Obsah (4)

§ 113§ 110§ 109§ 117

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 109, § 110 lg 1 p 2, lg-te 2, 3 ja § 113 alusel kostjalt välja mõista pankrotivarasse täidetud rahaline kohustus 99 161 krooni 15 senti. Hagiavalduse kohaselt algatas Tartu Maakohus

1. novembril
2. a hageja pankrotimenetluse ja kuulutas
3. veebruari
4. a otsusega välja hageja pankroti.
5. septembril
6. a tasus hageja likvideerija Ove Tikk juhatuse liikme Kalvi Kaasi
7. septembri
8. a avalduse alusel AS-le Vallox Invest (kostja) 99 161 krooni 15 senti. Seisuga
9. september
10. a ei olnud kostjal hageja vastu nõudeid. Kohustuse täitmine kostjale tulenes laenulepingust, mille alusel kostja andis K. Kaasile
11. detsembril
12. a laenu 49 580 krooni 15 senti, ning Ülar Tiku võlast kostjale 49 581 krooni. O. Tikk on alates
13. detsembrist
14. a kostja nõukogu liige ning oli ka hageja likvideerija. Ü. Tikk on hageja osanik ja O. Tiku vend. Pooltel on ühine oluline majanduslik huvi, ühed ja samad isikud on vahetanud kohti ühingute juhtorganites ning on alust eeldada, et nad on kursis teise ühingu majandusliku olukorraga. Pooled on lähikondsed pankrotiseaduse tähenduses. Hageja leidis, et kuna võlgnik on pankrotistunud ja lähikondsele täideti vähem kui kaks kuud enne pankrotimenetluse algatamist rahaline kohustus, millega kahjustati võlausaldajate huve, esineb alus rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. K. Kaas tasus hageja kontole
15. detsembril
16. a ja
17. jaanuaril
18. a kokku 300 000 krooni selgitusega osakapitali sissemaks ning K. Kaasil on nõue hageja vastu. K. Kaasi nõue ei oma praegusel juhul tähtsust, sest tal on võimalus esitada enda nõue pankrotimenetluses. Raha on üle kantud kostjale. Hageja poolt kostjale tasutud rahasumma on käsitatav käsutustehinguna. Seda tehingut vaidlustatud ei ole ja seega oli poolte vahel õigussuhe, mis on kvalifitseeritav rahalise kohustuse täitmisena

§ 113tähenduses.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja juhatuse liige K. Kaas maksis
2. a lõpus hageja kontole sularahas 300 000 krooni osaühingu põhikapitali suurendamise eesmärgil. Osakapitali suurendamine jäi vormistamata, mistõttu tekkis K. Kaasil hageja vastu nõue.
3. septembril
4. a tasus hageja K. Kaasile osa nõudest. K. Kaas soovis väljamakstava summaga kustutada oma võlgu kolmandatele isikutele ning tema avalduse alusel tasuti raha kostja kontole. Raha saajaks ei olnud kostja, vaid K. Kaas, kellel oli nõue hageja vastu. K. Kaas kui õigustatud isik võttis kohustuse täitmise vastu viisil, et palus oma kohustuse täita kostjale. Võlaõiguslikud suhted on K. Kaasi ja hageja vahel ning K. Kaasi ja kostja vahel, mitte aga hageja ja kostja vahel. Sellest tulenevalt ei ole AS Vallox Invest õige kostja, vaid kostjaks on K. Kaas.
5. Tartu Maakohus jättis
6. oktoobri
7. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et vaidlusalust makset tehes täitis hageja oma rahalist kohustust K. Kaasi, mitte kostja vastu. Tähtsust ei ole asjaolul, kelle kontole makse tehti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 79 lg 1 näeb ette, et kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Seega ei ole kostja isikuks, kelle vastu saab esitada tagasivõitmise hagi. Kuna kostja ei ole isikuks, kelle vastu on põhjendatud esitada tagasivõitmise hagi, ei võtnud maakohus seisukohta teiste

§-des 110 ja 113 sätestatud tagasivõitmise eelduste kohta. 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on

§ 110

lg 1 p 2 kohaldamisel sisulise tähendusega küsimus, kas tegu on või ei ole võlgniku lähikondsega. Selle asjaolu tuvastamata jätmisega on maakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg-s 1 sätestatut. Abstraktsioonipõhimõtte ja kehtiva tehinguõpetuse kohaselt eristatakse kohustus- ja käsutustehinguid. Praegusel juhul tekkis raha maksmisest käsutustehing.

§ 109, mis sätestab tagasivõitmise mõiste, räägib üldterminist - tehingust.

Sättest ei nähtu, et silmas oleks peetud üksnes kohustustehingut.

§ 109

lg-s 3 on otseselt nimetatud, et ka eseme käsutamine täitemenetluses on tagasivõitmisel tehinguks. Sellest tuleneb üheselt, et

§ 109

lg 1 (ja muude tagasivõitmise aluseid sätestavate normide) tähenduses on tehinguks ka käsutustehing. Tagasivõitmisel on kohustusja käsutustehingute samaväärne käsitlemine ka eesmärgipärane ning kooskõlas tagasivõitmise olemusega, kuna võlausaldajate huve võivad kahjustada mõlemat liiki tehingud. Pooltevaheliste võlasuhete kujundamine ühel või teisel viisil ei tohiks pankrotiseaduse mõtte kohaselt anda võimalust tagasivõitmise välistamiseks. Pooltevahelised võlaõiguslikud suhted on tulenevalt

§-st 109 väheolulised asjaolud. Maakohtu viide VÕS § 79 lg-le 1 on asjakohatu, kuna antud säte reguleerib küsimust, kas täitmine kolmandale isikule saab olla kohustuse kohaseks täitmiseks. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 110

ja 113 ning jätnud alusetult kohaldamata

§ 109. 5.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei olnud hageja võlausaldaja, kelle vastu saab esitada tagasivõitmise hagi.

§ 110

lg 1 p 2 alusel saab hagi rahuldada üksnes juhul, kui hagi on esitatud tehingu teise poole vastu. Asjaolu, et hageja täitis oma kohustuse K. Kaasi vastu selliselt, et tasus raha kostja pangaarvele, ei muutnud kostjat hageja ja K. Kaasi vahelise õigussuhte pooleks, sh ka mitte käsutustehingu pooleks. Samuti on õige maakohtu viide VÕS § 79 lg-le

1. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas poolte
5. septembril
6. a tehtud käsutustehingu, millega kanti kostjale üle 99 161 krooni 15 senti, kehtetuks ja mõistis kostjalt tehingu järgi saadu tagasi hageja pankrotivarasse. Ringkonnakohus leidis, et hageja on esitanud kostja vastu tagasivõitmise nõude alternatiivselt kahel õiguslikul alusel, s.o

§ 113

lg 1 p 2 järgi, mis reguleerib erisättena rahalise kohustuse tagasivõitmist võlausaldajalt, ja § 110 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab üldalusena tehingu tagasivõitmise tehingu teiselt poolelt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi ei saa rahuldada

§ 113

järgi, kuivõrd see säte reguleerib rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist üksnes võlausaldajalt, s.o isikult, kellega pankrotivõlgnik on võlasuhtes. Nimetatud sättest tuleneva tagasivõitmise nõude saaks hageja esitada üksnes K. Kaasi vastu. Samas on maakohus ebaõigesti leidnud, et puudub alus rahuldada hagi tagasivõitmise üldalusel, s.o

§ 110lg 1 p 2 järgi.

Nimetatud sätted laienevad ka juhtudele, kus võlgnik on tasunud teise isiku võla, täites samal ajal oma võlakohustust selle teise isiku vastu, nagu see on toimunud praegusel juhul.

§ 110

võimaldab tagasi võita muu hulgas ka käsutustehinguid (sh pankrotivõlgniku poolt raha maksmist), mis on tehtud pankrotivõlgniku ja kolmanda isiku vahel ilma, et nende endi vahel oleks võlasuhet. Taoline tõlgendus on kooskõlas tagasivõitmise üldise eesmärgi ja olemusega, kuivõrd võlausaldajate huve võivad kahjustada nii kohustus- kui ka käsutustehingud, mistõttu mõlemad tehinguliigid peavad olema samaväärselt tagasivõidetavad. Maakohtu viited VÕS §-dele 79, 164 ja 175 ei ole praeguses vaidluses asjakohased, kuivõrd nimetatud sätted ei reguleeri küsimust, millised tehingud on pankrotiseaduse kui eriseaduse tähenduses tagasivõidetavad. Täidetud on kõik

§ 110

lg 1 p 2 järgi nõutavad tingimused selleks, et tunnistada pooltevaheline käsutus kehtetuks ja nõuda kostjalt tehingu järgi saadud 99 161 krooni 15 senti tagasi hageja pankrotivarasse. Vaidlustatud tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne hageja suhtes pankrotimenetluse algatamist ja sellega on ka kahjustatud võlausaldajate huve, kuna väljamaksega on eelistatud üht võlausaldajat, K. Kaasi, teiste võlausaldajate ees, samuti on pankrotivara kostjale täidetud kohustuse arvel vähenenud. Vaidlusalune tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, seega saab tulenevalt

§ 110

lg-st 2 eeldada, et kostja käsutustehingu teise poolena teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Toimiku materjalid annavad aluse käsitada kostjat

§ 117

lg 3 tähenduses hageja lähikondsena, mistõttu saab kostja teadlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisest eeldada ka

§ 110lg 3 järgi.

Vastustaja ei ole esitanud omapoolseid väiteid ja tõendeid selle kohta, et

§ 110lõigetes 2 ja 3 toodud eeldus ei saa praegusel juhul kostja suhtes kehtida.

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või kui see ei osutu võimalikuks, siis saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ja väljus haginõude piiridest seda põhjendamata. Hageja on palunud kostjalt välja mõista rahasumma pankrotivarasse. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse, millega tunnistas kehtetuks käsutustehingu. Hageja ei nõudnud ühegi tehingu kehtetuks tunnistamist. Ringkonnakohus ei vastanud kostja vastavale väitele apellatsioonkaebuse vastuses, kus kostja väitis, et tegemist ei ole alternatiivsetel alustel esitatud nõudega, kuna alternatiivse nõude esitamiseks ei piisa erinevate seadusesätete loetlemisest. Ringkonnakohus on vääralt sisustanud käsutustehingu mõiste. Sooritust ei saa käsitada kui tahteavaldust ja sooritus ei ole tehing. Sooritust ei saa tühistada, välja arvatud seadusest tulenevatel erijuhtudel, nagu

§ 113

. Ringkonnakohus ei ole arvestanud üld- (

§ 110

) ja erinormi (

§ 113) vahekorraga.

Ka tagasivõitmisel kehtib põhimõte, et erinormi olemasolul ei saa kohaldada tagasivõitmise üldnormi. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu seisukohad õiguse tõlgendamise küsimuses ja ebaõigesti sisustanud mõiste "võlausaldajate huvide kahjustamine". Tuvastatud asjaoludele on ringkonnakohus andnud väära õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et soorituse sisuks oli K. Kaasi kohustuse täitmine kostja vastu. Kohus väljus tuvastatud asjaolule uue õigusliku hinnangu andmisel apellatsioonkaebuse piiridest ja eksis K. Kaasi tahteavalduse tõlgendamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 sätete vastu. K. Kaas tahtis, et hageja kustutaks enda võla K. Kaasile. Alles pärast raha ülekandmist kostja pangakontole andis K. Kaas kostjale korralduse, mida selle rahaga edasi teha. 9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tagasivõitmise instituudi juures ei ole kesksel kohal mitte tehinguõpetus, vaid võlgniku konkreetsete tegude tagajärg võlausaldajate kahjustamise näol, mistõttu tuleb asja lahendamisel arvestada tagasivõitmise eesmärke. Tagasi saab võita ka käsutustehinguid, mitte üksnes kohustustehinguid. Kostja kasutab kaebuses eksitavalt terminit sooritus, jättes kõrvale varem kasutatud termini käsutustehing. Erinormi kohaldamatuse korral tuleb kohaldada üldnormi. Hageja on esitanud alternatiivse nõude nii

§ 110kui ka § 113 alusel.

Kostja väited K. Kaasi tahteavalduse kohta on sellisel kujul esitatud alles kassatsioonkaebuses ning seega ei saa nendega arvestada. Kui kostja esitatud väited K. Kaasi tahte kohta vastavad tegelikkusele, näitab see, et raha tasuti eesmärgiga toimetada äriühingu vara äriühingust välja enne pankroti väljakuulutamist ning olukorrale üritati seaduslik vorm anda tagantjärele. Ringkonnakohus ei ole väljunud hagi raamidest, kuna pooltele on olnud arusaadav, et tegemist on tagasivõitmise hagiga. Kohus ei ole otsuse resolutsioonis seotud hagiavalduse sõnastusega, vaid selle sisuga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Pooltel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1)
3. novembril
4. a algatati hageja pankrotimenetlus; 2) hageja on
5. septembril
6. a, s.o 2 kuud ja 3 päeva enne pankrotimenetluse algatamist tasunud kostjale 99 161 krooni 15 senti, seejuures puudusid poolte endi vahel võlasuhted; 3) Kalvi Kaas tasus
7. detsembril
8. a ja
9. jaanuaril
10. a hageja kontole kokku 300 000 krooni osaühingu põhikapitali suurendamiseks, mis jäi vormistamata, mistõttu K. Kaasil on hageja vastu nõue nimetatud summa tagastamiseks; 4) K. Kaas teatas
11. septembri
12. a avalduses hageja likvideerijale, et hageja võlgneb talle 300 000 krooni, ning palus nimetatud võla osaliseks kustutamiseks tasuda kostjale 99 161 krooni 15 senti; 5)
13. septembri
14. a avalduses kostjale palus K. Kaas hageja poolt kostjale tasutud summa arvel kustutada oma võla 49 580 krooni 15 senti ja Ülar Tiku võla 49 581 krooni; 6) kostja on hageja lähikondne

§ 117lg 3 tähenduses.

Pooled vaidlevad selle üle, kas pankrotiseaduse tagasivõitmist reguleerivad sätted, sh

§-d 110 ja 113 võimaldavad tagasi võita pankrotivõlgniku poolt kolmandale isikule tehtud makset. Hageja käsitab kostjale rahasumma maksmist käsutustehinguna, millega pankrotivõlgnik täitis oma võlausaldaja (K. Kaas) maksekäsundit maksta võlausaldajale võlgnetav summa osaliselt kolmandale isikule (kostjale), kellega pankrotivõlgnikul puudus iseseisev võlasuhe. 12. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja leidis, et hageja täitis vaidlusalust makset tehes oma rahalist kohustust K. Kaasi, mitte kostja vastu. Tehingu teiseks pooleks oli K. Kaas. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja, tasudes kostjale K. Kaasi võla, täitis samal ajal oma võlakohustust K. Kaasi vastu. Ringkonnakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte käsutustehinguna ja leidis, et sellist tehingut on võimalik tagasivõita

§ 110

lg 1 p 2 alusel.

§ 113alusel jättis ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga hagi rahuldamata.

13.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110 - 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 110

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. TsÜS § 6 lg 3 kohaselt on käsutustehinguks tehing, millega antakse üle õigused ja kohustused. Käsutuse aluseks on kohustav tehing. Hagiavaldusest ei nähtu, millise võlaõigusliku tehingu alusel oli hageja kohustatud kostja kasuks käsutust tegema. Ringkonnakohus on tuvastanud, et K. Kaas andis hagejale korralduse maksta temale võlgnetav summa välja kolmandale isikule, st kostjale. Tehingut, millega üks isik (käsundiandja) käsundab teist isikut (käsundisaaja) maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha ning soodustatud isikule antakse õigus täitmine vastu võtta, kvalifitseeritakse maksekäsundiks (VÕS § 703 lg 1). Tegemist on võlaõigusliku lepinguga. Kolleegium leiab, et hageja andis kostjale raha üle maksekäsundi alusel, kusjuures hageja oli käsundisaaja ja K. Kaas käsundiandja. Hageja tegi maksmisega soorituse K. Kaasile ja kostja oli üksnes täitmise vastuvõtja maksekäsundi järgi. Kolleegium märgib, et soorituse (teo tegemine) eesmärk on sageli lepingu või muu tehingu täitmine, sh makse tegemine. Sooritus ei ole tehing ning seetõttu ei ole võimalik ega vajalik sooritust tühistada. Just

§ 113

näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata.

§ 113

alusel hagi rahuldamine eeldab üldjuhul tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist hageja võlausaldajale. Olemasolevast suhtest tulenevalt võib hageja esitada hagi

§ 113järgi maksmise tagasivõitmiseks K.

Kaasi vastu kui esinevad vastavad alused. Maakohtu viide hagi rahuldamata jätmisel VÕS § 79 lg-le 1 ei olnud asjakohatu, kuna nimetatud säte reguleeribki olukorda, kus kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja. Kui kohustus sellisele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul, siis loetakse kohustus täidetuks. Kolleegium märgib, et ka alusetu rikastumise üldsätted (VÕS 52. ptk) ei võimalda võlausaldaja korraldusel kolmandale isikule kohustuse täitmise korras üleantu tagastamist nõuda kolmandalt isikult (VÕS § 1029). Üksnes juhul, kui kolmas isik täitmist vastu võttes teadis või pidi teadma asjaolust, et sooritus K. Kaasile võidakse tunnistada kehtetuks

§ 113

alusel, võib hageja hea usu põhimõttest tulenevalt (VÕS § 6 lg 2) nõuda üleantu tagastamist kostjalt. Ringkonnakohus on leidnud ebaõigesti, et pankrotivõlgniku poolt raha maksmine on käsutustehing, mida saab tehinguna tagasivõita. Kassatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

1. Hagiavalduses tugines hageja asjaolule, et hageja likvideerija täitis kostjale rahalise kohustuse K. Kaasi ja Ü. Tikku vastu likvideerimismenetluse ajal ja vähem kui kolm kuud enne hageja pankrotimenetluse algatamist. Rahalise kohustuse täitmisega lähikondsele kahjustas hageja võlausaldajate huve. Ka apellatsioonkaebuses käsitles hageja hagetavat sooritust võlausaldajaid kahjustava õigusliku konstruktsioonina (lk 81). Kolleegium leiab, et hagis esitatud asjaolud ei välista tagasivõitmise hagi rahuldamist ka maksekäsundi järgi täitmise vastu võtnud isiku vastu. TsMS § 438 kohaselt peab kohus tuvastatud asjaolude alusel ise otsustama millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohtud rikkusid kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1) sellega, et ei andnud hinnangut hageja nõudele ja kostja poolt täitmise vastuvõtmisele hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium märgib, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. (vt selles osas ka tsiviilkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus nr 3-2-1-102-07). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Käsundi andmine kohustuse täitmiseks lähikondsest kolmandale isikule eesmärgiga vabaneda võlgniku pankroti korral soorituse tagasivõitmise võimalusest võib olla oma õiguste kuritarvitamine, mis on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.
4. Kolleegium rõhutab, et tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on ka

§ 113

järgi

§ 109lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine.

Praegusel juhul on see asjaolu jäänud kohtute poolt tuvastamata. Ringkonnakohus jättis tuvastamata, kas makse tegemine kahjustab võlausaldajate huve. Ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu järeldused on seejuures vastuolus ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema praktikaga. Kolleegium on 9. mai 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07 leidnud, et

§ 110lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.

Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on asjaoluna kindlaks tehtud. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 16. Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et pidas hagi esitatuks vale kostja vastu. Maakohus ei võtnud seepärast seisukohta kõigi

§ 113sätestatud tagasivõitmise eelduste kohta. Ka ringkonnakohus ei ole nimetatud asjaolusid tuvastanud. Tulenevalt Ts

MS § 688 lg-test 4 ja 5 puudub Riigikohtul pädevus hagi aluseks olevaid asjaolusid ise tuvastada. Kolleegium leiab, et kõigi asjaolude igakülgseks väljaselgitamiseks tuleb asi saata tagasi maakohtusse. Asja uuel arutamisel peab maakohus kõigepealt tuvastama, kas asjas on tõendatud võlausaldajalt K. Kaasilt

§ 113

alusel soorituse tagasivõitmise eelduste olemasolu, sh kas vaidlustatud sooritus kahjustas võlausaldajate huve. Kui

§ 113

alusel tagasivõitmise aluste olemasolu leiab asja uuel läbivaatamisel tõendamist, peab maakohus hindama, kas kostja kolmanda isikuna täitmise vastuvõtmise ajal teadis või pidi teadma

§ 113alusel tagasivõitmise aluste olemasolust K.

Kaasi vastu ja kas üle antut saab hea usu põhimõttele tuginedes tagasivõita ka maksekäsundi järgi täitmise vastuvõtnud isikult (vt p 13). 17. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus ei ole asja otsustamisel arvestanud üldnormi (

§ 110

) ja erinormi (

§ 113

) vahekorraga, märgib kolleegium järgmist.

§ 109

lg 1 on tagasivõitmise mõiste osas ebatäpne.

§ 113

alusel tagasivõitmiseks ei pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega on

§ 110

küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita

§ 113

alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka

§ 110alusel.

Kolleegium on

1. septembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 asunud seisukohale, et kohtud saavad kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hageja esitas oma nõude kahel alternatiivsel alusel. Seega on väär kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud kaaluda hagi rahuldamist

§110

alusel pärast seda, kui kohus leidis, et

§ 113alusel ei ole võimalik hagi rahuldada.

18. Kuigi hageja ei ole sõnaselgelt taotlenud hagis käsutustehingu kehtetuks tunnistamist, ei ole ringkonnakohus hagi rahuldades ületanud hagi piire. Hagiavaldusest ja hageja esindajate avaldustest kohtuistungitel oli võimalik üheselt aru saada, et tegemist on tagasivõitmise hagiga

§-de 113 ja 110 alusel. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes ise, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 110

alusel hagi rahuldamine eeldab, et kohus võtab seisukoha vaidlusaluse tehingu kehtivuse kohta, mistõttu kohtu sellekohane otsustus ei saanud kostjat üllatada.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja
2. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu