RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-74-07 2

) § 12 lg 1 p 5 alusel taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. Siseministri

1. novembri
2. a käskkirjaga nr 480 keelduti tähtajalise elamisloa andmisest.
3. V. Makarchev esitas
4. veebruaril
5. a tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks Eestis alaliselt elava Eesti kodanikust abikaasa M. Kripsoni juurde. Siseministri
6. märtsi
7. a käskkirjaga nr 90 keelduti elamisloa andmisest põhjusel, et ta on teeninud kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõududes; ta sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal; kuigi tal on alaealine poeg eelmisest abielust ja Eesti kodanikust abikaasa, ei ole see piisav erandi tegemiseks, kuna abielu on kestnud lühikest aega, puuduvad ühised lapsed ja abikaasade vahel puudub tihe majanduslik side; ta esitas
8. a Eesti kodaniku passi saamiseks valeandmeid.
9. V. Makarchevi kaebuses halduskohtule paluti käskkiri nr 90 tühistada ja teha ettekirjutus taotluse uueks läbivaatamiseks. Käskkiri ei ole piisavalt motiveeritud. Ta täitis kohustused abiprogrammi raames, lahkus Eestist
10. a ja saabus uuesti Eestisse
11. a kui tsiviilisik; abikaasad elavad koos, neil on ühine majapidamine, nad on teineteisest tihedas majanduslikus ja psühholoogilises sõltuvuses; ta on Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel
12. juulil
13. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) subjekt, kellele võib elamisloa andmisest keelduda ainult seoses ohuga Eesti riigi julgeolekule. Tallinna Halduskohtu
14. detsembri
15. a otsusega haldusasjas nr 3-1170/2003 kaebus rahuldati, käskkiri tühistati ja tehti ettekirjutus tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Keeldumist ei ole piisavalt põhjendatud; lahendamata on küsimus, kas kaebaja on Kokkuleppe subjekt; ei ole tuvastatud, kas ja millal ta tegelikult lahkus Eestist ja saabus tagasi; puuduvad põhjendused, milliseid konkreetseid asjaolusid on kaalutud ja jõutud järeldusele, et abielu sõlmiti Eesti kodanikuga selleks, et saada Eestis elamisluba. Tallinna Ringkonnakohtu
16. aprilli
17. a otsusega haldusasjas nr 2-3/61/2005 jäeti siseministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsuses märgiti, et kohtule ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti, mis kinnitaks kahtlusi abielu ehtsuses või püsivuses. Sellisena ei ole vaadeldavad väidetavad ebakõlad seletustes abikaasade kooselu täpse algusaja kohta ja kaebaja eelmises elamisloa taotluse menetluses väidetu, et ta püüab lahutatud abikaasaga abielu taastada ning toetab teda ja poega. Pole mõistlikku põhjust kahelda kaebaja selgitustes, et tema ja abikaasa vahel oli elamisloa taotlemise ning otsustamise ajal ja on ka praegu tihe majanduslik ning psühholoogiline sõltuvus ja perekond on püsiv, et valdava aja elab abikaasade juures ka kaebaja poeg.
18. KMA esitas V. Makarchevi tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamiseks asjatundjate komisjonile, viimane tegi KMA-le ettepaneku täiendavalt kontrollida V. Makarchevi pereelu.
19. Siseministri
20. veebruari
21. a käskkirjaga nr 74 keelduti V. Makarchevile tähtajalise elamisloa andmisest Vabariigi Valitsuse seaduse § 50 lg 1,

§ 12lg 4 p-de 2 ja 7, lg 9 p 3, Vabariigi Valitsuse 26.

novembri

1. a määruse nr 364 ning Vabariigi Valitsuse
2. novembri
3. a määruse nr 362 alusel. Keeldumist põhjendati järgmiselt: 1) V. Makarchev saabus Eestisse
4. a seoses sõjaväeteenistusega. Väljakirjutuse Eestist vormistas
5. a, Vene Föderatsiooni asus elama alles
6. a lõpus, Eestisse tagasi saabus juba
7. märtsil
8. a võltsitud dokumentide alusel vormistatud Eesti kodaniku passiga. KMA tunnistas passi
9. a kehtetuks; 2) V. Makarchev arvati endise NSVL relvajõududest erru
10. novembril
11. a ja kanti Kokkuleppe art 2 p-s 3 nimetatud nimekirja. Vene Föderatsiooni suursaatkond teatas
12. detsembril
13. a noodiga nr 171-n Eesti Vabariigi välisministeeriumile muudatustest Kokkuleppejärgses nimekirjas ja edastas nimekirja sõjaväepensionäridest, kes on perioodil jaanuar - detsember
14. a Eestist lahkunud või surnud. Selles nimekirjas on V. Makarchev isik, kes on Eestist lahkunud.
15. aastal kanti ta Vene suursaatkonna poolt Eesti välisministeeriumile esitatud nimekirja kui sõjaväepensionär, kes on Eesti kodanikuna kolinud Vene Föderatsioonist Eestisse; 3) V. Makarchev liitus abiprogrammiga vabatahtlikult ning avalduses kinnitas, et elamispinna saamisel lahkub koos perega Baltikumist ja ei püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. Ta sai koos perekonnaga elamispinna Vene Föderatsioonis; 4) V. Makarchev on kaotanud Kokkuleppejärgse subjekti staatuse, sest lahkus vabatahtlikult Eesti Vabariigist, mille tulemusena arvati välja nimekirjast. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg 2 kohaselt mõistab Eesti Vabariik sõjaväepensionäride nimekirja iga-aastast täpsustamist kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirjast, mistõttu
16. aastal esitatud nimekirja kanne ei taasta tema Kokkuleppejärgse subjekti staatust. Ta on küll Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär, kuid tema suhtes kohaldub

§ 12

lg 4 p 7; 5) erandi mittetegemisel arvestati, et tema suhtes tuvastati ka

§ 12

lg 4 p-s 2 nimetatud asjaolu, st tegemist on välismaalasega, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ja ei täida Eesti seadusi. Ta esitas Eesti kodaniku passi saamiseks valeandmeid.

§ 12

lg 6 kohaselt käsitatakse nimetatud asjaolu ohuna Eesti riigi julgeolekule; 6) asjaolu, et ta on

1. jaanuarist
2. a abielus Eesti kodanik M. Kripsoniga, ei ole piisav alus erandi tegemiseks. V. Makarchev ei vasta

§ 121lg-s 1 sätestatud tingimustele.

1. V. Makarchev esitas
2. märtsil
3. a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles siseministri
4. veebruari
5. a käskkirja nr 74 tühistamist. Ta väitis järgmist: 1) ta on Kokkuleppe subjekt art 1 p 1 ja Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 1 p 1 mõttes, sest Vene Föderatsiooni suursaatkond esitas Eesti Vabariigi välisministeeriumile nimekirja, kus ta oli märgitud sõjaväepensionärina. Nimekirja vastuvõtmisega aktsepteeriti seda asjaolu. Vastavalt Kokkuleppe § 2 p-le 1 võib kaebajale keelduda tähtajalise elamisloa andmisest üksnes seoses ohuga riigi julgeolekule; 2) ta ei kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule

§ 12lg 4 p 2 mõttes.

Käskkirjas puudub teave selle kohta, et ta esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid; 3) ta vastab

§ 121lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Käskkiri rajaneb protokollitud lühikokkuvõtetel vestlustest V. Makarchevi, tema abikaasa M. Kripsoni ja tema ema L. Mõttusega. Lühikokkuvõtetest tehti järeldus, et tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Lühikokkuvõtted ei saa olla aluseks sellise järelduse tegemisel. Abikaasade vahel on side, mis on kujundanud nende perekonnaelu. Ei arvestatud asjaoluga, et ta on abielus teist korda. Esimesest abielust on poeg, kes elab isaga ühes korteris. Ei arvestatud ka KMA komisjonile antud kirjalikke pöördumisi kümnelt isikult, kes kinnitavad perekonnaelu olemasolu. Ei antud hinnangut asjaolule, et endine abikaasa ostis eraldi korteri ja kavatseb sinna elama asuda.

1. Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a otsusega asjas nr 3-06-552 rahuldati V. Makarchevi kaebus, tühistati siseministri
4. veebruari
5. a käskkiri nr 74 ja tehti ettekirjutus V. Makarchevi tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Otsuse põhjendused: 1) õige on siseministri seisukoht, et V. Makarchev ei ole Kokkuleppe subjekt. Ta ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe tähenduses, temale ei laiene Kokkuleppega kehtestatud tagatised. Vene Föderatsiooni suursaatkond teatas
6. detsembri
7. a noodiga nr 171-n Eesti Vabariigi välisministeeriumile, et V. Makarchev on perioodil jaanuar - detsember
8. a Eestist lahkunud. Pole oluline, et
9. a kanti ta Vene Föderatsiooni suursaatkonna poolt taas Kokkuleppejärgsesse nimekirja kui sõjaväepensionär, kes on Eesti kodanikuna Vene Föderatsioonist kolinud Eestisse. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg 2 kohaselt kaotas kaebaja oma sõjaväepensionäri staatuse Kokkuleppe tähenduses Eestist lahkumisega ja nimekirjast väljaarvamisega; 2) V. Makarchevi abielu vastab

§ 121lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Tõendid kogumis kinnitavad, et V. Makarchevi ja M. Kripsoni vahel on tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. L. Mõttuse ütlused tütre abielu kohta on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. M. Kripson ütles kohtule, et tema ema on vana, nende suhted ei ole kõige paremad. Eeltoodu võib selgitada L. Mõttuse vastuolulisi ütlusi; 3)

§ 12

lg 4 p 2 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ja ei täida Eesti seadusi. Tuvastatud on, et V. Makarchev esitas Eesti kodaniku passi saamiseks valeandmeid, rikkudes nii seadust ja avaldades lugupidamatust Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra suhtes. 9. Siseministri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta V. Makarchevi kaebus rahuldamata. V. Makarchevi abielu ei vasta

§ 121lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti.

1. Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses ning tühistas
2. juuni
3. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis V. Makarchevi kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) õige on halduskohtu seisukoht, et V. Makarchev ei kuulu isikute hulka, kellele saab Kokkuleppest tulenevalt keelduda elamisloa andmisest Vabariigi Valitsuse otsusega ohu tõttu riigi julgeolekule ja et käskkirjas tugineti põhjendatult

§ 12lg 4 p-le 2; 2) V.

Makarchev liitus abiprogrammiga ja sai korteri Vene Föderatsioonis. Avalduses ta kinnitas, et lahkub koos perega Baltikumist ning ei püüa jääda Baltikumi alaliselt elama.

§ 12

lg 9 p 3 kohaselt tuleb elamisloa andmisest keelduda isikule, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust; 3) V. Makarchev ja M. Kripson ei ela koos, nende pereelu ei vasta

§ 121

lg-s 1 nimetatud tunnustele, nende vahel puudub tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus. Seda järeldust põhjendati väljavõtetega vestlustest, mis toimusid KMA ametnike poolt V. Makarchevi perekonna ning M. Kripsoni ja viimase ema L. Mõttuse külastamisel. Ringkonnakohus analüüsis tõendeid (protokollitud vestluste lühikokkuvõtted

1. ja
2. aprillist,
3. maist ja
4. juulist 2005) ja jõudis järeldusele, et M. Kripson ja V. Makarchev on andnud vastuolulisi ütlusi. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaksid aluse eeldada tihedat majanduslikku sidet ja psühholoogilist sõltuvust abikaasade vahel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. V. Makarchevi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega tunnustada siseministri
6. veebruari
7. a käskkirja nr 74 tühisust. Alternatiivina palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et oluliselt on rikutud HKMS sätteid (§ 60 lg 1 p 1) ja vääralt kohaldatud materiaalõiguse normi. Väited on järgmised: 1) Tallinna Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a otsuses tuvastati, et ringkonnakohtul pole mõistlikku põhjust kahelda V. Makarchevi selgitustes, et tema ja abikaasa M. Kripsoni vahel oli elamisloa taotlemise ja otsustamise ajal ning on ka praegu olemas tihe majanduslik side ning psühholoogiline sõltuvus ja perekond on püsiv. Seega lasus siseministril kohustus tõendada ringkonnakohtu seisukohale vastupidist. Pooled otsustavad, milliseid tõendeid nad kohtule esitavad. Poolel on õigus kutsuda kohtusse tunnistajaid oma väidete tõendamiseks. Siseminister ei soovinud kohtus tunnistajatena üle kuulata isikuid, keda oli küsitletud kohtueelses haldusmenetluses, mistõttu ta ei suutnud protsessuaalselt lubatavate tõenditega kummutada ringkonnakohtu seisukohta abielu tegelikkusest. Ringkonnakohus käsitles siseministri apellatsiooni alusel tõenditena dokumente, millel puudub TsMS § 229 lg 2 mõttes tõendi tähendus. Ringkonnakohus luges tunnistaja ütlusteks L. Mõttusega peetud vestluse alusel KMA ametniku poolt vormistatud kokkuvõtet (otsuse p 10, viide tl 157). Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et KMA ametniku kontrollimatut tõlgendust ja kokkuvõtet tunnistajaga peetud vestlusest TsMS
10. peatüki mõttes on võimalik samastada tunnistaja ütlustega. L. Mõttus ei ole tunnistaja ütlusele vastavat tõendit selles kohtumenetluses andnud. Kohtueelses haldusmenetluses antud tunnistaja ütlused või KMA ametniku kokkuvõtted tunnistajaga peetud vestlusest võivad anda kohtule aluse kahelda tunnistaja ütluste tõepärasuses, kuid nad ei asenda tunnistaja ütlusi kohtus. L. Mõttus ei osalenud kohtumenetluses. Seetõttu ei ole kohtu järeldused L. Mõttuse kui tunnistaja ütluste kohta veenvad. Ringkonnakohus tuvastas haldusasja lahendamisel olulist tähtsust omava faktilise asjaolu seadusevastaselt. Tegemist on olulise menetlusliku rikkumisega, mida ei ole võimalik Riigikohtus kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule; 2) ringkonnakohus asus seisukohale, et V. Makarchev ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes. Kokkuleppe subjektidele võib elamisloa andmisest või pikendamisest keelduda üksnes Vabariigi Valitsuse otsusega, kuid V. Makarchevi elamisloa taotlust ei lahendanud Vabariigi Valitsus. Juhul, kui ta osutub Kokkuleppe subjektiks, on siseministri käskkiri HKMS § 63 alusel tühine. Riigikohus on korduvalt analüüsinud, millised isikud on Kokkuleppe subjektiks ning ta ei ole näinud Kokkuleppe nimekirjas olemise või sealt puudumise ja Kokkuleppe subjektiks olemise vahel õiguslikku seost. V. Makarchev vastab Kokkuleppe art 1 p-s 7 ja Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg-s 1 sätestatud sõjaväepensionäri tunnustele ja ta on Kokkuleppe mõttes sõjaväepensionär. V. Makarchevi elamisloa taotluse lahendas mittepädev haldusorgan ja seetõttu on siseministri käskkiri on tühine.
11. Siseministri vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et V. Makarchev on Kokkuleppe mõttes sõjaväepensionär ja seetõttu võib tema elamisloa taotluse andmisest keelduda üksnes Vabariigi Valitsuse otsusega, mitte aga siseministri käskkirjaga. Kolleegium ei nõustu selle väitega ja leiab, et kohtud on antud asjas õigesti leidnud, et V. Makarchev ei ole Kokkuleppe subjekt. Ta on küll Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär, kuid ta ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes ja temale ei laiene Kokkuleppega kehtestatud tagatised, eelkõige Eesti Vabariigi kohustus anda elamisluba. Asjas on tuvastatud, et Vene Föderatsiooni suursaatkond teatas
13. detsembri
14. a noodiga nr 171-n Eesti Vabariigi Välisministeeriumile, et V. Makarchev on perioodil jaanuar - detsember
15. a lahkunud Eestist. Tuvastatud on, et ta lahkus vabatahtlikult Vene Föderatsiooni, kuhu perekond sai abiprogrammi raames korteri. Seetõttu ei ole oluline, et
16. a kanti V. Makarchev Vene Föderatsiooni suursaatkonna poolt taas Kokkuleppejärgsesse nimekirja kui sõjaväepensionär, kes on asunud Vene Föderatsioonist Eestisse. V. Makarchev kaotas sõjaväepensionäri staatuse Kokkuleppe tähenduses Eestist lahkumisega ja nimekirjast väljaarvamisega. Kokkuleppejärgne nimekiri on tehniline vahend, kuid selle nimekirja abil saab teada, kas ja kes Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridest on Eestist lahkunud või Eestisse elama asunud. Kokkuleppe preambula kohaselt oli Kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks vajadus kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõududele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil. Tagada tuli nende isikute õigused, kes otsustasid jääda elama Eesti Vabariigi territooriumile, või abistada isikuid ümberasumisel Vene Föderatsiooni. Kokkuleppe tekstist ega mõttest ei tulene eesmärki kindlustada sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil sõjaväepensionäridele, kes on otsustanud Eestist lahkuda ja tegelikult lahkusidki. Lahkudes Eesti Vabariigist ja asudes elama Vene Föderatsiooni loobus V. Makarchev Kokkuleppega talle garanteeritud tagatistest ning seetõttu ei saa teda käsitada Kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina. Seega kohaldub tema suhtes

§ 12lg 4 p 7.

Kuna V. Makarchevi suhtes ei kohaldu Kokkulepe, siis oli pädevus anda käskkirja tema elamisloa taotluse kohta siseministril. 14.

§ 121

lg 1 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks Eestis püsivalt elava Eesti kodanikust abikaasa või alalise elamisloa alusel ja vähemalt viis aastat Eestis elanud välismaalasest abikaasa juurde, kui abikaasade vahel on olemas tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne ning elamisloa taotlus on põhjendatud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt keeldutakse elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis seaduslikult elava abikaasa juurde, kui Eestis elav abikaasa või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa tingimus või elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. 15. Siseminister keeldus 16. veebruari 2006. a käskkirjaga nr 74 tähtajalise elamisloa andmisest V. Makarchevile, sest leidis, et taotlus ei ole põhjendatud, kuna abielu M. Kripsoniga ei vasta

§ 121lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Siseministri arvates ei ole abielu tegelik, vaid fiktiivne, ning on sõlmitud eesmärgiga saada elamisluba Eestis ja asuda elama Eestisse. V. Makarchev abiellus Eesti kodanik M. Kripsoniga

1. jaanuaril 2001 ja
2. veebruaril 2002 esitas ta tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks abikaasa juurde. Siseministri
3. märtsi
4. a käskkirjaga nr 90 keelduti elamisloa andmisest, kusjuures keeldumise üheks põhjenduseks oli asjaolu, et abielu on kestnud lühikest aega ja abikaasade vahel puudub tihe majanduslik side. Tallinna Halduskohus tühistas
5. detsembril 2003 selle käskkirja, kuna leidis, et see ei ole piisavalt põhjendatud. Puudusid põhjendused, milliseid konkreetseid asjaolusid kaaluti ja kuidas jõuti järeldusele, et abielu sõlmiti vaid selleks, et saada Eestis elamisluba. Ei olnud esitatud tõendeid, millest nähtuks vastavate asjaolude kontrollimine ja tuvastamine. Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Otsuses leiti, et kohtule ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti, mis kinnitaks kahtlusi abielu ehtsuses või püsivuses. Ringkonnakohtu arvates ei olnud mõistlikku põhjust kahelda kaebaja selgitustes, et tema ja abikaasa vahel oli elamisloa taotlemise ja otsustamise ajal ning on ka praegu olemas tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus ning perekond on püsiv. Seejärel kontrollisid KMA ametnikud täiendavalt V. Makarchevi pereelu. KMA ametnikud külastasid perekonda alates
8. aprillist
9. a korduvalt, mille kohta koostasid protokollid ja lühikokkuvõtted. Lähtudes KMA ametnike koostatud kokkuvõtetest jõudis siseminister käskkirjas nr 74 järeldusele, et V. Makarchevi ja M. Kripsoni vahel puudub pere- ja kooselu. Tallinna Halduskohtus leidis V. Makarchev, et KMA ametnike koostatud lühikokkuvõtted ei saa olla aluseks sellise järelduse tegemiseks, mistõttu ta taotles mitme tunnistaja kohtus ülekuulamist. Halduskohus kuulas tunnistajatena üle M. Kripsoni ja J. Sekrecka. Siseminister ei esitanud kohtule omapoolset taotlust tunnistajate ülekuulamiseks. Halduskohus jõudis tõendeid, sh tunnistajate ütlusi analüüsides järeldusele, et V. Makarchevi abielu vastab

§ 121lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Tallinna Ringkonnakohus vaatas siseministri apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses ilma menetlusosalisi kaasamata ja tunnistajaid üle kuulamata. Seejuures hindas ringkonnakohus tõendeid teisiti kui halduskohus, sealhulgas ka L. Mõttuse ütlusi, millised olid kajastatud KMA ametnike koostatud kokkuvõtetes. Ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates halduskohtuga vastupidisele järeldusele, et abikaasade vahel puudub pidev kooselu, tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus.

1. Kassaator on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse seaduse sätteid, kui tuvastas, et abikaasade vahel puudub tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus ja abielu on fiktiivne. HKMS § 64 lg 2 kohaselt Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, vaid Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. HKMS § 16 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole halduskohtu jaoks ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kuulatakse tunnistajad üle tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. HKMS § 19 lg 5 kohaselt uurib halduskohus tõendeid vahetult. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus ja § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud.
2. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on V. Makarchevi perekonnaelu tegelikkuse või fiktiivsuse tuvastamisel määrav tähtsus L. Mõttuse ütlustel ja nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse seaduse sätteid ja uurimispõhimõtet, lugedes tunnistaja ütlusteks L. Mõttusega peetud vestluse alusel KMA ametniku vormistatud kokkuvõtet (ringkonnakohtu otsuse p 10). Kuigi KMA ametnikud protokollisid L. Mõttusega peetud vestlust kohtueelses menetluses ja tegid vestlustest kokkuvõtteid, ei saa kokkuvõtet käsitada tunnistaja ütlusena kohtumenetluslikus mõttes. L. Mõttus oleks tulnud praegusel juhtumil kutsuda kohtusse tunnistajana ja sellisena üle kuulata. Seetõttu ei ole kohtu põhjendused L. Mõttuse ütluste kohta asjakohased. Halduskohtumenetluses on tõendiks ka dokumentaalne tõend (TsMS
3. ptk). Kohtutoimikust puudub selline dokumentaalne tõend, mis kinnitaks, et KMA ametnike koostatud protokollid ja kokkuvõtted kajastavad õigesti L. Mõttuse vastuseid ja selgitusi. Kuna ringkonnakohus tuvastas käesoleva haldusasja lahendamisel määravat tähtsust omava faktilise asjaolu seadusevastaselt ilma L. Mõttust tunnistajana kohtusse kutsumata, siis on tegemist olulise menetlusliku rikkumisega, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.
4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium V. Makarchevi kassatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsuse haldusasjas nr 3-06-552 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann