võimalik ka kolmanda isiku ja võlgniku vahel sõlmitud lepinguga.

Kohustuse üleminekuks piisab võlausaldaja nõusolekust. Kokkuleppe allkirjastasid nii J. Aksjonov kui ka kostja juhatuse liikmed. Seega on erinevalt maakohtu järeldatust kirjalik leping kohustuse ülevõtmiseks kolmanda isiku ja võlgniku (kostja) vahel sõlmitud ja kostja vabanes kohustusest. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli hageja ainukeseks juhatuse liikmeks J. Aksjonov, kes kohustus kokkuleppes võtma kostja kohustuse füüsilise isikuna üle. Samas andis J. Aksjonov hageja seadusliku esindajana nõusoleku selleks, et kostja asemel võib võla tasuda J. Aksjonov.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus, et
3. aprilli
4. a kokkulepe on kirjalik leping, mille on sõlminud lepingus nimetatud isikud. Pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud kokkuleppega jagati OÜ Amerling Laevaremont võlad osadeks. Maakohus leidis õigesti, et kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud hageja ega kostja. Kaebuses toodud vastupidised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Seega puudub kohustuse üleminekuks vajalik hageja kui võlausaldaja nõusolek. J. Aksjonov eitas kohustuse üleminekut nimetatud kokkuleppe alusel. Nõusoleku võib anda ka tegevusega, kuid asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks andnud oma tegevusega nõusoleku nõue loovutada. Kaebusest ei nähtu, millist hageja tegevust kostja silmas peab. Kokkuleppe p 2.3 ei oleks olnud tühine, kui sellele oleks järgnenud senise võlgniku (kostja) kirjalik taotlus võlausaldajalt (hagejalt) nõusoleku saamiseks, et võla võib üle kanda (

§ 175lg 3).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, sest ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel vääralt

§ 175ja Ts

ÜS § 31 ja § 34. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus valesti maakohtu seisukohaga, et kohustuse ülevõtmiseks oleks pidanud olema eraldi kirjalikus vormis leping võlausaldaja ja võla ülevõtja vahel ning lisaks sellele ka eraldi kirjalik lepingu võlgniku ja võla ülevõtja vahel.

§s 175 on nimetatud kohustuse ülevõtmise viisid alternatiivselt, mitte kumulatiivselt. Väär on ka ringkonnakohtu otsusest tuletatav seisukoht, et kohustuse ülevõtmise kokkulepe on ilma võlausaldaja nõusolekuta tühine. Kohustuse ülevõtmise juures tuleb eristada kohustus- ja käsutustehingut. Võlausaldaja nõusolekul on tähendus üksnes käsutustehingu jaoks ja kui nõusolekut ei anta, võlgnik ei vahetu. Kohustustehingu kehtivust võlausaldaja nõusoleku olemasolu või puudumine ei mõjuta. Kohtud leidsid vääralt, et J. Aksjonov ei kirjutanud kokkuleppele alla hageja seadusliku esindajana. Hageja ainukeseks seaduslikuks esindajaks oli ja on J. Aksjonov. Seega oli ainult temal võimalus teha hageja nimel tehinguid. Seadusest ei tulene, et juriidilise isiku esindaja allkirjastatud tehing kehtib tema suhtes üksnes siis, kui ta lisab allkirjale märke, et ta esindab juriidilist isikut. Oluline on asjaolu, et isik on allkirjastamise hetkel juriidilise isiku seaduslik esindaja. Kohtute seisukoht, et J. Aksjonov tegutses kokkulepet allkirjastades füüsilise isikuna, on vastuolus kohtute seisukohaga, et teised kokkuleppe allkirjastanud isikud osalesid kokkuleppes kahes või kolmes rollis, sh äriühingu juhatuse liikmena. Kokkuleppe pooltel ei olnud hea usu põhimõttest tulenevalt alust eeldada, et J. Aksjonov ei soovi kokkulepet allkirjastades olla samal ajal hageja juhatuse liige ning kallutab teisi sõlmima lepingut, mida ta ei kavatse täita. Maakohus toimis vastuoluliselt, kui tuvastas, et hagejal ei ole puutumust vaidlusaluse kokkuleppega, sest kokkulepet ei sõlminud J. Aksjonov hageja seadusliku esindajana. Samas andis J. Aksjonov kokkuleppe kohta maakohtule selgitusi hageja seadusliku esindajana. Kolmanda isikuna teda menetlusse ei kaasatud, samuti ei kuulatud teda üle tunnistajana.

§ 175

lg-s 2 sätestatud nõusoleku saamise mõte on selles, et kohustust ei saaks üle anda ilma, et võlausaldajat sellest ei teavitataks ega küsitaks tema arvamust uue võlgniku kohta. Hageja kui nõusoleku andja oli kokkuleppe pool ja allkirjastas selle. Seega on väär kohtute seisukoht, et hageja kui võlausaldaja nõusolek võlgniku asendamiseks puudus.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et kohtud ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning leidsid kokkulepet tõlgendades õigesti, et kostja kohustus ei ole üle läinud, mistõttu tuleb kostjalt võlgnevus välja mõista.
2. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Kostja esindaja nõustus, et kui Riigikohus ei saa asjas ise uut otsust teha, võib asja saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esindaja kohtuistungil ei osalenud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingutest tulenev kostja kohustus tasuda hagejale 114 279 krooni 53 senti on senini täitmata. Nad vaidlevad selle üle, kas nimetatud kohustuse peab täitma kostja või J. Aksjonov. Kostja väidab, et J. Aksjonov võttis kostja kohustused

§ 175järgi üle 6.

aprilli

1. a kokkuleppega. Kokkulepe sisaldub samal päeval koostatud omandi jagamise protokollis, mille allkirjastasid A. Aleksandrov, I. Maksimov, A. Montðenko ja J. Aksjonov. Protokolli p 2.3 järgi kohustus J. Aksjonov likvideerima kostja võlgnevuse hageja ees, mis
2. aprilli
3. a seisuga oli 114 000 krooni.
4. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et maakohus tõlgendas vääralt

§ 175

, leides, et kohustuse üleminekuks on vaja sõlmida lepingud nii kolmanda isiku ja võlausaldaja kui ka kolmanda isiku ja võlgniku vahel. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad TsÜS § 6 lg 1 järgi ühelt isikult teisele üle minna (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigused ja kohustused antakse TsÜS § 6 lg 3 järgi üle üleandmise tehinguga (käsutustehing).

§ 175

lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sellisel juhul toimub kohustuse üleminek võlausaldaja ja kolmanda isiku kahepoolse kohustus- ja käsutustehingu alusel. Kohustuse üleminekuks ei ole sellisel juhul vaja võlgniku tahteavaldust.

§ 175

lg 2 järgi võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Seega võib kohustus kolmandale isikule üle minna ka võlgniku ja kolmanda isiku kohustus- ja käsutustehingu alusel, kuid üksnes tingimusel, et võlausaldaja on kohustuse üleminekuga kui käsutusega nõus, sest võlgnikul puudub õigus kohustust iseseisvalt käsutada. Ka TsÜS § 114 lg 1 järgi on õigustamata isiku käsutus kehtiv, kui selleks on õigustatud isiku eelnev nõusolek. Kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub eseme käsutamine TsÜS § 114 lg 2 järgi kehtivaks siis, kui õigustatud isik kiidab kohustuse ülemineku kui käsutuse heaks. Seega, kui puudub võlausaldaja eelnev nõusolek või hilisem heakskiit kohustuse ülemineku kui käsutuse kohta, ei ole kohustus kolmandale isikule

§ 175

lg 2 järgi üle läinud ja võlausaldaja ees vastutab kohustuse täitmise eest endiselt võlgnik. Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks (

§ 175lg 2 ja Ts

ÜS § 114 lg 1) või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine (

§ 175lg 2 ja Ts

ÜS § 114 lg 2) ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus.

§ 11

lg 3 järgi peab kokkulepe lepingust tuleneva kohustuse ülemineku kohta olema sõlmitud lepinguga samas vormis, kui leping tuli sõlmida teatud vormis ja kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega tuleb kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt. TsÜS § 68 lg 2 järgi väljendub kaudne tahteavaldus teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kui kohustuse üleminek on vormistatud kirjalikult, võivad võlgniku, võlausaldaja ja kolmanda isiku

§ 175

lg-te 1 või 2 järgi vajalikud tahteavaldused nähtuda ka ühest lepingudokumendist.

1. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja ebaselge, sest nõustudes maakohtu otsuse kõikide põhjendustega, läksid tema põhjendused maakohtu põhjendustega vastuollu. Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud kohustuse üleminekut, kuivõrd kohustuse ülevõtmiseks oleks pidanud
2. aprilli
3. a protokolli kirjalikust vormist tulenevalt olema kirjalikus vormis sõlmitud lepingud hageja kui võlausaldaja ja J. Aksjonovi kui kohustuse ülevõtja vahel (

§ 175lg 1) ning kirjalik leping ka J.

Aksjonovi ja kostja kui võlgniku vahel (

§ 175lg 2).

Kuna selliseid lepinguid ei esitatud, ei olnud kohustuse ülevõtmine maakohtu arvates tõendatud. Nagu käesoleva otsuse p-s 12 selgitatud, tõlgendas maakohus

§ 175valesti.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, kuid leidis samas, et kohustus ei läinud

§ 175lg 2 järgi üle, kuivõrd selleks puudus hageja kui võlausaldaja nõusolek.

Seega ringkonnakohus ei põhjendanud hagi rahuldamist sama moodi nagu seda tegi maakohus. Kohtuotsus peab TsMS § 436 lg 1 kohaselt olema seaduslik ja põhjendatud. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20 ja
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-07, p 12).
5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kes kirjutasid alla
6. aprilli
7. a protokollile. See, et J. Aksjonov andis protokollile vaid ühe allkirja ning protokollis ei märgitud, et ta esindab hagejat, ei välista hageja esindamist ning hageja esindajana kohustuse ülemineku kokkuleppele allakirjutamist

§ 175

lg 1 järgi või kohustuse ülemineku kokkuleppega nõustumist

§ 175lg 2 järgi kirjalikus või muus vormis. Ts

ÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kolleegiumi arvates võib esindaja tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust. Öeldu tuleneb TsÜS § 116 lg-st 1, mille järgi võib esindaja teha tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Kui J. Aksjonov kirjutas kõnealusele protokollile alla ühtlasi hageja seadusliku esindajana, tuleb protokollist nähtuvat kokkulepet tõlgendades selgitada, milline on J. Aksjonovi kui hageja seadusliku esindaja tahteavalduse sisu, st kas selles tahteavalduses sisaldus hageja kui võlausaldaja tahe sõlmida kohustuse ülemineku kokkulepe (

§ 175

lg 1) või nõusolek kohustuse üleminekuks (

§ 175lg 2). Kõnealune kokkulepe on mitmepoolne tehing, mida ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tõlgendama. Ts

ÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Pole välistatud, et kokku ei lepitud mitte kohustuse ülevõtmises, vaid kohustusega ühinemises

§ 178järgi.

15. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohtu väide: "Kokkuleppe p 2.3 ei ole tühine, kui sellele oleks järgnenud senise võlgniku (kostja) kirjalik taotlus võlausaldajalt (hagejalt) nõusoleku saamiseks võla ülekandmiseks (

§ 175lg 3)" on arusaamatu ega ole kooskõlas kehtiva õigusega.

Nimetatud lausest saab järeldada, et ringkonnakohtu arvates on kokkuleppe p 2.3 tühine, sest kostja kui võlgnik ei teinud hagejale kui võlausaldajale ettepanekut nõusoleku andmiseks. Ringkonnakohtu selline tõlgendus on ekslik. Käesoleva otsuse p-s 12 toodud põhjenduste kohaselt tuleb kohustuse ülemineku juures eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (

§ 175

lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu. Võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kehtivust kinnitab ka

§ 175

lg 4 esimene lause, mille kohaselt eeldatakse, et võlgnikul on õigus nõuda kohustuse ülevõtjalt, et see täidaks õigeaegselt võlausaldaja nõude, kui võlausaldaja ei ole veel nõusolekut andnud või keeldub selle andmisest. Kui võlgnik on sõlminud kolmanda isikuga lepingu kohustuse ülevõtmiseks, võib võlgnik või kolmas isik

§ 175

lg 3 järgi teha võlausaldajale ettepaneku, et võlausaldaja teataks määratud tähtaja jooksul, kas ta annab nõusoleku. Kui võlausaldaja ei anna nõusolekut selle tähtaja jooksul, loetakse ta sama sätte järgi nõusoleku andmisest keeldunuks. Ka

§ 175

lg-st 3 ei tulene, et võlausaldajalt nõusolekut küsimata sõlmitud võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe kohustuse ülevõtmise kohta on tühine. Kuna kostja ei tuginenud asjaolule, et ta tegi pärast kokkuleppe sõlmimist hagejale ettepaneku nõusoleku andmiseks, ei ole asjakohane ringkonnakohtu viide

§ 175lg-le 3.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu