Obsah (4)

§ 111§ 51§ 4§ 144

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-76-07 2

) § 111 lg 1 kohaselt esitab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele.

§ 111

lg 2 p 6 alusel võib Kodakondsus- ja Migratsiooniametist tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet selleks erandina loa andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Kaebajatel ei esine erandlikke asjaolusid, mida võiks pidada objektiivseks takistuseks elamislubade taotluste esitamiseks Eesti välisesinduse kaudu; 2) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

1. märtsi
2. a otsustega keelduti kaebajatele elamislubade andmisest ja neile tehti ettekirjutused Eestist lahkumiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega asjas nr 2-3/300/05 jäeti lahkumisettekirjutused jõusse. Jõusolevad kohtuotsused on täitmiseks kohustuslikud. Kohus ei tuvastanud ühtegi objektiivset takistust, mis ei võimaldaks kaebajatel Eestist lahkuda. Kaebajad moodustavad perekonna, kes liitus vabatahtlikult rahvusvahelise abiprogrammiga ja sai selle raames tasuta elamispinna Vene Föderatsioonis. Sellega kaasnes kohustus lahkuda Eestist. Vene Föderatsioonis elab ka N. Dmitruki täisealine tütar ja lapselapsed. Seega on neil säilinud side Venemaaga. Kaebajad võivad elada perekonnaelu ka väljaspool Eestit. Seaduse mõistes ei kuulu perekonda kaebajate Eestis elavad täisealised lapsed, alaealisi lapsi kaebajatel ei ole. Samas ei võta keegi kaebajatelt õigust külastada Eestis elavaid sugulasi viisa alusel. Perekonna taasühinemine võib tulla kõne alla, kui keegi pereliikmetest asub välisriigis; 3)

§ 51alusel on Eestis viibimise seaduslikuks aluseks kehtiv viisa või elamisluba.

Kaebajad ei oma seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Samas ei soovi nad täita seadust ja lahkuda Eestist. Nende tervislik seisund ei ole takistuseks Eestist lahkumiseks, asjas puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid. Kaebajatele on Venemaal tagatud samal tasemel meditsiiniline abi. Kaebajad ei tõendanud, et neil ei ole Venemaal võimalik ennast ravida; 4) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotles

1. oktoobril 2005 kaebajate paigutamist väljasaatmiskeskusesse. Tartu Halduskohus ei ole veel lahendit teinud. Kaebajad ei ole lahkumisettekirjutust käesoleva ajani täitnud. Seega on nad väljasaadetavad Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses; 5) vaidlustatud kirjad, mis on sisult haldusaktid, on piisavalt motiveeritud, üheselt mõistetavad ja kontrollitavad. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole nende väljaandmisel ületanud diskretsiooni piire, need on kaalutlusvigadeta ja kooskõlas kehtiva seadusega.
2. P. Dmitruki ja N. Dmitruki apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus. 1) kodakondsusjärgse riigi reisidokumendi olemasolu ei taga igal konkreetsel juhul võimalust esitada elamisloa taotlus Eesti välisesinduses. See fakt ei tõenda sooviavalduse põhjendamatust. 2) kohtu seisukoht kaebajate tervisliku seisundi kohta on vastuolus tõenditega. Asjaolu, et P. Dmitruk on väga haige, on tõendatud arstitõenditega. Arstide arvamusel vajab ta regulaarselt arsti kontrolli ja kõrvalist abi. Ta on mitu korda põdenud südamelihaste infarkti ja tal püsib kõrge vererõhutase. Faktiliselt on ta abitu ega ole võimeline elama iseseisvat elu. Eestist lahkudes jääb ta ilma lähedaste järelvalveta, mis on ohtlik tema elule. Närveerimine, mis seondub sunniviisilise väljasõiduga Eestist, võib negatiivselt mõjuda tema tervisele: võib süveneda liigeste jäikus, on võimalik müokardi infarkt, peaaju insult või isegi exitus letalis. 3) kohus jättis tähelepanuta, et N. Dmitruk on kodakondsuseta isik, st puudub riik, kuhu teda võib välja saata ja kus tal oleks võimalik asuda elama. Kodakondsuse puudumise tõttu puuduvad N. Dmitrukil isikut tõendavad ja reisidokumendid ning tal ei ole kusagilt neid saada. Seega pole tal võimalik Eestist välja sõita ja esitada elamisloa taotlus välisriigis. 4) kaebajad elavad Eestis alates aastast
3. Siin elavad ka nende täisealised lapsed, Eesti alalised elanikud, kellel on alaline sissetulek ja elamispind. Kaebajad vajavad kestvat abi ja hooldust. Nad on Eesti pikaajalised elanikud de facto. Väljaspool Eestit ei ole kaebajatel vara, elukohta ega ajutise peatumise kohta. 5) kohus jättis piisava tähelepanuta, et kaebajad soovivad seadustada oma viibimist Eestis ja pööras ülemääraselt tähelepanu sellele, et kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutus on täitmata. Kaebajate arvates ei oma see käesoleva asja läbivaatamisel tähtsust. Kuna seda haldusakti ei ole täidetud ja kaebajad viibivad jätkuvalt Eestis, ei saa nende siinviibimine ka elamisloa taotluse läbivaatamise ajal olla ülemäära avalikku huvi kahjustav. Kaebajad on vaidlustanud Tartu Halduskohtus ka nende väljasaatmise kui toimingu, kuid lahendit veel pole. 6) ka Eesti seadusandja leidis, et pikaajaline elamine Eestis ilma seadusliku aluseta on mõjuv põhjus taotleda elamisluba siseriigis. Kaebajad vastavad peaaegu kõikidele

§ 111lg 2 p-s 10 toodud tingimustele, v.a Eestisse elama asumise tähtaeg.

Nad on elanud Eestis 7 aastat ja kaotanud sidemed Venemaaga, mistõttu oleks humaanne võimaldada neil esitada elamisloa taotlused siseriigis. Konventsiooni art 3 järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ja karistada. Sooviavalduste rahuldamata jätmine ja selle tagajärjel Eestist väljasaatmine seab kaebajad elu ja tervist kahjustavasse olukorda, kus nad peavad elama rahaliste vahenditeta ja elamiskohata, mis teeb ka nende perekonnaelu võimatuks. Sooviavalduste rahuldamisest keeldumine on ebaproportsionaalne ega vasta selle eesmärgile, milleks on ka PS-s kehtestatud põhimõte inimõiguste tagamiseks. 7) avalduste rahuldamata jätmine rikub ka Euroopa Nõukogu direktiivi nr 2003/86/EÜ, sest art 5 par 3 järgi võib erandina võtta vastu siseriigis elamisloa taotluse perekonna taasühinemiseks.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis P. Dmitruki ja N. Dmitruki apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist: 1) kuna kaebajatel ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis oleks takistanud neil elamislubade taotluste esitamist Eesti välisesinduses, ei olnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil alust anda kaebajatele luba taotleda erandina elamisluba siseriigis ega halduskohtul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustamiseks võtma kaebajate tähtajalise elamisloa taotlused menetlusse. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ainuüksi kaebajate soov legaliseerida Eestis viibimine ja elada Eestis ei ole asjaolu, mis kohustab vastu võtma nende elamisloa taotluse siseriigis ning miks sooviavalduste vastuvõtmisest keeldumine on õiguspärane; 2) kaebajad eksivad, väites, et kohtu seisukoht nende tervisliku seisundi kohta on vastuolus tõenditega. Halduskohtule esitatud perearsti tõendist ja arvamusest (tl 12?13), tervisekaardi väljavõttest ja haigusloo väljavõttest (tl 34?36, 38?40) nähtuvad P. Dmitrukil diagnoositud haigused ja operatsioonil viibimine ning tervisekaardi väljavõttest (tl 52) N. Dmitrukil diagnoositud haigused. Samas kinnitavad Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt ringkonnakohtule esitatud kaebajate suhtes enne kaevatava halduskohtu otsuse tegemist Tartu Halduskohtu
4. mai
5. a määruse alusel kohtupsühhiaatria ekspert Ilmar Laasi
6. mail 2006 koostatud ambulatoorse meditsiiniliskohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi aktide nr 46 (P. Dmitruki osas) ja 47 (N. Dmitruki osas) psühhiaatrilised osad ning N. Dmitruki komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi
7. novembri
8. a akt nr 14 ja P. Dmitruki komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi
9. novembri
10. a akt nr 15, et kaebajate tervislik seisund võimaldab neil reisida Venemaale, kus saab ravida mõlema kaebaja haigusi ja ka nende vaimset seisundit. Asjaolu, et kaebajate poolt apellatsioonkaebusele lisatud perearsti
11. detsembri
12. a tõendite kohaselt on kaebajate tervislik seisund pärast kaevatava halduskohtu otsuse saamist halvenenud ja on oht kaebajate elule, ei muuda kohtuotsust ebaõigeks. Samuti ei tõenda Tartu Halduskohtu
13. aprilli
14. a otsus haldusasjas nr 3-05-1045, millega jäeti rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus ja andmata luba kaebajate väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks ning peatati kaebajate paigutamine väljasaatmiskeskusesse kuni nende tervise paranemiseni, et kaebajate tervislik seisund ei võimaldanud neil Kodakondsus- ja Migratsiooniametile sooviavalduse esitamist ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt erandina siseriigis elamisloa taotluse esitamiseks lubade andmisest keeldumise ajal ega kohtuotsuse tegemise (
15. detsember 2006) ajal reisimist Vene Föderatsiooni. Seega leidsid Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ja halduskohus õigesti, et kaebajate tervislik seisund ei ole mõjuvaks põhjuseks soovivalduse rahuldamiseks. Kaebajate tervislik seisund võimaldas kaebajatel reisida Vene Föderatsiooni ja taotleda Eesti Vabariigi välisesinduses tähtajalist elamisluba; 3) kaebajad eksivad, väites, et nende puhul on faktiliselt tegemist Eesti pikaajaliste elanikega. Kaebajate puhul ei ole tegemist pikaajaliselt Eestis elanud välismaalastega, sest nad saabusid Eestisse viisa alusel alles
16. aastal.

§ 4

lg 1 kohaselt on alaline elanik Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välismaalasele, kes vastab

§ 144lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Muu hulgas peab välismaalane olema elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 4 näeb samuti ette, et liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Kaebajate puhul pole tegemist ka välismaalastega, kellele laieneks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

1. septembri
2. a soovitus nr 15, sest nad ei ole viibinud seaduslikult Eestis vähemalt viis aastat ja tegemist ei ole ka perekonna taasühendamisega; 4) kaebajate arvamus, et Euroopa Liidu Nõukogu
3. septembri
4. a direktiivist nr 2003/86/EÜ võib tuleneda nende õigus taotleda elamisluba siseriigis, ei ole põhjendatud. Direktiivi artikli 5 punkt 3 näeb ette, et taotlusi esitatakse ja vaadatakse läbi, kui pereliikmed elavad väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kus elab perekonna taasühinemist taotlev isik, ning erandina võib liikmesriik asjakohastel asjaoludel võtta taotlusi vastu siis, kui pereliikmed juba elavad tema territooriumil. Seega näeb direktiiv elamisloa taotluse esitamiseks ette sarnase korra, nagu on kehtestatud Eesti seadusandluses ? siseriigis taotluse esitamine on erand; 5) kaebajad ei vasta ka

§ 111

lg 2 p 10 tingimustele (välismaalased, kes võivad taotleda tähtajalist elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametist) ja seda mitte üksnes Eestisse elama asumise aja (enne 1. juulit 1990) suhtes, vaid ka seetõttu, et neile on keeldutud elamislubade andmisest.

§ 111

lg-s 2 toodud siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemise õigust omavate isikute ühisteks tunnusteks on üldreeglina viibimine Eestis seaduslikul alusel ja/või suur tõenäosus, et tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele. Sellest saab järeldada, et nõue taotleda elamisluba Eesti välisesinduses teenib muu hulgas eesmärki mõjutada välismaalasi kinni pidama Eestisse sisenemist ja Eestis viibimist reguleerivatest normidest ning vältida elamisloa menetlemise ajal välismaalaste viibimist riigis ilma seadusliku aluseta. Kui ebaseaduslikult Eestis viibiv isik peab elamisluba taotlema Eesti välisesinduse kaudu, ei oma ta faktilisi eeliseid õiguskuulekate välismaalaste ees, kelle puhul viibimisaluse saamine eelneb riiki sisenemisele; 6) ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt sellest, et kaebajad soovivad elamisloa taotluse menetluse ajal elada koos oma täisealaste lastega, teha järeldust, et elamisloa taotlemine Eesti välisesinduses kujuneks kaebajatele eriti koormavaks. Samuti on kaebajatel võimalik elada perekonnaelu Vene Föderatsioonis, kus elavad ka N. Dmitruki täisealine tütar ja lapselapsed. Ringkonnakohtu hinnangul on sooviavalduste rahuldamata jätmine põhjendatud ning ei ole ebaproportsionaalne. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. N. Dmitruk ja P. Dmitruk esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. N. Dmitruk ja P. Dmitruk paluvad ka teha eelotsustustaotluse Euroopa Ühenduste Kohtule järgmiste küsimustega: "

1. a)kas EL Nõukogu direktiivis nr 2003786/EÜ, 22. september 2003 toodud tagatised laiendatakse ka Eestis alaliselt elava isiku vanematele;
2. b)kas elamisloa taotluse siseriiklikult taotlemise võimaluse välistamine rikub direktiivis sätestatud õigusi?". Kassaatorid väidavad järgmist: 1) kohus ületas oma pädevust, asudes kontrollima, kas Kodakondsus- ja Migratsiooniametil oli alus lubada tähtajalise elamisloa taotlemist siseriiklikult. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toiming oli diskretsiooniotsus, mis on üksnes täitevvõimu pädevuses. Kohtu ülesanne oli kontrollida kaalutlusreeglitest kinnipidamist. Kohus ei saa hakata ümber tegema täitevvõimu poliitilisi otsuseid, kui need on seadusega lubatud piirides. Antud juhul pidanuks kohus kontrollima, kas Kodakondsusja Migratsiooniameti toiming on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega; 2) haldusasja esimesest staadiumist alates on kassaatorid juhtinud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ning kohtute tähelepanu sellele, et tervise tõttu puudub neil võimalus lahkuda Eestist ja esitada elamisloa taotlus Eesti välisesindusele. Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2007. a otsusega asjas nr 3-05-1045 on tõendatud, et mõlema kassaatori tervislik seisund on nii kriitiline, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel võib olla reaalne oht nende elule. Sama otsusega peatati kassaatorite suhtes väljasaatmistoimingud kuni nende tervise paranemiseni. Seega on selle kohtuotsusega tõendatud mõjuv põhjus, et kassaatoritel pole elamisluba võimalik taotleda välisesinduse kaudu; 3) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et N. Dmitruk on kodakondsuseta isik ja seega puudub tal riik, kelle reisidokumenti ta saab taotleda, ja mille alusel võiks ära sõita Eestist, et esitada elamisloa taotlus Välismaalaste seadusega ettenähtud üldkorras; 4) kassaatorid viitavad Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-145-06 ja leiavad, et nende suhtes on tuvastatud nende väljasaatmise võimatus, mistõttu Kodakondsusja Migratsiooniamet on kohustatud vastu võtma nende elamisloa taotlused siseriiklikult. Sellest tulenevalt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kassaatorite tervislik seisund pole halduskohtu otsuse ebaõigeks tunnistamise aluseks; 5) mõlemad kassaatorid elavad juba pikemat aega Eestis ja seega on selge, et nende sooviavalduste rahuldamata jätmine pole proportsionaalne. Kassaatorite eesmärgiks oli ja on seadustada viibimine Eestis, kus elab nende perekond (poeg ja tütar). Need on põhjendatud huvid, mille tähelepanuta jätmine on diskretsiooniviga; 6) ringkonnakohus ei arvestanud, et puudub ülekaalukas avalik huvi N. Dmitruki ja P. Dmitruki Eestist lahkumiseks. Asjast ei nähtu, et riigis väga pikka aega viibinud kassaatorid poleks õiguskuulekad suhetes, mis ei puuduta riigis viibimist. See, et riigis seadusliku aluseta viibimise ilmsikstulekule eelnenud aastate jooksul pole riigil olnud kassaatorite suhtes pretensioone ja enne elamisloa taotluse esitamist tehtud lahkumisettekirjutust pole siiani sundtäidetud, annab alust järeldada, et kassaatorid pole ohuks eesti riigi julgeolekule ega riigi teistele huvidele; 7) kohus jättis tähelepanuta, et direktiivi nr 2003/86/EÜ artikli 5 punktist 3 tuleneb kassaatorite õigus esitada elamisloa taotlus siseriiklikult. Kuna kassaatorid elavad Eestis juba vähemalt kaheksa aastat, siis pidi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet rakendama direktiivi ja võtma elamisloa taotluse menetlusse siseriiklikult. 8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. muu hulgas väidetakse kassatsioonkaebuses, et N. Dmitrukil, kes ise loobus 20. juulil 2000 Vene Föderatsiooni kodakondsusest, on võimalik taastada see kodakondsus ja seejärel taotleda Vene Föderatsiooni passi või tagasipöördumistunnistust. Seetõttu ei saa kodakondsuse puudumist tema puhul käsitada isikust sõltumatu mõjuva põhjusena. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Käesolev asi sai alguse sellest, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis N. Dmitruki ja P. Dmitruki erandina siseriigis (Eestis) elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata ja elamisloa taotluse läbi vaatamata, leides, et elamisluba on võimalik taotleda Vene Föderatsiooni Eesti esindusest. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitatud sooviavaldusest ning halduskohtule esitatud kaebusest, apellatsioonkaebusest ja kassatsioonkaebusest nähtuvalt soovivad N. Dmitruk ja P. Dmitruk elamisloa taotluse esitada Eestis. 10.

§ 111

lg 1 sätestab: "Välismaalane esitab tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele, kes edastab selle pärast taotleja isiku tuvastamist menetlemiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniametile." Sama paragrahvi lg-s 2 loetletakse juhtumeid, mil tähtajalist elamisluba võib taotleda Kodakondsus- ja Migratsiooniametist. Nimetatud lõike punkti 6 järgi võib Kodakondsus- ja Migratsiooniametist tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet selleks erandina loa andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Asja materjalidest nähtuvalt võib N. Dmitruki ja P. Dmitruki puhul selleks, et esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eestis, kõne alla tulla vaid

§ 111lg 2 p 6.

11. Kassaatorid väidavad, et kohus ületas oma pädevust, asudes kontrollima, kas Kodakondsus- ja Migratsiooniametil oli alus lubada esitada tähtajalise elamisloa taotlus siseriiklikult (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 1). Riigikohtu halduskolleegium kassaatorite selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohus leidis, et kuna kaebajatel ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis oleks takistanud neil elamislubade taotluste esitamist Eesti välisesinduses, ei olnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil alust anda kaebajatele luba taotleda erandina elamisluba siseriigis ega halduskohtul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustamiseks võtta kaebajate tähtajalise elamisloa taotlused menetlusse (käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 1). Veel leidis ringkonnakohus, et kaebajad ei vasta ka

§ 111

lg 2 p 10 tingimustele, st nad ei ole välismaalased, kes võivad taotleda tähtajalist elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametist (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 5). Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et nimetatud asjaolude tuvastamine ringkonnakohtu otsuses pole käsitatav kohtu pädevuse ületamise või haldusorgani asemele asumisena.

1. Kassaatorid viitavad Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsusele asjas nr 3-3-145-06 ja leiavad, et nende suhtes on tuvastatud väljasaatmise võimatus, mistõttu Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kohustatud vastu võtma nende elamisloa taotlused siseriiklikult. Kolleegium märgib, et Riigikohtu halduskolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-45-06 pole tehtud kassaatorite kohta. Käesolev asi pole ka analoogiline haldusasjaga nr 3-3-1-45-
6. Nimetatud haldusasjas vaieldi isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise ja tema väljasaatmise perspektiivikuse üle ning märgiti muu hulgas ka seda, et perspektiiv, et mõni riik võtab väljasaatmise korras vastu Eestis kaua aega elanud isiku, kes pole tema kodanik, on märgatavalt väiksem kui vastava riigi kodaniku puhul. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, millises riigis saavad kassaatorid elamisluba taotleda, mitte aga kassaatorite väljasaatmise üle. Kassaatorite väljasaatmine oli vaidluse all haldusasjas nr 2-3/300/05, milles Tallinna Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a otsusega jäeti jõusse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
9. märtsi
10. a otsusega N. Dmitrukile ja P. Dmitrukile tehtud lahkumisettekirjutused. Kassaatorite väljasaatmisega seondub ka haldusasi nr 305-1045, milles käesoleval ajal veel vaieldakse N. Dmitruki ja P. Dmitruki väljasaatmiskeskusse paigutamise üle.
11. Kassaatorid väidavad, et nad elavad Eestis juba pikemat aega ja seega on selge, et nende sooviavalduste rahuldamata jätmine pole proportsionaalne (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 5), et puudub ülekaalukas avalik huvi nende Eestist lahkumiseks ja nad pole ohuks Eesti riigi julgeolekule ega riigi teistele huvidele (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 6). Kolleegium on seisukohal, et

§ 111

lg 2 p 6 ei seosta võimalust esitada tähtajalise elamisloa taotlus siseriiklikult kassaatorite poolt nimetatud asjaoludega, vaid sellega, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Seetõttu peab kolleegium kassaatorite neid väiteid asjasse mittepuuutvateks. Kolleegium märgib, et kassaatorid, väites pikemat aega Eestis elamist, on selle väite esitamisel jätnud piisava tähelepanuta tõsiasjad, et nad saabusid Eestisse viisa alusel

1. aastal ja viibivad viisa lõppemisest Eestis ilma õigusliku aluseta ning nende suhtes on jõus
2. aastal tehtud ettekirjutus lahkuda Eestist. Välismaalasest lähtuv võimalik oht riigi julgeolekule või sellise ohu puudumine ning riik, kus tuleb taotleda tähtajalist elamisluba, pole omavahel seotud.
3. Kassaatorid väidavad, et Euroopa Liidu Nõukogu
4. septembri
5. a direktiivi 2003/86/EÜ artikli 5 punktist 3 tuleneb nende õigus esitada elamisloa taotlus siseriiklikult (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 7). Nimetatud direktiivi artikli 5 punkt 3 sätestab: "Taotlusi esitatakse ja vaadatakse läbi, kui pereliikmed elavad väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kus elab perekonna taasühinemist taotlev isik. Erandina võib liikmesriik asjakohastel asjaoludel võtta taotlusi vastu siis, kui pereliikmed juba viibivad tema territooriumil." Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Euroopa Liidu Nõukogu
6. septembri
7. a direktiivi nr 2003/86/EÜ artikli 5 punkt 3 ja

§ 111lg 2 p 6 ei oma sisulisi erinevusi.

Täiendavalt märgib kolleegium, et nii direktiiv nr 2003/86/EÜ kui ka

§-d 121 ja 123 reguleerivad perekondade (taas)ühinemist. Seejuures ei kohaldata direktiivi tulenevalt selle artikli 3 punktist 3 liidu kodanike pereliikmete suhtes. Asja materjalidest nähtuvalt võiks N. Dmitruki ja P. Dmitruki puhul kõne alla tulla elamisloa taotlemine Eestis elava täisealise lapse kui (taas)ühinemist taotleva isiku juurde asumiseks. Kassaatorid küll väidavad, et nende tütrel on Eesti kodakondsus ja pojal elamisluba (vt käesoleva otsuse punkt 3), kuid asja materjalidest ei nähtu, et taotletud on perekonna (taas)ühinemist.

1. Kassaatorid väidavad, et nende tervislik seisund ei võimalda lahkuda Eestist ja esitada elamisloa taotlus Eesti välisesinduses ja viitavad Tartu Halduskohtu
2. aprilli
3. a otsusele asjas nr 3-051045 (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 2). Kolleegium on seisukohal, et isiku tervislik seisund, mis ei võimalda lahkuda Eestist ja esitada elamisloa taotlus Eesti välisesinduses, on tähtajalise elamisloa taotluse siseriikliku esitamise sooviavalduse rahuldamise aluseks

§ 111lg 2 p 6 alusel.

Nimetatud kohtuotsusest tõepoolest nähtub kassaatorite halb tervislik seisund. Kuid see kohtuotsus ei puuduta riiki, kus saab esitada elamisloa taotluse, vaid lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. Nimelt leidis halduskohus haldusasjas nr 3-05-1045 tehtud otsuses , et mõlema kassaatori tervislik seisund on nii kriitiline, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel võib olla reaalne oht nende elule. Ka ei tulenenud nimetatud kohtuotsusest see, et kassaatorite tervislik seisund oli halb juba Kodakondsus- ja Migratsiooniametile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse esitamise ja selle rahuldamata jätmise ajal. Käesoleva haldusasja toimikus olevate

1. detsembril 2006, s.o pärast käesolevas asjas halduskohtu otsuse tegemist välja antud perearsti tõenditega Eestis elamisloa taotlemiseks (tl 112 ja 113) ei saa tõendada kassaatorite tervislikku seisundit
2. novembril 2005, mil Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teatas N. Dmitrukile ja P. Dmitrukile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmisest ja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisest. Ringkonnakohus on õigesti lähtunud Tartu Halduskohtu
3. mai
4. a määruse alusel
5. mail 2006 koostatud ambulatoorse meditsiinilis-kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi aktidest nr 46 ja nr 47 ning komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi
6. novembri
7. a aktidest nr 14 ja 15 (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 2). Seega ei saa ringkonnakohtu otsust tühistada põhjusel, et kohus pole arvestanud N. Dmitruki ja P. Dmitruki tervisliku seisundiga. Kolleegium on seisukohal, et kui ilmneb, et N. Dmitruki ja P. Dmitruki tervislik seisund pärast erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmist kestvalt ei võimalda sõita Eesti välisesindusse, et esitada seal taotlus elamisloa saamiseks, siis on neil uuesti võimalik esitada nimetatud sooviavaldus, lisades sellele tervislikku seisundit tõendav dokument.
8. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et N. Dmitruk on kodakondsuseta isik ja seega puudub riik, kelle reisidokumenti ta saab taotleda ja mille alusel võiks ära sõita Eestist, et esitada elamisloa taotlus välismaalaste seadusega ettenähtud üldkorras (vt käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 3). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et vabatahtlikult Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobunud N. Dmitruk võib taotleda selle kodakondsuse taastamist selleks, et esitada taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks Venemaal olevas Eesti välisesinduses (vt käesoleva otsuse punkt 8). Kolleegium on seisukohal, et kodakondsuse taastamise võimalusele viitamine võib olenevalt kodakondsuse kaotamise asjaoludest olla asjakohane lahkumisettekirjutuse puhul, kuid ei saa olla asjakohane vaidluses selle üle, millises riigis peaks isik esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Asja materjalidest nähtuvalt on N. Dmitruk isik, kellel pole ühegi riigi kodakondsust. Sellisel isikul võib tõepoolest tekkida raskusi sellise riigi leidmisega, kes väljastaks talle reisidokumendi, eriti olukorras, kus pole kindel, et elamisloa taotlemiseks riiki sisenev isik saab vabatahtlikult sealt ka naasta elukohajärgsesse riiki. Kuid Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 29 võimaldab Eesti Vabariigil anda ajutise reisidokumendi Eestis viibivale välismaalasele. Selline dokument iseenesest ei taga aga võimalust siseneda välisriiki. Kui pärast ajutise reisidokumendi andmist ilmneb, et kodakondsust mitteomav isik ei saa välisriigist sõltuvatel asjaoludel selle dokumendi alusel siseneda välisriiki, et esitada taotlus elamisloa saamiseks, siis tekib

§ 111

lg 2 p-s 6 sätestatud alus taotleda tähtajalist elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametist, s.o siseriiklikult. Kolleegium märgib, et

§ 111

lg 1 jätab täpsustamata, millises välisriigis peaks kodakondsust mitteomav isik esitama sooviavalduse. Seega on riigi valik jäetud isiku enese teha ja taotlust ei tule ning vahel pole ka võimalik ning ohutu esitada riigis, kelle kodakondsusse isik viimati kuulus. See valik peab olema aga mõistlik. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et N. Dmitruk on ITDS § 29 lg 1 või lg 2 alusel taotlenud ajutist reisidokumenti. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks olla ka see kassatsioonkaebuse väide, et puudub välisriik, kellelt N. Dmitruk saaks taotleda reisidokumenti.

1. Abikaasad moodustavad perekonna ja õigus elada perekonnaelu on Põhiseaduse § 26 kaitse all. Kolleegium on seisukohal, et elamisloa taotluse esitamise kord ei tohi üldjuhul kaasa tuua olukorda, kus õigus elada perekonnaelu on takistatud selle tõttu, et erinevates riikides elamisloa taotluse esitamise tõttu jäävad abikaasad elama erinevatesse riikidesse. Kui ilmneb, et N. Dmitrukil ei ole võimalik sõita välisriiki, kus esitada elamisloa taotlus, ja P. Dmitrukil puudub õiguslik võimalus pärast välisriigis elamisloa taotluse esitamist naasta abikaasa juurde, siis tuleb, lähtudes perekonnaelu kaitse põhimõttest, nii P. Dmitrukile kui ka N. Dmitrukile anda võimalus esitada elamisloa taotlus siseriiklikult.
2. N. Dmitruki ja P. Dmitruki kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann