Obsah (12)

§ 158§ 113§ 23§ 188§ 187§ 159§ 76§ 24§ 101§ 6§ 114§ 152

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 113 lg 1 kohaselt saab viivist rakendada vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Muude kohustuste täitmisega viivitamise juhtudeks võivad pooled lepingus ette näha leppetrahvi (

§ 158). Seega on 155 822 krooni 80 sendi nõue leppetrahvi nõue.

Leppetrahvi tasumise tähtaeg oli hageja esitatud arve järgi 23. detsember 2004 ning alates järgmisest päevast tuleb arvestada viivist

§ 113lg 1 alusel.

Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvi 155 822 krooni 80 senti ajavahemiku

1. september 2003 kuni
2. detsember 2003 eest ja leppetrahvi tasumata jätmise tõttu viivise 35 068 krooni ajavahemiku
3. detsember 2003 kuni
4. juuni 2006 (hagi esitamine) eest ning 39 krooni 49 senti iga päeva eest alates
5. juunist 2006 kuni leppetrahvi tasumiseni.
6. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et on oma kohustuse täitmiseks kõik endast oleneva teinud. Tarne jäi toimumata lõppkasutaja sertifikaadi puudumise tõttu, mitte sellepärast, et kostjal oleks puudunud strateegilise kauba sisseveo luba. Hagejalt küsiti alates
7. aasta juulist sertifikaati, mida oli vaja Saksamaa ekspordi, impordi ja transiidi kontrolli komisjoni (edaspidi komisjon) jaoks. Selle sertifikaadi alusel oleks Saksa tarnija saanud relvade väljaveo loa ning alles seejärel oleks kostja saanud pöörduda kauba Eesti Vabariiki importimiseks strateegilise kauba sisseveo komisjoni poole. Hageja ei suutnud
8. oktoobrini 2003 vormistada ühel leheküljel etteantud teksti, mistõttu tarne katkes. Hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

§ 23

lg 2 ja § 24 lg 3 p 5 järgi pidi hageja tegema kostjaga koostööd, mis oli kostjale vajalik oma kohustuse täitmiseks. Isegi kui leida, et kostjal jäi kohustus täitmata, ei saa viivist arvestada edasi alates

1. detsembrist 2003, mil hageja taganes osaliselt lepingust. Kuna leping oli vastavas osas lõppenud, ei saa kohustise täitmata jätmise tõttu viivise nõue jätkuda, sest kostja ei saaks lõpetatud lepingut täita.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. märtsi 2007 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks leppetrahvi 155 822 krooni 80 senti ja viivise hageja taotletud ajavahemiku eest 35 068 krooni ja
4. juunist 2006 viivise 39 krooni 49 senti iga päeva eest kuni kostja kohustuse kohase täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. Kuna viivist saab nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, on kokkulepped, mille sisuks on rahasumma maksmine mitterahalise kohustise rikkumisel, käsitatavad leppetrahvina

§ 158lg 1 mõttes, olenemata sellest, millisel viisil nad on lepingus väljendatud.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et lepingu täitmine oli takistatud selle tõttu, et hageja jättis kohustuse täitmata. Maakohus juhindus StrKVS § 4 lg 3 p-st 2, § 4 lg-st 6, Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrusega nr 281 kinnitatud dokumendi "Strateegiliste kaupade sisse- ja väljaveo ning transiidiga seonduvate dokumentide taotlemise, väljaandmise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise kord, taotluste menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri toimetamise kord" p-dest 3 ja 17 (edaspidi kord). Kord kehtis vaidlusaluse müügilepingu sõlmimise ajal. Kuigi Justiitsministeerium väljastas eelnevalt kostjale sertifikaadi, mis ei osutunud sobilikuks, ei olnud ministeeriumil sellise dokumendi väljastamiseks seaduslikku alust. Hagejal ei olnud müügilepingu alusel kohustust hankida komisjonilt relvade tarneks vajalikku dokumentatsiooni. Hageja keeldus vormistamast dokumenti, mida tal seaduse kohaselt ei olnud õigus vormistada. Seetõttu ei saa hageja käitumist lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Korra järgi pidi lõppsertifikaadi taotluse esitama kauba importija, s.o kostja. Kuivõrd kostja tegeles relvade tarnimisega
3. aastast, pidi ta lepingu sõlmimisel teadma, millised dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt tuleb need taotleda. Leppetrahvi kohustus lõpeb koos lepingust taganemisega, kuid leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on sissenõutav ka pärast lepingust taganemist. Leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale koos lepingust taganemise teatega ning selleks ajaks oli leppetrahv muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt

§ 188

lg-s 2 sätestatust ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Leppetrahvi suurusele ja viivise arvestusele kostja vastu ei vaielnud. Kostja seisukoht, et viivist ei saa nõuda pärast lepingust taganemist, on põhjendamata. Lähtuvalt

§ 187

lg-st 1 lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustised. Praegusel juhul on viivise nõue leppetrahvi tasumise kohustuse kõrvalnõudeks. Kuna leppetrahv on sissenõutav ka pärast lepingust taganemist, siis on pärast lepingust taganemist sissenõutav ka viivis leppetrahvi maksmisega viivitatud aja eest. 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited. Lepingu p-s 7.1 on tegemist viivisega, mida hageja oleks saanud kohaldada kuni lepingust taganemiseni. Pumppüsside osas osutus lepingu täitmine võimatuks kostjast sõltumatutel põhjustel. Lepingu täitmise käigus keeldus hageja kauba Saksamaalt väljaveoks vajaliku formulari täitmisest, tuginedes strateegilise kauba sisseveo õigusaktidele. Selle kauba sissevedu pidi toimuma mitte strateegilise kauba sisseveo normide, vaid relvaseaduse (RelvS) järgi välja antava Politseiameti loa alusel. Kui selle alusel ei oleks saanud pumppüsse sisse vedada, oleks tulnud pöörduda strateegilise kauba komisjoni poole loa saamiseks. Kuna kostjast sõltumatute asjaolude tõttu ei olnud võimalik kaup Saksamaalt välja vedada, on põhjendamatu osundada sisseveo regulatsioonile. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata ka

§ 159lg 2.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni 2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. Lepingu p-s 7.2 sätestatu on käsitatav leppetrahvi kokkuleppena

§ 158

lg 1 tähenduses ning kostja on kohustatud selle

§ 76

lg 1 ja § 161 lg 1 alusel koos

§ 113lg 1 järgse viivisega hagejale tasuma.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei põhjustanud lepingu täitmata jätmist ega rikkunud hea usu põhimõtet. Maakohus kohaldas õigesti StrKVS-i ja korda. Pumppüssid, mida hageja soovis osta Justiitsministeeriumi relvastatud üksusele, on RelvS § 3 lg 2 tähenduses teenistusrelvad (relv, mis on ette nähtud avalikku võimu teostavale valitsusasutusele teenistusülesannete täitmise tagamiseks) ja neile relvaseadust ei kohaldata, kui sama seadus ei sätesta teisiti (§ 2 p 7). Seega on ekslik kostja seisukoht, nagu oleks pidanud vaidlusalused tulirelvad üle tollipiiri toimetatama relvaseaduses sätestatud korras (RelvS § 59 lg 3 jt). Kuna tegemist oli teenistusrelvadega, millele RelvS-t ei kohaldata ja sama seadus ei sätesta selles küsimuses erandit (vt § 2 p 7), oli tulenevalt RelvS § 59 lgs 2 sätestatust ainuvõimalik kohaldada StrKVS-i koos selle seaduse alusel vastu võetud korraga. Seda ei muuda ka asjaolu, et sisseveo dokumentide vormistamiseni ei jõutud, sest lõppkasutaja sertifikaat on dokument, mis väljastatakse väljaveo loa taotlemisel välisriigi asjaomase asutuse nõudmisel, seega enne sisseveo dokumentide vormistamist. Asja materjali kohaselt nõudis kostja hagejalt lõppkasutaja sertifikaadi vormistamist. StrKVS § 4 lg 3 p 2 järgi on lõppkasutaja sertifikaat dokument, mis sisaldab Eesti füüsilisest või juriidilisest isikust importija kinnitust, et ta kohustub kauba näidatud väärtuses ja koguses Eestisse sisse vedama, kasutama seda ainult näidatud otstarbel ning seda mitte ümber adresseerima ega taas välja vedama sellekohase litsentsi või kirjaliku loata, ja komisjoni kinnitust selle kohta, et Eestis tagatakse kauba kasutuse järelevalve. Kord sätestab lõppkasutaja sertifikaadi taotlemise, väljastamise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise korra, taotluse menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri toimetamise korra. Korra p-de 3 ja 17 järgi väljastab strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjon kauba lähteriigi asjaomasele asutusele edastamiseks muu hulgas lõppkasutaja sertifikaate kauba importija taotluse alusel. Kauba importijaks oli kostja. Seega oli tema seadusest tulenev kohustus esitada komisjonile taotlus lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks. Lepingu täitmiseks vajaliku lõppkasutaja sertifikaadi taotlemine sõltus kostjast. Tulenevalt seadusest ja lepingust ei olnud hageja õigustatud sellist dokumenti välja andma, nagu leidis õigesti ka maakohus.

§ 23

lg-s 2 on sätestatud lepingupoole kohustus teha teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. See aga ei tähenda, et üks lepingupool võib nõuda teiselt seadusega vastuolus oleva toimingu tegemist ning lugeda sellest keeldumist koostöökohustuse rikkumiseks. Kuna kostja lepingust tuleneva kohustuse täitmine ei sõltunud hageja tegevusest, on asjakohatu kostja viide

§ 24

lg 3 p-le 5, samuti ei kohaldu

§ 101lg 3.

31. jaanuaril 2007 toimunud maakohtu kohtuistungil esitas kostja kirjalikult oma vastuse täpsustuse, mille kohaselt ei olnud lepingu täitmise takistuseks lõppkasutaja sertifikaadi puudumine, vaid puudus muu sertifikaat, mille hageja oleks pidanud väidetavalt vormistama ja mis oli vaja esitada Saksamaa ekspordi, impordi ja transiidi kontrolli komisjonile. Mingi muu dokumendi kui lõppkasutaja sertifikaadi puudumisele kostja lepingu kehtivuse ajal ei viidanud ega nõudnud hagejalt selle esitamist. Dokumendi, mille esitamist kostja hagejalt ei taotlenud, esitamata jätmist ei saa hinnata hagejapoolse lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu põhimõtte rikkumisena. Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja kaotas

§ 159

lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud kostjale viivitamatult leppetrahvi nõudest. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega viivitamatult. Õige ei ole ka kostja seisukoht, nagu oleks hagejale pidanud juba 5. septembril 2003 olema selge, et kostja lepingut ei täida. Asja materjali kohaselt soovisid mõlemad lepingupooled ka pärast nimetatud kuupäeva lepingut täita, mida tõendab poolte kirjavahetus ning asjaolu, et ka pürotehnika andis kostja hagejale üle pärast lepingus kokkulepitud aega, mille üle pooled ei vaidle. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et

§ 188lg 1 järgi lõppes leping 9.

detsembril 2003 hageja taganemisavalduse tegemisega kostjale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtute otsused ning lõpetada asjas menetlus. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lg-t 1, § 438 lg-t 1 ning § 442 lg-t
2. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kõik kostja olulised vastuväited. Kostja leiab, et leppetrahvi nõue on aegunud. Hagejale pidi olema
3. septembril 2003, mil oli lepingu tähtaeg, selge, et kostja rikub lepingu tingimusi, kuid ometi hageja 3 kuu jooksul rikkumise avastamisest ei teatanud, et ta soovib nõuda leppetrahvi. Selline viivitus ei saa olla viivitamatu teatamine. Vastuses apellatsioonkaebusele teatas hageja, et andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Leppetrahvi ei saa nõuda aja eest, mil lepingu tähtaega oli pikendatud.
4. Kohtud on ebaõigesti tuginenud strateegilise kauba sisseveo õigusaktidele. Need on asjassepuutumatud. Sisseveodokumentide vormistamiseni lepingu eseme hanke juures ei jõutudki. Kui relvaseaduse kohaselt väljaantava Politseiameti loa alusel ei oleks saadud pumppüsse sisse vedada, alles siis oleks pidanud pöörduma komisjoni poole loa saamiseks. Kostja ei ole kunagi hagejalt taotlenud StrKVS-i kohaseid dokumente. Tegemist oli sisseveo eeldokumendiga, mida oli vaja tarnijale vajaminevate dokumentide vormistamiseks Saksamaal, mitte kauba sisseveo vormistamiseks Eestisse. Kuna hagejast sõltuvate asjaolude tõttu ei olnud võimalik kaup Saksamaalt välja vedada, on põhjendamatu osundata sisseveo regulatsioonile.
5. Kohtud on tähelepanuta jätnud kostja viited

§ 6lg-le 1 ja § 101 lg-le 3, samuti Ts

ÜS § 138 lg-le 2.

§ 23

lg 2 ja § 24 lg 3 p 5 kohaselt pidi hageja tegema kostjaga koostööd, mis oli kostjale vajalik oma kohustuse täitmiseks. Hageja jättis selle kohustuse täitmata. Seetõttu ei ole tal õigust nõuda õiguskaitsevahendi kohaldamist. 9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et

§ 159lg 2 kohaldamiseks puudub alus.

Kohtud on õigesti tuvastanud, et pärast

1. septembrit 2003 pidasid pooled läbirääkimisi lepingu täitmise üle ning osaliselt täitis kostja oma lepingust tuleneva kohustuse pürotehnika üleandmiseks
2. novembril
3. Seega ei ole hageja viivitanud leppetrahvi nõude esitamisega. Ebaõige on kostja viide, justkui oleks müügilepingu tähtaega kostja kohustuse täitmiseks pikendatud. Kostja ajab tähtaja pikendamise segamini täiendava tähtaja andmisega. Täiendava tähtaja andmine on võlausaldaja õigus (

§ 114

lg 1) ja teatud õiguskaitsevahendite kasutamise eelduseks, kuid ei tähenda seda, et lepinguga kokku lepitud võlgniku kohustuse täitmise tähtaega oleks pikendatud. Kohtud on kohaldanud õigesti StrKVS-i. Kuna müügilepingu objektiks olid teenistusrelvad RelvS § 3 lg 2 mõttes, siis ei saanud nimetatud teenistusrelvi üle piiri toimetada relvaseaduses sätestatud korras. Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse ja selle alusel vastu võetud korra järgi oli kostja kohustatud esitama komisjonile taotluse lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks. Teistsugust kokkulepet pooltel ei olnud. Kohtud leidsid põhjendatult, et hageja ei rikkunud oma kohustusi kostja vastu. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et dokumendi, mille esitamist kostja hagejalt ei taotlenud, esitamata jätmist ei saa käsitada lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu põhimõtte rikkumisena. Kassatsioonkaebuses pole märgitud, et ringkonnakohus tuvastas protsessiõiguse norme rikkudes selle, et mingi muu sertifikaadi nõudmisele tugines kostja esimest korda alles maakohtu 31. jaanuari 2007. a istungil. Toimiku materjalide kohaselt tugines kostja järjekindlalt sellele, et hageja pole temale väljastanud lõppkasutaja sertifikaati. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 11. Kohtud leidsid ebaõigesti, et hageja esitas leppetrahvi nõude

§ 152

lg 2 järgi viivitamatult, sest ta nõudis leppetrahvi, taganedes samal ajal osaliselt lepingust. Enne 27. detsembrit 2003 kehtis

§ 159

lg 2 järgmises sõnastuses: "Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab". Lepingust nähtub, et kostja pidi lepingu täitma

1. septembriks
2. Hageja esitas leppetrahvi nõude
3. detsembril 2003 koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kuivõrd lepingust tulenevalt võis hageja nõuda leppetrahvi kostjalt alates kohustuse rikkumisest ning sõltumata sellest, kas hageja taganeb lepingust, siis ei ole õige lugeda leppetrahvi nõue esitatuks viivitamatult enne
4. detsembrit 2003 kehtinud

§ 159

lg 2 mõttes üksnes selle tõttu, et hageja nõudis leppetrahvi samal ajal, kui taganes lepingust.

1. Ringkonnakohus põhjendas leppetrahvi nõude esitamise õigeaegsust veel sellega, et poolte kirjavahetus tõendab poolte soovi täita lepingut pärast
2. septembrit
3. Selline põhjendus ei ole kolleegiumi arvates õiguslikult korrektne, sest ringkonnakohus jättis selgitamata, missugused on poolte kirjavahetuse õiguslikud tagajärjed leppetrahvi nõude jaoks. Üksnes kirjavahetuse pidamisega ei saa põhjendada leppetrahvi nõude esitamata jätmist. Kohtud jätsid tähelepanuta kostja väite, et pooled pikendasid kokkuleppel kostja kohustuse täitmise tähtaega. Kostja väite õigsuse korral algas leppetrahvi nõudmise tähtaeg

§ 159

lg 2 järgi mitte varem, kui oli möödas kohustuse täitmiseks kokku lepitud uus tähtaeg. Sellisel juhul ei ole hagejal õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati. 13. Hageja tugines muu hulgas sellele, et ta andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks ehk rikkumise heastamiseks ning et gaasirelvade tarnimisega heastas võlgnik rikkumise osaliselt. Ta leidis, et sellises olukorras tuleb rikkumise avastamise ajaks

§ 159lg 2 järgi lugeda aeg, mil selgus heastamise ebaõnnestumine.

Kohtud on jätnud hageja selle väite tähelepanuta. Kolleegium selgitab, et kui kostja rikkus lepingut ja hageja andis talle kohustuse täitmiseks

§ 114

lg 1 järgi täiendava tähtaja, ei kaotanud hageja

§ 152lg 2 enne 27.

detsembrit 2003 kehtinud redaktsiooni järgi leppetrahvi nõuet, kui ta nõudis leppetrahvi viivitamatult pärast täiendava tähtaja möödumist. Kuna

§ 114

lg 2 sätestab, et täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest, siis on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei toimunud, sh ka kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest.

1. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi ajavahemiku
2. september 2003 kuni
3. detsember 2003 eest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väite, et hagejal oli õigus nõuda lepetrahvi üksnes aja eest kuni lepingust osalise taganemiseni. Hageja taganes lepingust osaliselt
4. detsembril 2003.

§ 188

lg 2 esimese lause järgi vabastab lepingust taganemine lepingu pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Leppetrahvi näol on tegemist lepingu kõrvalkohustusega. See ilmneb leppetrahvi sätete (

§-d 158 - 163) paiknemisest

-i

1. peatüki (Kõrvalkohustused)
2. jaos. Järelikult vabanes kostja leppetrahvi tasumisest alates lepingust osalise taganemise hetkest ning hagejal ei ole kostja vastu leppetrahvi nõuet ajavahemiku
3. detsember 2003 kuni
4. detsember 2003 eest. Leppetrahvi ebaõige arvestamise tõttu ei ole õige ka leppetrahvilt arvestatud viivis. Hageja seisukoht, et tal oli õigus pärast lepingust osaliselt taganemist nõuda leppetrahvi selle tõttu, et ta oli kostjale koos lepingust taganemisega andnud leppetrahvi tasumise tähtaja kuni
5. detsembrini 2004, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja antud tähtaeg leppetrahvi tasumiseks saab

§ 188lg-s 2 sätestatu tõttu olla oluline üksnes viivise arvestamise seisukohalt. 15. Kohtud rikkusid Ts

MS § 442 lg-s 7 ja TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud poolte kõikidele väidetele hinnangu andmise kohustust sellega, et nad jätsid põhjendamatult hindamata kostja vastuväited, mille kohaselt kostja ei ole kunagi küsinud hagejalt strateegilise kauba sisseveo õigusaktide alusel väljaantavaid dokumente, kuid nõudis hageja käest tagajärjetult kauba sisseveo eeldokumenti, mis oli vajalik tarnijale vajaminevate dokumentide vormistamiseks Saksamaal, mitte aga kauba sisseveo vormistamiseks Eestisse. Nimelt teatas kostja maakohtus

1. jaanuaril 2007 toimunud eelistungil, et nad vaidlevad hagejaga erinevate sertifikaatide üle. Hageja leidis, et lõppkasutaja sertifikaadi all tuli lepingu täitmise ajal kehtinud õigusruumis mõista StrKVS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud sertifikaati, mida sama seaduse § 3 lg 1 alusel sai väljastada vaid komisjon. Kostja väitis aga, et tal puudus vajadus pöörduda komisjoni poole, kuivõrd ta soovis kõigepealt saada hagejalt sertifikaati, milles hageja kinnitanuks, et neid relvi ei müüda edasi kolmandatesse riikidesse. Sellise kinnituse alusel oleks Saksa tootja saanud anda relvade väljaveo loa. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Hageja väide, et kostja ei esitanud kõnealuseid vastuväited hagiavalduse vastuses, ei ole asjakohane, kuivõrd eelistung on TsMS § 398 lg 1 järgi osa eelmenetlusest. Kohtud ei ole kostja kõnealuseid vastuväiteid jätnud arvestamata TsMS § 331 lg 1 järgi, mille kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.
2. Kohtud rikkusid veel TsMS § 232 lõigetest 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust analüüsida otsuses kõiki asjas esitatud tõendeid ja mõne tõendiga arvestamata jätmisel seda otsuses põhjendada. Kohtutoimikus on kostja
3. novembri 2003 kiri hagejale (lk 14), milles kostja märgib: "Kuna need relvad on valmistatud konkreetselt politsei ja erinevate erigruppide jaoks, nõuab eksportija riigi vastav ametkond konkreetse lõppkasutaja poolt lõppkasutaja sertifikaati, mille alusel see ametkond annab loa vedada need riigist välja. Lõppkasutaja sertifikaati on võimalik vormistada kahel viisil. Esimesel juhul (mis rahuldab tootjat) vormistab vastav ametkond, Justiitsministeerium, oma blanketi peal vastavalt lisatud vormile selle sertifikaadi, millega vastav ametkond kinnitab mitteväljavedu kolmandatesse riikidesse, ning selle väljastab minister või kantsler". Kohtud jätsid selle kirja kui dokumentaalse tõendi põhjendamatult tähelepanuta.
4. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata kõiki poolte esitatud väiteid ja tõendeid ning tuvastada, millist sertifikaati pidasid pooled silmas oma kirjavahetuse käigus. Kui asjaoludest ilmneb, et kostja nõudis lepingu kehtivuse ajal hagejalt sertifikaati, mille olemust ta kirjeldas
5. jaanuari 2007 eelistungil, siis tuleb ringkonnakohtul hinnata ka kostja väidet, et hageja ei ole teinud temaga koostööd, mis oli vajalik kostjale oma kohustuse täitmiseks

§ 23lg 2 järgi.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu